Eesti Vabariigi nimel Kohus
Tartu Maakohus
Kohtunik
Lea Aavastik
Otsuse tegemise aeg ja koht
30. märts 2017, Tartu Kohtumaja, Kalevi 1
Tsiviilasja number
2-16-14450
Tsiviilasi
AB „Lietuvos draudimas“ (AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali kaudu) hagi GP Baltic OÜ vastu võla nõudes
Tsiviilasja hind
9 613 eurot 90 senti
Menetlusosalised ja nende Hageja AB „Lietuvos draudimas“ (AB „Lietuvos esindajad draudimas“ Eesti filiaali kaudu), registrikood 110051834, asukoht J. Basanavičiaus g. 12, Vilnius, Leedu, 03600; Eesti filiaali registrikood 12831829, asukoht Pärnu mnt 141, Tallinn, 11314 kaudu; lepinguline esindaja Kadri Ojamaa, 4PS OÜ, e-post XXX; nõustaja Arvi Luhakooder, e-post XXX; kostja GP Baltic OÜ, registrikood 11348887, asukoht Kalevi 18a-5, Tartu, 51010; e-post [email protected] . Kohtuistungi toimumise aeg 2. veebruar 2017 Protokollija
Tiia Lepp
Jätta rahuldamata AB „Lietuvos draudimas“ (AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali kaudu) hagi GP Baltic OÜ vastu. Jätta menetluskulud AB „Lietuvos draudimas“ (AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali kaudu) kanda. GP Baltic OÜ-l menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
•
• • •
Hageja on UAB DK „PZU Lietuva“ Eesti filiaali üldõigusjärglane alates 31.05.2015 (tl 7-13). UAB DK “PZU Lietuva” Eesti filiaali kindlustusportfell ja kindlustusettevõte läks 31.05.2015 üle hagejale (AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaalile). Hageja üldõiguseellane, UAB DK „PZU Lietuva“ Eesti filiaal, ja Nordea Finance Estonia AS sõlmisid külviku Victor Juri 3.20 Atlantic (külvik) suhtes kindlustuslepingu (tl 14). Külviku liisinguvõtja ja kasutaja oli Sanders Agro OÜ. Kindlustushüvitise kokkuleppe nr 338028 p 5 alusel sai hageja 06.08.2015 kahjustatud külviku omanikuks (tl 18-19). Hageja väljastas kostjale arve nr 338028 summas 8244 eurot maksetähtajaga 01.09.2015 (tl 26), mis on tasumata. Külvikut ei ole kostjale üle antud, see on Sanders Agro OÜ valduses.
Hageja on seisukohal, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud suuline müügileping. Kostja väitel pidasid pooled üksnes lepingueelseid läbirääkimisi. Hagi lahendamiseks tuleb kohtul tuvastada, kas hageja ja kostja vahel on sõlmitud müügileping võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 mõttes. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millel põhinevad tema nõuded ja väited. Seega on hageja kohustus tõendada, et poolte vahel oli sõlmitud müügileping. Tulenevalt VÕS § 8 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 sõlmitakse leping vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 20 lg 1 järgi nõustumus (aktsept) on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. VÕS § 11 lg 1 kohaselt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Tahteavaldused, mida pooled lepingulise kokkuleppe saavutamiseks teevad, peavad oma sisult olema vastassuunalised. Kokkulepe peab sisaldama sõlmitava lepingu tingimusi niisugusel määral, mis võimaldab järeldada poolte tahet olla õiguslikult seotud. VÕS § 208 lg 1 järgi asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Müügilepingu sõlmimisel on pooltel vastastikused lepingulised kohustused, VÕS § 82 lg 5 järgi peavad pooled oma vastastikused lepingulised kohustused täitma üheaegselt. Vallasasjade võõrandamislepingule ei ole seadusandja ette näinud lepingu kohustuslikku vormi, seega võivad pooled sõlmida ka suulise müügilepingu. VÕS § 209 lg-s 1 on sätestatud hageja kui müüja kohustus müüdud ese (külvik Victor Juri 3.20 Atlantic) kostjale (ostjale) üle anda. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 92 lg 1 kohaselt vallasomand tekib vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. AÕS §-st 93 tulenevalt võib võõrandaja kokkuleppel omandajaga asja valduse üleandmise asendada
väljanõudeõiguse loovutamisega omandajale. Hageja ei ole kohtule tõendanud müüdava asja üleandmise kokkulepet. Kui asja ei anta üle enne raha maksmist, siis peab olema poolte vahel vaidluse korral tõendatav kokkuleppe, millal annab müüja asja üle, st täidab omapoolse müügilepingust tuleneva kohustuse. Kui sellist kokkulepet ei ole, siis ei ole kostjal kohustust tasuda omandatava eseme eest, st ostja poolne müügilepingu täitmine ostuhinna tasumise näol ei ole sissenõutavaks muutunud. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hageja oli hagiavalduse esitamisel ekslikult seisukohal, et külvik on üle antud. Menetluse käigus on selgunud, et külvik ei ole kunagi esialgse liisinguvõtja ehk Sanders Agro AS valdusest välja läinud. Seega ei ole müüja müügilepingu eset kunagi ostjale üle andnud. Hageja ei ole tõendanud, et poolte vahel oleks olnud kokkulepe kauba üleandmise tingimuste osas või et hageja oleks teinud võimalikuks eseme üleandmise või eseme väljanõudmisõiguse loovutamise. Kostja juhatuse liige T.S. on kinnitanud 02.02.2017 kohtuistungil, et tema ei ole lepingut sõlminud või vara vastu võtnud (tl 87 pöördel). Hageja esindaja on kohtuistungil seletanud, et tegu oli kindlustuse vara realiseerimine käibki selliselt, et enne tasutakse arve ja siis antakse objekt üle (tl 87). Seega pooltel puudus ühine arusaam lepingu sõlmimisest. Kostja juhatuse liikme väide, nagu puudunuks K.S.il volitus ettevõtte nimel kolmandate isikutega läbirääkimisi pidada, ei põhine seadusel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 116 lg 2 järgi kui tehingu on teinud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku töötaja või muu isik, kelle eest majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik vastutab, ja tehing on seotud sellise majandus- või kutsetegevusega, siis eeldatakse, et tehing on tehtud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku nimel. Seega, kuna kostja ettevõttel oli ühtne meiliaadress, siis tuleb kohtu hinnangul K.S.i saadetud e-kirju lugeda kostja poolt saadetuks. Kohus ei nõustu hageja väidega, nagu oleks müügileping sõlmitud 27.08.2015 ehk kostja poolt arve kättesaamisest. Arve on raamatupidamislik dokument, mis ei tõenda lepingu sõlmimist. Menetluse kestel on hageja asunud seisukohale, et nõude õiguslikuks aluseks on hoopis võlatunnistus. Nimelt helistas hageja töötaja U.H. kostja juhatuse liikmele T.S.ile ning telefonivestlust käsitleb hageja kostja poolt antud võlatunnistusena. VÕS § 30 lg 1 järgi on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus (nn konstitutiivne võlatunnistus) või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu (nn deklaratiivne võlatunnistus). VÕS § 30 lg 3 järgi ei pea võlatunnistus olema kirjalikus vormis, kui võlgnik tunnistab võlga, mis on tekkinud tema majandus- või kutsetegevuses. Kohus leiab, et kuna lepingut ei ole sõlmitud ja kohustust, mis võiks olla võlatunnistuse aluseks, ei ole tekkinud, siis ei ole tegemist ka võlatunnistusega. Käesoleval juhul on T.S. telefoni teel selgitanud, et tal puuduvad külviku ostuks vajalikud vahendid, kuna kevadel osteti tehnikat ning lepingu sõlmimine sõltub sellest, kas ettevõte saab osa tehnikat maha müüa ja ostuks sellest saadud vahendeid kasutada (tl 69). Telefonivestlusest saab kohtu hinnangul järeldada T.S.i valmisolekut lepingu sõlmimiseks, juhul kui vajalikud vahendid leitakse, mitte aga võlatunnistuse andmist mingi kohustuse täitmiseks. Kohus on seisukohal, et poolte käitumisest võib aru saada, et pooled küll pidasid ostuläbirääkimisi, kuid müügilepingu sõlmimiseni ei jõutud. VÕS § 14 lg 1 esimese lause kohaselt peavad lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. VÕS § 14 lg 3
esimese lause järgi kui lepingueelseid läbirääkimisi pidanud isikud ei saavuta kokkulepet, siis läbirääkimistest ei tulene neile õiguslikke tagajärgi. Läbirääkimiste pahauskse käitumise keelu rikkumise korral (VÕS § 14 lg 3) on kahjustatud poolel õigus esitada kohustust rikkunud poole vastu kahju hüvitamise nõue VÕS § 115 lg 1 alusel. Üldjuhul tuleb usalduskahjuna hüvitada läbirääkimiste pidamisega otseselt seotud kulutused (läbirääkimistega kaasnenud sõidu- ja ajakulu, lepinguprojektide koostamise kulu jms) (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-168-14, p 15). Seega võib hagejal olla kostja vastu nõue VÕS § 115 lg 1 alusel. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagiavalduse rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kostja juhatuse liige on avaldanud, et kostjal menetluskulud puuduvad. Seega hagejalt kostja kasuks väljamõistetavaid menetluskulusid ei ole. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.