Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

20.06.2005 OÜ-le M nendevahelise nõudeõiguse loovutamise lepinguga. Eeltoodu alusel ja tuginedes TsK § 173 lg-le 1, §-le 174, § 272 lg-le 1, palus hageja OÜ M kostjalt S.Slt välja mõista laenulepingust tulenev põhivõlg summas 11 000 krooni ning intressivõlg summas 11 000 krooni. Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja seletas, et laenu ta hagis märgitud laenulepingu järgi saanud ei ole ja pole seda ka saada soovinud. Kostja sai hagejalt väljaostuõigusega kasutamiseks sõiduauto Mercedes Benz 200D registrimärgiga xxx xxx, hinnaga 33 000 krooni. Laenulepingu sõlmimisel tegi kostja hagejale ka esimese makse 10 000 krooni. Seega moodustas laenusumma vaid 23 000 krooni, mille koos intressiga pidi kostja hagejale tasuma 11.01.1998. 11.10.1997 maksis kostja hagejale 5 000 krooni laenusummast. Kostja tagastas hagejale sõiduauto 06.03.1998. Kostja leidis, et see hageja väidetud auto väärtus selle tagastamisel ei saanud olla ainult 7000 kr., kuna sõiduauto oli heas seisukorras ning selle hind ei saanud 4 kuu möödumisel väheneda 26 000 krooni võrra. Sõiduauto üleandmisel– vastuvõtmisel ei koostatud akti sõiduauto hindamise kohta. Kostja hinnangul lõppesid sõiduauto tagastamisega tema lepingulised suhted hagejaga ning tal puudub hageja ees võlgnevus. Maakohtu otsus Harju Maakohus jättis hagi 29.06.2006 otsusega rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt ei saa poolte vahel 11.09.1997 sõlmitud tehingut käsitleda kui laenulepingut, kuna asjas on tuvastamist leidnud, et kostja sai nimetatud lepingu alusel oma kasutusse (aga mitte omandisse TsK § 272 lg 1 mõttes) sõiduauto Mercedes Benz 200D registrimärgiga xxx xxx. Lepingu p 1.1 kohaselt kohustus laenutaja andma laenajale laenu summas 23 000 krooni, täites nimetatud summa ulatuses laenaja kohustusi kolmandate isikute ees. Lepingust ei nähtu aga asjaolu, kelle ees kolmandatest isikutest laenutaja kostja väidetava kohustuse täitis. Eeltoodut aluseks võttes on ilmne, et kostja laenuandjalt rahasummat 23 000 krooni TsK § 272 lg 1 mõttes enda omandisse saanud ei ole. Pooltevahelise lepingu p-st 1.5 nähtuvalt ei olnud sõiduauto Mercedes Benz 200D lepingu sõlmimise ajal ega hiljem kostja omandis, seega ei saanud antud sõiduauto olla laenu tagatiseks. Kohtu hinnangul oli poolte vahel tegemist pigem sõiduauto ostu-müügilepinguga, mille kohaselt kohustus kostja tasuma hageja õiguseellasele −, kes ei olnud sõiduauto müüjaks, seega mitte ka selle omanikuks −, sõiduki ostuhinna järelmaksuga lepingu p-s 1.2 sätestatud korras ja tingimustel. Lepingu p 2.4 kohaselt, juhul kui laenaja ei täida või täidab mittenõuetekohaselt käesolevat lepingut, kohustub ta viivitamatult üle andma laenutaja valdusesse sõiduauto Mercedes Benz 200D, registrimärgiga xxx xxx. Vaidlus puudub selles, et kostja tagastas antud sõiduauto hagejale või tema õiguseellasele ning andis tema valdusesse. Samuti puudub vaidlus asjaolus, et kostja kasutas sõiduautot 4 kuud ja see oli tagastamise ajal tehniliselt korras. Sõiduauto hinna määramise kohta pärast tagastamist puuduvad tõendid. Hageja väide, et ta hindas sõiduauto maksumuseks selle üleandmisel 7 000 krooni, on paljasõnaline ja ainetu, kuna hageja ei ole kohtule esitanud hindamisakti sõiduauto maksumuse kohta selle üleandmise ajal. Kuna kostja on lepinguobjektiks olnud sõiduauto tagastanud, puuduvad kostjal kohtu arvates igasugused kohustused hageja ees. 2(4)

Apellatsioonkaebus Hageja palub täielikult tühistada Harju Maakohtu 29.06.2006 otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Apellant palub vastustajalt välja mõista kohtukulud. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on esimese astme kohus pooltevahelise õigussuhte ebaõigesti kvalifitseerinud. Kaevatava otsuse kohaselt oli poolte vahel sõlmitud mitte laenu-, vaid sõiduauto müügileping. Selles osas on kohus tõendeid ebaõigesti hinnanud ning jõudnud ebaõigele järeldusele. Otsuses on õigesti tuvastatud, et sõiduauto Mercedes Benz 200D, registrimärgiga xxx xxx ei olnud lepingu sõlmimise ajal ega hiljem kummagi poole omandis. Järelikult sõiduauto valduse üleandmisega hagejale ei saanud kostja oma lepingulist kohustust täita. Kohustuse oleks võlgnik saanud täita sõiduauto omandi üleandmisega, mis oleks kujutanud endast tasaarvestust saadud laenuga. Hageja on kostja eest kolmandale isikule tasunud 23 000 krooni, millest kostja võlgneb hagejale 11 000 krooni põhivõlga ja lepingujärgsed intressid. Hageja nõudis intressi põhivõlaga võrdses ulatuse 11 000 krooni, mistõttu kohtuotsusega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 22 000 krooni. Ringkonnakohtu istung Istungil palusid apellandi esindajad kaebuse rahuldada, vastustaja - rahuldamata jätta. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus leidis, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Pooltevahelise lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsK 272 lg.2 kohaselt loeti laenuleping sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist. Lepingu p.1.1 kohaselt kohustus laenutaja andma laenajale laenu 23000 kr., täites nimetatud ulatuses laenaja kohustusi kolmanda isiku ees. Lepingus ei ole märgitud, kes on see kolmas isik, kellele pidi laenutaja raha andma ja milline oli see laenaja kohustus tolle isiku ees. Kostja seletuste kohaselt soovis ta automüügiga tegelevalt firmalt osta sõiduautot MB 200D, mille müügihind oli 33 000 kr. 10 000 kr. tasus ta ise ja laenutaja pidi tema eest tasuma puudujääva 23 000 kr., mille kohta sõlmitigi nimetatud leping H. Asjast nähtub, et mõlema firma esindaja oli üks ja sama isik, L. L, kes allkirjastas laenutaja H poolt ka laenulepingu. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja tõendanud, et laenutaja nimetatud 23 000 kr. kolmandale isikule (automüügifirmale) üle endis ehk siis et laenuleping sõlmiti. Laenulepingu teksti kohaselt laenutaja alles kohustus nimetatud summa kolmandale isikule (automüüjale) üle andma, mistõttu ei saa tõena võtta ega raha üleandmist tõendatuks lugeda kostja kinnitusega samas lepingus, et ta tõendab laenusumma kättesaamist. Seda, et laenusummat automüügifirmale üle ei antud, kinnitab kaudselt ka asjaolu, et automüüja andis kostjale üle üksnes sõiduauto valduse, mitte aga omandi: viimase üleandmine oleks olnud eeldatav, kui kokkulepitud müügihind oleks tasutud.

3(4)

Seega on alusetud apellandi väited, et laenuandja täitis kostja eest tema kohustuse 23 000 kr. üleandmisega kolmandale isikule. Maakohus on kontrollinud ja hinnanud seda, kas kostja jäi H võlgu muul alusel. Kolleegium nõustub maakohtu otsusega selles, et 11.09.1997 lepingut saab käsitada ostu-müügilepinguna, mille kohaselt kostja kohustus H tasuma nelja kuu jooksul 23 000 kr., viimane kohustus aga sellisel juhul „organiseerima sõiduauto ümberregistreerimise laenaja või tema poolt näidatud kolmanda isiku omandisse“. Selline kokkulepe vastas TsK §-is 242 lg.1 näidatud ostu-müügilepingu tunnustele. Pooled leppisid kokku ka kostja kohustustes juhuks, kui ta oma kohustust 23 000 kr. tasumiseks ei täida või ei täida nõuetekohaselt, ehk siis kohustuses lepingu lõpetamise puhuks: sellisel juhul kohustus kostja andma H üle sõiduauto valduse. Nimetatule on juurdemõeldavaks tingimuseks, et sõiduk tagastatakse normaalse kulumise seisundis. Kostja, tasunud eelnevalt müüjale 5000 kr., tagastas sõiduki, ja nagu kohus vastupidist väidete ja tõendite puudumise alusel õigesti tuvastas, tavapärases seisukorras. Seega täitis kostja oma lepingust tulenevad kohustuse nõuetekohasel viisil (TsK § 173 lg.1) ja tema kohustused H ees lõppesid. Seega on maakohus hagi jätnud õigesti rahuldamata.

Tiit Kollom

Ülle Jänes

Ulvi Loonurm

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.