Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

hagejale makseid summas 139 425 krooni, millest hageja arvestas laenu põhiosa katteks 36 064 krooni, intresside katteks 72 044 krooni ning viiviste katteks 31 317 krooni. Seisuga 31.01.2007 võlgnes kostja laenu põhiosa summas 60 936 krooni, intresside võlgnevus summas 65 691 krooni ning viiviste võlgnevus summas 2 035 603 krooni. Hageja vähendas viivise nõuet 60 000 kroonini. Seega kokku moodustas hageja nõue kostja vastu laenulepingu nr. 24 alusel 186 567 krooni. Laenulepingu nr. 36 viimase laenumakse tasus kostja 03.02.2004, millest hakkab kulgema hagi aegumise tähtaeg. Kokku tasus kostja laenusaajana hagejale antud laenulepingu järgi makseid summas 185 138 krooni. Nimetatud summast arvestas hageja laenu põhiosa katteks 77 094 krooni, intresside katteks 66 720 krooni ning viiviste katteks 41 324 krooni. Seisuga 31.07.2007 võlgnes kostja hagejale laenu põhiosa võlgnevusena 52 906 krooni, intressivõlana 57 034 krooni ning viivistena 1 437 593 krooni. Hageja loobus osaliselt viiviste nõudest ning nõuab kostjalt viiviseid summas 50 000 krooni. Seega hageja nõue kostja vastu laenulepingust nr. 36 oli kokku 159 940 krooni. Lepingute mittetäitmisest tulenev hageja nõue kostja vastu moodustus kokku 346 507 krooni. Kostja hagi ei tunnistanud. Hagi on esitatud kosja vastu pahatahtlikkult, hageja ei ole kontrollinud andmeid laenu tagastamise kohta. Kostja on hagejale tagastanud laenulepingute alusel saadud laenud ja tasunud intressid. Seega on pooltevahelistest laenulepingutest tulenevad suhted lõppenud. Laenulepingute kohta toodud nõuded on vastuolus hea usu põhimõttega ning sellega rikutakse hea äritava printsiipe. Alusetult arvestatud intress ja viivis on põhjendamatu ja liigkasuvõtliku tunnustega. Poolte vahel 02.07.2001 sõlmitud laenuleping nr. 24, mille alusel andis hageja kostjale laenu summas 97 000 krooni, oli sisuliselt müügilepingu tunnustega tehing, kus hageja andis kostjale laenu ning hagejaga seotud teise juriidilise isiku omandis oli laenulepingus märgitud sõiduk. Antud ettevõte pidi laenulepingu lõppemisel ja täitmisel kostja poolt vormistama sõiduki reg. nr. XXX XXX omandiõiguse ümber ARK-s kostja nimele. Kostja täitis kõik antud laenulepingust tulenevad kohustused. Seoses asjaoluga, et kostjal oli hagejaga sõlmitud palju lepinguid, ei mäleta kostja täpselt, millal vormistati hageja poolt kõnealuse sõiduauto omandiõiguse üleminek kostjale ning kostja sai sõiduauto omandiõiguse üle anda tema poolt määratud isikule. Esimese astme kohtu otsus 01.12.2008 otsusega Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis Nikolai Manohhinilt välja tasumata laenujäägina 44 163 krooni ning 44 163 krooni viiviseid. Menetluskulud jäid täies ulatuses kostja kanda. Kuna käesoleva vaidluse aluseks olevad lepingud on poolte vahel sõlmitud enne 01.07.2002, kohaldas kohus tsiviilkoodeksi vastavaid sätteid.

Asjas puudus vaidlus, et kostja on 02.07.2001 laenulepingule nr. 24 ja 12.09.2001 laenulepingule nr. 36 isiklikult alla kirjutanud laenusaajana. Laenulepingutest nähtuvalt on kostja laenulepingut sõlmides nõustunud ka lepingus sätestatud kõrvalkohustustega, s.o. kohustusega maksta saadud laenult laenutajale intressi ning maksetega viivitamise korral ka viivist lepingus kokkulepitud määras. Seega on põhjedamatu kostja seisukoht, et hageja poolt kohaldatavad intressid ja viivised on liigkasuvõtjaliku iseloomuga. Kostja väide selles, et käsitletavate laenulepingute puhul on tegemist rahatute lepingutega, kuna kostja ei ole hagejalt kunagi ühtegi rahasummat saanud, on vastuolus pooltevahelise lepingu tingimustega, sest kostja on kõnealustes laenulepingutes kinnitanud, et ta on lepingute p-s 2.3. märgitud laenusummad kätte saanud. Laenulepingute sisust tuleneb asjaolu, et kostja tahe oli suunatud laenu saamisele, et selle alusel saada enda valdusse ja kasutusse sõiduauto, mis oli lepingu p-s 2.6. seatud ka saadud laenude tagatiseks. Asja materjalidest nähtus asjaolu, et reaalselt olid nimetatud sõidukid olemas ja vaidlus puudus poolte vahel selle üle, et need sõidukid olid kostja valduses ja kasutuses kuni nende omandiõiguse üleandmiseni kolmandatele isikutele. TsK § 276 lg 1 kohaselt on laenajal õigus laenulepingut vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta raha ja asju laenutajalt üldse ei saanud või sai väiksemas koguses, kui lepingus tähendatud. Käsitletavate lepingute p-s 2.3. on kostja kinnitanud laenusaajana laenusummade kättesaamist oma allkirjaga lepingul ning kostja ei ole kohtule tõendanud, et ta on neid lepinguid nende rahatuse pärast kunagi vaidlustanud. Laenulepingute vaidlustamine alles siis, kui hageja on kostja vastu esitanud oma nõuded seoses laenuvõlgade ja kõrvalkohustuste mittetäitmisega, ei ole enam asjakohane. Tunnistajana Lembit Lusti antud ütlustest nähtuvalt anti automüüja poolt kostjale üle sõiduki valdus kuni laenuvõlgnevuse kustutamiseni ning alles peale kõigi maksete tasumist võis sõiduki omandiõigus minna üle kostjale või tema poolt nimetatud isikule. Automüüjale maksis sõidukite eest kostja asemel hageja. Kostja sai automüüjalt enda valdusse sõidukid ning kohustus hagejale tasuma kokkulepitud tasu vastavalt lepingu p-le 3.2. L. L. oli hageja volitatud esindajaks perioodil 2000-2004. Tunnistaja isiklikult tegeles laenude väljastamisega. Samaaegselt oli ta ka OÜ Automarket juhatuse liige ning juhtis sõidukite müüki oma firmas. Autode müümisel ei suutnud paljud kliendid sõidukeid kohe välja osta ning neil oli laenuvajadus. Hagejal oli võimalus anda välja laene ning Lembit Lustil tekkis võimalus neid laene vahendada. Kuna kostja oli üks suuremaid ja usaldusväärsemaid kliente, siis vastavalt tema taotlustele võidi vormistada autosid enne laenulepingute lõpetamist, vahel ka laenulepingu vormistamise ajal, kostja või temaga seotud isikute nimele. Automüüja sõlmis kostjaga ostu-müügilepingu ning OÜ Minerto sõlmis temaga laenulepingu. Reeglina jäi sõiduauto seniks endise omaniku nimele, kuni laen maksti hagejale tagasi. Peale laenulepingu sõlmimist läks klient OÜ Minerto kassasse ning andis seal korralduse kanda laenusumma üle automüüjale.

Reaalselt kostja laenusummat hagejalt ei saanud, kuid laenusumma pidi kostja tagasi maksma hagejale. Vastavalt laenulepingu nr. 24 p-s 3.2. sätestatule oli kostja kohustatud saadud laenu tasuma kokkulepitud osamaksetena lepingus kokkulepitud kuupäeval igakuiselt. Hageja poolt asjas esitatud maksegraafikust (tlk. 7) nähtus, et perioodil 02.08.2001 – 02.01.2003 oli Nikolai Manohhin kohustatud tasuma laenu põhiosa ja intressidena kokku kuumaksena 7 200 krooni ning kokku laenu põhiosana 97 000 krooni ning intressidena 29 279 krooni. Kostja poolt tasumata laenujääk moodustas hageja arvestuse kohaselt 60 936 krooni ning intressijääk 65 691 krooni. Laenu tagastamise tähaeg oli laenulepingu nr. 24 p.-i 2.1. kohaselt jaanuar 2003. Vastavalt laenulepingu nr. 36 p-s 3.2. sätestatule oli kostja kohustatud saadud laenu tasuma kokkulepitud osamaksetena lepingus kokkulepitud kuupäeval igakuiselt. Hageja poolt asjas esitatud maksegraafikust (tlk. 9) nähtus, et perioodil 12.10.2001 – 12.03.2003 oli Nikolai Manohhin kohustatud tasuma laenu põhiosa ja intresse kokku kuumaksena 9 500 krooni ning kokku laenupõhiosana 130 000 krooni ning intresina 39 806 krooni. Kostja poolt tasumata laenujääk moodustas 52 906 krooni ning intressijääk 57 034 krooni. Laenu tagastamise tähtaeg oli laenulepingu nr. 36 p-i 2.1 kohaselt 12.03.2003. Kostja esitas omalt poolt maksegraafiku (tlk 39 ja 40) tõendamaks, et ta on hagejale kogu laenu mõlema laenulepingu järgi tagastanud. Tunnistaja A. H. töötas automüüjana OÜ-s Automarket. Tunnistaja ütluste kohaselt oli kostja OÜ Automarket püsiklient. Tööülesandeid jagas talle L. L. ning need puudutasid ka OÜ Minerto huve. Tunnistaja ülesandeks oli jälgida laenulepingute ja järelmaksuga müüdud sõidukite eest osamaksete laekumist. Võla tekkimisel oli ta kohustatud võtma ühendust võlgnikuga. Kliendiga, kes soovis sõiduautot soetada, sõlmiti nii ostu-müügileping kui ka laenuleping. Laenulepingus olev laenusumma oligi auto soetamise hind. Kostjal oli tunnistajale teadaolevalt suur lepingute maht, seetõttu oli tema osas ka erinevaid kokkuleppeid. Näiteks oli kokkulepe, et kostja maksis iga kuu konstantse summa, mis jagati OÜ Minerto poolt kõikide kostjaga seotud lepingute vahel. Kostja maksis rahasumma OÜ Minerto kassasse. Laenuleping loeti täidetuks siis, kui auto oli täielikult välja makstud ning sõiduk vormistatud kas kostja või tema poolt määratud isiku nimele. Sõiduautod anti omanikule üle ilma aktita. Tunnistaja sai korralduse välja printida müügileping, laenuleping ja maksegraafik ning siis vormistati sõiduk ostja nimele. Tlk. 39 ja 40 olevad maksegraafikud on tunnistaja A. H. ütluste kohaselt tema koostatud, mille alusel käis klient makseid tasumas. Mõlemad laenulepingud on tunnistaja ütluste kohaselt lõpetatud ning allkiri dokumendil kuulub tunnistajale. Dokumendil olevate makstud rahasummade taga olevad allkirjad kuuluvad ilmselt kassapidajale ning antud dokumentide puhul on tegemist kliendi eksemplariga. Seda, kas kliendiga leping lõpetada, otsustas L. L. Laenugraafikuid muudetud L.

L. poolt, kuid intresse ja viiviseid ei muudetud. Tunnistaja kinnitas, et tema puudus volitus OÜ Minerto nimel lepinguid sõlmida ja neid lõpetada. Tunnistajate vastastamisel kohtule kinnitas L. L., et ka kostjaga koostati kirjalik dokument kinnitamaks lepingute lõpetamist lepingute osas, milliste eest oli kostja maksed tasunud. Kui kostja soovis lepingu lõpetamise kohta tõendit, siis see talle ka väljastati. Tunnistaja L. L. kinnitas oma ütlustes, et tlk. 39 ja 40 kostja esitatud maksegraafikutel olev märge „Lõpetatud“ ei ole tema poolt kirjutatud. Vaidlusaluste laenulepingute osas kostjale kirjalikku dokumenti lepingute lõpetamise kohta ei ole antud, kuna kostjaga ei ole need lepingud lõpetatud. Eeltoodust nähtus, et tunnistaja A. H. puudusid volitused OÜ Minerto nimel lõpetada laenulepinguid ning sõlmida muid kokkuleppeid. Seega asjaolu, et A. H. on teinud märke lepingute lõpetamise kohta kostjaga tlk. 39 ja 40 olevatele maksegraafikutele, ei oma tõenduslikus mõttes õiguslikku tähendust ning ei saa olla ka tõendiks selle kohta, et kostja on käsitletavate laenulepingute järgi kõik lepingust tulenevad maksed tasunud hagejale lepingus kokkulepitud ulatuses ja tähtajaks. Samuti ei oma asjas õiguslikku tähendust asjaolu, et laenulepingute tagatiseks olnud sõidukid vormistati kolmandate isikute omandisse, sest tagatiseks olnud sõidukid ei ole olnud kunagi hageja omandis. Seega asjaolu, et sõidukid on antud kolmandate isikute omandisse, ei saa olla tõendiks selle kohta, et kostja täitis hageja ees laenulepingutega võetud kohustused tähtaegselt ja kokku lepitud ulatuses. Hageja arvestuse kohaselt moodustub laenulepingust nr. 24 kostja võlajääk 60 936 krooni. Sama laenulepingu järgi on kostja tasunud intresse summas 72 045 krooni. Samas pidanuks ta tasuma antud lepingu järgi intresse 29 279 krooni, sest laenu tagasimaksmise tähtaeg oli lepingu järgi jaanuar 2003 ja hagejal lõppes õigus arvestada kostjale viimase poolt saadud laenult intresse. Seega on hageja kostjale arvestanud intresse ettenähtust rohkem 42 766 krooni. Eeltoodust moodustub kostja võlajääk antud laenulepingu järgi 18 170 krooni. Kostja on viivitanud laenujäägi tasumisega 1095 päeva hagi kohtule esitamise aja seisuga, seega moodustab 1 % päevas laenujäägilt 181,70 krooni ning viiviste summaks on arvestuslikult 198 961,50 krooni. Hageja arvestuse kohaselt moodustub laenulepingust nr. 36 kostja võlajääk 52 906 krooni. Kostja on tasunud intresse 66 719 krooni. Samas pidanuks kostja tasuma antud lepingu järgi intresse 39 806 krooni, sest laenu tasumise tähtaeg oli lepingu järgi 12.03.2003, mil hagejal lõppes õigus arvestada laenult intresse. Seega on hageja arvestanud kostjale intresse ettenähtust rohkem 26 913 krooni. Kostja võlajääk moodustub antud laenulepingu järgi vaid 25 993 krooni. Kostja on laenujäägi tasumisega viivitanud 1095 päeva hagi kohtule esitamise aja seisuga, seega moodustab 1 % laenujäägilt 259,93 krooni ning viiviste summaks on arvestuslikult 284 623,35 krooni.

Ka hageja ise ei ole järginud pooltevahelisi lepingutingimusi heas usus, arvestades kostjale intresse ettenähtust oluliselt suuremates summades, kui oli lepingu sõlmimisel pooltel kokku lepitud. Laenu tähtaegselt tagastamata jätmise korral oli hageja õigustatud arvestama kostjale viiviseid tulenevalt lepingute pst 3.4. alates laenu tagasi maksmise päevast kuni laenu täieliku tasumiseni. Eeltoodust tulenevalt on kostja võlgnevus tasumata laenujäägina hagejale kokku käsitletavate laenulepingute järgi 44 163 krooni. Täiendavalt tuleb kostjalt väljamõista viivis põhivõlgnevuse ulatuses 44 163 krooni. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Nikolai Manohhin palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kohaldada aegumist ja lõpetada menetlus. Menetluskulud jätta hageja kanda. Kohus jättis põhjendamatult menetluses esitatud tõendid analüüsimata. Maakohus ei ole arvestanud asjaolu, et kostja ei ole kunagi hagejalt raha saanud. Tegelikult sõlmiti poolte vahel müügilepingu tunnustega tehingud. Kostja tugines sama kohtu koosseisu poolt tehtud lahenditele nr 2-05-14258 ja 2-0514711, kus kohus otsustas sarnastel asjaoludel, et tegemist oli sõiduautode ostumüügilepingutega. Kohus oleks pidanud põhjalikult motiveerima millistest teguritest lähtuvalt otsustas ta varasemast praktikast kõrvale kalduda. Tähelepanuta jäi kostja väide, et sõidukite omandiõigus läks üle isikutele, kes on hageja äripartneriteks ning läbi nende isikute on hageja ka kõnealuste sõidukite omanikuks. Omandiõigus vormistati alles peale kõigi maksete tasumist, millest järeldub, et kostja on omapoolsed kohustused hageja ees täitnud. Analüüsimata jäi asjaolu, et kohtule ei olnud esitatud tõendeid väidetavate laenude väljastamise ja üleandmise kohta. Sõidukid ei saanud olla tagatiseks, kuna need ei kuulunudki kostjale. Kohus jättis analüüsimata lepingute p-d 4.1, millega hageja on omaks võtnud, et tema müüs kostjale sõidukid. Tulenevalt TsÜS § 116 lg 2 vastutab hageja isikute eest, keda ta kasutab oma majandus- ja kutsetegevuses. Seega kui need töötajad võtsid kostjalt raha ja teatasid, et kohustus on täidetud, siis on see hagejale siduv. Arvestamata jäi asjaolu, et hageja graafikud ei klapi kostja graafikutega. Tunnistaja L. L. ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna tunnistaja on andnud vasturääkivaid ütlusi asjaga seotud tsiviilasjades. Tunnistaja ütlustest nähtuvalt on raha üleandmise moment niivõrd arusaamatu, et ei ole võimalik üldse väita, et kostjale anti laenu. Kohus ei ole analüüsinud kostja väiteid poolte erikokkulepete sisu suhtes. Kohus leidis kohtuotsuses, et hageja on käitunud vastuolus hea usu põhimõttega. Sellest tulenevalt oleks kohus pidanud kohaldama VÕS § 101 lg 1 p 2 toodud õiguskaitsevahendit ja jätma hagi rahuldamata. Riigikohus on oma otsuses nr 3-2-1-57-08 leidnud, et iga korduv kohustus aegub perioodiliselt koos kõrvalnõuetega ühel ajal alates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest. Iga korduva kohustuse aegumine peab toimuma korralise aegumise sätete kohaselt, kui ei esine TsÜS-ga sätestatud erijuhtumeid. Tulenevalt Riigikohtu otsusest on hagis toodud nõuded täies ulatuses aegunud. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 01.12.2008 otsus tuleb tühistada osas, millega hagi rahuldati. Hagi tuleb jätta rahuldamata aegumise tõttu. TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse vaid kohustatud isiku taotlusel. Maakohtule võlgnik taotlust aegumise kohaldamiseks ei esitanud. TsMS § 651 lg 2 kohaselt on poolel õigus nõuda aegumise kohaldamist ka juhul, kui ta seda esimese astme kohtus ei ole nõudnud. Apellatsioonkaebuses esitas kostja muuhulgas ka taotluse aegumise kohaldamiseks. Kolleegium leiab, et taotlus kuulub rahuldamisele. Vaidlus puudub selles, et vastavalt 02.07.2001 sõlmitud laenulepingu nr. 24 p-s 3.2. sätestatule oli kostja kohustatud saadud laenu tasuma kokkulepitud osamaksetena lepingus kokkulepitud kuupäeval igakuiselt. Hageja poolt asjas esitatud maksegraafikust (tlk. 7) nähtus, et perioodil 02.08.2001 – 02.01.2003 oli Nikolai Manohhin kohustatud tasuma laenu põhiosa ja intressidena kokku kuumaksena 7 200 krooni ning kokku laenu põhiosana 97 000 krooni ning intressidena 29 279 krooni. Kostja poolt tasumata laenujääk moodustas hageja arvestuse kohaselt 60 936 krooni ning intressijääk 65 691 krooni. Laenu tagastamise tähaeg oli laenulepingu nr. 24 p.-i 2.1. kohaselt jaanuar 2003. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 kohaselt kolm aastat. Lähtudes TsÜS § 147 lg-test 1 ja 2, algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisest, st alates ajast, mil õigustatud isik võib nõuda kohustuse täitmist. Korduva kohustusena aegub perioodiliselt arvestatav intressinõue TsÜS § 154 kohaselt iga intressiarvestusperioodi kohta kolme aasta jooksul alates selle kalendriaasta lõppemisest, mil intressikohustus muutus sissenõutavaks. Sõltumata sellest lõpeb intressinõue kõrvalkohustusest tuleneva nõudena TsÜS § 144 kohaselt koos põhinõudega. Laenuleping nr. 24 alusel muutus laen sissenõutavaks 01.02.2003. Hagi esitamise viimane tähtaeg olnuks 31.01.2006. Hagi esitati 05.02.2007. Seega on nõue aegunud. Samuti oleks nõue aegunud ka TsÜS § 154 alusel. Vastavalt 12.09.2001 sõlmitud laenulepingu nr. 36 p-s 3.2. sätestatule oli kostja kohustatud saadud laenu tasuma kokkulepitud osamaksetena lepingus kokkulepitud kuupäeval igakuiselt. Hageja poolt asjas esitatud maksegraafikust (tlk. 9) nähtus, et perioodil 12.10.2001 – 12.03.2003 oli Nikolai Manohhin kohustatud tasuma laenu põhiosa ja intresse kokku kuumaksena 9 500 krooni ning kokku laenupõhiosana 130 000 krooni ning intresina 39 806 krooni.

Kostja poolt tasumata laenujääk moodustas 52 906 krooni ning intressijääk 57 034 krooni. Laenu tagastamise tähtaeg oli laenulepingu nr. 36 p-i 2.1 kohaselt 12.03.2003. Hageja nõude aegumistähtaeg algas kohustuse sissenõutavaks muutumisega laenuleping nr 36 järgi 13.03.2003. Selleks päevaks pidi laenulepingu järgi olema tasutud laenusumma ja intress. Kohustus muutus nii VÕS § 82 lg 7 kui ka TsÜS § 147 lg 2 järgi sissenõutavaks alates 13.03.2003. Hagi tulnuks esitada hiljemalt 12.03.2006, kuid on esitatud 05.02.2007. Nõue oleks aegunud ka TsÜS § 154 alusel. Põhjendatud ei ole hageja tuginemine vastuväites aegumise taotlusele TsÜS §-le 158. Kostja ei ole tunnistanud makse tegemist hagejale 03.02.2004. Ja hageja ei ole seda tõendanud. Kui kostja oleks ka teinud nimetatud makse, siis aegumine oleks hakanud uuesti kulgema 04.02.2004 ning ka sel juhul oleks hageja nõue aegunud. Ülaltoodu alusel on nõuded mõlema laenulepingu alusel aegunud ja hagi tuleb jätta rahuldamata sellel alusel. Kuna hagi tuleb jätta rahuldamata aegumise tõttu, siis apellatsioonkaebuses toodud sisulistele vastuväidetele kolleegium hinnangut ei anna. 20.05.2009 esitas kostja ringkonnakohtule taotluse täiendavate tõendite juurde võtmiseks ning avaldas soovi asja arutamiseks kohtuistungil. Kolleegium leiab, et kõik lisatud tõendid oleks võimalik olnud esitada maakohtule õigeaegselt. Ühtegi põhjendust, miks need tõendid alles nüüd esitatakse, taotlusest ei selgu. TsMS § 633 lg 7 kohaselt, kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, siis peab seda märkima apellatsioonkaebuses. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Apellatsioonkaebuses ei ole kostja avaldanud, et soovib asja arutamist kohtuistungil. Ringkonnakohus on juba otsustanud asja lahendada kirjalikus menetluses ja pooltele sellest teatanud. Kuna apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on möödas, siis seda enam muuta ega laiendada ei saa. Kostja taotlus rahuldamisele ei kuulu. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. TsMS § 171 lg 3 alusel tuleb menetluskulud jätta kostja Nikolai Manohhini kanda.

Reet Allikvere

Ülle Jänes

Iko Nõmm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.