2-05-14258/1 - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

krooni tähtajaga XXX Laenu intresse arvutati lepingu p.-s 1.2. sätestatud alustel, s.t. 10 – 20 % kuus, sõltuvalt tagasimakstavatest summadest. Kostja tasus intresse ja laenu vastavalt lisatud tasumise koondtabelile. Kokku on kostja poolt tasutud sularahas 5 000 krooni, s.t. kõik tasutud maksed on arvestatud põhivõla katteks. Laenu tagatiseks oli sõiduauto XXX, registrimärgiga XXX (lepingu p. 2.4.), mille kostja andis üle XXX. XXX ja mille maksumuseks hinnati 7 000 krooni. Kostjal jäi pärast sõiduki tagastamist laenuandjale tasumata põhivõlga summas 11 000 krooni ja põhivõlalt on XXX. hageja arvestuse kohaselt kogunenud tasumata intresse summas 104 765 krooni. Vaatamata eeltoodud arvestusele esitab hageja lähtudes mõistlikkuse põhimõttest oma lõplikuks intressi nõudeks kostja vastu vaid põhivõla 11 000 krooni ulatuses. Laenuandja HI loovutas muuhulgas ka laenulepingust nrXXX tuleneva nõudeõiguse AS-le vastavalt nõudeõiguse loovutamise lepingule XXX AS omakorda loovutas omandatud nõudeõiguse SSi vastu OÜ-le nende-vahelise nõudeõiguse loovutamise lepinguga XXX. Eeltoodu alusel ja juhindudes TsK §-dest 173 lg. 1, 174, 272 lg. 1 palub hageja kohtul välja mõista kostjalt hageja kasuks laenulepingust tulenev põhivõlgnevus summas 11 000 krooni ning intressivõlgnevus summas 11 000 krooni. Kohtukulud riigilõivuna summas 1 750 krooni ning õigusabikulud palub hageja jätta kostja kanda, aluseks võttes TsMS § 60 lg. 1 sätteid. Kostja vastuväited hagile Kostja oma esialgses kirjalikus vastuses hagile ning ka kohtuistungil kohtule antud seletuses hagi ei tunnista ning palub see kohtul jätta rahuldamata järgmistel põhjendustel. Oma esialgses vastuses hagile teatas kostja kohtule, et laenu ta hagis märgitud laenulepingu järgi saanud ei ole ja pole seda ka saada soovinud. Kostja sai hagejalt kasutamiseks sõiduauto XXX registrimärgiga XXX töötamiseks, hinnaga 33 000 krooni. Nimetatud sõiduauto ei ole kunagi kuulunud kostjale. Laenulepingu sõlmimisel tegi kostja hagejale ka esimese makse 10 000 krooni. Seega moodustas laenusumma vaid 23 000 krooni, mille koos intressiga pidi kostja hagejale tasuma XXX Kostja tagastas hagejale sõiduauto XXX ning selle hinnaks määrati 7 000 krooni. Kostja on seisukohal, et see hind ei vasta tegelikkusele, kuna sõidiauto oli heas seisukorras ning selle hind ei saanud 4 kuu möödumisel vähenda 26 000 krooni võrra. Sõiduauto üleandmise–vastuvõtmisel ei koostatud akti sõiduauto hindamise kohta. Kostja arvab, et sõiduauto tagastamisega on tema lepingulised suhted hagejaga lõppenud ning tal puudub hageja ees võlgnevus. Kostja palub kõik asjaga seotud kohtukulud jätta hageja kanda. Maakohtu otsuse põhjendused ja kohaldatav seadus. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata, ja seda alljärgnevail põhjendustel. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-i 11 sätte kohaselt võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002.a. kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. Seega asjas menetletava võlasuhte tekkimise ajal kehtinud TsK §-i 173 lg. 1 sätte kohaselt tuleb kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt lepingu sätetele ning sama seaduse §-i 174 kohaselt ühepoolne keeldumine kohustuse täitmisest ei ole lubatud. Hagiavalduses märgitud asjaolude kohaselt oli hageja nõudeõiguse aluseks kostja vastu 11.09.1997.a. Hassan Internationali kui laenutaja ja kostja vahel sõlmitud laenuleping, mille kohaselt Hassan International andis kostjale laenuks 23 000 krooni tagasimaksmise tähtajaga 11.01.1998.a. ning laenu tagatiseks oli väidetavalt sõiduauto XXX registrimärgiga XXX. Kostja maksis hagejale laenu katteks sularahas kokku 5 000 krooni. Kostja andis antud sõiduauto hagejale üle XXX ning selle maksumuseks hinnati 7 000 krooni. Hageja väidete kohaselt jäi peale sõiduauto tagastamist laenuandjale kostja võlgnevuseks 11 000 krooni ning põhivõlalt XXX seisuga kogunenud tasumata intresse on hageja arvestuse kohaselt summas 104 765 krooni. Hageja soovib kostjalt intresse põhivõla ulatuses summas 11 000 krooni. Laenuandja loovutas nõudeõiguse kostja vastu AS-le kes omakorda loovutas nõudeõiguse SSi vastu hagejale nõudeõiguse loovutamise lepinguga XXX. SSkostjana hagi ei tunnista põhjendades oma vastuväited sellega, et tema pole HI XXX sõlmitud laenulepingu nr. XXX alusel kunagi laenu saanud ning tegelikkuses sai ta oma kasutusse sõiduauto XXX riikliku registrimärgiga XXXX, tasumisega selle eest lepingu p.-s 1.1. sätestatud tingimustel ja tähtaegadel. Kostja põhjendusi kinnitab kohtu arvates ka asjaolu, et sama laenulepingu p. 1.5. sätte kohaselt juhul kui

1.2.sätestatud korras. Lepingu sisust tulenevalt oli kostja kasutusse antud sõiduauto maksumuseks 23 000 krooni lepingu sõlmimise ajal XXX. Kostja seletuse kohaselt polnud tal seda sõiduautot isiklikel põhjustel võimalik enam kasutada ning ta andis selle üle XXX. ning selle maksumuseks hinnati 7 000 krooni. Pooltel puudub vaidlus selles, et kostja tasus sõiduauto eest 5 000 krooni, mille laenuandja arvestas põhivõla katteks. Samtui puudub vaidlus selles, et kostja kasutas sõiduautot 4 kuu jooksul ning see oli tehniliselt korras, kui kostja selle hagejale tagastas. Kohus leiab, et kostja vastuväited selle kohta, et ta pole laenuks saanud rahasummat 23 000 krooni ulatuses, vaid ta sai oma kasutusse XXX, on asjakohased, kuna ilmselt oli poolte (lepinguosaliste) vahel tegemist tõepoolest pigem sõiduauto ostumüügilepinguga, mille kohaselt kohustus kostja tasuma hageja õiguseellasele, (kes ei olnud sõiduauto müüjaks, seega mitte ka selle omanikuks), sõiduki ostuhinna järelmaksuga lepingu p.-s 1.2. sätestatud korras ja tingimustel. Lepingu p.-i 2.4. kohaselt juhul kui laenaja ei täida või täidab mittenõuetekohaselt käesolevat lepingut, kohustub ta viivitamatult üle andma laenutaja valdusesse sõiduauto XXX, reg, märgiga XXX. Vaidlus puudub pooltel selles, et kostja tagastas antud sõiduauto hagejale või tema õiguseellasele ning andis tema valdusesse. TsK §-i 272 lg. 1 kohaselt annab laenulepingu järgi üks pool teisele poolele omandusse raha või liigitunnustega piiritletud asjad, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa või võrdse koguse sama liiki ja sama kvaliteediga asju tagastama. Laenuleping loetakse sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist. Lepinguobjektiks käesolevas õigussuhtes oli asjas tuvastamist leidnud asjaolusid aluseks võttes sõiduauto XXX registrimärgiga XXX, mille sai kostja oma kasutusse, mitte aga omandisse TsK § 272 lg. 1 mõttes. Seega kõnesolevat tehingut ei saa käsitelda kui laenulepingut. Kostja vastuväiteid hindab kohus kui asjakohaseid, kuna kostja ei saanud hageja õiguseellaselt omandisse ei rahasummat ega ka piiritletud liigitunnustega asja sõiduauto näol. Asjas puuduvad tõendid ka selle kohta, kuidas ja kelle poolt määratleti sõiduauto hind peale selle tagastamist kostja poolt. Hageja väide, et hageja hindas sõiduauto maksumuseks selle üleandmisel kostja poolt hageja valdusse 7 000 krooni, on kohtu arvates paljasõnaline ja ainetu, kuna hindamisakti antud sõiduauto maksumuse kohta selle üleandmise ajal pole hageja asjas kohtule esitanud. Kuna kostja on lepinguobjektiks olnud sõiduauto tagastanud, puuduvad kostjal kohtu arvates igasugused kohustused hageja ees. Kostja vastuväited hagile on asjakohased ja põhjendatud. Vaidlusaluse õigussuhte tekkimise ajal ning ka hagi kohtule esitamise ajal kehtinud TsMS § 4 lg. 1 mõtte kohaselt pole kostja hageja õigusi rikkunud. Hageja on kohtule esitanud õiguslikult põhjendamatu hagi ning see tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. Hageja kantud kohtukulud riigilõivuna ning kulutused õigusabile tuleb jätta hageja enda kanda. Kohtunik Reet Laasmaa (allkiri) 29.06.2006.a. Ärakiri õige. Kohtunik