Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

le 11.06.2003 ja peale seda tasus hageja enda ning oma abikaasa ühisvara arvel AS Ühispank kaudu pangale lepingus nimetatud summa, mis jõudis AS Hansapank kontole 11.06.2003. Hageja lepingust tulenev nõue on 112 177,62 krooni, mis koosneb: • OÜ S. Tartu ja kostja kui laenu ühe käendaja, A.N. , eest hageja poolt tasutud laenu põhiosast 78 834,66 krooni, mis on laenu võlgnevusest 29,4% (s.o see laenujääk, mille said enda valdusse A.N. ja H.R.), laenulepingust tulenevast laenuintressist, mis lepingu kohaselt oli 11% aastas ehk 1,034% kuus, intress põhivõlgnevuse/laenu summalt arvates 30.05.2002 kuni 30.05.2003 (s.o aeg, millest alates on kreeditori ees olnud laenu tagasimakse ja intressi maksmise kohustus täitmata) moodustab kokku 11 279,96, kokku seega põhiosa koos intressiga 87 177,54 krooni. VÕS § 173 lg 3 kohaselt läheb nõue seaduse alusel üle isikule, kes täidab kohustuse seetõttu, et tema varaga on tagatud võlgniku vastu suunatud nõue ning § 167 lg 3 kohaselt lähevad uuele võlausaldajale üle ka senise võlausaldaja õigused intressidele ja leppetrahvile; • OÜ S. Tartu krediitkaartide võlgnevuse likvideerimisest 25 000 krooni ulatuses, mis tasuti panga nõudel hageja poolt ja millise tagasinõude õiguse hageja 11.06.2003 sõlmitud nõude loovutamise lepinguga omandas. Hageja nõue kostjale maksta krediitkaartide eest kreeditorile tasutud võlgnevus tuleneb nõude loovutamise lepingust ja VÕS § 164 lg 1 ja 2. Krediitkaartide võlgnevust tõendab Hansapanga tõend 30.03.2005 (I kd tl 121). Kostja esindaja on küll menetluse käigus väitnud, et krediitkaartide võlg puudus ja kostja ei kasutanud krediitkaarte väljaspool Eestit, kuid selle väite lükkab ümber kostja enda elektronkiri esindajale, kus ta tunnistab krediitkaartide kasutamist USA-s. USA-s krediitkaardi kasutamist tõendab ka A.N. krediitkaardi väljavõte nr 22 101 529 2831 (tl 151154). Kui analüüsida S.T. ja OÜ S. poolt laenu tagastamist pangale, siis hageja (I kd tl 101-104) ja S. kontoväljavõtetest (I kd tl 122-135) ning Hansapanga poolt kohtule edastatud dokumendist – lepingul sooritatud operatsioonid (II kd tl 74-77) nähtub, et S.T. on alates 02.07.2002 ainuisikuliselt tasunud laenu katteks pangale tagasi koos intresside ja viivistega, 79 611,26 krooni, s.t selle summa on pank tema kontolt maha arvestanud. E.T. tasus pangale kokku laenu katteks 241 911 krooni (selles summas sisaldus ka krediitkaartide võlgnevus 25 000 krooni. OÜ S. Tartu on tasunud laenu katteks perioodil 30.04.2001-30.04.2002 kokku koos viiviste ja intressidega 116 856,21 krooni. Arvestades hageja ja S. Tartu OÜ juhatuse liikme A.N. kokkulepet, mida kostja on ka menetluse käigus tunnistanud ja tõendanud (kostja mailikiri, I kd tl 77 p 5), on OÜ S. Tartu poolt pangale tasutud ülalnimetatud summa sees hageja poolt kostja kontole ja sularahas kostjale üleantud summad (I kd tl 105-108 sularaha ülekande korraldused ja konto väljavõte I kd tl 101, 06.03.2002 kanne 9100 krooni). Kokku tasus hageja kostja kontole sularaha sissemaksete näol 50 175,50 krooni ja 06.03.2002 panga ülekande korras 9100 krooni ning sularahas andis kostja kätte 23 225 krooni, seega on hageja tasunud kostja kätte oma osa laenust. Toodu näitab, et ei vasta tõele kostja vastuväide, nagu oleks tema maksnud pangale ka hageja osa laenust.

II Kahju nõue Seoses lepingust tuleneva kohustuse rikkumisega ja seoses sellega, et hageja on isik, kes on täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud ega kohustatud, on tal õigus nõuda kostjalt kui käendajalt, kelle kohustuse ta täitis, täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist VÕS §-de 108 lg 1; 115 lg 1; 128 lg 2, 3; 1041 alusel kulutuste (kahju) hüvitamist. Hageja

kulutustena tuleb käsitleda kahju, mis seisneb kulutustes, mida OÜ S. Tartu ja kostja 112 177,62 krooni suurust kohustust kandes on pidanud S.T. oma abikaasaga ühisvara (õigused ja kohustused) arvel tegema: • hageja poolt Hansapanga ees nõuete täitmisega tekkinud kulutused ehk kahju: AS-lt Eesti Ühispank võetud laenulepingu nr 300 009 576 03 10 laen, millest S.T. maksis kinni OÜ S. Tartu laenu ja krediitkaartide võlgnevused (lepingu sõlmimise tasu 1% laenult 6000 krooni), lepingutasu arvestatuna kostja eest kohustuste täitmata jätmisest põhjustatud kulutusest on 1% ehk 1115 krooni. Lepingutasu pidas pank kinni laenu andmisel koheselt. • eksperthinnangu eest, mis tasuti hageja poolt AS-le Pindi Kinnisvara 750 krooni suuruses summas, et hinnata pandiobjekti AS-le Eesti Ühispank; • võlasuhtest tulenev intress VÕS § 94. AS Eesti Ühispangast laenulepingu nr 300 009 576 03 järgi, millest ühisvara arvel tasuti deebitori kohustused ja kostja kui solidaarvõlgniku võlgnevuse 112 177,62 krooni suuruse summas tulenev intress – 5,54% tagastamata laenusummalt intress aastas, kuus 0,712 %. Intress on arvestatud alates 30.06.2003, mil võlgnevus AS Hansapank tasuti kuni 30.05.2005 ja moodustab 24 477,75 krooni suuruse summa. On tõendatud põhjuslik seos, mis väljendub selles, et kui deebitor ja käendaja oleksid oma laenu ja krediitkaartide lepingust tulenevad kohustused oma kokkulepitud osas tähtaegselt täitnud, ei oleks hageja pidanud võtma nende võlgnevuse kustutamiseks pangalaenu ühisvara arvel, ta oleks võtnud selle summa arvel laenu vähem ning ei oleks kandnud teiste isikute kohustuse täitmise eest ka kulutusi intressi näol. Alternatiivselt kahju hüvitamisega nõuab hageja VÕS § 113 alusel viivist kohustuse sissenõutavaks muutumisest arvates, s.o nõude loovutamise lepingu sõlmimisest, s.o 11.06.2003, ning 112 177,62 krooni summalt tuleb arvestada kuni 07.12.2005 viivist 9% aastas ehk 0,75% kuus, kohustus on olnud sissenõutav 30 kalendrikuud, kokku viivis 25 239 krooni. Hageja nõuab kostjalt välja mõista tagasinõude alusel summa 112 177,62 krooni ja VÕS alusel täitmiseks tehtud kulutuste (kahju) hüvitamise sätete alusel summa 26 342,75 krooni või VÕS § 113 alusel viivis 25 239 krooni ühekordselt makstava rahasummana. Kostja vastuväited Kostja kirjalikus vastuses (I kd tl 178-181) ja kohtuistungil (II kd tl 101-109) hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt:

Hageja kinnitusel on ta tasunud kostja eest Hansapangale laenu põhiosa koos intressidega summas 87 177,54 krooni. Poolte vahel puudub vaidlus, et tegelikkuses kandis OÜ S. Tartu Hansapangalt saadud laenu üle pooltele selliselt, et 29,4% summast kanti kostjale ning 70,6% kanti hagejale. Hageja tunnistab seda, et tema oli vastavalt poolte omavahelisele kokkuleppele kohustatud tasuma kogu laenusummast 70,6%. Vastavalt on hageja esitanud oma nõude ka kostja vastu, nõudes viimaselt summa tasumist, mis kokku moodustaks 29,4% laenusummast. Seega on kummagi poole kohustuste ulatuse kindlakstegemiseks oluline välja selgitada, kui palju kumbki pool oma kohustuste katteks reaalselt tasus ning millise konkreetse kohustuse katteks rahasummad on laekunud. Hageja väidab oma hagis, et seisuga 30.05.2002, s.o kui kostja sõitis ära USA-sse elama, ei olnud panga ees jooksvaid võlgnevusi ning tasumata põhiosa jäägist moodustas kostja osa 29,4% 78 834,66 krooni. Eeltoodud arvestus kehtib aga ainult tingimusel, kui eeldada, et hageja tasus kuni 30.05.2002 täpselt 70,6% kogu võlast ning kostja vastavalt 29,4%. Tegelikkuses aga tasus hageja vaidlusaluse laenu katteks kuni 30.05.2002 märksa vähem, kui eelnimetatud 70,6% laenuvõlast, samas kui kostja kandis osaliselt ka hageja maksekohustusi. Seega on hageja tagasinõue kostja vastu alusetu, kuivõrd laenu lõpliku tagastamisega tasus ta selle võlgnevuse, mis poolte ülalnimetatud omavahelise kokkuleppe alusel kuuluski hageja poolt tasumisele. Hageja on alates 30.03.2001 (s.o alates laenulepingu sõlmimisest) kandnud kostja isiklikule arvele 82 421 krooni ning lisaks OÜ S. Tartu arvele 3000 krooni. Hagimaterjalidele lisatud S.T. maksekorralduste ja kontoväljavõtete selgitustest ei nähtu, et vastavad summad oleks täies ulatuses kantud vaidlusaluse laenu katteks. Vaid ühel 30.05.2001 maksekorraldusel summale 6360 krooni on tehtud viide laenulepingule nr 01-026210-JI. Kõikidel ülejäänud maksekorraldustel on kas viited hoopis teistele lepingutele ja arvetele või ei ole üldse mingit selgitust lisatud, kolm maksekorraldust on aga tehtud enne vaidlusaluse laenulepingu sõlmimist, seega ei saanud nende alusel kuidagi toimuda vaidlusaluse laenu kustutamine. Kostja soovib selgitada, et lisaks kõnesolevale laenule kasutas hageja OÜ S. Tartu poolt liisitud sõidukit ning kandis ka selle sõiduki liisingu, kindlustamise ja kasutamise kulud. Hageja ülalnimetatud 82 421 kroonist 55 767 krooni on tasutud mitte vaidlusaluse laenu, vaid hoopis sõiduki liisingu ja kindlustuse katteks – vastavat asjaolu tõendavad muuhulgas maksekorraldused, millel on viited vastavale liisinglepingule. Ka OÜ S. Tartu kontoväljavõtetelt nähtub liisingu- ja kindlustuskulude tasumine vastavalt Hansa Liising Eestile ja Salva Kindlustusele. Samuti ei saa antud vaidluses arvestada hageja poolt OÜ S. Tartu arvele kantud 3000 krooni, kuivõrd OÜ S. Tartu kontoväljavõttelt nähtub, et vastav summa on küll laekunud, kuid Hansapank ei ole seda summat millegipärast laenu katteks maha arvanud. Seega ei ole hageja vastavas ulatuses oma laenukohustust täitnud ning OÜ-le S. Tartu üle kantud summa on võimalik alusetu rikastumise sätete alusel tagasi nõuda. Hageja oli tasunud seisuga 30.05.2002 vaidlusaluse laenulepingu katteks vaid 26 654 krooni (82 421 – 55 767). Selleks ajaks oli pangale koos intresside ja viivistega kokku tagastatud 118 763,92 krooni, millest S.T. 70,6%-le pidanuks vastama summa 83 847,32 krooni. Kuivõrd hageja tasus laenu katteks aga üksnes 26 654 krooni, siis ülejäänud summa 57 193,32 krooni (83 847,32 – 26 654) tasuti kostja vahenditest. Seisuga 30.05.2002 oli kostja tasunud koguvõlgnevusest oluliselt suurema osa, kui temale langev 29,4%, seega tuleb tema kohustusest maha arvata 57 193,32 krooni, mille pidi tasuma hoopis hageja. Järelikult jääb kostja kohustuse suuruseks vaid 21 106,23 krooni (78 299,55 – 57 193,32), millele lisandub intress kuni 30.05.2003. Samas ei tunnista kostja oma võlga ka 21 106,23 krooni ulatuses, kuivõrd poolte kokkuleppe kohaselt jättis kostja USA-sse lahkudes hagejale pihuarvuti, mis pidi katma kostja järelejäänud laenulepingujärgsed maksed. Hageja tunnistab ka ise kostjale

saadetud e-kirjas, et on selle pihuarvuti realiseerinud. Hageja võõrandas pihuarvuti väidetavalt hinnaga 7500 krooni, kuigi tegelikkuses oli selle hind mitu korda kõrgem. Lisaks eeltoodule ei saa kostja tunnistada hageja nõuet ka seetõttu, et hageja enda hagi täiendustest nähtub, et vaidlusaluse laenu on tagastanud hoopis E.T. , mitte aga S.T. , milline asjaolu nähtub hagi täiendusele lisatud kontoväljavõttelt. E.T. ei ole aga käesolevas asjas nõuet kostja vastu esitanud.

Eesti on talle teostanud hüvitise tagasimaksed 27.03.2003 ja 13.06.2003 kogusummas 59 551,35 krooni. Kuivõrd see summa tulnuks tasuda S. Tartu OÜ-le, kuid tegelikkuses kanti viimase kohustuse katteks üle hagejale, siis on hageja põhivõlgnikult eelnimetatud summa kätte saanud ning tal puudub alus samas summas nõude esitamiseks käendaja vastu. Hageja on esitanud kostja vastu täiendava viivisnõude summas 25 239 krooni. See nõue on sisuliselt põhjendamatu. Viivist on võimalik arvestada vaid nõuetekohaselt täitmata võlakohustuselt. Kostjal ei ole hageja ees täitmata kohustusi, seega puudub ka alus kostja vastu viivisnõude esitamiseks. Hageja on oma kahjunõudes toonud täiendava hagialusena välja viite VÕS §-le 1041. Kostja on seisukohal, et nimetatud viide on asjakohatu ning ekslik. VÕS 52. ptk reguleerib alusetust rikastumisest tulenevaid õigussuhteid. VÕS § 1027 kohaselt peab isik selles peatükis sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. VÕS § 1041 kohaselt isik, kes on täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud ega kohustatud, võib isikult, kelle kohustuse ta täitis, nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta tema vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või pidi teada saama. Antud juhul ei ole tegemist alusetu rikastumise juhtumiga. Hageja on oma kohustuse täitnud, vältimaks pandiga koormatud asja sundvõõrandamist. Seega oli hageja õigustatud kohustuse täitmiseks ega saa väita, et kohustuse täitmine oleks toimunud õigusliku aluseta. Samuti ei saa väita, et kostja oleks hageja kulutuste ulatuses alusetult rikastunud. Hageja väidetavad kulutused moodustavad kulutused kinnisvarahinnangule ning tehingutasudele, mis olid vajalikud täiendava laenu võtmiseks Eesti Ühispangast. Kostja leiab, et tema varaline sfäär ei ole hageja väidetavate täiendavate kulutuste tõttu kuidagi suurenenud, seega ei saa antud juhul ka rääkida kostjapoolsest alusetust rikastumisest. Hageja väited kostja vastuväidetele Kostja ei ole vastu vaielnud laenule kui võlakohustusele ja selle jagunemisele hageja ja deebitori vahel ega hageja poolt laenu ja krediitkaartide võlgnevuse tagastamisele kreeditorile. Kostja ega deebitor ei ole tõendanud oma kohustuste täitmist AS Hansapank ees, kes loovutas nõude hagejale, vastu on vaieldud paljasõnaliselt summade suurusele ning väidetud, nagu oleks kostja täitnud deebitori ees ka hageja liisinglepingutest tulenevaid kohustusi. Vastavad väited on paljasõnalised ning tõendamata, hageja on kõik kohustused deebitori ees täitnud. Vastuväidete paljasõnalisust iseloomustab fakt, et kostja ei ole vastuväidete kinnituseks tõendeid esitanud, liisinglepingust ei nähtu, et hagejal oleks olnud täitmata kohustusi ega ole vastuhagi korras esitatud ka nõuet, mis võimaldaks teha tasaarvestust. Kostja e-mailidest ei nähtu, et hagejal oleks mingisuguseid liisinglepingutest tulenevaid kohustusi deebitori või kostja ees. Vastupidiselt nähtub hageja poolt kohustuse täitmine kostjaga kokkulepet järgides hageja konto väljavõttelt 01.01.2001-31.12.2003. Laen võeti 30.03.2001, sularaha kviitungitelt nähtub (tl 105-108), et hageja maksis kostjale oma osa igakuiselt erinevates summades. Seega ei ole dokumentaalsete tõenditega kooskõlas kostja väited, et tema maksis ka hageja eest. Näiteks nähtub konto väljavõttelt, et 02.07.2002 on hageja tasunud 11 333,34 krooni S. Tartu OÜ laenu põhiosa, näidatud on ka lepingu nr 01-026210-JI, 15.07.2002 on tasutud võlgnevust 3000 krooni, 09.08.2002 on tehtud ülekanne 5666,67 krooni suuruses summas, näidates jällegi, et tegemist on S. Tartu OÜ laenu põhiosa tasumisega, sama summa tasutud 13.09.2002 ja 30.09.2002, 01.11.2002, 22.12.2002, 22.01.2003, 31.01.2003. Summa 5666,67 krooni kuulus laenulepingu graafiku kohaselt tasumisele ja hageja konto väljavõttest

(I kd tl 101-104) nähtub, et hageja ei kandnud mitte ainult oma osa pangale üle, vaid tasus ka S. Tartu OÜ osa laenust. Poolte esitatud tõendid Hageja on esitanud kohtule oma nõude põhjendamiseks järgmised tõendid.

Kohus loeb tuvastatuks, et 30.03.2001 sõlmiti AS Hansapank ja OÜ S. Tartu vahel laenuleping nr 01-026210-JI, mille kohaselt oli laenusummaks 340 000 krooni ja laenu tagastamise lõpptähtpäev 30.03.2006. Tagatisteks olid pant korterile asukohaga Tartu X 22-8 ja käendused vastavalt käenduslepingutele 01-026210-KÄ/1 ja 01-026210-KÄ/2. Eelpool nimetatud asjaolusid tõendavad hageja poolt kohtule esitatud laenuleping, käenduslepingud ja pandileping ning pandiõiguse hüpoteegiks ümberregistreerimise leping (I kd tl 16-34). Kohus loeb tuvastatuks, et S. Tartu OÜ laenuna saadud 340 000 krooni jaotati vastavalt hageja S.T. ja kostja A.N. omavahelisele kokkuleppele järgnevalt: 29,4% laenusummast ehk 100 000 krooni laenusummast sai kostja ja 70,6% ehk 240 000 krooni hageja. Hageja ja kostja leppisid kokku, et tasuvad vastavalt oma osale pangale laenu põhiosa ja intressi. Eelnevat on nii hageja kui kostja tunnistanud. Samuti loeb kohus tuvastatuks, et alates 02.07.2002 tegi hageja laenu tagasimakseid ainuisikuliselt, mida tõendab hageja konto väljavõte (I kd tl 101-104). Kohus loeb tuvastatuks, et 11.06.2003 tasuti hageja abikaasa E.T. e kontolt AS-le Hansapank S. Tartu OÜ laenulepingust ning krediitkaartide kasutamise lepingutest tulenevate võlgnevuste katteks 241 911 krooni, mida tõendavad E.T. e konto väljavõte ajavahemiku 01.01.200331.12.2003 kohta (I kd tl 172) ning AS Hansapank poolt 03.02.2006 väljastatud tõend (II kd tl 45). Eelpool tuvastatud asjaolude üle pooled ei vaidle. Vastavalt AÕS §-le 291 läheb juhul, kui võla on tasunud pantija, kes ei ole võlgnik, nõue rahuldatud ulatuses talle üle. Sellisel juhul kohaldatakse käenduse kohta käivaid sätteid. AÕS § 349 lg 3 sätestab, et juhul, kui võla on tasunud hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, läheb nõue rahuldatud ulatuses talle üle. Sellisel juhul kohaldatakse käenduse kohta käivaid sätteid. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. VÕS § 152 lg 1 kohaselt läheb põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale rahuldatud ulatuses üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu. VÕS § 150 sätestab, et kui sama kohustust käendab mitu isikut (kaaskäendajad), vastutavad nad võlausaldaja ees solidaarselt, isegi kui nad ei andnud käendust ühiselt. Vastavalt VÕS § 69 lõikele 1 peavad solidaarvõlgnikud omavahelises suhtes täitma kohustuse võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. VÕS § 69 lõike 2 kohaselt läheb solidaarkohustuse täitnud võlgnikule üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas osas. S. Tartu OÜ laenu tagasid muuhulgas kostja käendus ja pant hageja korterile asukohaga X 22-8 Tartu, mis registreeriti hiljem ümber hüpoteegiks. Kuna laenulepingut ei täidetud nõuetekohaselt, pööras AS Hansapank oma sissenõude hagejale kuuluvale korteriomandile asukohaga X 22-8. Hageja väitel tasus hageja koos abikaasa E.T. ega ühisvara arvel S. Tartu OÜ võlgnevuse AS Hansapank ees, et mitte oma elamispinnast ilma jääda. Kostja leiab, et ta ei saa tunnistada hageja nõuet muuhulgas seetõttu, et vaidlusaluse laenu on tagastanud hoopis E.T. , mitte hageja. E.T. ei ole aga käesolevas asjas nõuet kostja vastu esitanud. Kohus leiab,

et üksnes asjaolu, et laen tagastati E.T. e kontolt, ei välista hageja nõudeõigust kostja vastu. Hageja ja E.T. on abielus (I kd tl 194). PerS § 17 lg 1 kohaselt on abikaasadel võrdne õigus ühisvara vallata, kasutada ja käsutada. Samuti nähtub hageja poolt kohtule esitatud AS Eesti Ühispank ja E.T. e ning S.T. vahel 29.05.2003 sõlmitud laenulepingust (I kd tl 144-145), et 600 000 krooni suuruse laenu saajateks olid nii E.T. kui ka hageja S.T. . AS-st Eesti Ühispank võetud laenust tasuti hageja väitel ka võlgnevus AS-le Hansapank. Eelnevale tuginedes leiab kohus, et AS-le Hansapank tasuti võlgnevus abikaasade E.T. e ja hageja S.T. ühisvara arvel, mistõttu on hagejal nõudeõigus kostja vastu. Kuna hageja tasus võlgnevuse AS-le Hansapank, läks talle AÕS § 349 lg 3; VÕS § 152 lg 1; § 150; § 69 lõike 1 § 69 lõike 2 alusel üle AS Hansapank nõue kostja vastu, välja arvatud laenu talle endale langevas osas. Hageja väited selle kohta, et nõude aluseks on nõude loovutamise leping, on ekslik. Nõude loovutamise lepingust nähtuvalt loovutas AS Hansapank nõude OÜ S. Tartu vastu. Kuna hageja esitas nõude kostja vastu, kes oli üheks laenu käendajaks, ei ole nõude aluseks nõude loovutamise leping. VÕS § 69 lõike 1 kohaselt peavad solidaarvõlgnikud omavahelises suhtes täitma kohustuse võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. Kuna hageja ja kostja vahelise kokkuleppe kohaselt sai hageja laenusummast 240 000 krooni ehk 70,6% ja kostja 100 000 krooni ehk 29,4% ning lepiti kokku, et hageja ja kostja tasuvad pangale S. Tartu OÜ laenu põhiosa ja intressi vastavalt oma osale, siis tuleb asuda seisukohale, et omavahelises suhtes oli vastavalt pooltevahelisele kokkuleppele hageja kohustuseks tasuda 70,6% laenu põhiosast ja intressist ning kostja kohustuseks tasuda 29,4% laenu põhiosast ja intressist. Seega läks hagejale pärast AS Hansapank nõude rahuldamist üle AS Hansapank nõue 29,4% ulatuses, kuna 70,6% laenu põhiosa ja intressi maksmise kohustus langes hagejale. Hageja tasus pangale alates 02.07.2002 laenu tagasi ainuisikuliselt. Selle üle poolte vahel vaidlust ei ole. Kostja väitel tasus hageja aga laenu katteks kuni 30.05.2002, mil kostja asus elama USA-sse, märksa vähem kui 70,6% laenust, samas kui kostja kandis osaliselt ka hageja maksekohustust. Kostja väitel kasutas hageja OÜ S. Tartu poolt liisitud sõidukit ning kandis ka selle sõiduki liisingu, kindlustamise ja kasutamise kulud. Hageja on alates laenulepingu sõlmimisest kandnud kostja isiklikule arvele 82 421 krooni. Sellest 55 767 krooni on hageja kostja väitel tasunud mitte vaidlusaluse laenu, vaid hoopis sõiduki liisingu ja kindlustuse katteks, mida tõendavad maksekorraldused, millel on viited vastavale liisinglepingule. Seega oli hageja tasunud seisuga 30.05.2002 laenulepingu katteks vaid 26 654 krooni (82 421 – 55 767). Seisuga 30.05.2002 oli pangale tagastatud koos intresside ja viivistega kokku 118 763,92 krooni, millest hageja 70,6 %-le pidanuks vastama summa 83 847,32 krooni. Kuivõrd hageja tasus laenu katteks üksnes 26 654 krooni, siis ülejäänud summa tasuti kostja vahenditest. Kostja väitel oli kostja tasunud seisuga 30.05.2002 koguvõlgnevusest oluliselt suurema osa, kui temale langev 29,4%, seega tuleb maha arvata 57 193,32 krooni, mille pidi tasuma hoopis hageja. Järelikult jääb kostja kohustuse suuruseks vaid 21 106,23 krooni, millele lisandub intress kuni 30.05.2003. Ka selles osas kostja võlga ei tunnista, kuivõrd poolte kokkuleppe kohaselt jättis kostja USA-sse lahkudes hagejale pihuarvuti, mis pidi katma kostja järelejäänud laenulepingujärgsed maksed. Kuna kostja poolt seisuga 30.05.2002 laenu katteks tasutud 92 109,92 krooni moodustas laenu kogusummast 27,1%, siis lepiti kostja väitel kokku, et edaspidi jätkab laenu teenindamist hageja ainuisikuliselt. Kohus leiab, et kostja väited on paljasõnalised ja tõendamata. Kohus nõustub hageja väidetega. Kostja ja kostja esindaja vahel peetud e-kirjavahetusest (I kd tl 76-78) nähtub, et pooltevaheline kokkulepe laenu tagasimaksmise kohta oli, et hageja maksab oma kuumakse osa sularahas kostjale ja ta elukaaslasele, kes pärast oma osa lisamist paigutavad selle S. Tartu OÜ arveldusarvele. Kostja väitel tekkis hagejal tagasimaksmisega kohe probleeme, s.t raha hakkas ta tooma hilinemisega, mistõttu pidid kostja ja ta elukaaslane

peaaegu kogu aeg ise tema osa õigeaegselt ära maksma ja kulutama meeletu aja kostjale helistamise peale ja pealekäimisele, et ta need rahad ka maksaks. Eelnevast kirjavahetusest võib järeldada, et hageja siiski täitis oma kohustust laenu tagasimaksmise osas, kuid tegi seda hilinemisega. Samuti saab kirjast teha järelduse, et osa raha maksis hageja kostjale sularahas. Seega loeb kohus tuvastatuks, et kuni 30.05.2002 tasusid pooled omapoolseid laenu tagasimakseid kohaselt. Kuna alates 02.07.2002 maksis hageja pangale laenu tagasi ainuisikuliselt, millele kostja vastu pole vaielnud, siis leiab kohus, et hageja poolt alates 30.05.2002 tasutud laenu põhiosast ja intressist läks 29,4% ulatuses nõue hagejale seaduse alusel üle. Kostja ei ole vastu vaielnud hageja nõude suurusele sisuliselt. Kohus leiab, et arvestades ülaltoodut, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 87 177,54 krooni, mis moodustab 29,4% hageja poolt alates 02.07.2002 tasutud laenu põhiosast ja intressist, mis lepingu kohaselt oli 11% aastas ehk 1,034 % kuus. Hageja nõuab kostjalt ka hageja poolt S. Tartu OÜ krediitkaartide võlgnevuse likvideerimiseks tasutud 25 000 krooni väljamõistmist. Hageja leiab, et nõude aluseks on 11.06.2003 sõlmitud nõude loovutamise leping AS Hansapank ja hageja vahel ning VÕS § 164 lg 1, lg 2. VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. 11.06.2003 sõlmitud nõude loovutamise lepingu (I kd tl 35-37) kohaselt loovutas AS Hansapank hagejale nõude OÜ S. Tartu vastu. Seega tulnuks nõue S. Tartu OÜ krediitkaartide kasutamise lepingutest tulenevate võlgnevuste katteks hageja poolt tasutu väljanõudmiseks esitada S. Tartu OÜ vastu. Asjaolu, et ühe krediitkaardi kasutajaks oli kostja, ei muuda kostjat S. Tartu OÜ kohustuste kandjaks. Kohus nõustub siinjuures kostja poolt väidetuga, et kuna kostja ei ole võtnud endale kohustust vastutada osaühingu krediitkaardivõlgnevuse tasumise eest, siis puudub õiguslik alus nõude esitamiseks kostja vastu. Eelpool toodule tuginedes tuleb jätta hageja nõue osas, mis puudutab S. Tartu OÜ krediitkaartide võlgnevuse likvideerimiseks tasutud 25 000 krooni väljamõistmist kostjalt, rahuldamata. Hageja nõuab kostjalt ka kahju hüvitamist. Kahju hüvitamise alustena on hageja viidanud VÕS § 108 lõikele 1; § 115 lõikele 1; § 128 lõigetele 2 ja 3 ning §-le 1041. Hageja leiab, et kahjuna tuleb käsitleda kulutusi, mida hageja oma abikaasaga on pidanud S. Tartu OÜ ja kostja kohustuste kandmiseks ühisvara arvel tegema. Hageja väitel seisneb kahju järgnevas: hageja poolt Hansapanga ees nõuete täitmisega tekkinud kulutustes: AS-st Eesti Ühispank laenu võtmiseks sõlmitud laenulepingu sõlmimise tasust 1115 krooni (võetud laenust maksis hageja kinni S. Tartu OÜ laenu ja krediitkaartide võlgnevused); AS-le Pindi Kinnisvara eksperthinnangu eest pandiobjekti kohta tasutud 750 krooni; AS-st Eesti Ühispank võetud laenult arvestatav intress 24 477,75 krooni. Hageja väitel on tõendatud põhjuslik seos, mis väljendub selles, et kui deebitor (S. Tartu OÜ) ja käendaja (kostja) oleksid oma laenu ja krediitkaartide lepingust tulenevad kohustused oma kokkulepitud osas tähtaegselt täitnud, ei oleks hageja pidanud võtma nende võlgnevuste kustutamiseks pangalaenu ühisvara arvel, ta oleks võtnud laenu vähem ning ei oleks kandnud teiste isikute kohustuse täitmise eest kulutusi intressi näol. Kohus leiab, et hageja eelpool nimetatud väited on ebaõiged. Kahju nõude aluseks ei saa olla VÕS § 108 lg 1, kuna nimetatu sisaldab kohustuse täitmise nõudmise alust. Ka viide VÕS § 115 lõikele 1 on ebaõige. VÕS § 115 on aluseks lepingulise kohustuse rikkumisel kahju hüvitamise nõudele. Esitatud asjaoludest ei tulene, et hageja ja kostja vahel oleks olnud leping, mida kostja oleks rikkunud. Hageja viitab veel ka VÕS §-le 1041. VÕS § 1041 kohaselt võib isik, kes on täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud ega

kohustatud, nõuda isikult, kelle kohustuse ta täitis, täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta tema vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või teada saama pidi. Kohus leiab, et ka VÕS § 1041 alusel ei saa antud juhul hageja nõuda kostjalt kahju hüvitamist. Siinjuures nõustub kohus kostja vastuväidetega, et VÕS 52. ptk reguleerib alusetust rikastumisest tulenevaid õigussuhteid. Antud juhul ei ole tegemist alusetu rikastumise juhtumiga. Hageja on oma kohustuse täitnud vältimaks pandiga koormatud asja sundvõõrandamist. Seega oli hageja õigustatud kohustuse täitmiseks ega saa väita, et kohustuse täitmine oleks toimunud õigusliku aluseta. Samuti ei ole kostja hageja kulutuste ulatuses rikastunud. Alusetu rikastumise õigust ei kohaldata juhul, kui üks solidaarvõlgnikest täidab solidaarkohustuse täies ulatuses ning talle läheb seaduse alusel üle võlausaldaja nõue teise solidaarvõlgniku vastu, nagu see antud juhul on toimunud. Tuginedes eelnevale, leiab kohus, et hageja kahju hüvitamise nõue kostja vastu tuleb jätta rahuldamata. Hageja on esitanud VÕS § 113 alusel nõude viivise 25 239 krooni väljamõistmiseks kostjalt. Hageja väitel muutus kohustus sissenõutavaks nõude loovutamise lepingust arvates, s.o 11.06.2003. Kohus leiab, et hageja viivise nõue on põhjendamatu. AS Hansapank poolt loovutati nõude loovutamise lepinguga hagejale nõue S. Tartu OÜ vastu mitte aga kostja vastu. Seega ei saanud kostja raha maksmise kohustus muutuda sissenõutavaks 11.06.2003. Kohtukulude jaotus Vastavalt „Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse“ §-le 3 kohaldatakse enne seaduse jõustumist (01.01.2006) alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. TsMS § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kohus leiab, et kuna hageja nõue kostja vastu kuulus rahuldamisele osaliselt (esialgsest nõudest 160 000 krooni rahuldas kohus 87 177,54 krooni, seega enam-vähem pool hagist jäi rahuldamata) ning hageja muutis korduvalt menetluse kestel oma nõude suurust ja õiguslikku alust (näiteks nõudes samaaegselt kahju hüvitamist nii lepingu alusel kui ka alusetu rikastumise sätete alusel), mistõttu tuli ka kostjal pidevalt muuta oma vastuväiteid tulenevalt hageja poolt esitatust, tuleb kummagi poole kohtukulud jätta poolte enda kanda.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.