Eesistuja Kalev Saare, liikmed Kaupo Paal ja Martin Triipan
Kohtuasi
Larix Partners OÜ hagi Marko Lastiku vastu võla saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 9. jaanuari 2026. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Marko Lastiku kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
500 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Larix Partners OÜ, esindaja vandeadvokaat Kaarel Berg Kostja Marko Lastik, esindaja vandeadvokaat Marge Männiko
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RIIGIKOHUS OTSUSTAB
1.Tühistada Harju Maakohtu 10. oktoobri 2022. a otsus osas, millega hagi rahuldati ja jaotati menetluskulud, ning Tallinna Ringkonnakohtu 9. jaanuari 2026. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-15672.
2.Teha uus otsus, millega jätta hagi täielikult rahuldamata.
4.Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes Larix Partners OÜ kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Larix Partners OÜ (hageja, laenuandja) esitas 8. oktoobril 2019 Harju Maakohtule Marko Lastiku (kostja, käendaja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 500 000 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja 5. novembril 2018 GTS Group OÜ-ga (GTS, põhivõlgnik) laenulepingu, mille alusel andis hageja GTS-ile laenu 400 000 eurot (laenuleping I). GTS-i kohustuste tagamiseks sõlmis hageja kostjaga 5. novembril 2018 käenduslepingu. 31. jaanuaril 2019 andis hageja GTS-ile täiendavat laenu 73 614 eurot 78 senti (laenuleping II) ja 28. veebruaril 2019 suurendati poolte kokkuleppel kostja käenduslepingust tulenevat vastutust 500 000 euroni.
2-19-15672 Hageja nõue kostja vastu koosneb järgmistest summadest: laenulepingu I alusel tagastamata võlast 400 000 eurot ja intressist 39 231 eurot 78 senti; laenulepingu II alusel tagastamata võlast 73 614 eurot 78 senti ja intressist 5104 eurot 55 senti; 9. juuli 2019. a leppetrahvist 27 680 eurot 75 senti; 26. juuli 2019. a leppetrahvist 9472 eurot 30 senti; viivisest, mis on arvutatud põhivõlalt ja leppetrahvidelt. Hageja ütles laenulepingud 26. juulil 2019 laenusaaja lepingurikkumiste tõttu alates 1. augustist 2019 erakorraliselt üles. Hageja esitas 6. septembril 2019 kostjale nõudekirja, milles nõudis kostjalt võlgnevuse tasumist hiljemalt kolme kalendripäeva jooksul, s.o hiljemalt 9. septembril 2019. Järelikult muutus hageja nõue kostja vastu sissenõutavaks sel päeval. Hageja nõude aegumine kostja vastu oli hagi esitamisega peatunud ega sõltunud sellest, millal oleks hageja nõue GTS-i vastu aegunud. Lisaks välistab käenduslepingu p 1.4 kostja õiguse esitada aegumise vastuväide. Nõude aegumisele kohaldub tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastane aegumistähtaeg. GTS pettis laenu välja, andes hagejale teadlikult laenulepingu sõlmimisel valeinfot, kasutas raha vastuolus laenulepingu eesmärgiga ning tegi end varatuks.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja esitas hageja nõudele aegumise vastuväite 20. veebruaril 2023. Käenduslepingu p-d 1.2, 1.3 ja 1.4 ei puuduta nõude aegumist ega välista kostja õigust tugineda põhivõlgniku vastu nõude aegumisele. GTS ega kostja ei ole kohustusi tahtlikult rikkunud. Üksnes rahalise kohustuse täitmata jätmine ei ole kohustuste tahtlik rikkumine TsÜS § 146 lg 4 tähenduses. GTS-i tegevuse eest vastutas alates 2018. a novembrist hageja seaduslik esindaja Jaanus Kõusaar ning hagejal oli kontroll GTS-i tegevuse, majandusseisu ja tehingute üle. GTS-i majandustegevuse katkemise põhjustas osanike omavaheline tüli, mistõttu GTS-i majandustegevusse täiendavaid likviidseid vahendeid ei antud ning GTS-il polnud võimalik jätkata äri arendamisega. Tegemist on tavalise äririski ja osanike vahelise tüliga, mitte GTS-i või kostja tahtliku rikkumisega. GTS-i tütarühingu FL Transport OÜ (FL) majandusraskused tekkisid Venemaale kehtestatud sanktsioonide ja veomahtude vähenemise tagajärjel.
3.Harju Maakohus rahuldas 10. oktoobri 2022. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt välja hageja kasuks 400 000 eurot. Maakohtu hinnangul muutus laenulepingust tulenev nõue sissenõutavaks 1. jaanuaril 2020. Põhivõlgnik oli hagejale 16. jaanuari 2020. a seisuga võlgu järgmised summad: laenulepingu I laenu põhiosa 400 000 eurot, intress 55 275 eurot 62 senti ja viivis laenu põhiosalt 10 200 eurot (seisuga 16. jaanuar 2020), kokku 465 475 eurot 62 senti. Sellest summast tuleb maha arvata pandiesemete müügist saadud 14 580 eurot. Kostja ei vastuta käendajana laenulepingust II tulenevate kohustuste eest. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 400 000 eurot põhjendusel, et kostja vastutas käendajana põhivõlgniku kohustuse täitmise eest maksimaalselt 400 000 euro ulatuses.
2(6)
2-19-15672
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse rahuldamata ulatuses tühistada ning teha uue otsuse, millega hagi tervikuna rahuldada ning jätta menetluskulud tervikuna kostja kanda.
5.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
6.Pooled vaidlesid üksteise apellatsioonkaebusele vastu.
7.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 19. jaanuari 2023. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi täielikult ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 500 000 eurot. Ringkonnakohus leidis, et kostja ei saa vaatamata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 651 lg-le 2 nõuda aegumise kohaldamist, kuna ta on aegumise vastuväite esitanud hilinenult. Hageja ütles laenulepingud üles 1. augustil 2019, sellest ajast muutus nõue sissenõutavaks ja hakkas kulgema aegumistähtaeg. TsÜS § 146 lg 1 järgi saabus nõuete aegumistähtaeg 2. augustil 2022. Kostja tugines aegumisele esimest korda 20. veebruaril 2023 vastuses hageja apellatsioonkaebusele. Oma
16.novembri 2022. a apellatsioonkaebuses kostja aegumisele ei tuginenud, kuigi oleks saanud seda teha, sest kostja väidetud asjaoludel oli aegumistähtaeg selleks ajaks möödunud. Seega on kostja TsMS § 329 lg 1 ja § 331 lg 1 järgi aegumisele tuginemise õiguse minetanud.
8.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
9.Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu.
10.Riigikohus tühistas 23. oktoobri 2024. a otsusega Tallinna Ringkonnakohtu 19. jaanuari 2023. a otsuse ja saatis asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus leidis, et juhul, kui menetluse kestel aegub võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu, tekib käendajal võlaõigusseaduse (VÕS) § 149 lg 1 alusel õigus esitada selle nõude aegumise vastuväide. Käenduse korral tuleb käendaja kohustust eristada põhivõlgniku kohustusest võlausaldaja vastu. Käendaja kohustus on samas seotud (aktsessoorne) põhivõlgniku kohustusega, s.t käendaja vastutus sõltub nii oma tekke, kestuse, sisu, sissenõutavuse kui ka vastuväidete poolest käendusega tagatud põhikohustusest. VÕS § 149 lg 1 järgi on käendajal õigus esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida võinuks esitada põhivõlgnik ise ja mis ei ole vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Seejuures võib käendaja esitada nii käenduslepingust kui ka põhivõlgnikuga sõlmitud lepingust tuleneva nõude aegumise vastuväite. Riigikohtu hinnangul oli ekslik hageja seisukoht, et käendussuhtest tuleneva nõude aegumise peatumine peatas ka põhivõlgniku kohustusest tuleneva nõude aegumise. Kuna tegu on eri nõuetega, sai käendaja vastu hagi esitamisega TsÜS § 160 lg 1 alusel peatuda käendussuhtest tuleneva nõude aegumine, kuid VÕS § 68 lg-st 3 tulenevalt ei mõjutanud see iseenesest veel nõude aegumistähtaja kulgu põhivõlgniku suhtes. Nii võib olla tekkinud olukord, kus aegumise peatumise tagajärjel ei ole aegunud küll võlausaldaja nõue käendaja vastu, kuid aegunud on samas võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu. Asja uuel läbivaatamisel pidi ringkonnakohus hindama kostja aegumise vastuväidet sisuliselt, andes hagejale võimaluse esitada aegumise vastuväite kohta oma seisukoht ja vajaduse korral tõendid. 3(6)
2-19-15672
11.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 9. jaanuari 2026. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega jäeti hagi maakohtus rahuldamata. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi ja mõistis kostjalt välja hageja kasuks 500 000 eurot. Hageja apellatsioonkaebus rahuldati ja kostja apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. Asja teistkordsel läbivaatamisel leidis ringkonnakohus, et põhivõlgnik on enda kohustusi tahtlikult rikkunud, mispärast kohaldub kümneaastane aegumistähtaeg (TsÜS § 146 lg 4). Ringkonnakohtu hinnangul pettis põhivõlgnik (laenusaaja) laenu välja, sest ta esitas laenuandjale valeandmeid enda ja tütarühingute tegevuse, majandusplaanide ja maksevõime kohta. Selliselt käitus põhivõlgnik (laenusaaja) heade kommete vastaselt. Nõue hakkas aeguma 1. augustil 2019, sest alates samast päevast öeldi laenulepingud üles. Nõue ei ole aegunud, kuna TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastane aegumistähtaeg ei ole saabunud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
12.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kassatsioonkaebuse kohaselt puuduvad erandlikud asjaolud, mis õigustaksid TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastase aegumistähtaja kohaldamist. Hageja oleks pidanud tõendama, et laenusaaja ei kavatsenudki algusest peale enda rahalist kohustust täita. Hageja on käitunud vastuoluliselt. Hageja tugines laenusaaja (GTS) väidetavale pettusele alles 2025. a ehk seitse aastat pärast laenu andmist. 2018. a sai hageja seaduslik esindaja GTS-i juhatuse liikmeks ja pidi olema GTS-iga seotud asjaoludest teadlik. 2019. a andis aga hageja GTS-ile veel täiendavat laenu. Isegi kui GTS-i rikkumised esinesid, on hageja neid aktsepteerinud. Hageja oli teadlik GTS-i ja tema tütarühingute majanduslikust seisust juba laenu andmisel. Tütarühingul (FL) olid sel ajal juba maksuvõlad. Laenuandja ei ole lepingut üles öelnud mõistliku aja jooksul (VÕS § 196 lg 3). Hageja pidi laenulepingu üles ütlema alles mõistliku aja jooksul pärast viimast väidetavat rikkumist.
13.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. GTS ja kostja soovisid juba laenulepingu sõlmimisel laenulepingut rikkuda. Sellele viitab asjaolu, et laenusaaja esitas hagejale tahtlikult valeinfot laenu saamiseks. Laenusaaja kasutas raha vastuolus laenulepingu eesmärgiga ning tegi end varatuks, et mitte laenu tagasi maksta. Laenusaaja esitas hagejale brošüüri, mille kohaselt oli tütarühing FL majanduslikult tugev ja edukas ettevõte, kuid hiljem selgus, et FL-il olid majandusraskused. Laenusaaja kinnitas ka muude võlgnevuste puudumist. Hageja ei käitunud vastuoluliselt. Laenulepingu kohta esitati valeinfot varem, siis, kui hageja juhatuse liige ei olnud GTS-i juhatuse liikmeks. Uuel juhatuse liikmel ei olnud ka rikkumiste kohta piisavat infot.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
14.Riigikohus leiab, et TsMS § 692 lg 1 alusel tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tühistada maakohtu otsus hagi rahuldavas osas ja ringkonnakohtu otsus tervikuna. TsMS § 691 p 5 4(6)
2-19-15672 kohaselt tuleb teha tuleb otsus, millega jätta hagi täielikult rahuldamata. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
15.TsÜS § 146 lg 1 alusel aegub tehingust tulenev nõue kolme aastaga. Erandina kohaldub tehingulise nõude aegumisele TsÜS § 146 lg 4 järgi kümneaastane aegumistähtaeg, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Kohustuse tahtliku rikkumisega TsÜS § 146 lg 4 tähenduses on tegemist juhul, kui isik soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt (vt RKTKo 3-2-1-79-09, p 11; RKÜKo 1-17-2359/122, p 64; RKTKo 2-22-6487/73, p 17). Tegu on heade kommete vastane siis, kui teo eesmärk on teise isiku teadlik kahjustamine (vt ka RKTKo 3-2-1-101-16, p 17; RKTKo 3-2-1-18-15, p 10; RKTKo 2-21-13629/118, p 11). Laenusaaja võib käituda heade kommete vastaselt näiteks siis, kui ta võtab laenu algusest peale plaaniga jätta see tagasi maksmata ja võtta saadud raha endale. Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et sellisele tegevusele võib viidata muu hulgas see, kui laenusaaja ei tee laenu saades ühtegi toimingut, et majandustegevust alustada, ja ühingut kontrolliv isik võtab laenuraha endale, teades, et ühingul ei ole mingit vara ega tegevust, mille arvel saaks laenu tagastada (vt ka RKTKo 2-21-13629/118, p-d 11-12).
16.Riigikohus on seisukohal, et ringkonnakohus andis tuvastatud asjaoludele vale materiaalõigusliku hinnangu, kohaldades põhjendamatult TsÜS § 146 lg-t 4. Ringkonnakohus leidis, et kostja ja laenusaaja andsid hagejale lepingueelsetel läbirääkimistel valeinfot GTS-i tütarühingu FL-i käibekasvu prognoosidest, Hiina Siiditee projektist, investeeringute kaasamisest ja FL-i ja GTS-i majanduslikust olukorrast ning kasvulootustest. Seejuures sedastas ringkonnakohus, et 2019. a kuulutati välja hoopis GTS-i tütarühingu FL-i pankrot ning FL muutus maksejõuetuks juba 2018. a. Ringkonnakohus märkis ka, et alates 2016. a-st tekkisid FL-il pidevad maksehäired, mis kajastusid Creditinfo maksehäirete raportis. Eeltoodud asjaolud võivad viidata lepingueelsetel läbirääkimistel tõe- ja teavitamiskohustuse rikkumisele (VÕS § 14 lg-d 1 ja 2), mis võivad anda aluse VÕS § 101 lg-s 1 sätestatud õiguskaitsevahendite kohaldamiseks (vt ka RKTKo 3-2-1-39-13, p 14). Kuigi lepingueelsete läbirääkimiste võlasuhtest tulenevate kohustuste rikkumine saab pooltevahelise ühtse võlasuhte osaks, kui läbirääkimistele järgnes lepingu sõlmimine, ei saa selles vaidluses tuvastatud asjaoludel ainuüksi lepingueelsetel läbirääkimistel toimunud kohustuste rikkumist pidada TsÜS § 146 lg 4 tähenduses tahtlikuks rikkumiseks. Ka lepingu rikkumine, sh saadud laenu võimalik mittesihipärane kasutamine, ei tähendada veel tahtlikku heade kommete vastast tegevust TsÜS § 146 lg 4 mõttes.
17.Ringkonnakohus ei ole kohtule esitatud asjaolusid hinnates tuvastanud, et GTS-i eesmärk oli juba laenu võtmisel jätta laenulepingust tulenevad kohustused täitmata. Laenu võtmisel laenusaaja tütarühingu majandusliku olukorra ja kasvulootuste kohta osaliselt ebaõigete või tegelikkusest optimistlikumate andmete esitamisest ei saa järeldada seda, et laenu võtmise eesmärk oli hagejalt laenu väljapetmine kavatsuseta seda tagasi maksta. Lepingupoole algsele tahtele jätta laen tagasi maksmata ei viita laenu võtmine majanduslikes raskustes või veel äriplaani mitte realiseerima hakanud ühingule. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud, et laenusaajal puudus igasugune kavatsus tulevikus toimuvaks äritegevuseks ja laen võeti äriühingule üksnes eesmärgil jätta see tagasi maksmata ning võtta saadud raha endale (vrd 2-21-13629/118, p-d 11–12). Alustavasse või uut äriplaani ellu viima asuvasse ettevõttesse antud kõrge riskiga laenu või sellesse tehtud muu riskiinvesteeringu puhul tahtliku heade kommete vastase tegevuse tuvastamiseks ei piisa üksnes sellest, et äriühingul ei ole veel vahendeid laenu tagasimaksmiseks, kui raha saamine laenu tagastamiseks põhineb tulevikus tekkival käibel. Laenusaaja pettuslikule tahtele ei viita ka kostja kui füüsilise isiku võetud käenduskohustus. TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud aegumistähtaja kohaldamiseks ei anna alust ka laenusaaja juhtimisel 5(6)
2-19-15672 tehtud vead ja võimalik heade kommete vastane tegevus muu isiku, kui lepingupoole suhtes. Ka laenu võimalik mittesihipärane kasutamine ei tähenda heade kommete vastast käitumist, vaid võimalikku laenulepingu rikkumist. Järelikult puuduvad asjaolud, mis saaksid õigustada TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud erandliku aegumistähtaja kohaldamist.
18.Riigikohus rõhutab, et aegumise eesmärk on õigusrahu saavutamine, mispärast peavad tsiviilkäibes osalejad arvestama sellega, et nõuded ühel hetkel aeguvad ja neid ei saa kostja aegumise vastuväite korral enam maksma panna. Aegumise vältimiseks tuleb nõue esitada aegumistähtaja kestel (vt ka RKTKo 2-22-6487/73, p 13). Aegumine ei kahjusta iseenesest võlausaldaja tsiviilõigusi, sest see ei võta temalt nõuet, kuid piirab aega, mille jooksul on võimalik nõue maksma panna.
19.Kohtud on menetlusnorme rikkumata tuvastanud, et hageja ütles laenulepingud kehtivalt üles alates 1. augustist 2019. Siiski on ringkonnakohus ekslikult leidnud, et aegumistähtaja kulgemine algas samast päevast. Tehingust tuleneva nõude aegumine algab TsÜS § 147 lg 1 alusel nõude sissenõutavaks muutumisega. Nõue muutub TsÜS § 147 lg 2 alusel sissenõutavaks siis, kui õigustatud isikul tekib õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist, seejuures pole oluline, millal nõuet esitama õigustatud isik nõudest teada sai (vt ka RKTKo 3-2-1-67-14, p 35; 3-2-1-168-10, p 12). Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda VÕS § 82 lg 3 ja lg 7 kolmanda lause järgi kohustuse täitmist ja võlgnik peab kohustuse täitma pärast täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist võlasuhte tekkimisest, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Järelikult muutus laenu tagastamise nõue VÕS § 399 lg 1 ja § 82 lg 3 ning lg 7 kolmanda lause järgi sissenõutavaks hiljemalt mõistliku aja möödumisel lepingu ülesütlemisest (vt ka RKTKo 3-2-1-153-10, p 12). Hageja nõudis kostjalt kohustuse täitmist 9. septembriks 2019. Hageja antud tähtaega võib pidada mõistlikuks ajaks kohustuse täitmiseks, mistõttu muutus nõue sissenõutavaks 10. septembril 2019.
20.VÕS § 149 lg 1 järgi on käendajal õigus esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida võinuks esitada põhivõlgnik ise ja mis ei ole vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Seejuures võib käendaja esitada nii käenduslepingust kui ka põhivõlgnikuga sõlmitud lepingust tuleneva nõude aegumise vastuväite. Juhul, kui menetluse kestel aegub võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu, tekib käendajal VÕS § 149 lg 1 alusel õigus esitada selle nõude aegumise vastuväide. Kuigi hagi esitamisega kostja kui käendaja vastu peatus TsÜS § 160 lg 1 alusel nõude aegumine käendaja suhtes, ei peatanud see põhivõlgniku kohustusest tuleneva nõude aegumist (vt ka RKTKo 2-19-15672/125, p 12). Arvestades, et põhivõlg aegus TsÜS § 146 lg 1 alusel 10. septembril 2022, tekkis kostjal VÕS § 149 lg 1 alusel õigus esitada sellele nõudele aegumise vastuväide. Kostja esitas aegumise vastuväite 20. veebruaril 2023. Järelikult on hageja nõue käendaja vastu TsÜS § 146 lg 1 alusel aegunud ja hagi tuleb jätta rahuldamata.
21.Kuna hagi jääb rahuldamata, tuleb menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kuivõrd maakohus ei määranud kindlaks kostja menetluskulude rahalist suurust, määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse TsMS § 174 lg 4 alusel kindlaks määrusega pärast kohtuotsuse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.