Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

1 (7)

50 senti tasutud riigilõivu katteks.

ASJAOLUDE KIRJELDUS JA MENETLUSE KÄIK

Sisu Auto Eesti AS esitanud kohtule hagiavalduse (tl.3) Mxxxx Pxxx vastu ostumüügilepingust tuleneva võlanõude summas 131416.88 krooni nõudes. Hageja ja kostja on sõlminud 21.juulil 2003.a. ostu-müügilepingu, mille kohaselt hageja Sisu Auto Eesti AS müüs ja kostja Mxxxx Pxxxxostis järelmaksuga veoauto Sisu SM 300 CKH. Nimetatud ostu-müügilepingu koopia koos lisadega on kohtule esitatud hagiavalduse lisana (tl. 7).

2 (7)

ei olnud. Hageja müügimees lubas auto parandada ja maksegraafiku lepingujärgsete maksete tasumiseks ümber teha. Hageja tegi maksegraafiku ringi, kuid autot korda ei tehtud. 14.jaanuaril 2005.a. tagastasin veoauto hageja nõudmisel. Hageja poolt nõutava võlgnevuse tasumisest keeldusin. Mingeid tõendeid kostja koos vastusega kohtule ei esitanud.

KOHTU PÕHJENDUSED

Faktilised asjaolud ja tõendid Asja menetluse käigus esitatud tõendite ja poolte ütluste alusel on kohus tuvastanud alljärgnevad asjas tähtsust omavad faktilised asjaolud: 1) 21. juulil 2003.a. sõlmisid hageja Sisu Auto Eesti AS ja kostja Mxxxx Pxxx ostmüügilepingu nr 45257 (tl.7), mille kohaselt Sisu Auto Eesti AS müüs ja Mxxxx Pxxx ostis järelmaksuga veoauto Sisu SM 300 CHK;

3 (7)

2) Kostja jättis lepingu lisaks olevas maksegraafikus ettenähtud tähtajaks tasumata ostu-müügi maksed, rikkudes sellega ostu-müügilepingu tingimusi; 3) 14. jaanuaril 2005.a. tagastas kostja hagejale selle nõudmisel ostu-müügilepingu esemeks olnud veoauto; 4) 20. jaanuaril 2005.a. lõpetas hageja ennetähtaegselt kostjaga sõlmitud ostumüügilepingu lepingutingimuste rikkumise tõttu. Nimetatud faktide üle ei ole poolte vahel vaidlust. Pooled on esitanud veel faktiväiteid, kuid ei ole neid asja menetlemise käigus piisavalt tõendanud ja need on alljärgnevad: 1) Kostja väited selle kohta, et veoautol esinesid varjatud puudused, mistõttu auto raam purunes ja seda polnud enam võimalik kasutada; 2) Kostja väited selle kohta, et ta soovis auto raami purunemisel autot hagejale tagastada ja viimane keeldus auto vastuvõtmisest; 3) Hageja väited selle kohta, et kostja on autot kasutanud kogu lepingu kestvuse vältel kuni lepingu lõpetamiseni. Vaatamata kohtu poolt eelmenetluses tehtud ettepanekutele, kostja väidete kinnitamiseks tõendeid ei esitanud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 436 lg 2, mille kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele, tuleb nimetatud tõendamata väited jätta otsuse tegemisel tähelepanuta. Õiguslik põhjendus 06.03.2006.a. esitas hageja hagiavalduse täpsustuse (tl.53), mille kohaselt nõuab kostjalt 46 880.90 krooni, mis sisaldab leppetrahvi summas 20 968.60 krooni ja intresse summas 25 912.30 krooni. Hagi täpsustuses loobus hageja oma esialgselt hagis esitatud ostumüügilepingu järgsetest osamaksete nõudest ja selle tasumisega viivitamise eest viivise nõudest. Kohus lähtub asja lahendamisel hageja poolt hagi täpsustuses esitatud nõudest, ega käsitle esialgselt esitatud nõuet, millest pool hiljem loobus. TsMS § 5 lg 1 näeb ette: Hagi menetletakse poole esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Asjas esitatud tõendite ja antud ütluste järgi on kohus tuvastanud, et poolte vahel on lepinguline võlasuhe tulenevalt sõlmitud veoauto ostu-müügilepingust. Kostja on rikkunud lepingujärgseid kohustusi, jättes maksmata tähtaegselt kokkulepitud osamaksed. Kostja rikkumise tõttu on hageja lõpetanud nendevahelise lepingu ennetähtaegselt. Haginõue tuleneb lepingu rikkumisest. Kostja ei ole vajalikul määral tõendanud tema poolt esitatud väiteid tema rikkumise vabandatavuse kohta. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Asja lahendamisel kohaldab kohus VÕS §§-e 2, 3, 100, 101, 158 lg 1, 159 lg 1 ja 208. VÕS § 100 sätestab kohustuse rikkumise mõiste: Kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kohus on tuvastanud, et kostja rikkus ostu-müügilepingust tulenevat kohustust tasuda väljaostumakseid tähtaegselt vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule.

4 (7)

VÕS § 101 näeb ette õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise korral. Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja 1) nõuda kohustuse täitmist, oma võlgnetava kohustuse täitmisest keelduda, 3) nõuda kahju hüvitamist, 4) taganeda lepingust või öelda leping üles, alandada hinda, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Lg 2 kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Poolte vahel sõlmitud leping näeb ette lepingu rikkumise korral kasutatavad õiguskaitsevahendid alljärgnevalt: Ostu-müügilepingu p 6 lepingu muutmise, lõpetamise ja lõppemise korra ja tagajärjed. Lepingu p 6.3.2. kohaselt on müüjal õigus leping ennetähtaegselt lõpetada, kui ostja ei ole 30 päeva jooksul alates maksetähtpäevast kustutanud on võlgnevust müüja ees. Lepingu p 6.4.1. näeb ette, et lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel lepingu punkti 6.3.2. alusel on kostja kohustatud viivitamatult, kuid mitte hiljem kui 3 päeva jooksul alates vastava teatise saamisest, tagastama kauba müüjale ning tasuma müüjale trahvi 10 protsenti kauba maksumusest. Hageja on kasutanud ostu-müügilepingu punktis 6.3.2. ettenähtud õiguskaitsevahendit lepingu rikkumise korral ja lõpetanud kostjaga lepingu ennetähtaegselt, kuna viimane ei ole kustutanud oma võlgnevust tema eest lepingus ettenähtud tähtaja jooksul ( 30 päeva jooksul). Lisaks nõuab hageja kostjalt lepingu punktis 6.4.1. ettenähtud leppetrahvi tasumist 10 % osas kauba maksumusest. Kohus leiab, et hageja nõue leppetrahvi osas tuleb rahuldada. Nõue tuleneb poolte vahel sõlmitud lepingu punktist 6.4.1., on seaduslik ja põhjendatud. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Lisaks leppetrahvile nõuab hageja kostjalt ostu-müügi summa tasumisel järelmaksuga ettenähtud intressi tasumist. Kohus leiab, et intressi nõue tuleb jätta rahuldamata. Hageja lõpetas kostjaga lepingu ennetähtaegselt ja kostja tagastas hagejale ostu-müügi esemeks olnud veoauto. Auto väljaostumaksetelt intressi nõudmine pärast müügilepingu lõpetamist on vastuolus VÕS § 94 mõttega, mille kohaselt kaasneb intressimaksmise kohustus rahalise kohustusega. Kui rahalise kohustuse täitmine ei realiseeru või rahaline kohustus lõpetatakse, siis puudub alus ka intressi nõudmiseks. Pooltevahelise lepingu p.1.8 järgi on intress tasu järelmaksu võimaldamise eest. Intressinõue on põhjendatud ja võimalik perioodi eest, mil järelmaksu tasumine leiab aset, s.t. intressinõue oleks põhjendatud koos kohustuse täitmise nõudmisega. Intressi nõudmine muude kulutuste katteks või näiteks tasuks auto kasutamise eest ei ole õiguspärane. Hageja on kasutanud õiguskaitsevahendina õigust kostja poolt lepingu rikkumise korral leping üles öelda (lepingu p. 6.3.1) ja nõuda lepingus selleks puhuks ettenähtud leppetrahvi tasumist (lepingu p.6.4.1). VÕS § 159 lg 1 kohaselt ei või lisaks leppetrahvile nõuda kohustuse täitmist, kui leppetrahv lepiti kokku mitte kohustusele täitmisele sundimiseks, vaid kohustuse täitmise asendamiseks. Käesoleval juhtumil on lepingu p.6.4.1 kokku lepitud leppetrahvil kohustise täitmist asendav iseloom- raha saamise asemel on müüjal õigus saada leppetrahvi. Hageja on lepingu lõpetamisest teatamisel esitanud kostjale rahalise nõude (tl.14). Ehkki see nõue ei ole

5 (7)

sõnastatud leppetrahvi nõudena, on kohus seisukohal, et nõue tasuda lepingu alusel teatud rahasumma on käsitatav VÕS § 159 lg.2 alusel esitatud teatena. Hageja on põhjendanud intressi nõuet kui hüvist selle eest, et kostja kasutas autot kuni lepingu lõpetamiseni peaaegu kahe aasta jooksul, tasumata selle eest ettenähtud osamakseid. Kohus on seisukohal, et hagejal oli lepingu punktist 6.3.2. tulenevalt õigus lõpetada kostjaga leping ennetähtaegselt, kui kostja ei ole 30 päeva jooksul alates maksetähtpäevast kustutanud võlgnevust müüja ees. Asjaolu, et hageja kasutas nimetatud õigus alles kaks aastat pärast lepingu rikkumist, on tema enda riisiko. VÕS § 101 lg 1 p 3 annab muuhulgas võlausaldajale võlgniku poolt kohutuse rikkumisel õiguse nõuda kahju hüvitamist. Seda õigust hageja kasutanud ei ole ega ole menetluse käigus ka avaldanud ühtki võimalikku väljaminekut, mida oleks võimalik käsitleda talle tekkinud kahjuna. Tasu auto kasutamise eest oleks kasutuslepingu alusel nõutav tasu (rendileping, üürileping). Sellist lepingut ega suhet poolte vahel ei ole. Hagejale on jäänud kostja poolt lepingu sõlmimisel tasutud avansiline makse 30000 krooni, mis lepingu p. 6.4 järgi ei kuulu hüvitamisele.

MENETLUSKULUDE JAOTAMINE

Käesolevas asjas on menetluskuludeks hageja poolt tasutud riigilõiv, hageja poolt kantud õigusabikulud ja kulud menetlusdokumentide kättetoimetamise katteks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja Täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 näeb ette: Enne käesoleva seaduse jõustumist (1.01.2006) alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuna hagimenetlus on alustatud enne 1. jaanuari 2006.a., siis tuleb menetluskulude jaotamisele ja kindlaksmääramisele kohaldada tol ajal kehtinud Tsiviilkohtumenetluse seadustikku. Hagimenetluse alustamise hetkel kehtinud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 60 sätestab: Kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Kohus on rahuldanud hagi 44,7 % ulatuses. Seega tuleb vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 60 alusel mõista hageja poolt tasutud riigilõiv välja kostjalt võrdeliselt rahuldatud osaga. Riigilõivuseaduse alusel on riigilõiv 44,7 % ulatuses hagilt 1564 krooni. Hagimenetluse alustamise hetkel kehtinud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 61 lg 1 näeb ette: Poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest, hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale või kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osalt kostjale. Vastavalt nimetatud seadusesättele, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja tasutud õigusabikulud viis protsenti hagi rahuldatud osalt, mis on 1048 krooni. See on kooskõlas ka asjas 25. 01.2006 ja 26.04.2006 osalenud hageja esindaja A.Avamägi esindusmahuga ja

6 (7)

vastaks kehtiva TsMS § 175 lg.1 määrale. Esindustasu arve (tl.16) alusel kostjalt nõutavat tasu kohus välja ei mõista, kuna esialgne hagi rahuldamist ei leia. Kuna hageja on vähendanud oma nõuet, siis vastavalt kehtinud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-le 51 lg 2 p 1, mis käsitleb riigilõivu tagastamist selle ettenähtust rohkem tasumise korral, tuleb hagejale tagastada enamtasutud riigilõiv summas 4500 krooni.

Ü.Raag Kohtunik

7 (7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.