Osaühingu Reval Project Management hagi osaühingu Combinent vastu, alternatiivselt AL, AL, ND ja DD vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 25. novembri 2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühingu Reval apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
430 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Osaühing Reval (registrikood 11195768), vandeadvokaat Paul Keres
Project
Management
Project Management lepinguline esindaja
Kostja I: osaühing Combinent (registrikood 10366848) Kostja II: AL (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja III: AL (isikukood XXXXXXXXX), kostjate I-III lepinguline esindaja vandeadvokaat Risto Rüütel Kostja IV: ND (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja V: DD (isikukood XXXXXXXXX), kostjate IV ja V lepinguline esindaja Oliver Ennok Istungi toimumise aeg
14. märts 2017, avalik kohtuistung
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 25. novembri 2016 otsus muutmata.
1.Apellatsioonimenetluse kulud jätta hageja, Osaühingu Reval Project Management kanda.
2.Välja mõista Osaühingult Reval Project Management OÜ Combinent kasuks menetluskulude hüvitis 1603,83 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
3.Välja mõista Osaühingult Reval Project Management AL kasuks menetluskulude hüvitis 801,92 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
4.Välja mõista Osaühingult Reval Project Management AL kasuks menetluskulude hüvitis 801,92 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
5.Välja mõista Osaühingult Reval Project Management ND kasuks menetluskulude hüvitis 504 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
6.Välja mõista Osaühingult Reval Project Management DD kasuks menetluskulude hüvitis 504 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Osaühing Reval Project Management esitas 15.07.2015 Harju Maakohtule hagi osaühingu Combinent vastu põhivõla 215 000 euro ja viivise 215 000 euro väljamõistmiseks. Alternatiivselt palus hageja välja mõista AL-lt põhivõla 81 700 eurot ja viivise 81 700 eurot, AL-lt põhivõla 81 700 eurot ja viivise 81 700 eurot, ND-lt põhivõla 25 800 eurot ja viivise 25 800 eurot ning DD-lt põhivõla 25 800 eurot ja viivise 25 800 eurot.
2.Hagiavalduse kohaselt töötas hageja juhatuse liige VL kostjaga I 01.04.2003 sõlmitud töölepingu alusel Mustika kaubanduskeskuse tegevjuhina. Töölepingu p 4.2. kohaselt olid VL tööülesanneteks mh keskuse igapäevase töö korraldamine, alluvate juhtimine ja reklaamikampaaniate organiseerimine. Töölepingu p 4.3. kohaselt kohustus VL tegema kokkulepitud tööd ning täitma ilma erikorralduseta ka teisi töölepingus otseselt nimetamata ülesandeid, mis tulenesid töö iseloomust või töö üldisest käigust. Töölepingu p 4.4. kohaselt pidi VL lähtuma tööülesannete täitmisel tööandja juures töötamist reguleerivatest dokumentidest ning tööandja juhatuse poolt antavatest juhistest ja korraldustest.
3.Hageja, kostjad I, II, III, AD ja OÜ Incombinent vormistasid 20.02.2006 käsunduslepinguna pealkirjastatud kokkuleppe. AD surmaga 2006.a läksid käsunduslepingust tulenevad õigused ja kohustused üle kostjatele IV ja V. Lepinguga soovisid käsundiandjad müüa neile kuuluvad kostja I osad uuele investorile ja tegid müügiprotsessi läbiviimise ja müügilepingu sõlmimise vahendamise ülesandeks faktiliselt VL-le. Sisuliselt täpsustati käsunduslepingu sõlmimisega VL tööülesandeid. Lepingu kohaselt pidi hageja (st sisuliselt VL) käsunduslepingus sätestatud ülesannete täitmise eest saama töötasu 1% Mustika keskuse ostuhinnast. Käsundisaajal on tasule õigus igal juhul, kui osad võõrandatakse lepingu kehtivuse ajal või kahe aasta jooksul pärast selle lõppemist. Tasuõigus on ka juhul, kui osad võõrandatakse ilma käsundisaaja panuseta. Iga käsundiandja on kohustatud maksma käsundisaajale tasu tema osade ostuhinnale vastava protsendina ja tasu väljamaksmisega viivitamisel viivist 0,1% päevas. Käsundisaajal on tasuõigus ka juhul, kui ostjale võõrandatakse ettevõte ja/või hoonestusõigus või antakse ettevõte ja/või hoonestusõigus tähtajalisse kasutusse. Käsunduslepingu tähtaeg oli kaks aastat alates lepingu sõlmimisest ja leping pikenes igakordselt järgmiseks üheaastaseks tähtajaks, kui keegi käsunduslepingu lõppemise soovist vähemalt 60 päeva ette ei teatanud.
4.Käsundusleping vormistati põhjusel, et kostja I soovis vältida VL tulemustasult tööjõumaksude tasumist. Käsunduslepingus hagejale seatud kohustused ei erinenud sisuliselt VL kostja I äritegevust korraldavatest kohustustest. Käsundusleping sisaldas seega varjatud tulemustasu kokkulepet, s.o tegemist oli näiliku tehinguga ja sellele tuleb kohaldada töölepingut reguleerivaid sätteid (TsÜS § 89 lg 3). Antud juhul on lepingupoolena näidatud mitte VL, vaid tema kontrolli all olev äriühing, hageja.
5.Kostja I müüs 05.07.2012 Mustika kaubanduskeskuse OÜ-le EfTEN SPV 7 hinnaga 21 500 000 eurot. Käsunduslepingu kohaselt tuli käsundisaaja tulemustasu välja maksta 10 päeva jooksul, s.o hiljemalt 15.07.2012. Tasunõue muutus sissenõutavaks 16.07.2012. VL ei ole tulemustasu saanud.
6.Isegi kui varjatud palgakokkulepe ei ole tõendatud ja kostja I seetõttu tulemustasu nõude eest ei vastuta, on hagejal õigus nõuda kostjatelt II-V käsunduslepingu alusel tulemustasu maksmist (lepingu p-d 6.1., 6.2., ja 6.6.). Võõrandamistehingu seisuga kuulus kostja I osakapitalist 38% OÜ-le L-Man Capital, mis oli kostja II kontrolli all; 38% OÜ-le Alfastock, mis oli kostja III kontrolli all; 12% OÜ-le ND Invest, mis oli kostja IV kontrolli all ja 12% kuulus kostjale V. Osanike poolt osade võõrandamine nende kontrolli all olevatele äriühingutele ei vabasta neid käsunduslepingust tulenevate kohustuste täitmisest (lepingu p 1.5.) vastavalt nende osade suurustele.
7.VL loovutas 14.07.2015 hagejale kõik nõuded, mis tal tulenevad käsunduslepingust, töölepingust ja muudest võimalikest kokkulepetest, mis nimetatud lepingutega seonduvad. Kostjate I-III vastuväited
8.Kostjad I-III vaidlesid hagile vastu.
9.Hageja nõude suurus põhineb ebaõigel tehinguhinnal. OÜ-ga Eften SPV 7 sõlmitud tehingu hind oli 14 000 000 eurot, mitte 21 500 000 eurot. Hageja viidatud hind sisaldab ka kolmandale isikule kuuluva kinnisasja müügihinda, mille ostjaks oli hoopis OÜ Eften SPV 8. Kinnisasi ei kuulunud käsunduslepingus nimetatud ettevõtte koosseisu ega ole hõlmatud hoonestusõigusega. Hagejal puudub käsunduslepingu alusel tulemustasunõue, kuna lepingus sätestatud tähtaja sees ei tehtud ühtegi lepinguga reguleeritud tehingut. Käsundusleping lõppes 20.02.2009.
10.Käsundusleping ei olnud seotud VL töölepinguga. VL ei ole käsunduslepingu pool. Käsundusleping sõlmiti kostjate II-V huvides. Kostja I funktsioon oli ettevõtte väärtuse säilimise tagamine, teenust talle käsunduslepingu alusel ei osutatud. Käsundusleping saaks olla näilik siis, kui isik jätkab töölepingust tulenevate kohustuste täitmist käsunduslepingu alusel. Hageja ei osutanud kostjale I teenuseid, sh ka mitte selliseid mis kattuksid VL tööülesannetega. Käsunduslepingu kohaselt oli hagejal õigus käsundi täitmisel tegutseda iseseisvalt. Kui hageja otsustas käsundi täitmiseks kasutada VL, ei saa selle tagajärgi omistada kostjatele. Kaubanduskeskuse igapäevatöö korraldamine ei ole seotud tööandja osalustele ostja leidmisega. Kui hageja nõue eksisteeriks, oleks ta selle esitanud varem. Hageja ei ole kostjale I enne hagi esitamist nõuet esitanud.
11.Hageja töölepingust tulenev nõue kostja I vastu on aegunud. VL-ga sõlmitud tööleping lõppes 10.07.2012 tööandjapoolse ülesütlemisega ja sellega muutus sissenõutavaks ka väidetav vahendustasu nõue (10.07.2012 kehtinud töölepinguseaduse (TLS) § 84 lg 1). Töötasu nõude esitamise tähtaeg on 3 aastat (individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg 3). Hageja nõue on seega aegunud.
12.Kuna töötajal ei ole töötasu nõuet töösuhte osapooleks mitteolevate isikute vastu, tuleb hageja nõue kostjate II ja III suhtes jätta rahuldamata.
13.Hageja alternatiivne nõue tuleb jätta rahuldamata seoses lepingu lõppemisega alates 20.02.2010, s.o pärast lepingu-s p 6.2 nimetatud tähtaja möödumist. Kostja III andis VL-le isiklikult 14.12.2009 üle lepingu lõppemise/mittepikenemise tahteavalduse, mille kättesaamist VL allkirjaga kinnitas.
14.Samuti ei tõendanud hageja oma panust tehingusse, s.o seda, et hageja oleks tehingu tegemist üldse kuidagi vahendanud või sellega seoses mingeid toiminguid teinud. Käsundusleping seab tasu saamise sõltuvusse ülesannete täitmisega. Kostja IV ja V vastuväited
15.Kostjad IV ja V vaidles hagile vastu.
16.Kuna käsundusleping VL-ga lõppes 19.02.2010, ei ole tal alust tugineda käsunduslepingu p-le 6.2. Tehing sõlmiti 05.07.2012 ehk üle kahe aasta hiljem.
17.Lepingu kohaselt on käsundisaajal õigus saada tasu oma ülesannete täitmise eest (p 6.1.). Hageja ei tõendanud ülesannete täitmist. Ta ei leidnud käsundiandjate osalusele ostjat.
18.Käsunduslepingust tulenevad kohustused ei kehti kostjate suhtes. Kostjad ei ole isiklikult käsunduslepingu pooleks ega olnud kuni hagi esitamiseni selle olemasolust teadlikud. Hageja ega VL ei pöördunud 9 aasta jooksul kostjate poole oma väidetava nõudega. Hageja nõue on otsitud ning vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetega.
19.Käsundusleping kostja IV ja V suhtes lõppes AD surmaga. Käsunduslepingu tähtaeg oli 2 aastat, see pidi seega lõppema 20.02.2008 ja seejärel vastavalt lepingule pikenema igaaastaselt. Kuna kostjad ei olnud lepingust teadlikud, ei ole nad käsunduslepingusse astunud ega seda pikendanud. Kui käsundisaaja oleks leidnud, et tal on kostjatega kehtiv leping, siis oleks ta pidanud kostjaga jagama infot lepingu täitmise osas (VÕS § 624). Käsunduslepingu iseloom eeldab pooltevahelist suhtlust. Selleta käsund puudub.
20.Hageja väidetava nõude suurus on ebaõige. Kuna osaluse müügihind oli 14 000 000 eurot, mitte 21 500 000 eurot, saaks hageja nõue olla maksimaalselt 140 000 eurot.
21.Hageja viivisenõue on täies ulatuses põhjendamatu. Hageja ei ole kostjate vastu kohtuväliselt nõuet esitanud ja kostjad ei ole rahalise kohustuse täitmisega viivitanud.
Esimese astme kohtu otsus
22.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus mõistis hagejalt kostja I kasuks menetluskulude hüvitisena välja 6729,67 eurot, kostja II kasuks 3364,83 eurot, kostja III kasuks 3364,83 eurot, kostja IV kasuks 1686 eurot ja kostja V kasuks 1686 eurot, samuti kostjate IV ja V kasuks viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
23.Pooled ei vaidle selle üle, et hageja seaduslik esindaja ja osanik VL ning kostja I sõlmisid 01.04.2003 töölepingu, mille kohaselt VL asus tööle Mustika kaubanduskeskuse tegevjuhina; 20.02.2006 sõlmisid hageja käsundisaajana ja kostjad II ning III ja AD käsundiandjatena käsunduslepingu, mille poolteks olid ka kostja I ja OÜ Incombinent; AD suri 2006.a ja tema pärijateks on kostjad IV ja V, kes said kostja I osanikeks; käsunduslepingu kohaselt pidi hageja leidma ostjad kostja I osadele ja saama müügitehingu eest vahendustasu; VL ja kostja I vahel sõlmitud tööleping lõppes 10.07.2012; kostja I sõlmis 05.07.2012 müügilepingu, millega Mustika kaubanduskeskus müüdi koos selle aluse maaga hinnaga 21 500 000 eurot; hageja ei vahendanud 05.07.2012 tehingu sõlmimist. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt I käsunduslepingu alusel vahendustasu seetõttu, et käsunduslepingu näol oli tegemist VL ja kostja I vahel sõlmitud töölepingu osaga, samuti selle üle, kas juhul, kui käsundusleping ei ole hinnatav töölepinguna, on hagejal õigus esitada kostjate II-V vastu käsunduslepingu täitmise nõue.
24.Hageja esimene alternatiivne nõue 215 000 euro ja viiviste väljamõistmiseks kostjalt I tuleb jätta rahuldamata. Isegi, kui tõendatud oleks hageja väited näiliku tehingu sõlmimise kohta, oleks viivisenõue igal juhul aegunud.
25.Töötasu nõuete puhul kohalduvad individuaalse töövaidluse lahendamise seadusest tulenevad erinormid. Hageja nõue ei ole aegunud üksnes juhul, kui see on esitatud käsunduslepingust tuleneva tasu nõudena. Kuna tööleping lõppes 10.07.2012, muutusid kõik VL töölepingust tulenevad tasunõuded ITVS § 6 lg 3 alusel sissenõutavateks 10.07.2012 ja olid hagi esitamise ajaks 15.07.2015 aegunud. TsÜS § 147 lg 3 ei kohaldu töösuhetele.
26.Hageja väited näiliku ja tühise tehingu sõlmimise kohta ei ole tõendatud. Ainuüksi asjaolu, et pooled soovisid tehingu sõlmimisel jätta makse tasumata, ei muuda tehingut näilikuks. Hageja väide, et käsundusleping tuleb ümber kvalifitseerida VL ja kostja I vaheliseks töölepinguks, ei ole kooskõlas töölepinguid reguleerivate õigusaktidega. Töötajale makstakse tasu tehtud töö eest (TLS § 49 p 2). Hageja tugineb nõude alusena käsunduslepingu sättele, mis nägi ette tasu maksmise sõltumata hageja panusest. TLS § 29 kohaselt pidi töötaja töölepingu sõlmima tööandjaga isiklikult, kuid VL ei olnud isiklikult käsunduslepingu pool. Lisaks peab töötaja täitma oma kohustusi isiklikult. Õige on kostja väide, et töölepingutele ei kohaldata VÕS § 678 agendilepingu kohta sätestatut. Kui töötajal on õigus tasule tööandja ja kolmanda isiku vahel sõlmitavalt lepingult, kohaldatakse tasu maksmisele VÕS § 679–682 (TLS § 31).
27.Antud juhul on ilmne, et tegemist ei olnud töölepinguga. Vaatamata kohtu selgitustele ei tõendanud hageja, et poolte tegelik tahe oli täiendada VL ja kostja I vahel sõlmitud töölepingut. VL töölepingust ja muudest tõenditest ei tulene, et tema tööülesandeks pidi olema ka kaubanduskeskusele ostja leidmine. Tõenditest järeldub, et VL igapäevase töö hulka kuulus kohustus tegeleda keskuse igapäevase juhtimisega, sellele rentnike leidmisega, samuti muude keskuse juhtimisega vahetult seotud ülesannete täitmisega.
28.Hageja ei tõendanud, et pooled muutsid käsunduslepingut ja selle objekti hulka lisati käsunduslepingu pooleks mitteolevale isikule kuuluv kinnisasi. Käsunduslepingus nimetati hagejat käsundisaajaks ja kostjaid II ja III ning AD käsundiandjateks. Lepingu sissejuhatuse järgi omasid kostja I ja OÜ Incombinent asjadest, õigustest ja kohustustest koosnevat ostukeskust Mustikas, mida nimetati lepingus ka ettevõtteks. Lepingu tekstist tuleneb, et see oli suunatud selgelt vaid osadele ostjate leidmisele. Leping ei näinud ette käsundisaaja kohustust täita käsundit kindlaksmääratud tundide jooksul tööpäeva kestel. Käsundiandjad olid kohustatud maksma käsundisaajale tasu vastavalt lepingu p-le 6. Samuti olid käsundiandjad kohustatud hoiduma toimingutest, mis oluliselt vähendavad või võivad oluliselt vähendada osade väärtust ning kostja I ja OÜ Incombinent toimingutest, mis oluliselt vähendavad või võivad oluliselt vähendada ettevõtte väärtust, sh nende hoonestusõiguse väärtust. Seega ei olnud kostjal I lepingu järgi kohustust hagejale tasu maksta. Leping ei näinud ette, et käsundisaajal oleks olnud õigust saada tasu siis, kui käsundiandjate asemel võõrandab lepingu pooleks mitteolev isik keskuse aluse maa. Lepingus võis muudatusi teha ainult poolte kirjalikul kokkuleppel.
29.Kostja I juhatuse liikmed olid kostja II, kostja III ja AD. Käesoleval ajal on osanikeks OÜ Alfastock, mis kuulub kostjale III, OÜ L-Man Capital, mis kuulub kostjale II ning OÜ ND Invest, mis kuulub ND-le ja DD-le.
30.VL loovutas 14.07.2015 hagejale kõik oma nõuded kostja I vastu, mis tulenesid 20.02.2006 sõlmitud käsunduslepingust ja/või VL ja kostja I vahel 01.04.2003 sõlmitud töölepingust. Nõude loovutamise lepingu ja käsunduslepingu teksti kohaselt ei ole õige hageja väide, et käsunduslepingu ilmseks ja tegelikuks eesmärgiks oli tööjõumaksude optimeerimine VL-le tasu maksmisel. VL ei olnud käsunduslepingu pooleks ja ühegi väljamakse tegijaks ei pidanud olema kostja I. Käsunduslepingu alusel ei pidanud VL isiklikult tegema konkreetseid igapäevaseid toiminguid, alludes kostjale I. VL ei pidanud käsunduslepingu alusel tasu saama. Hagejal oli õigus saada tasu sõltumata oma panusest. Isegi kui kostja I osanikud soovisid käsunduslepingu sõlmimisel hagejaga makse optimeerida, ei saa ainuüksi sellest järeldada, et nende asemel oleks pidanud tegeliku väljamakse tegijaks olema kostja I ning tegemist oli töölepingu lisaga. Käsunduslepingust tulenevalt ei saanud poolte tahteks olla tööjõumaksude optimeerimine, sest leping ei näinud ette töötasu maksmist. Õiged on kostjate väited, et käsunduslepingu alusel kostjale I mistahes teenuseid ei osutatud. Kostjal I ei saanud olla tahet ega vajadust võõrandada enda osasid. Selline huvi sai olla üksnes osanikel. Käsundusleping vastas selle sisu kohaselt võlaõigusseaduses käsunduslepingule antud definitsioonile. Käsundusleping ei näinud ette VL-le konkreetseid kohustusi ja selles toodud käsundisaaja kohustused ei ühtinud VL tööülesannetega.
31.Poolte tegelikku tahet sõlmida käsunduslepingu asemel tööleping ei saa järeldada ka poolte, sh hageja seadusliku esindaja VL käitumisest pärast käsunduslepingu sõlmimist. Kostja I esitas 10.07.2012 VL-le avalduse töölepingu ja konkurentsipiirangu ülesütlemiseks. VL ei esitanud pärast seda tasunõuet käsunduslepingu alusel ega väitnud, et käsundusleping oli osaks töölepingust. 25.09.2012 kirjas nõudis hageja kostjalt I ja II käsunduslepingule tuginedes tasu väljamaksmist hageja kasuks EfTENI tehingu alusel. Kirjas ei väidetud, et käsunduslepingu näol oli tegemist töölepinguga ja tegemist on töötasu nõudega.
32.Kostja I juhatuse 30.06.2006 otsus, millega lähetati VL ja sisearhitekt GS Rootsi kontaktide loomiseks seoses Mustika keskuse arendamisega, ei tõenda, et VL töökohustuste hulka kuulus keskuse müümisega seotud ülesandeid. Keskuse arendamisega seotud ülesandeid ei saa automaatselt samastada ülesandega leida keskusele ostjaid. Ainuüksi asjaolust, et hageja ainuosanik ja juhatuse liige oli VL, ei saa järeldada, et käsundusleping oli tööleping, sest VL pidi töötama Mustika keskuse juhina täistööajaga. VL oli seotud veel 10 äriühinguga. Ei saa järeldada, et käsunduslepingust tulenevaid kohustusi oleks pidanud täitma ainult VL
ning tegema seda püsivalt ja suures ulatuses iga päev. Tõendamata on hageja väited, et VL allus käsunduslepingust tulenevate ülesannete täitmisel kostjale I ning sai temalt juhiseid ja vahendeid lepingu täitmiseks.
33.Hageja seadusliku esindaja VL vande all antud ütlused on olulises osas ja sisuliselt vastuolulised ega lähe kokku asjas kogutud tõenditega. Ütlused ei ole usaldusväärsed ja nendega ei saa arvestada. VL ütlustest järeldub, et tema enda arvates ei täitnud ta töölepingu ja käsunduslepingu alusel samu ülesandeid. Samas väitis ta, et töölepingut ja käsunduslepingut ei saanud lahutada, sest kogu tema tegevus oli suunatud keskuse müügile. VL väitis, et hagejaga ei lepitud kokku muud, kui ainult müügiga seotud lisaülesanded, sh üürnike vahendamine. Samas asus VL väitma, et käsunduslepingu järgi oli tema kohustuseks üürnike vahendamine, mille eest maksti talle täiendavat tasu. Selliste kokkulepete olemasolu käsunduslepingust aga ei nähtu. Lisaks väitis VL algselt, et tema tegevus käsunduslepingu alusel ei olnud kindlaks määratud, vaid see oli „lihtsalt lepe“, mille alusel isegi aruandeid ei pidanud esitama. Samas väitis, et ta allus käsunduslepingu täitmisel kostjale III, kellele ta olevat andnud suulisi aruandeid, mida temalt eeldati.
34.Kostja II avaldas vande all, et VL tavapärasteks ülesanneteks töölepingu alusel olid keskuse juhtimine, suhtlemine üürnikega, üürnike leidmine ja keskuse jooksva remondi ja hooldusega tegelemine. VL tööle võtmisel ei olnud tema ülesandeks keskuse müük. Käsundusleping koostati VL initsiatiivil hageja kaudu ja selle eesmärgiks oli müüa kostja I osad. Käsunduslepingu alusel hagejale tasusid ei makstud ja keegi antud lepingu alusel VLle korraldusi ei andnud. VL tegelikult ühtegi ostjat ei vahendanud. Keskuse juhataja ei saa aktiivselt tegeleda keskuse müügiga, sest see tekitab rentnikes ebakindlust. Kostja II eitas, et käsunduslepingu näol oli tegemist lisaga töölepingule.
35.Kostja III avaldas vande all, et VL töölepinguliseks ülesandeks oli tagada, et keskus toimiks, otsida üürnikke, suhelda nendega, vaadata, et süsteemid oleksid töökorras ja heakord tagatud. Käsundusleping sõlmiti VL ettepanekul hageja kaudu ja see oli mõeldud kostja I osade võõrandamiseks. Kostjate II ja III ütlused ei ole ebausaldusväärsed, nagu leiab hageja. Ütlused ei sisalda vastuolusid ja on kooskõlas teiste asjas kogutud tõenditega. Hageja etteheited põhinevad kontekstist välja rebitud lauseosadel ja asjas tähtsust mitteomavatel asjaoludel.
36.Hageja väiteid tehingu näilikkusest võiksid tõendada ainult VL kui hageja seadusliku esindaja vande all antud ütlused, kuid kuna need ei ole usaldusväärsed ütlustes esinevate vastuolude tõttu, ei saa neid arvesse võtta. Ülejäänud asjas kogutud tõendid hageja väiteid ei tõenda. Kui hageja väited näiliku tehingu sõlmimisest oleksid osutunud tõeseks, oleks hageja töölepingulise tasu nõue aegunud.
37.Kui hageja nõue oleks põhjendatud, on hageja nõude rahalise suuruse arvestamisel lähtunud ebaõigest tehingu väärtusest. Vaid osa Mustika ostukeskuse müügitehingust puudutas kostjale I ja OÜ-le Incombinent kuulunud hoonestusõigusi. Osa tehingust moodustas käsunduslepingu pooleks mitteolevale isikule kuulunud kinnisasja müük.
38.Ebausutav ja tõendamata on hageja väide, et pärast lepingu sõlmimist leppisid pooled suuliselt kokku, et lepingu objekti täiendatakse lepingu poolele mittekuuluva kinnisasjaga. Isegi kui lepingu pooled võivad kokku leppida lepingu muutmises vormis, mida leping ette ei näinud, ei saa sellest tuleneda õigusi või kohustusi OÜ-le L-Man Investments, kes ei olnud lepingu pool. RL (isiku, kes ei ole käsunduslepingu pool) 24.03.2006, 11.05.2006 ja 04.08.2006 e-kirjadest VL-le ei saa tuvastada lepingupoolte soovi lepingut muuta. RL koostatud kostja I osade müügi ettevalmistamise projektplaan ei ole usaldusväärne tõend, kuna see koostati selle kohtule esitamise kuupäeval. HH 27.04.2006 kiri VL-le, milles ta tegi pakkumise vara ostmiseks, ei tõenda kostjate soovi müüa ostukeskus koos selle aluse
maaga ja sellest ei järeldu käsunduslepingu poolte tahe lepingut muuta. Kirjast ei nähtu, millise vara ostmiseks täpselt pakkumine tehti. Käsunduslepingu muutmist ei tõenda ka AJ kirjalik kinnitus VL-ga kohtumiste kohta 2010.a eesmärgiga arutada Mustika keskuse ostu koos selle aluse maaga. Kirjast ei nähtu, mille alusel AJ arvas, et VL-l olid volitused läbirääkimiste pidamiseks. Käsunduslepingu pooled, kellele keskuse alune maa ei kuulunud, ei saanud anda VL-le volitusi leida maale ostja. Poolte tahet lepingut muuta ei saa järeldada hageja seadusliku esindaja VL vande all antud vastuolulistest ütlustest. VL väitis, et käsunduslepingu alusel tuli tal algusest peale leida ostja ka keskuse alusele maale, sest tema arvates ei oleks keegi keskust ilma maata ostnud. Seega ei ole VL isegi väitnud, et pooled oleks pärast lepingu sõlmimist selle objekti suuliselt muutnud. Vajadus otsida ostjat ka keskuse maale tulenes VL enda arvamusest, mitte lepingust. VL möönis, et kostja III soovis keskust müüa ilma selle aluse maata. Kostjad II ja III kinnitasid istungil, et käsunduslepingu objekti hulka kinnistud ei kuulunud.
39.Käsunduslepingu alusel tasu nõudmine on välistatud, kuna käsundusleping lõppes 19.02.2010, st kaks aastat enne EfTENi tehingu tegemist. Kostja III koostas OÜ Alfastocki esindajana hageja esindajale VL-le 14.12.2009 kuupäevaga teate, milles avaldas kostja I osanikuna soovi käsundusleping lõpetada. VL kinnitas allkirjaga teate kättesaamist. Tõendamata on hageja väide, et teade edastati alles pärast jõulupühi 2009.a. VL andis teate üleandmise osas vastuolulisi ütlusi ega suutnud nimetada üleandmise tegelikku kuupäeva. Arvestades, et VL oli teadlik teate edastamise aja tähtsusest, oleks ta teatele märkinud selle tegeliku kättesaamise päeva, kui see oleks erinenud sellel märgitust. Ka kostja II ja III ütluste kohaselt lõppes käsundusleping 14.12.2009 teate üleandmisega. Kostja II ei avaldanud VL-le, et vaatamata teate esitamisele kehtib leping edasi, vaid lubas, et kui VL toob ise keskusele ostja, on ta alati valmis tingimused üle vaatama ja tegema otsuse. Kinnitust lepingu kehtimise kohta ei oleks kostja II saanud teiste lepingu poolte eest anda. Kuna käsundusleping ei olnud VL tööleping, ei ole õige hageja väide, et 14.12.2009 teade on tühine, kuna ei ole kooskõlas töölepingu seadusest tulenevate nõuetega. VL ei ole ka ise väidetavat ebaseaduslikku töölepingu lõpetamist vaidlustanud. Õige ei ole ka väide, et käsundusleping ei lõppenud, kuna VL jätkas keskusele ostjate otsimist. See, kas VL jätkuvalt otsis ostjaid või mitte, ei oma asjas tähtsust. Hageja ei toonud välja ega tõendanud, millest tuleneb tema õigus saada kostjalt I väidetava ostjate otsimise eest lepingulist tasu, kui sellist tasukokkulepet ei olnud. SD ja JT kirjalikud kinnitused selle kohta, et nad rääkisid VL-ga Mustika ostukeskuse müügi küsimuses, ei tõenda kinnisasja omaniku ja kostjate soovi anda VL-le volitusi jätkuvalt ostukeskuse või selle aluse maa müügiga tegeleda või kokkulepet maksta talle ainult ostjate otsimise eest käsunduslepingus toodud suuruses tasu.
40.Hageja teine alternatiivne nõue kostjate II-V vastu tuleb jätta rahuldamata. Õige ei ole kostjate IV ja V väited, et nendele pärimise teel käsunduslepingust tulenevad kohustused üle ei läinud. Õige on aga väide, et hageja ei käitunud nende suhtes heas usus, kui ei teavitanud neid kohtuväliselt nõude olemasolust ega avaldanud neile kordagi pärast AD surma, et soovib nende kui pärijate vastu esitada nõuet.
41.Hagejal oli tasuõigus üksnes selliste tehingute eest, mis on sõlmitud kahe aasta jooksul pärast käsunduslepingu lõppemist. Tuvastatud on, et käsundusleping lõppes enam kui kaks aastat enne EfTENI tehingu toimumist. Pooled ei leppinud käsunduslepingu sõlmimisel kokku, et hagejal on sõltumata tema panusest õigus saada tasu siis, kui käsunduslepingu pooleks mitteolev isik võõrandab talle kuuluva kinnistu. Hageja väited käsunduslepingu muutmisest või selle jätkuvast pikenemisest ei ole tõendatud. Apellatsioonkaebus
42.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta kõik menetluskulud kostja I kanda või alternatiivselt kostjate II-V kanda. Kaebuse kohaselt rikkus maakohus menetlusõiguse norme, kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, tuvastas ebaõigesti asjaolusid ja hindas vääralt tõendeid.
43.Maakohus rikkus eelmenetluse korraldamisel ja poolte ärakuulamise tagamisel oluliselt menetlusõiguse norme ja poolte võrdse kohtlemise põhimõtet (TsMS § 392 lg 1 ja § 237 lg 1). Kohus jättis määratlemata selge vaidluseseme ja andmata pooltele võimaluse esitada selle kohta tõendeid. Tõendite kogumise asemel tegeles kohus kaudsete tõendite ebaõige eemaldamisega, mis näitab kohtu kallutatust. Kohus rikkus selgitamiskohustust (TsMS § 348 lg 1 ja § 351) kuna jättis nõude kvalifitseerimata, pooltele avaldamata ja muutis pidevalt oma seisukohti. Kohus jättis arvestamata Riigikohtu suunistega nn OÜ-tamise kaasustes. Kohus ei arutanud pooltega sisuliselt oma nägemust materiaalõiguse kohaldamisest. Kohtu seisukohad tõendamisettepanekute tegemisel ja tõendite käsitlemisel on vastuolulised. Kohus lükkas tagasi tõendid, mida kohtu enda selgituste kohaselt tuleb pidada asjakohaseks.
44.Hageja nõude peamine alus oli asjaolu, et kostja I, tema osanike ja hageja vahel sõlmitud käsundusleping oli näilik ning sellega sooviti varjata töölepingu lisakokkulepet. Maakohus jättis selle väite tähelepanuta ja hindas vaid seda, kas käsundusleping eraldivõetuna vastab töölepingu tunnustele. Seda ei ole hageja aga kunagi väitnud.
45.Kohus tegi hagejale 30.03.2016 ettepaneku tõendada, et käsunduslepinguga soovisid VL ja kostja I varjata töölepingu täiendamist, kuid ei selgitanud hagejale, millised need tõendid peaksid olema. Kohus hindas hageja tõendite ja faktiväidete asjakohasust vastuoluliselt ja muutis pidevalt oma seisukohti. Kohus jättis tähelepanuta, et kostja I tahet suurematelt palgaväljamaksetelt tööjõumaksusid optimeerida kinnitab asjaolu, et pooled rakendasid sellist praktikat VL-le suurte preemiate maksmisel uute üürnike toomise eest, kuigi poolte vahel puudus vaidlus, et uute üürnike leidmine oli VL tööülesanne. Hageja esitas 17.10.2016 selle kohta tõendid, kuid kohus luges need vastuolus enda selgitustega hiljem asjakohatuks.
46.Kohus ei kvalifitseerinud õigussuhet vastavalt Riigikohtu suunistele. Kui sisu järgi oli tegemist töösuhtega, tuleb käsundusleping kvalifitseerida töölepinguks. Maakohus luges ebaõigesti iga hageja esitatud üksiku fakti hagi aluseks ja kõrvaldas iga sellise fakti tõendamiseks esitatud tõendid pelgalt seetõttu, et hageja ei viidanud neile esialgses hagiavalduses kui hagi alusele.
47.Samuti jättis kohus ebaõigesti asja juurde võtmata hageja 16.11.2015 tõendid selle kohta, et VL tegeles keskuse müügiga kostja I vahendite ja ressurssidega. See on Riigikohtu praktika järgi oluline tunnus, et ülesandeid täideti töösuhte raames. Kohus selgitas vaid, et hagejal tuleb esitada mingeid teisi tõendeid, selgitamata, millised need tõendid peaksid olema.
48.Kohus leidis ebaõigesti, et hageja 17.10.2016 esitatud tõendite vastuvõtmine venitab asja menetlust, kuna kostjatele I-III tuleb anda võimalus neile sisuliselt vastata. Kostjad olid tõendite osas 26.10.2016 oma seisukoha juba avaldanud. Kohus ei olnud menetluse juhtimisel järjepidev, kuna samas võttis ta vastu JL kirjaliku seletuse, mis esitati samuti pärast eelmenetluse lõppemist. Ka hilinenult esitatud tõendi vastuvõtmine võib olla pigem lubatud, kui otsus võidakse teha tõendi esitamist taotleva poole kahjuks tõendamatuse tõttu. Kohus oleks pidanud 17.10.2016 esitatud tõendeid menetlema, kuna kohus ei täitnud oma selgitamiskohustust ega kvalifitseerinud õigussuhet ning põhjustas seetõttu menetluses segaduse; kohus leidis ekslikult, et tõendid puudutavad hagi alust, millele apellant ei ole hagiavalduses tuginenud; kohus leidis ekslikult, et tõendite vastuvõtmise korral põhjustaks
see menetluse viibimise. Maakohtu käitumine tõendite kogumisel on eelmenetluse normide oluline rikkumine.
49.Kohus käitus vastuoluliselt, kui jättis JL üle kuulamata. Hageja esitas JL ülekuulamise taotluse, kuna kohus selgitas vajadust tõendada käsunduslepingu täitmise jätkamist VL poolt pärast 14.12.2009, kuid jättis selle tõendamiseks esitatud MB ülekuulamise taotluse vastuolulise põhjendusega rahuldamata. Kohus avaldas vastuolus oma 30.03.2016 istungil antud selgitustega, et see, mida VL tegi või kuidas ta kostjast II aru sai, ei oma asja lahendamisel tähtsust.
50.Kohus heitis 02.11.2016 kohtuistungil hagejale ette, et ta ei väljendanud kohe 29.08.2016 istungil enne eelmenetluse lõpetamist, et soovib esitada täiendavalt tõendeid. Hageja ei saanud siis mitte teada olnud tõendite kohta avaldada, et tal on võimalik koguda ja esitada mingeid konkreetseid täiendavaid tõendeid. Täiendavate tõendite kogumine oli otseselt ajendatud 29.08.2016 istungijärgsest menetluslikust olukorrast, kus kohus oli menetluse jooksul andnud tõendamiseseme kohta vastuolulisi selgitusi ja jättis hageja tõendi ebaõigesti vastu võtmata.
51.Maakohus leidis ebaõigesti, et kui käsundusleping oleks näilik tehing, millega pooled varjasid töölepingu lisa, oleks sellest tulenev tasunõue aegunud. Maakohus ei põhjendanud, kuidas on ITVS § 6 lg 3 erinorm TsÜS § 147 lg 3 suhtes. ITVS § 6 lg 3 sätestab aegumistähtaja, selle alguspunkti reguleerib TsÜS § 147 lg 3. Ebaselgeks jääb, miks töötaja peaks aegumise seisukohalt olema kehvemas positsioonis kui nt käsunduslepingu alusel teenuseid osutav isik. Kohus kohaldas TsÜS § 147 lg 3 ebaõigesti. Kui VL käsunduslepingust tulenev tasunõue muutus sissenõutavaks 10.07.2012, algas aegumistähtaeg 01.01.2013 ja viimane päev hagi esitamiseks oleks olnud 31.12.2015.
52.Maakohus ei hinnanud tõendeid igakülgselt ja objektiivselt, rikkudes sellega oluliselt TsMS § 232 lg-t 1. Maakohus jättis ebaõigesti tuvastamata käsunduslepingu näilikkuse TsÜS § 89 alusel. Kohus leidis, et iseenesest võib VL ütlustest lähtuvalt käsunduslepingu lugeda näilikuks tehinguks. Samas asus põhjendamatult seisukohale, et VL ütlused on ebausaldusväärsed (TsMS § 238 lg 5 ja § 232 lg 1 rikkumine). Kohtu esile toodud vastuolud on otsitud, need ei ole loogilised vastuolud, mis tekitaks kahtlusi ütluste ebausaldusväärsuses. VL ütlustes on nii sisemine kooskõla kui ka loogiline seos dokumentaalsete tõenditega.
53.Kohus jättis tähelepanuta, et kostjate II ja III vande all antud ütlused on ilmselgelt ebausaldusväärsed. Ütlustes sisalduvad vastuolud, ebamäärasused ja hulgaliselt eluliselt ebausutavaid momente. Ebaloogiline on kostja II väide, et käsunduslepingu alusel ei pidanud keegi midagi tegema. Väide kinnitab pigem hageja väidet, et lepingut ei tulnudki täita kui käsunduslepingut. Samuti on ilmselgelt ebaõige kostja II väide, et kostjal I ei olnud ärisaladusi, kui ärisaladuse hoidmise kohustus oli selgelt sätestatud VL töölepingus. Tegelikult jäi käsunduslepingusse ärisaladuse klausel lisamata põhjusel, et see oli osa töölepingust. Kostja II väitis ilmselgelt ebaõigesti, et VL ei saanud üürilepingute vahendamise eest lisatasu. Kohus ei võimaldanud hagejal kostja II valetamist tõendada, kuna keeldus 17.10.2016 esitatud tõendite menetlemisest. Kostja II ei mäletanud enda äritegevusega seonduvaid olulisi asjaolusid, nt seda, kas RL oli kostja I advokaat ja nõustas kostjat I seoses keskuse müügiga ega seda, millisel teel sai kostja II kätte käsunduslepingu. Kostja III vande all antud ütlused on ilmselgelt ebausaldusväärsed. Arusaamatu on, kuidas on võimalik, et juhatuse liige ei mäleta kõige suuremat ettevõttele tekkinud kahju. Kohtu poolt kostja II ütluste alusel tuvastatu, nagu ei oleks VL tegelikult ühtegi ostjat vahendanud, on vastuolus asjas esitatud tõenditega. Kostjad püüdsid jätta muljet, et nad kriitilise tähtsusega asjaolusid ei mäletata või ei ole need aset leidnud.
54.Maakohus rikkus kohustust hinnata tõendeid kogumis. Maakohus analüüsis iga hageja esitatud tõendit eraldivõetuna. Antud juhul ei ole võimalik tuua välja üht konkreetset asjaolu, mis kinnitab käsunduslepingu näilikkust, mis ongi näiliku lepingu eesmärk. Hageja väiteid kinnitavad asjaolud ja kaudsed tõendid kogumis.
55.Ebaloogiline ja asjassepuutumatu on maakohtu väide, et käsunduslepingust tulenevalt ei saanud poolte tahteks olla tööjõumaksude optimeerimine, sest leping ei näinud ette töötasu maksmist. Kui lepinguga varjati töötasu maksmist, ei saanudki lepingus töötasu kokkulepet olla.
56.Maakohus leidis ebaõigesti, et VL pidi tasu saama üksnes keskuse müügihinnalt arvutatuna, arvestamata selle aluse kinnisasja hinnaga. Kohus jättis ebaõigesti arvestamata VL ütlustega, mis tõendavad, et käsunduslepingus kokkulepitud müügiese hõlmas ka kaubanduskeskuse alust maad. Põhjendamatu ja ebaloogiline on maakohtu väide, et lepingust ei saanud tulla kohustusi kinnisasja omanikule, kes selle pool ei olnud. Kuna OÜ L-Man Investments juhatuse liige oli kostja II, olid tema ja kostja I ärihuvid seotud. L-Man Investments omandis olnud kinnistu müügihinnalt arvestatava käsundisaaja tasu maksmise kohustuse võttis endale kostja I kokkuleppel VL-ga ja selleks ei olnud OÜ L-Man Investments nõusolek vajalik, sest OÜ-le L-Man Investments selle kokkuleppega kohustusi ei kaasnenud.
57.Maakohus tuvastas ebaõigesti käsunduslepingu lõppemise. Maakohus jättis arvestamata VL ütlustega, mis tõendavad, et ta ei saanud lepingu lõpetamise teadet kätte 14.12.2009. Teade ei oma ka õiguslikke tagajärgi, kuna tahteavaldus tehti isiku poolt, kes ei olnud käsunduslepingu pool. Maakohus moonutas VL ütlusi eesmärgiga luua kunstlikult ütlustes vastuolu. Hageja ütlusi kinnitavad ka kostja III ütlused, mille kohaselt ta püüdis enne teate isiklikku üleandmist seda saata tähitud postiga. Kostja III ei väitnud, et ta oleks pärast kirja saatmist selle sisu muutnud. Leping oli kehtiv ka kaubanduskeskuse müümise ajal. Käsunduslepingu jätkumist kinnitab ka poolte käitumine. VL jätkas kostja I juhatuse liikmete teadmisel ja nõusolekul käsunduslepingu täitmist ja kostja II lubas VL-le keskuse müümise korral tasu ka pärast käsunduslepingu lõpetamise teate üleandmist. Vastus apellatsioonkaebusele
58.Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja jätta menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
59.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
60.Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus apellatsioonkaebuses viidatud menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 alusel neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
61.Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väidetega, nagu oleks maakohus rikkunud eelmenetluse korraldamisel ja poolte ärakuulamisel menetlusõiguse norme ning poolte võrdse kohtlemise põhimõtet. Ebaõige on hageja väide, nagu oleks maakohus jätnud määratlemata vaidluseseme ja täitmata selgituskohustuse nõude õigusliku aluse ja tõendamiskoormuse jaotuse kohta. Asja materjalist nähtub, et kohus juhtis poolte
tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja andis neile võimaluse avaldada selle kohta arvamust. Kohtu tegevus eelmenetluses ei olnud ringkonnakohtu hinnangul vastuoluline ega hagejat eksitav, nagu hageja väidab.
62.Maakohus ei jätnud tähelepanuta väidet, et 20.02.2006 hageja ja kostja I osanike vahel sõlmitud käsundusleping on hageja arvates näilik tehing, millega varjati tööjõumaksude optimeerimise eesmärgil kostja I ja VL vahel 01.04.2003 sõlmitud töölepingu täiendamist. Näiliku tehingu puhul TsÜS § 89 mõttes on määrava tähendusega poolte tahe. Seetõttu tuleb tehingu näilikkuse tuvastamisel tehingut sisuliselt hinnata, st hinnata poolte tahteavaldusi, et selgitada, mida tegelikult sooviti. Tahteavalduse näilikkuse tõendamiskoormus lasub hagejal. Seda selgitas maakohus õigesti ka 30.03.2016 eelistungil (II kd lk 188-190). Samal eelistungil selgitas maakohus ka ITVS ja TLS sätteid, mille alusel saab kindlaks teha selle, millal muutus VL väidetav töötasunõue sissenõutavaks.
63.TsÜS § 5 lg 2 järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Maakohus ei pidanud hagejale ette ütlema, milliseid tõendeid ta peaks kohtule esitama, nagu hageja leiab.
64.Varjatava tehingu korral tuleb selle kehtivuse üle eraldi otsustada, lähtudes selle tehingu kohta sätestatust, mida tegelikult tehti, kuna varjatava tehingu korral soovivad pooled varjatud tehingu näol tegelikke õiguslikke tagajärgi. Seda maakohus ka tegi ja seetõttu on alusetud hageja etteheited, et maakohus kontrollis, kas kostja I ja VL sõlmisid varajatud töölepingu lisa, mille sisuks oli hoonestusõiguse ja kinnistu müümise korraldamine. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus põhjendatult, et näilikku (varjatud) töölepingut ei sõlmitud.
65.Lisaks maakohtu otsuses märgitule lisab ringkonnakohus, et antud juhul puudub mõistlik selgitus hageja väitele, et käsundusleping sõlmiti eesmärgiga optimeerida tööjõumakse. Kui kostja I, OÜ Incombinent ja kinnistu omaniku OÜ L-Man Investments tegelikuks tahteks oli ostja leidmine hoonestusõigustele ja kinnistule, nagu hageja väidab, oleks neil olnud võimalik 20.02.2006 sõlmida hagejaga vastava sisuga käsundusleping, millega ei oleks tööjõumaksude tasumise kohustust kaasnenud. Hageja ei osanud ringkonnakohtu istungil selgitada, miks sellist lepingut ei sõlmitud.
66.Asja materjalist nähtub, et 29.08.2016 istungil lõpetas kohus eelmenetluse ja määras asja sisuliseks arutamiseks kohtuistungi aja 02.11.2016 (III kd lk 41-43). Hageja ei avaldanud soovi jätkata eelmenetlusega ega teatanud, et tal on soov esitada uusi asjaolusid ja täiendavaid tõendeid. Hageja poolt 17.10.2016 esitatud tõendid jättis maakohus põhjendatult vastu võtmata ja hageja vastuväite kohtu tegevuse kohta rahuldamata (III kd lk 83). Samuti jättis maakohus põhjendatult ja õigesti rahuldamata hageja korduva, 11.11.2016 esitatud vastuväite kohtu tegevuse kohta (III kd lk 115-120 ja 171-174). Kostjad ei olnud hilinemisega esitatud tõendite vastuvõtmisega nõus.
67.TsMS § 237 lg 1 sätestab tõendi õigeaegse esitamise kohustuse. Sama paragrahvi lg 1 teine lause sätestab, et kui tõendit ei ole tähtaja möödudes esitatud, võib hiljem tõendile tugineda üksnes sama seadustiku §-s 331 sätestatut järgides. TsMS § 331 lg-s 1 sätestatud alused tõendite hilinemisega esitamise lubatavuse kohta antud juhul puudusid. Pealegi oli osa tõendeid esitatud uue asjaolu tõendamiseks, millist hageja ei olnud varasemas menetluses esitanud (kostja I poolt VL-le hageja kaudu projektijuhtimise teenuse eest tasumine). Maakohus leidis õigesti, et uue asjaolu ja sellega seonduvate tõendite hilinemisega esitamine ei ole lubatav. Hagejal puudus mõjuv põhjus nende hilinemisega esitamiseks ja nende menetlemine oleks toonud endaga kaasa menetluse venimise.
68.Seda, et maakohus pidas võimalikuks vastu võtta hilinemisega esitatud J. Lihavaineni kirjaliku seletuse, ei ole põhjust kohtule ette heita. Hageja väitel esitas ta J. Lihavaineni kirjaliku seletuse, et piiritleda sama isiku kui tunnistaja ütlusi ja ta ütles, et kuigi eelistab tunnistaja ütlusi, jätab ta selle küsimuse kohtu otsustada (III kd lk 82). Maakohus leidis TsÜS § 238 lg 1 p-le 2 viidates, et J. Lihavaineni tunnistajana ülekuulamine ei ole vajalik, kuna samasid asjaolusid tõendab kirjalik seletus (III kd lk 83). J. Lihavaineni tunnistajana ülekuulamise taotluse rahuldamine oleks tinginud asja arutamise edasilükkamise. Kohtu käitumine ei olnud selles osas vastuoluline, nagu hageja leiab.
69.Maakohus põhjendas, miks ta jättis rahuldamata hageja taotluse MB ülekuulamiseks (III kd lk 43). Hageja ei esitanud selle kohta vastuväidet. Asja materjalist ei nähtu, et kohus oleks avaldanud taotluse lahendamisel seisukohta, et see, mida VL tegi või kuidas ta kostjast II aru sai, ei oma asja lahendamisel tähtsust.
70.Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus tõendite hindamisel, sh VL ütluste ja kostjate II ja III vande all antud seletuste hindamisel menetlusnorme. TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 järgi hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. TsMS § 442 lg 8 kohaselt peab kohus otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega ja kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Maakohus on eeltoodut järginud. Iseenesest asjaolu, et hageja ei nõustu maakohtu seisukohtadega, ei anna alust tõendite teistsuguseks hindamiseks. Apellatsioonkaebuse väited kostjate II ja III seletuste ebausaldusväärsuse kohta põhinevad kontekstist välja rebitud lauseosadel ja asjas tähtsust mitteomavatel asjaoludel.
71.Maakohus leidis õigesti ka seda, et kui kostja I ja VL olekski sõlminud varjatud töölepingu lisa, oleks töötasunõue aegunud ning hagi kostja I vastu ei kuuluks aegumise tõttu rahuldamisele.
72.TLS § 84 lg 1 sätestab, et töölepingu lõppemisega muutuvad kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TLS ei sätesta teisiti. ITVS § 6 lg 3 järgi on palga maksmise nõude esitamise tähtaeg kolm aastat. VL ja kostja I vahel sõlmitud tööleping lõppes 10.07.2012 ja seega aegus nõue 10.07.2015. TsÜS § 147 lg 3 töötasunõudele ei kohaldu, nagu hageja ekslikult leiab. Seetõttu ei oma tähtsust apellatsioonkaebuse väited VL tasu suuruse kohta ja ringkonnakohus jätab nendele hinnangu andmata.
73.Maakohus jättis õigesti rahuldamata ka hageja alternatiivse nõude kostjate II-V vastu. Käsunduslepingu p 6.2 järgi oli hagejal õigus saada lepingu p-s 6.1 nimetatud tasu, kui tehing tehakse lepingu kehtivuse ajal või kahe aasta jooksul pärast lepingu lõppemist ning lepingu p 6.6. järgi ka juhul, kui ostjale võõrandatakse ettevõte ja /või hoonestusõigus või need antakse tähtajalisse kasutusse.
74.Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et käsundusleping oli kaubanduskeskuse müügi ajal kehtiv. Maakohus tuvastas õigesti, et käsundusleping lõppes kaks aastat enne 05.07.2012 tehingu tegemist. Lepingu p 7.1 järgi oli lepingu tähtaeg kaks aastat alates lepingu sõlmimisest ja leping pikenes igakordselt järgmiseks üheaastaseks tähtajaks, kui keegi lepingu pooltest ei teatanud lepingu lõppemise soovist hiljemalt 60 päeva enne lepingu tähtaja möödumist.
75.Maakohus tuvastas õigesti, et kostja III teatas hageja esindajale VL-le käsunduslepingu lõpetamise soovist 14.12.2009 ja leping lõppes 19.02.2010. Maakohus põhjendas piisavas ulatuses, mis ta ei arvestanud VL ütlusi selle kohta, et ta sai lepingu lõpetamise teate kätte 2009.a pärast jõule. Maakohus tuvastas ka õigesti, et 14.12.2009 tahteavalduse tegi õige isik – kostja III, kes oli üks käsundiandjatest. Teates kinnitas kostja III kostja I osanikuna käsunduslepingu lõpetamise soovist (II kd lk 54). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega. Menetluskulud
76.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
77.Kostjate I-III menetluskulude hüvitamise taotluse kohaselt on nende õigusabikulud suurusega 3892,56 eurot (käibemaksuga), mille lisandub kohtuistungil osalemise kulu. Menetluskuludest 50% on tekkinud kostjal I ning 50% ühiselt kostjatel II ja III (25% kummalgi). Kohtuotsusega tutvumisele kulus 2 tundi, apellatsioonkaebuse analüüsimisele, materjali läbitöötamisele ja vastuse koostamisele kokku 23 tundi 55 minutit, klientidega suhtlemisele 1 tund, menetluskulude nimekirja koostamisele ja taotluse koostamisele 1 tund ning kohtuistungiks ettevalmistumiseks 3 tundi. Ringkonnakohtu istung kestis 1 tund. Esindaja tunnitasu on 150 eurot (käibemaksuga), välja arvatud apellatsioonkaebuse ja asja materjali analüüsimisele kulunud toimingud 12 tunni 55 minuti ulatuses, mille tunnitasu on 74,78 eurot käibemaksuta, st 90,54 eurot käibemaksuga.
78.Ringkonnakohus leiab, et hüvitamisele ei kuulu 1 tunni tasu menetluskulude nimekirja koostamise ja kohtule menetluskulude hüvitamise taotluse esitamise eest, sest nende toimingute tegemiseks ei ole vaja õigusteadmisi. Ringkonnakohus vähendab apellatsioonkaebuse analüüsimisele ja vastuse koostamisele kulunud aega 18 tunnini, sest leiab, et taotluses märgitud ajakulu 23 tundi 55 minutit on ebamõistlikult suur. Muus osas on kostjate I-III esindaja toimingud ning nendele kulunud aeg põhjendatud ja vajalik. Seega kokku tuleb hagejal hüvitada kostjatele I-III õigusabikulud suurusega 3207,66 eurot (16 tundi tunnihinnaga 150 eurot (käibemaksuga) ja 9 tundi tunnihinnaga 89,74 eurot (käibemaksuga). Sellest tuleb kostja I kasuks välja mõista 50%, s.o 1603,83 eurot ning kostjate II ja III kasuks kummalegi 801,92 eurot.
79.Kostjate IV ja V menetluskulude hüvitamise taotluse kohaselt kulus esindajal apellatsioonkaebusega tutvumisele ja koos klientidega seisukoha kujundamisele 2 tundi, vastuse koostamisele ja kohtule esitamisele 2,5 tundi, teiste kostjate vastusega tutvumisele ja istungiks ettevalmistamisele 1,5 tundi. Sellele lisandub ringkonnakohtu istungil osalemise aeg 1 tund. Esindaja tunnihind on 120 eurot, millele lisandub käibemaks. Ringkonnakohus leiab, et kostjate IV ja V esindaja tehtud toimingud on vajalikud ning nendele kulunud aeg on mõistliku suurusega. Seega tuleb hageja hüvitada kostjale IV õigusabikulu suurusega 504 eurot ja kostjale V samuti 504 eurot.
80.Kõikide kostjate taotlusel tuleb hagejal tasuda viivist menetluskuludelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud suuruses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.