Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Margo Klaar ja Ele Liiv
Otsuse tegemise aeg ja koht
29.03.2017, Tallinn
Tsiviilasja number
2-16-5654
Tsiviilasi
PLACET GROUP OÜ hagi TZ vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 31.05.2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
TZ apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
455.46 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/vastustaja PLACET GROUP OÜ (registrikood 11198910), lepinguline esindaja Riho Siil Kostja/apellant TZ (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Tamara Vologžanina
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 31.05.2016 otsus tühistada osas, milles maakohus rahuldas täielikult hageja nõude põhivõla, viivise ja sissenõudmiskulu väljamõistmise osas ning jaotas menetluskulud ja määras kindlaks hagejale hüvitatava menetluskulu suuruse. Otsus jääb muutmata intressivõlgnevuse väljamõistmise osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt ja jaotada menetluskulud.
2.Otsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) Hagi rahuldada osaliselt; 2) Mõista TZ-lt (Z) välja PLACET GROUP OÜ kasuks põhiosa maksete võlgnevus 154.37 eurot, intressi maksete võlgnevus 128.16 eurot, 29.03.2017 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 114.84 eurot ja viivis alates 30.03.2017
võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude 154.37+128.16=282.53 eurot täieliku tasumiseni; 3) Jätta menetluskulud maa- ja apellatsioonikohtus 93% ulatuses kostja/apellandi ja 7% ulatuses hageja/vastustaja kanda; 4) Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus TsMS § 177 lõikes 4 sätestatud korras; 5) Jätta rahuldamata apellandi taotlused viivise vähendamiseks ning otsuse täitmise korra ja viisi kindlaksmääramiseks; 6) Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.08.04.2016 esitas hageja maakohtule hagi, milles palub kostjalt välja mõista põhivõla 575.90 eurot, intressi 128.16 eurot, võla sissenõudekulud 12 eurot, viivise hagi esitamise seisuga 77.32 eurot ja lisanduva viivise seadusjärgses määras. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagi kohaselt sõlmis kostja 11.02.2014 hagejaga kiirlaenulepingu 900 euro saamiseks laenuperioodiga 180 päeva. Laenutaotluse esitamine toimus 11.02.2014 kostja internetikeskkonnas www.smsraha.ee ning enne taotluse esitamist oli kostja kohustatud põhjalikult tutvuma sel hetkel kehtinud laenu üldtingimustega. 11.02.2014 rahuldas kostja taotluse ning 900 eurot kanti kostjale 11.02.2014. Laenu tagasimaksmise tingimused on sätestatud lepingu nr SR306625 üldtingimustes ja lisades. Maksegraafiku kohaselt kohustus kostja laenu tagastama hiljemalt 10.08.2014. Kostja jättis laenu tähtaegselt täies ulatuses tagastamata, mistõttu lisandub tagastatavale summale intress.
3.Enne laenusumma ülekandmist pidi kostja käima talle sobivas postkontoris või laenuandja kontoris isikusamasust tuvastamas. Kostja isikusamasuse tuvastamine toimus 05.06.2013 Tallinnas Lasnamäe postkontoris. Isikusamasuse tuvastamisel on kostja kinnitanud, et on tutvunud lepingu üldtingimustega ja on nõustunud nende täitmisega. Seega on kostja ühtlasi kinnitanud, et on teadlik, millised juriidilised tagajärjed järgnevad, kui ta ei täida lepingut nõuetekohaselt, mh et laenu tähtajaks
tagastamata jätmise korral on ta kohustatud hüvitama laenuandjale ka võla menetlemisega seotud sissenõudekulud.
4.Kostja tegi hagejale kolm makset: 12.03.2014 195 eurot, 14.04.2014 220.72 eurot ja 11.07.2014 100 eurot, kokku 515.72 eurot. Hageja esitas hagis arvestuse kostja makstud raha jagunemise kohta põhisumma, intressi ja viivise katteks: põhivõla tasumata osaks on 575.90 eurot ja intressi tasumata osaks 128.16 eurot. Hageja esitas kostjale 04.06.2014 AS-i Eesti Post vahendusel esimese meeldetuletuse võla tasumise kohta. Meeldetuletuste edastamine jätkus kuni 16.07.2014. Selliselt kandis hageja sissenõudmisega seotud kulu vastavalt oma hinnakirjale kokku 12 eurot.
5.Kuna kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, siis arvestades, et ta pidi laenu tagastama hiljemalt 10.08.2014, arvestas hageja viivist alates 11.08.2014 tasumata põhisummalt 575.90 eurot iga maksega viivitatud päeva eest. Hagi esitamise seisuga on viivis 77.32 eurot. Hageja palus välja mõista ka tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõikes 1 sätestatud määras kuni nõude kohase täitmiseni.
6.Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja, et õige intressimäär on lepingu lisas III märgitud 56%, millest lähtudes arvestati ka tasumisele kuuluvad summad. Kostja ei pöördunud kordagi hageja poole selgituste saamiseks. Kostja viide VÕS § 4062 lõikele 1 ei ole kohane. Kostjapoolne krediidi kulukuse määra arvestus on meelevaldne. Antud juhul oli krediidi kulukuse määr 60,83%, mis jääb seadusega ettenähtud piiridesse. Ka lepingus näidatud 153,32% jääb Riigikohtu poolt antud piiridesse. Kostja ei ole selgitanud, milles seisnes tema sundolukord. Kostja tasus makseid tegeliku krediidi kulukuse määra alusel. Hageja on laenuandjana toiminud hoolsusega, mida käibes vajalikuks peetakse ega ole käitunud vastutustundetult. Viivist arvestas hageja lepingu järgi. Kostja vastuväited
7.Kostja vaidles hagile osaliselt vastu. Kostja tunnistas põhivõlgnevust summas 384.28 eurot.
8.Hagist ei ole selge, mis intressiga laenuleping sõlmiti. Ka hageja dokumentides on intressi määr erinev. Nt lisa 1 maksegraafiku all oleval real on intressimääraks märgitud 60% aastas. Graafikus endas aga on intressid arvestatud mingi suurema intressimääraga. Hageja nõuab intressi kokku 252 eurot, kuid hagist ei selgu, kuidas ta sellise summa arvutas ja mis intressimäära järgi. Hagi lisaks 1 olev maksegraafik ei ole poolte poolt allkirjastatud. Lisas 2 on määraks 56% aastas. Kui intressimääraks oli 56%, peab intressisumma olema väiksem kui 166.14 eurot. Kostja pöördus vastava küsimusega ka hageja poole, kuid tulutult. Kuna kostjale ei olnud intressiga seonduv selge, arvestas ta kõik tema poolt hagejale tasutud summad põhilaenusumma katteks. Meeldetuletuste ja teadmata arvestatud viivise tasutud summadest katmine on alusetu, kuna hageja ise enda mitteheauskse käitumisega tekitas endale põhjendamatuid kulusid. Kuna hageja ise oli viivituses ega esitanud kostjale korrektselt arvestatud maksegraafikut, on alusetu viivise arvestus kokku 25.78 eurot.
9.Samuti ei ole õige hagis märgitud laenu kulukuse määr. VÕS § 406 lõike 6 alusel kehtestatud rahandusministri 13.10.2010 määruse nr 51 „Tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise korra” järgi arvutamisel on hageja väljastatud laenu kulukuse määr
128,50% (18+900(1+0,01x60)0,5=1156.42:900x100%). Eesti Panga järgi oli keskmine kuue kuu tarbimislaenude kulukuse määr enne 11.02.2014 35,19%. Seega on laenuleping tühine VÕS § 4062 lõike 1 alusel. Kostja viitas ka VÕS § 4062 lõikele
3.Kuna kostjale ei olnud teada, mis tingimustel talle laen väljastati, peatas ta tagastamise kuni tingimuste selgumiseni. Kohaldada tuleb seadusjärgset intressimäära 0,25%.
10.Hageja ei täitnud nõuetekohaselt vastutustundliku krediidiandja kohustust (VÕS § 4034), kuna ei küsinud andmeid ega dokumente kostja majandusliku seisu ja sissetulekute kohta. Laenulepingu tingimusi hageja samuti kostjale ei selgitanud. Kostja oli laenu võtmisel sundolukorras. Kui kostjal olnuks võimalik võtta laenu pankadest soodsamatel tingimustel, ei oleks kostja hagejaga lepingut sõlminud. Pooltevaheline krediidileping on tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lõike 1 alusel.
11.Samuti on lepingus märgitud viivisemäär ülemäära suur ja vastuolus VÕS § 415 lõikega 1. Hageja dokumentidest nähtub, et viivisemääraks on 1.80 eurot päevas ehk 657 eurot aastas, mis moodustab krediidisummast 73% (657x100:900). Järelikult on viivisemääraks 0,2% päevas (73%:365), mis on vastuolus VÕS § 415 lõikega 1. Lähtudes sellest on hageja poolt enne hagi esitamist arvutatud viivis ebaseaduslik. Kostja tunnistas hagi põhilaenu osas summas 384.28 eurot (900-515.72). Ülejäänud osas on hageja nõuded alusetud, kuna hageja ise viivitas intressi ja viivise ümberarvestamisega. Kostja esitas maksekorralduse 384.28 euro tasumise kohta. Esimese astme kohtu otsus
12.31.05.2016 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjalt hagejale välja võlgnevuse 575.90 eurot, intressi 128.16 eurot, kahjuhüvitise 12 eurot, viivise 77.32 eurot ja viivise alates 09.04.2016 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras. Menetluskulud jäid kostja kanda ja kohus mõistis kostjalt hagejale välja riigilõivu 175 eurot ja õigusabikulu 100 eurot.
13.Kohus viitas VÕS §-le 402, § 76 lõikele 1, § 101 lõike 1 punktidele 1 ja 6, § 108 lõikele 1 ning § 396 lõikele 1. Kohtule on esitatud tõendid selle kohta, et kostja sai 11.02.2014 hagejalt laenu 900 eurot. Kostja tegi kolm tagasimakset: 12.03.2014 195 eurot, 24.04.2014 220.72 eurot ja 11.07.2014 100 eurot (t lk 6). Hageja on arvestanud laenu põhiosa katteks 324.10 eurot, intressi katteks 123.84 eurot ja viiviste katteks 25.78 eurot (t lk 6). Toimiku materjalidest nähtub, et kostja maksete arvestamisel on hageja lähtunud VÕS § 415 lõikes 2 sätestatust. Antud maksete sidumise järjekord on kohtu hinnangul seadusega kooskõlas ja põhjendatud. Kohtu hinnangul on hageja põhinõue kostja vastu õiguslikult põhjendatud ja kostjalt tuleb hagejale välja mõista põhivõlgnevus 575.90 eurot.
14.Kohus viitas VÕS § 397 lõikele 1. Pooled on lepingu lisas III kokku leppinud intressimääras 56%. Kohtu hinnangul on laenuandjal õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Kostja on seda hinda aktsepteerinud, seega on hageja õigustatud nõudma intressi 128.16 eurot. Kostja väiteid selle kohta, et intressiarvestus on ebaselge, kohus veenvaks ei pidanud. Hageja on esitanud kalkulatsiooni, mille kohaselt kogu perioodi intress moodustab 252 eurot, millest on tasutud 123.84 eurot. Kohus leidis, et intressimäär on mõistlik ja kooskõlas hea usu põhimõttega.
15.Kohus viitas VÕS § 415 lõikele 1 ja § 113 lõikele 1. Hageja on esitanud viivisenõude perioodi 11.08.2014-08.04.2016 eest laenulepingu üldtingimuste alusel. Hagejal on kohtu hinnangul õigus arvestada viivist alates 11.08.2014 ning hageja viivisenõue on põhjendatud. TsMS § 367 alusel kuulub kostjalt väljamõistmisele ka viivis alates 09.04.2016 kuni põhinõude kohase täitmiseni.
16.Kohus viitas VÕS § 1131 lõikele 1 ja § 127 lõikele 1. Riigikohus on lahendis nr 3-2-166-05 leidnud, et inkassoteenuse kasutamiseks tehtud mõistlikud kulutused on vaadeldavad võlausaldaja kahjuna seoses võlgniku poolt raha maksmise kohustuse rikkumisega. Praegusel juhul on võlgnevuse sissenõudmise lisakulutused tingitud kostja tegevusetusest. Kostja laenu täies ulatuses ei tagastanud ning hageja oli sunnitud sissenõudmiseks lisakulutusi tegema. Eeltoodust tulenevalt on hageja kahju hüvitamise nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
17.Kostja on leidnud, et hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet sellega, et ei uurinud piisavalt kostja võimekust laenu tagasi maksta ning tema sissetulekuid. Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lõike 3 (alates 01.07.2011 kehtiva VÕS § 4031, alates veebruar 2014 VÕS § 4032) järgi on krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Hageja kinnitusel oli kostja korduvalt hagejalt laenu võtnud ning selle alati korrektselt tagastanud, mistõttu puudus hagejal alus kahelda, et seekord kostja seda ei tee. Laenu võtmise eesmärgi hagejale avaldamine on kostja lepinguline kohustus. Kostja poolt ebaõigete andmete esitamise eest on vastutav kostja ise. Kohus nõustus, et hageja ei pea eeldama kliendi pahauskset käitumist. Eeltoodust tulenevalt ei olnud hagejal alust kostja sissetulekute puudulikkusele viidates keelduda laenu väljastamisest. Kohus ei pidanud põhjendatuks ka kostja etteheidet, et väljastatud laenu kulukuse määr ületab ebamõistlikult tarbimislaenude kulukuse määra. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-18613 leidnud, et heade kommetega on vastuolus, kui krediidi kulukuse määr ületab Eesti Panga kulukuse määra enam kui kuus korda. Antud juhul on krediidi kulukuse määr kooskõlas Riigikohtu seatud piiranguga.
18.Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäid menetluskulud kostja kanda. Hageja palus kostjalt välja mõista menetluskulud kokku 275 eurot (so riigilõiv 175 eurot ja õigusabikulu 100 eurot). Hageja tasus riigilõivu seadusega kooskõlas, seega kuulub kostjalt väljamõistmisele riigilõiv 175 eurot. Hageja kasutas esindaja teenust hagi koostamiseks ning kohtule edastamiseks jne. Kokku on esindaja teenust kasutatud 1h. Hageja esindaja toimingud on kohtu hinnangul põhjendatud ja vajalikud. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-115-13 asunud seisukohale, et lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb hinnata ka ühe tööühiku hinna (so tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Hageja palus kostjalt välja mõista 1 töötunni eest õigusabikulud 100 eurot. Kohtu hinnangul ei ületa selline tasu õigusteenuse eest õigusabituru keskmist ning kohtute poolt mõistlikuks peetud tunnihinda. Eeltoodust tulenevalt on hageja põhjendatud menetluskulud kokku 275 eurot, milline summa tuleb kostjalt hagejale välja mõista. Apellatsioonkaebus
19.Kaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega tuvastada kostjal põhivõlgnevuse puudumine või alternatiivselt põhivõlgnevuse korrektne
summa, arvestades sellest maha põhivõla katteks tagastatud 384.28 eurot, välja mõista intress seadusjärgses määras ning piirata arvestatava viivise üldsumma põhivõlgnevuse summaga. Menetluskulud jätta hageja kanda. Kaevatav otsus on ekslik. Osad dokumendid ja tuvastatud asjaolud on kohus jätnud põhjendusteta tähelepanuta ning asjaoludele ja tõenditele on antud väär hinnang. Kohus kohaldas valesti õigusnorme.
20.Kohus jättis arvestamata menetlustähtaja jooksul esitatud kostja seisukoha ja tõendid. Kohus määras 12.05.2016 mh pooltele tähtaja 14 päeva määruse kättesaamisest esitamaks kõik asjas tähtsust omavad dokumendid ja taotlused. Kostja sai määruse kätte 16.05.2016 ning esitas menetlusdokumendi tähtaegselt 30.05.2016. Otsuses puuduvad põhjendused kostja seisukohtade ja 18.05.2016 hagejale tasutud 384.28 euro arvestamata jätmise kohta.
21.Hinnates hageja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist tugines kohus üksnes hageja paljasõnalistele väidetele. Kohtul tulnuks arvestada esitatud tõenditega. On arusaamatu, mis ebaõigeid andmeid kostja hagejale enne laenu väljastamist esitas. Hagejalt laenu võtmine ja hiljem uue laenu võtmisega vana laenu kustutamine viitab sellele, et kostja ei suutnud õigeaegselt nõutavas summas laenu hagejale tasuda ning hageja oli sellest teadlik. Enne vaidlusaluse laenu väljastamist ei küsinud hageja kostjalt konto väljavõtet, et veenduda, kas kostja maksevõime võrreldes varasema ajaga on muutunud. Seda, et hageja ei järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, näitab ka hageja esitatud konto väljavõte 2013. aastast ehk ligi aasta enne vaidlusaluse laenu väljastamist. Laenutaotlusest nähtuvalt on ilmne, et kostja märkis ankeedis tegelikkusele vastavad andmed – puudub püsiv sissetulek, on ka teised laenukohustused 320 eurot kuus. Otsusest ei selgu, kuidas sai kostja tutvuda ja nõustuda laenulepingu 11.02.2014 üldtingimustega ja anda selleks omapoolse kinnituse, kui hagile lisatud kinnitus on dateeritud 05.06.2013.
22.Otsusest ei selgu, miks laenulepingust tulenevate intresside puhul ei ole arvestatav lepingu lisas 1 märgitud intress ja maksegraafik. Lisas 1 märgitud intressimäär on 60% ja maksegraafiku järgi on intresside summa 249 eurot, so vähem kui määra 56% puhul. Otsusest ei selgu, miks tuleb intressimäära lugeda hageja arvestuse järgi. Kostja leiab jätkuvalt, et sellise ebaselguse tõttu tuleb kohaldada seadusjärgset intressimäära.
23.Kostja palub ringkonnakohtul arvestada 30.05.2016 dokumendile lisatud maksekorraldusest nähtuvalt hagejale tasutud 384.28 eurot põhivõla katteks. Samuti on kõik eelnevad maksed tehtud põhivõla katteks.
24.Maakohtu otsus viivise osas on vastuolus VÕS § 113 lõikega 5 ja pikaajalise kohtupraktikaga, mille kohaselt tuleb väljamõistetav viivis piirata põhinõude suurusega. Viivise põhivõlgnevust mitteületavas summas väljamõistmisel tuleb arvestada ka lepingu kehtivuse ajal tasutud viivisega 25.78 eurot ja 51.48 eurot (tasutud vastavalt 12.04.2014 ja 12.05.2014). Vastustaja seisukoht
25.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
Tsiviilkolleegiumi seisukoht
26.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohus rikkus vaidlustatud otsuse tegemisel osaliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas osaliselt ebaõigesti materiaalõiguse norme. Apellatsioonkaebuse väited annavad aluse tühistada maakohtu otsus täielikult sissenõudmiskulu väljamõistmise osas ja osaliselt põhiosamaksete ning viivise väljamõistmise osas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus ise uue otsuse ja rahuldab hagi osaliselt (TsMS § 657 lõike 1 punkt 2). Otsus jääb muutmata intressimaksete väljamõistmise osas. Samuti tuleb uuesti jaotada menetluskulud. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Apellatsioonimenetluses esitatud apellandi taotlused viivise vähendamiseks ja otsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks jäävad rahuldamata.
27.Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohus jättis ebaõigesti 31.05.2016 otsuse tegemisel tähelepanuta kostja 30.05.2016 esitatud menetlusdokumendi. 12.05.2016 määruses andis maakohus pooltele 14 päeva arvates määruse kättesaamisest esitada kõik asja lahendamiseks tähtsust omavad dokumendid ja taotlused (t lk 75). Kaebuses kinnitab kostja esindaja, et sai määruse kätte 16.05.2017. Sama nähtub kohtute infosüsteemist. Seega oli 30.05.2016 menetlusdokument esitatud kohtu poolt antud tähtaja jooksul ja maakohtul puudus alus jätta see tähelepanuta. Ringkonnakohus arvestab kaebuse lahendamisel viidatud menetlusdokumendis esitatud kostja täiendavate vastuväitega ja 18.05.2016 hagejale tasutud rahasummaga.
28.Poolte vahel puudub vaidlus, et 11.02.2014 sõlmisid nad tarbijakrediidilepingu nr SR306625, mille alusel sai kostja enda kasutusse 900 eurot (leping lk 13-20, maksekorraldus lk 23) kuueks kuuks ning kokku oli lepitud tagasimaksete graafik. Samuti puudub vaidlus, et kostja täitis kokkulepitud maksegraafikut ainult esimese makse osas (pidi tasuma 13.03.2014 177+18(lepingutasu)=195 eurot, tasus 12.03.2014 195 eurot). Lisaks tegi kostja lepingu kehtivuse ajal veel kaks tagasimakset: 24.04.2014 220.72 eurot ja 11.07.2014 100 eurot, kuigi vastavalt maksegraafikule pidi tasuma 12.04.2014, 12.05.2014, 11.06.2014, 11.07.2014 ja 10.08.2014 iga kord 195 eurot. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes lepingu kehtivuse üle intressi- ja viivisemäärade osas, aga ka selle üle, millises osas oleks pidanud tehtud tagasimaksete arvel hageja kostja võlgnevuse kustutama. TsMS § 651 lõike 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.
29.Kolleegium võtab esmalt seisukoha lepingujärgse intressimäära kehtivuse osas. Hageja on seisukohal, et kuna kostja on lepingus märkinud kaks intressimäära (60% ja 56%), on hageja nõue selles osas ebaselge ja rakendada tuleks seadusjärgset intressimäära. Hageja tõi maakohtus esile, et kuigi lepingu lisas I on märgitud 60%, on õige siiski lisast III nähtuv 56% ja kostjal tuli lepingujärgselt tasuda hagejale intresse kokku 252 eurot (t lk 55). Vastuses apellatsioonkaebusele esitas hageja vastuolus eelnevaga seisukoha, et 56% kohaldus vaid kampaanialaenudele, millega aga kostja puhul tegemist ei olnud, ja õigeks määraks on siiski 60%, mille järgi tuli kostjal tasuda intressi kokku 270 eurot (252 + lepingutasu 18).
30.Kolleegium nõustub apellandiga selles, et hageja eelnevalt kirjeldatud käitumine nii lepingu sõlmimisel kui kohtumenetluses on segadust tekitav. Samas ei anna see siiski alust rakendada lepingu sõlmimise ajal kehtinud redaktsioonis VÕS § 408 lõiget 4. Nimetatud säte sedastas, et kui tarbijakrediidilepingus puuduvad andmed intressimäära
kohta, loetakse selleks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Käesoleval juhul sisaldas leping intressimäära, milleks vastavalt laenu tagastamise maksegraafikule oli kokku 252 eurot, st 56% aastas. Arusaamatuks jääb hageja poolt kohtumenetluses intressi hulka lepingutasu 18 eurot arvestamine, sest maksegraafik sisaldas selget iseseisvat viidet selle tasumise kohustusele esimese osamaksega (t lk 19). Eeltoodust tulenevalt võttis maakohus asjakohaselt hagi rahuldamisel aluseks intressimäära 56% aastas.
31.Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et maakohus jättis vajaliku tähelepanuta kostja vastuväited viivise arvestusele. Kuigi hagiavalduses nõuab hageja viivist vaid lepingu lõppemise päevast alates seadusjärgses määras, pidi kohus võlgnevuse suuruse kontrollimiseks võtma selge seisukoha mh selle kohta, kas lepingu kehtivuse ajal arvestas hageja viivist asjakohases suuruses. Ringkonnakohus on seisukohal, et viivise suurust sisaldav lepingutingimus ei saanud pooltevahelise lepingu osaks, mistõttu oli laenuandjal kohustus arvestada laenuvõtja võlgnevust VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras ka lepingu kehtivuse ajal. Kolleegium lähtub VÕS § 37 lõikest 3, mille kohaselt ei loeta lepingu osaks tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Üldtingimuste punkti 9.1 kohaselt pidi viivise määraks tarbijakrediidilepingu puhul olema VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud suuruses viivisemäär, seejuures ei täpsustatud, kas teises või kolmandas lauses kirjeldatud määr (t lk 16). Lisaks selgitas üldtingimuste punkt 9.2, et viivist arvestatakse puudujäävalt summalt. Kohtueelsest kirjavahetusest nähtub, et hageja tõlgendas nimetatud punkti kui kokkulepet arvestada viivist kokkulepitud intressimääraga võrdses määras (t lk 57), kuid lisas I oli viivise määraks märgitud 1.80 eurot päev (t lk 19). Seega ei nähtunud lepingust tarbijale viivisemäär protsendina päevas, kuus ega aastas võlgnevuselt, vaid vastuolus üldtingimuste punktiga 9.2 konkreetse summana päevas. Kolleegium on seisukohal, et tarbija ei saanud kirjeldatud olukorras nii arusaamatult väljendatud viivisemäära mõista olulise pingutuseta. Ka nõustub kolleegium apellandiga, et pooltevaheline leping oli VÕS § 35 lõike 1 mõistes tüüptingimustel sõlmitud leping. Poolte esiletoodud ja vaidluse all mitteolevate lepingu sõlmimise eluliste asjaolude (taotluse täitmine ja lepingu allkirjastamine internetis) alusel ei ole kahtlust, et lepingu üldtingimused olid laenuandja poolt eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks ja laenusaaja ei olnud võimeline mõjutama nende sisu. Asjaolu, et lepingu lisa I sisaldas konkreetse laenu põhisummat, intressimäära, tähtaega, ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Eeltoodust tulenevalt ei saanud pooltevahelise lepingu osaks viivisemäär 1.80 eurot päevas ja laenuandjal oli õigus nii lepingu kehtivuse ajal kui kohtumenetluses nõuda kostjalt viivist vaid VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.
32.Apellant vaidlustab maakohtu otsust ka osas, milles kohus mõistis hageja kasuks välja 12 eurot võla sissenõudmise kulude hüvitamiseks, viidates VÕS § 127 lõikele 1 ja § 1131 lõikele 1. Hageja tõi esile, et edastas ajavahemikul 04.06.2014 kuni 16.07.2014 kostjale meeldetuletusi, mille tõttu kandis vastavalt oma hinnakirjale kulutusi kokku 12 eurot. Kostja oli maakohtus seisukohal, et meeldetuletuste saatmine hagis esiletoodud ajavahemikul on tõendamata (t lk 88) ja kordas sama kaebuses. Maakohus jättis vastuolus TsMS § 442 lõikega 8 kostja väidetele vastamata. Ringkonnakohus kõrvaldab ise rikkumise ja leiab, et kuigi kostjal oli kohustus sissenõudmiskulu hagejale hüvitada, tuleb see lugeda VÕS § 415 lõike 2 alusel kaetuks 11.07.2014
maksega, mistõttu hagi selles osas rahuldamisele ei kuulu. Esmalt märgib kolleegium, et maakohus kohaldas ekslikult VÕS § 1131, kuna vastavalt lõikele 4 ei kohaldata seda sätet tarbijast võlgnikule. Kuna tarbija poolt sissenõudmiskulude hüvitamist reguleeriv VÕS § 1132 kehtib alates 01.10.2015, tuleb käesolevas vaidluses lähtuda VÕS § 113 lõikest 5, mille pooltevahelise lepingu sõlmimise ajal kehtinud redaktsiooni viimase lause kohaselt võis võlausaldaja sõltumata viivise maksmisest nõuda võlgnikult viivitusest põhjustatud mõistlike võla sissenõudmiskulude hüvitamist. Tulenevalt TsMS § 230 lõikest 1 pidi võlausaldaja tekkinud kulusid tõendama. Hageja esitas 04.06.2014 ja 16.07.2014 kuupäeva kandvad meeldetuletuskirjad (t lk 24, 25), mille kummagi saatmise tasuks oli hinnakirja järgi 12 eurot (t lk 26) ning selgitas hagiavalduses, et saatis need AS-i Eesti Post vahendusel. Hageja nõuab kostjalt ühe kirja saatmise tasu. Kostja poolt tasutud maksete jagunemist selgitades on hageja märkinud ühe meeldetuletuskirja 03.06.2014 kuupäeva alla. Kolleegium on maakohtus kogutud tõendite kogumi alusel seisukohal, et eluliselt usutav on hageja poolt vähemalt ühe meeldetuletuskirja saatmine kostjale. Ka on tõendatud, et kostja oli rikkunud maksegraafiku järgsete maksete tegemise kohustust. Meeldetuletuse eest vastavalt hinnakirjale tasumise kohustus sisaldus üldtingimuste punktis 9.3.2, seega oli kostja teadlik ja sai ette näha, et kui ta laenu tagastamise kohustust ei täida, tuleb tal tasuda meeldetuletuskirja saatmise kulu.
33.Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus võlgnevuse arvestust, võttes arvesse viivise seadusjärgses määras ja VÕS § 415 lõike 2. Viidatud sätte näol on tegemist erinormiga VÕS § 88 lõike 8 suhtes ja selle kohaselt, kui tarbija on teinud tarbijakrediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks, arvestatakse makse: 1) esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks, 2) teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks; 3) kolmandas järjekorras intressi katteks ja 4) neljandas järjekorras muude kohustuste katteks. Samuti võtab ringkonnakohus arvesse maakohtu menetluse ajal kostja poolt täiendavalt tasutud 384.28 eurot ning arvestab seadusjärgses määras viivise välja ringkonnakohtu otsuse tegemise päeva seisuga.
34.Poolte vahel puudub vaidlus, et esimese graafikujärgse makse tasus kostja kokkulepitud suuruses tähtaegselt. Teise graafikujärgse makse 195 eurot pidi tasuma 12.04.2014, kuid tasus 220.72 eurot 24.04.2014. Hageja arvestas sellest tasutuks 12.04.2014 makse (põhisumma + intress) ja ülejäänud 25.78 eurot arvestas viiviseks (t lk 6). Seadusjärgses määras viivise arvestamise korral oli perioodil 13.04.201424.04.2014 viivise suuruseks 0.53 eurosenti (võlg 195 eurot, määr aastas 8,25%, viivitatud päevi 12). Seega pidi hageja 24.04.2014 laekunud summast katma võlgnetava põhisumma 130.56 eurot, võlgnetava intressimakse 64.44 eurot ja viivise 0.53 eurosenti ning ettemaksuna jäi järgmist maksetähtaega ootama 25.19 eurot. Järgmine graafikujärgne makse pidi toimuma 12.05.2014, mil hageja pidi ettemaksu arvel lugema kaetuks osaliselt põhisumma, seega tekkis kostjal seisuga 12.05.2014 hageja ees võlgnevus põhisumma osas 143.52-25.19=118.33 eurot, millele lisandub tasuma intressimakse 51.48 eurot, seega kokku võlgnevus 169.81 eurot. Järgmise graafikujärgse makse 11.06.2014 ajaks oli viivise suuruseks 1.15 eurot (võlg 169.81 eurot, päevi 30, määr aastas 8,25%). Samal päeval lisandus võlgnevusele tasumata põhisumma 156.48 eurot ja intressimakse 38.52 eurot, seega kokku võlgnevus 364.81 eurot. Järgmise graafikujärgse makse 11.07.2014 ajaks oli viivise suuruseks lisaks 2.46 eurot (võlg 364.81 eurot, päevi 30, määr aastas juunis 8,25% ja alates 01.07.2014 8,15%). 11.07.2014 tasus kostja 100 eurot, millest VÕS § 415 lõike 2 alusel pidi 12
eurot pidi minema juunis tekkinud võla sissenõudmiskulu katteks ja ülejäänud 88 eurot põhisumma katteks. Seega oli kostja võlgnevuseks alates 12.07.2014 põhisumma osas 118.33+156.48-88+169.44=356.25 eurot, intressi osas 51.48+38.52+25.56=115.56 eurot (kokku põhisumma ja intress 471.81 eurot) ja viivise osas 0.53+1.15+2.46=4.14 eurot. Viimase graafikujärgse makse 10.08.2014 ajaks oli viivise suuruseks seega lisaks 3.16 eurot (võlg 471.81 eurot, päevi 30, määr aastas 8,15%). Kostja täiendavaid makseid ei teinud ja seega lisandus alates 11.08.2014 põhisumma võlgnevusele 182.40 eurot ja intressivõlgnevusele 12.60 eurot, kokku võlgnevus vastavalt 356.25+182.40=538.65 eurot ja 115.56+12.60=128.16 eurot. Hageja esitas viivisenõude arvestusega alates 11.08.2014. 18.05.2016 tasus kostja täiendavalt 384.28 eurot (t lk 93), mille arvel tuleb vastavalt VÕS § 415 lõikele 2 arvestada kaetuks osaliselt põhisumma võlgnevus. Seega oli kostja perioodil 11.08.2014 kuni 18.05.2016 hageja ees võlgnevuses põhisumma ja intressi osas 538.65+128.16=666.81 eurot, millelt peab tasuma viivist 95.36 eurot (päevi 647, määr aastas 8,15% ja alates 01.01.2015 8,05%). Alates 19.05.2016 kuni ringkonnakohtu otsuse tegemise päevani on kostja hageja ees võlgnevuses 538.65384.28=154.37+128.16=282.53 eurot, millelt ringkonnakohtu otsuse tegemise päeva seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis 19.48 eurot (päevi 315, määr aastas 8,05% ja alates 01.07.2016 8%). Eeltoodust tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele täies ulatuses intressivõlgnevuse 128.16 euro osas, osaliselt põhivõla (575.90-st 154.37 eurot) ning viivise osas ning jääb rahuldamata sissenõudmiskulu osas.
35.Vastuseks kostja väidetele laenuandja poolt lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise kohta selgitab kolleegium, et viidatud rikkumine iseenesest ei anna alust keelduda laenulepingu täitmisest, mistõttu ei oma see vastuväide käesoleva asja lahendamisel tähtsust. Riigikohus on lahendites nr 3-21-136-12 (punktis 25) ja nr 3-2-1-169-13 (punktis 22) selgitanud, et sellise rikkumise puhul võib laenusaajal olla alust nõuda kohustuse rikkumisega temale tekitatud kahju hüvitamist laenuandjalt VÕS § 14 ja § 115 lõike 1 alusel, kuid selleks tuleb laenusaajal esitada vastav (vastu)nõue laenuandja vastu. Käesolevas asjas kostja sellist nõuet ei esitanud.
36.Samuti ei nõustu kolleegium apellandi etteheitega selle kohta, et maakohus ei piiranud väljamõistetava viivise summat põhinõude suurusega. Maakohtul puudus alus kostja taotluseta VÕS § 113 lõike 8 ja § 162 alusel väljamõistetud (sh TsMS § 367 alusel) viivise suuruse piiramiseks. Viivise vähendamise (suuruse põhivõlaga piiramise) taotlust maakohtus esitatud menetlusdokumentidest ei nähtu. Apellatsioonkaebuses esitatud taotlust saaks kolleegium arvestada ainult juhul, kui oleksid täidetud TsMS § 652 lõikes 3 sätestatud uute asjaolude esitamise eeldused ja kui apellant uue asjaolu lubatavust sama sätte lõike 4 kohaselt kaebuses põhjendab (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, punkt 13). Kaebuses puudub põhistus selle kohta, mis põhjusel ei saanud kostja esitada viivise vähendamise taotlust maakohtus. Apellandi viide VÕS § 113 lõikele 5 ei ole asjakohane.
37.Apellant esitas apellatsioonikohtus alternatiivse taotluse määrata TsMS § 445 lõike 1 alusel kindlaks otsuse täitmise viis ja kord. Taotluse põhjenduste kohaselt puudub apellandil püsiv sissetulek, mistõttu ei ole ta võimeline tasuma kogu väljamõistetavat summat korraga. Apellant palub määrata tasumine osade kaupa 75 eurot kuus ja selliselt, et tasutavatest summadest loetaks vastavuses VÕS §-ga 415 täidetuks esmalt põhivõlgnevus, siis sissenõudekulud ja viimasena viivised. Vastustaja taotluse kohta
seisukohta ei esitanud. Ringkonnakohus on seisukohal, et taotluse rahuldamiseks puudub alus, kuna esiletoodud faktiline asjaolu püsiva sissetuleku puudumise kohta on TsMS § 235 kohaselt põhistamata. Taotlusest saab kolleegium aru, et püsiva sissetuleku puudumise esiletoomisega soovis apellant rõhutada enda sellist varalist olukorda, mis ei võimalda kohtuotsust ühe maksega tasuda. Samas ei ole apellant üldse toonud esile muid faktilisi asjaolusid, mis tema varalist olukorda iseloomustaksid ega esitanud mistahes tõendamisvahendeid, mille alusel saaks kohus tuvastada tema sellise varalise olukorra, mis annaks alust määrata kohtuotsuse täitmine igakuiste osamaksetena.
38.Kuna ringkonnakohus rahuldab hagi osaliselt, tuleb uuesti jaotada ka menetluskulud. Kolleegium on seisukohal, et menetluskulud maa- ja apellatsioonikohtus tuleb jaotada TsMS § 163 lõike 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Apellandi taotluse kohaldada menetluskulude jaotamisel TsMS § 162 lõiget 4 rahuldamiseks kohus alust ei näe. Peale maakohtu otsust hageja poolt kostja pakutud kompromissi (tasaarvestada 18.05.2016 tasutud summa arvel põhivõla nõue ja vähendada menetluskulusid; ekirjavahetus t lk 110) tagasi lükkamine ei anna alust asuda seisukohale, et vastaspoole kulude väljamõistmine kostjalt võrdeliselt hagi rahuldatud osaga oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kostja tunnistas esimeses vastuses hagile võlgnevust summas 384.28 eurot, seega teadis ta võlgnevusest, kuid tasus sellest õigeksvõetud osa alles kohtumenetluses. Kuigi kohus tuvastas ka hagejapoolseid rikkumisi, osutus oluline osa hageja nõudest siiski põhjendatuks ja hageja poolt kohtusse pöördumine olulises osas põhjendatuks.
39.Hagi rahuldamise ulatuse kindlakstegemisel võtab kolleegium aluseks intressi ja põhivõla võlgnevuse ning sissenõudmiskulu rahuldamise ulatuse, milleks kujunes 716.06-st (575.90+12+128.16) 666.81 (538.65+128.16), st 93%. Peale hagi esitamist tasutud summa osas hageja nõudest ei loobunud ega nõuet ei vähendanud, kuid kohus võtab menetluskulude jaotamisel analoogia korras TsMS § 8 lõike 2 alusel arvesse § 168 lõike 5, mille kohaselt kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on pärast hagi esitamist nõude rahuldanud, kannab kostja hageja menetluskulud. Eeltoodust tulenevalt jäävad nii maa- kui apellatsioonikohtus kantud menetluskulud 93% ulatuses kostja/apellandi ja 7% ulatuses hageja/vastustaja kanda.
40.Kuna maakohus ei määranud kindlaks kostja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suurust, ei tee seda TsMS § 174 lõikest 4 tulenevalt ka ringkonnakohus. Mõlema poole menetluskulud määrab TsMS § 177 lõikes 4 sätestatud korras kindlaks tsiviilasja lahendanud maakohus.
41.Täiendavalt selgitab kolleegium, et arvestades asjaolu, et kostja võttis maakohtus õigeks hageja nõude 384.28 euro osas ja palus selle tasumisega kaebuse lahendamisel arvestada, on tsiviilasja hinnaks kaebuse esitamisel 839.74 (hind maakohtus)384.28=455.46 eurot (TsMS § 137 lõige 1). Seega pidi apellant kaebuse esitamisel tasuma vastavalt riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lõikele 15 ja Lisale 1 riigilõivu 100 eurot, kuid tasus 175 eurot (t lk 111).
Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.