1.Lindorff Eesti AS hagi O. K. vastu 08.01.2010 laenulepingu nr 05-258743-EL Lisast tuleneva võlgnevuse nõudes rahuldada vastavalt 02.03.2017 esitatud haginõude täpsustusele.
2.Välja mõista kostjalt O. K.’lt (solidaarvõlgnikuna koos A. K.ga) hageja Lindorff Eesti AS kasuks 08.01.2010 laenulepingu nr 05-258743-EL Lisast tulenev tasumata võlgnevus summas 3700 (kolm tuhat seitsesada) eurot 31 senti, sh
põhivõlgnevus 3069,76 eurot, intressid 157,31 eurot ja viivised ajavahemiku 29.01.2014-04.08.2016 eest 473,24 eurot VÕS § 113 lg 1 alusel.
3.Jätta hageja menetluskulud nende õigustatud ulatuses kostja O. K. kanda ja
välja mõista O. K.’lt hageja Lindorff Eesti AS kasuks menetluskulud summas 321 (kolmsada kakskümmend üks) eurot 43 senti, sh riigilõiv 171,43 eurot ja õigusabikulud 150 eurot.
4.Välja mõista O. K.’lt hageja Lindorff Eesti AS kasuks viivis menetluskuludelt (321,43 eurolt) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.
5.Jätta kostja menetluskulud täies ulatuses kostja enda kanda.
6.Saata kohtuotsus menetlusosalistele teadmiseks. Edasikaebamise kord Menetlusosalised võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellatsioonkaebuse võib esitada vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel Viru Maakohtu kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Tartu Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses endas ei taotleta selle lahendamist istungil. Apellatsioonkaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi või muu avalduse esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades kaebuse ulatust. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.
ASJAOLUD JA ASJA EDASINE KÄIK
1.Lindorff Eesti AS esitas 29.09.2015 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse A. K.i ja O. K. vastu võlgnevuse 4 897,84 euro nõudes. Kohus tegi 05.10.2015 võlgnikele maksettepaneku, mis toimetati võlgnikule A. K.le kätte 08.10.2015 ja võlgnikule O. K.le 10.11.2015. Võlgnik O. K. esitas 11.11.2015 nõudele vastuväite. Pärnu Maakohtu 17.12.2015 kohtumäärusega anti maksekäsu kiirmenetluses olev nõue O. K. vastu üle hagimenetlusse Viru Maakohtule, A. K.`i suhtes tegi kohus maksekäsu.
2.08.01.2016 esitas hageja kohtule hagi kostja O. K. vastu võlgnevuse 3 801,58 euro nõudes. Hagiavalduse kohaselt oli AS-i Swedbank (endine võlausaldaja) ja A. K.i vahel 21.12.2005 sõlmitud laenuleping nr 05-258743-EL korteriomandi, asukohaga xxx, KohtlaJärve, renoveerimise finantseerimiseks. Nimetatud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks seadsid A. K., kostja ja AS Swedbank korteriomandile hüpoteegi. 08.01.2010 sõlmisid A. K., kostja ja Swedbank AS laenulepingu nr 05-258743-EL lisa, milles
leppisid muuhulgas kokku, et alates lisa jõustumisest on laenulepingu pooleks ka kostja ning kostja ja A. K. vastutavad AS-i Swedbank ees solidaarselt. Lepingu lisa järgi kohustusid laenusaajad alates 13.07.2010 kuni 13.12.2016 iga kuu 13. kuupäeval tasuma laenu põhiosa makseid, summas 5 518,81 eurot ja intressi määras 6 kuu Euribor+5,000% aastas. Laenusaajad ei tasunud laenu osamakseid nõuetekohaselt, misjärel saatis endine võlausaldaja nii A. K.le, kui kostjale lepingu ülesütlemise avaldused, andes kostjale saadetud ülesütlemise avalduses võla tasumiseks aega kuni 31.05.2012 ja hoiatades kostjat, et tasumata jätmise korral loeb lepingu üles öelduks ning nõuab kõikide tasumata laenujääkide tasumist koos intresside ja viivistega. Kuna 31.05.2012 polnud võlgnevus tasutud, edastas endine võlausaldaja 04.06.2012 kostjale teatise, milles hoiatas, et võla tasumata jätmisel on sunnitud võtma tarvitusele meetmeid selle täite- või kohtumenetluse kaudu sissenõudmiseks. 26.11.2013 toimus kostjale kuuluva xxx, Kohtla-Järve korteriomandi müük, millest saadud rahast aga ei piisanud endise võlausaldaja nõuete katteks. Nimetatud asjaolust ja tasumisele kuuluva jäägi suurusest teavitas endine võlausaldaja kostjat 13.12.2013 ja nõudis võlgnevuse jäägi, summas kokku 3 886,65 eurot (millest 3 031,09 eurot on laenu põhiosa jääk, menetlustasu võlgnevus 48 eurot, kindlustuse võlgnevus 91,94 eurot ja intress 157,31 eurot ning lisaks viivised), tasumist 28.01.2014. Hageja on lepingust tulenevad nõuded kostja vastu omandanud 07.05.2014 sõlmitud nõuete loovutamise lepingu alusel. Hagi esitamise seisuga moodustab kostja põhivõlgnevus 3 171,03 eurot. Võlgnevusele lisanduvad kõrvalnõuded kogusummas 630,55 eurot, sh intress summas 157,31 eurot ja viivised summas 473,24 eurot (VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras põhivõlgnevuselt 3 171,03 eurolt ajavahemiku 29.01.2014-04.08.2016 eest). Hageja palub kostjalt välja mõista võlgnevuse kogusummas 3 801,58 eurot, sh laenusumma 3 171,03 eurot, intressid 157,31 eurot ja viiviseid 473,24 eurot. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda (tl. 17-72).
3.Kostja esitas 27.01.2016 kohtule vastuse, milles märkis, et AS Swedbank käitus temaga ebaausalt, ta ei ole saanud mitte ühtegi võlateadet hagejalt ning et tema endine abikaasa A. K. teadlikult keeldub võla maksmisest (tl. 80-91).
KOHTUISTUNG
4.21. septembri 2016 kohtuistungil jäi hageja esindaja A. Eichenbaum esitatud hagi juurde. Esindaja märkis, et inimlikult saab ta kostjast aru, aga hageja lähtub sellest, et A. K. on sõlminud laenulepingu, siia on kaasatud kostja ja kostja on laenulepingu lisa allkirjastanud. Kostja oleks pidanud kohe astuma samme, et oma eksitusse viimist kohtus tõendada. Esindaja teatel esindab ta hagejat ainult sellel istungil, seega ta tausta ei tea, miks valiti just proua kostjaks, proua saab siin esitada tagasinõude. Korter müüdi, kuid korteril olid kommunaalvõlad ja osa raha läks selle katteks. Võeti veel lisaks 2,5 tuhat, selle tõttu on see summa nii suur. Esindaja sõnul võib mingil määral vähendada viiviseid, põhinõude vähendamiseks volitused puuduvad. Kostja jäi oma vastuväidete juurde. A. K. jäi töötuks, tal olid mitmed võlad, nad läksid panka ja pank ei selgitanud talle, mida lepingu allkirjastamine talle kaasa toob. Ta ei ole mingeid rahasid saanud. Inkassofirmalt pole ta ka mingeid teateid saanud. Neilt võeti korter ära, jäi lastega korterist ilma. Korter müüdi 2012.a. novembris. Kostja sõnul ei saa ta elatist, ta on arvel töötukassas. Eelmisel aastal pidi võtma pangalaenu, et osta endale korter. Tema ja laps jäid raskesse olukorda. Korteri müügiks kohtutäituri kaudu andis nõusoleku, kuid ta ei tea, millise summa eest korter müüdi. Kostja sõnul ei saanud ta teadet inkassofirmalt. 16.06.2012 aastal kolis uude kohta, teatades pangale oma uue elukoha aadressi. Kostja palus kohtul arvestada, et ta kaotas elamispinna, tema ülalpidamisel on laps ja ta peab tasuma veel ka pangalaenu.
Kohus määras asja arutamine edasi lükata, kuna kostja soovib esitada võlgade ümberkujundamise taotluse (tl. 102).
KOSTJA VASTUS
5.Kostja esindaja I. Kuzmina esitas 31.01.2017 kohtule vastuse, milles hagiga ei nõustunud. Hagiavalduse kohaselt oli AS Swedbank (endine võlausaldaja) ja A. K.i vahel sõlmitud laenuleping nr 05-258743-EL korteriomandi, asukohaga xxx, Kohtla-Järve linn, renoveerimise finantseerimiseks, nimetatud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks seadsid A. K. ja Swedbank korteriomandile hüpoteegi. Täiendavalt sõlmisid kostja ja tema endine abikaasa A. K. Swedbank AS-ga 08.02.2010 laenulepingu nr 05-258743-EL lisa, milles leppisid mh kokku, et alates lisa jõustumisest on lepingupooleks ka kostja ning kostja ja A. K. vastutavad AS Swedbank ees solidaarselt. Vastavalt 08.02.2010 sõlmitud lepingu lisa 3.1.1. oli laenusaaja kasutuses 3 024,81 eurot. Sama lisa punkti 3.1.2 kohasel anti laenusaaja kasutusse 2 494 eurot. Seega oli juba laenulepingu 08.02.2010 lisa sõlmimise hetkel A. K.i käsutuses summa 3 024,81 eurot. Eelmises lauses esitatud väide on tõendatud hageja poolt kohtule hagiavaldusega esitatud varasemate laenulepingute ja laenulepingute lisadega. Seega peab hageja tõendama 08.02.2010 laenulepingu lisana täiendavate rahaliste vahendite ülekandmist kostjale. Käesolevaga teatab kostja, et tema käsutusse ei ole eelpool nimetatud laenulepingu ja sõlmitud lisade alusel antud ühtegi summat. Kõik summad on kantud üle A. K.i isiklikule kontole. Kostja arvates peab hageja tõendama (esitama tõendina maksekorralduse), et ta on hagiavalduses nõutavad laenu põhisummad kostja kontole üle kandnud. Seega esitab kostja vastuväite, et tal puuduvad igasugused kohustused hageja ees. Selgusetuks jääb, kuidas kustutas Swedbank 26.11.2013.a. kostjale kuulunud korteriomandi müügist laekunud rahalisi vahendeid. Siinkohal peaks hageja esitama täpse ja selge arvestuse selle kohta, kui suur oli 08.02.2010 sõlmitud laenulepingu nr 05-258743-EL lisa põhisumma, viiviste ja intresside jääk ja milliste võlgnevuste katteks korteriomandi xxx müügist laekuvaid vahendeid kasutati. Viimati nimetatud tõendite esitamata jätmise korral puudub kohtul alus hagiavalduses esitatud nõuete rahuldamiseks. Kuna hageja ei ole tõendanud rahaliste vahendite üleandmist kostjale, siis kostjal puudub võlgnevus põhinõude osas. Intresside ja viiviste osas puudub nõue ainuüksi seetõttu, et põhinõue on tõendamata ja ei kuulu rahuldamisele. Esindaja palub jätta kõik hageja nõuded rahuldamata, kuna need ei ole tõendatud. Kuna hageja nõue ei ole tõendatud, siis puudub ka kostjal kohustus tõendada. (TsMS § 230 lg 1). Juhul, kui hageja leiab, et Swedbank AS-ist võetud laen on hageja ja kostja ühisvara koosseisu kuuluv ühiskohustus, siis PKS § 38 sätestatu ei ole antud juhul kohaldatav. Kostja ja A. K. elasid juba alates 2009 aastast sisuliselt eraldi, kusjuures A. viibis enamuse ajast Tallinnas. Ka 2010. aastal laenulepingu sõlmimise ajal ei elanud kostja A.ga koos. 2010. aastal laenulepingu sõlmimise ajal oli kostja töötu, mistõttu ei oleks pank tohtinud talle üldse laenu anda või laenulepingut sõlmida. Kostja arvates ei kuulu nimetatud väikelaen perekonna ühisvarasse kohustuste näol PKS § 48 lg 2 p-s 1-3 toodud põhjustel ning alustel. Kostja on seisukohal, et laenulepingust tuleneva kohustuse peab täitma A. K. ja seda alljärgnevatel olulisematel põhjendustel: Laenusumma maksti välja A. K.le, kes kasutas seda oma tarbeks. Kostjal puudus igasugune kontroll (sh võimalus kontrollida) laenusumma kasutamise üle või võimalus suunata laenusumma kasutamist ühistes huvides. Väär ja tõendamata on hageja väide, et laenu kasutati kostjale kuuluva korteriomandi remondiks. Laenusummat korteri remondiks kasutatud ei ole. Seega ei ole hageja ja kostja saadud laenu kasutanud ühistes huvides. Kostja esitas taotluse kohustada hagejat esitama selle arvelduskonto väljavõte, millele laekusid laenulepingu alusel laenude väljamaksed, perioodi 21.01.2006.a.-28.02.2010.a. eest.
Kuna kostja kontodele ei ole rahalisi vahendeid üle kantud, kanti need suure tõenäosusega üle A. K.i kontole Swedbangas. Juhul, kui hageja nimetatud dokumente ei esita, palus kostja need kohtul pangalt välja nõuda, kuna need omavad tähtsust antud vaidluse lahendamisel. Kostja esindaja palus jätta kõik hagiavalduses esitatud nõuded rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda (tl. 105-111).
6.Kohus teatas 10.02.2017 menetlusosalistele, et vastavalt TsMS § 404 lg 1 lahendab hagi kirjalikus menetluses ja andis neile tähtaja avalduste ja dokumentaalsete tõendite esitamiseks kuni 02. märtsini 2017.a. Kohus teatas, et kohtuotsus tehakse teatavaks 24.03.2017 kohtu kantselei kaudu (tl. 113).
7.Hageja esindaja esitas 02.03.2017 kohtule lõplikud seisukohad ja menetluskulude nimekirja. Esindaja märkis, et Swedbank AS ja kostja on sõlminud laenulepingu nr 05258743-EL lisa, mille kostja allkirjastas laenusaajana. Leping p 3.17.3 kohaselt kandis Swedbank AS lepingu jõustumise päeval laenulimiidi arvelt laenulepingust märgitud arvelduskontole 2 494 eurot ilma laenusaaja poolse täiendava maksekorralduseta. Lepingul märgitud arvelduskontoks oli A. K.i arvelduskonto nr 221017078930. Kuivõrd Swedbank AS kandis lepingu alusel raha kliendi kontole, ei ole vastava kande kohta klassikalist maksekorraldust, üksnes Swedbank AS poolsed väljavõtted lepingul sooritatud operatsioonidest. Käesoleva menetlusdokumendi lisadega tõendab hageja, et Swedbank AS on lepingu kohaselt väljamakse teostanud A. K.i arvelduskontole ning lepinguga osaliselt refinantseeritud summa on samuti kantud A. K.`i kontole. Asjaolu, et lepingu ja lepinguga refinantseeritud laenu on Swedbank AS kandnud kostja endise abikaasa arvelduskontole, ei vabasta kostjat lepinguga võetud kohustustest. Kohustus tuleb VÕS § 76 lg 1 kohaselt täita vastavalt lepingule ning Swedbank AS, kandes lepingu alusel summad A. K.`i arvelduskontole, on kohustuse vastavalt lepingule täitnud. Täitmata on laenusaajate A.K.`i ja kostja kohustus saadud laen vastavalt lepingule tagastada, millele hagejale on viidanud ka esitatud hagiavalduses (VÕS § 65 lg 5). Käesoleva tsiviilasja raames on hageja esitanud lepingu sõlminud isikute vastu nõude ühiselt ning A. K.`i suhtes on käesolevas tsiviilasjas koostatud ka maksekäsk. Eeltoodust tulenevalt on sisuliselt eksitavad kostja väited, et väikelaen ei kuulu perekonna ühisvara kohustuste hulka. Hageja on põhistanud oma nõuet hagiavalduses VÕS §-de 76, 100, 101 ja 108 kaudu, mis tähendab et hageja nõue kostja vastu tugineb kostjapoolsele kohustuse rikkumisele ning nõude sisuks on rikutud kohustuse täitmine. Lepingu p 4.7 kohaselt vastutavad kõik laenusaajad laenulepingu täitmise eest panga eest solidaarselt, kui laenusaajaid on rohkem kui üks ja neid tähistatakse laenulepingu tüüptingimuste tekstides koos ja eraldi terminiga laenusaaja. Lepingu p 4.3 kohaselt maksab laenusaaja laenusumma tagasi ja tasub pangale intresse laenulepingus ja laenulepingu tüüptingimustes kokkulepitud tingimustel. Pank võtab lepingu p 4.5 kohaselt laenulepingu ja laenulepingu tüüptingimuste alusel tasumisele kuuluvad maksed maha laenulepingus märgitud arvelduskontolt. Kui laenulepingus märgitud arvelduskontol puuduvad laenulepingu ja laenulepingu tüüptingimuste kohaselt tasumisele kuuluvad summad, võtab pank tasumisele kuuluvad summad maha laenusaaja(te) teis(t)elt arvelduskonto(de)lt. Lepingu kohaselt kohustusid laenusaajad, sh kostja, saadud laenu tagastama hiljemalt 13.12.2016.a, so viimase osamakse tasumise tähtaeg, koos intressidega ning lepingutasuga. Nimetatud kohustusi laenusaajad ei täitnud. Arvestades, et Swedbank AS on VÕS § 164 lg 1, 2 lähtuvalt loovutanud oma lepingust tulenevad nõuded A. K.i ja kostja vastu hagejale, ei saa nõustuda, et kostjal puuduvad igasugused kohustused hageja ees. Lepingu sõlmimisel on laenulimiidi, sh juba kasutuses oleva laenulimiidi sisse arvestatud muid kulusid. Laenulimiit hõlmab endas üksnes tagastamata laenu. Laenusaaja kasutuses olev laenusumma on selgelt välja toodud ka lepingus, mille kohaselt on laenusaaja kasutuses olev laenusumma 3 024,81 eurot ning laenusaaja kasutusse antav laenusumma 2 494 eurot. Lepingu tagatiseks olev hüpoteek
korteriomandile asukohaga xxx realiseeriti 26.11.2013.a. Korteriomandi müügihinnaks oli 1 600 eurot. Swedbank AS-le 23.12.2013.a toimunud laekumisest summas 1 291,37 eurot luges Swedbank AS tasutuks 1 291,37 euro ulatuses põhinõude. Pärast tagatise realiseerimist Swedbank AS-le laekumisi ei toimunud. A. K.i suhtes käesolevas tsiviilasjas koostatud maksekäsu alusel on hageja algatanud täitemenetluse, mille raames on toimunud käesolevaks hetkeks 2 makset: 16.01.2017.a summas 2,43 eurot ning 08.02.2017 a summas 98,84 eurot. Hageja on 101,27 euro ulatuses lugenud tasutuks põhinõude, millest tulenevalt vähendab hageja käesolevaga esitatavat põhinõuet 101,27 euro võrra. Arvestades, et kostja on lepingu kohaselt solidaarvõlgnik, on hageja seisukohal, et esitatud taotlused A. K.`i kontoväljavõtte väljastamiseks tuleb jätta rahuldamata. Sisuliselt ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust väljastatud laenu sihtotstarve ega väljastatud laenu sihtotstarbeline kasutamine. Nõue põhineb kostja isiklikul lepinguga võetud kohustusel ning selle rikkumisel. Hageja palus jätta kostja 31.01.2017.a esitatud taotlused rahuldamata; mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevusena 3 069,76 eurot, tasumata intressina 157,31 eurot, hagiavalduse esitamise 08.01.2016.a seisuga sissenõutavaks muutunud viivisena 473,24 eurot; arvestades, et käesolevas tsiviilasjas on 17.12.2015.a koostatud võlgnik A. K.`i suhtes maksekäsk, kohustada kostjat tasuma nimetatud summad solidaarselt A. K.’iga; mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskuludena 475 eurot, sh 153,57 eurot solidaarselt käesolevas tsiviilasjas 17.12.2015.a koostatud maksekäsuga A. K.’ilt väljamõistetud riigilõivuna, samuti viivis menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates lahendi jõustumisest alates kuni menetluskulude tasumiseni täies ulatuses. (tl. 118-135).
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
8.Kohus, tutvunud hagiavaldusega ja kostja vastusega hagile, ning uurinud tsiviilasja toimikus olevaid dokumentaalseid tõendeid, leidis, et hagiavaldus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele vastavalt 02.03.2017 esitatud haginõude täpsustusele. Põhinõue
9.Kostja, A. K.`i ja AS Swedbank vahel on 08.01.2010 sõlmitud laenulepingu nr. 05158743-EL Lisa, mille kohaselt võimaldas pank kostjale ja A. K.le laenulimiidi 5 518,81 euro kasutamist alljärgnevalt: 3 014,81 eurot oli A. K.i kasutuses olev laenusumma, mida kasutati korteriomandi xxx, Kohtla-Järve, renoveerimiseks ning 2 494 eurot oli kostja A. K.i kontole kantud laenusumma (vastatavlt laenulepingu lisale). A. K.i kontole kantud summat kasutati sealhulgas ka liisingulepingu nr. 015927BL refinantseerimiseks. Kostja ja A. K. laenusaajatena kui solidaarkohustuse kandjad, kohustusid alates 13.07.2010 kuni 13.12.2016 iga kuu 13. kuupäeval tasuma laenu põhiosa makseid, summas 5 518,81 eurot ja intressi määras 6 kuu Euribor+5,000% aastas. Kostja ja A. K. laenu tähtaegselt ei tasunud. AS Swedbank loovutas nõude 07.05.2014 hagejale, so Lindorff Eesti AS-le (tl. 62-67).
10.TsÜS § 5 alusel tsiviilõigused ja -kohustused tekivad tehingutest, seaduses sätestatud sündmustest ja muudest toimingutest, millega seadus seob tsiviilõiguste ja -kohustuste tekkimise, samuti õigusvastastest tegudest. TsÜS § 67 lg 1 järgi tehing on toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. TsÜS § 67 lg 2 kohaselt tehingud on ühepoolsed ja mitmepoolsed. Mitmepoolne tehing on tehing, mille tegemiseks on vajalik kahe või enama isiku tahteavaldus. Mitmepoolsed tehingud on lepingud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 3 p 1 alusel võlasuhe võib tekkida muu hulgas lepingust. VÕS § 8 lg 1 alusel leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma.
VÕS § 76 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.
11.Eeltooduga on tuvastatud, et 08.01.2010 andis Swedbank AS kostjale ja A. K.le laenu summas 5 518,81 eurot, millest 3 014,81 eurot oli A. K.`i kasutuses olev laenusumma, mida kasutati korteriomandi xxx, Kohtla-Järve, renoveerimiseks ning 2 494 eurot oli kostja A. K.i kontole kantud laenusumma –(vastavalt laenulepingu lisale). Kostja ei ole laenulepingu lisa vaidlustanud, kostja ei ole esitanud pangale mingeid vastuväiteid seoses sellega, et pank oleks tema suhtes käitunud pahatahtlikult. Kostja ei ole ka esitanud pangale vastuväidet seoses sellega, et kostja ei saanud aru laenulepingu sisust. Kostja ei ole pöördunud kohtusse hagiga antud laenulepingu tühisuse tuvastamiseks (kostja ei ole vastavasisulisi tõendeid kohtule esitanud). Laenuks võetud summa tagastasid kostja ja A. K. osaliselt, mille tõttu oli pank sunnitud lepingu ühepoolselt üles ütlema. AS Swedbank ja kostja ning A. K.i vahelise laenulepingu lisa sõlmimist ei ole kostja vaidlustanud, seega puudub poolte vahel vaidlus selles küsimuses.
12.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 alusel otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.
13.Kohus ei saa nõustuda kostja väitega, et kuna 08.01.2010 sõlmitud laenulepingu nr. 05158743-EL Lisast tulenevaid rahalisi vahendeid, summas 2 494 eurot ei kantud kostja kontole, vaid kanti kaaslaenusaaja A. K.`i kontole, siis kostja ei olnud kohustatud pangale midagi tagastama ning sellest tulenevalt puudub tal ka võlgnevus hageja kui uue võlausaldaja ees. Panga ja kostja ning A. K.`i vahel sõlmitud lepingu lisast nähtub, et tegemist on laenulepinguga, mille poolteks on AS Swedbank, A. K. ja O. K.. Laenulepingu lisast tulenevalt oli pangal kohustus kanda rahalised vahendid summas 2 494 eurot A.K.`i, mitte O. K. kontole (tl. 32-33). Seega on tühised ja eksitavad kostja esindaja väited, et kuna raha ei kantud kostja kontole, siis puudub kostjal kohustus seda tagastada, so puudub võlgnevus. Kostja on laenulepingu lisa allkirjastanud laenusaajana, seega on võtnud endale kõik 08.01.2010 laenulepingu lisast tulenevad kohustused. Mis puudutab kostja väiteid, et ta ei mõistnud laenulepingu sisu, siis peab kohus vajalikuks märkida, et kostja on oma allkirjaga tõendanud, et talle on selgitatud kõiki laenu võtmisega seotud asjaolusid (sh üldtingimusi, kohustusi, jne) ning ta on teadlik kõikidest laenu võtmisega seotud riskidest ja ohtudest. Samuti nähtub lepingust, et kostjale on teada laenu võtmise eesmärk ja laenuks antud summad. (tl. 32-35). Seega leiab kohus, et kostja väited selle kohta, et ta ei mõistnud laenulepingu sisu, on paljasõnalised. Kostja on täisealine, teovõimeline isik, kes peaks mõistma, et laen on finantskohustus, mida tuleb täita.
14.Kostja esindaja esitas taotluse välja nõuda hagejalt tõendid raha laekumise kohta kostja kontole. Kohus ei pea antud taotlust põhjendatuks, kuna laenulepingu lisast tulenevalt puudus AS-l Swedbank kohustus kanda raha summas 2 494 eurot O. K. kontole, kohustus oli kanda nimetatud summas A. .Ki kontole. Kohus ei nõustu ka kostja esindaja väitega, et antud kohustuse puhul ei ole tegemist abikaasade ühiskohustusega PKS § 38 mõttes. Kuna O. K. ja A. K. olid lepingu sõlmimise ajal abielus, kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid varalahususe kohta, siis on tegemist abikaasade ühiskohustusega. Samas on kohus seisukohal, et isegi juhul, kui pooled ei elanud enam koos, siis ei muuda see poolte poolt sõlmitud laenulepingut tühiseks, kuna
O. K.
ja A. K. allkirjastasid 08.01.2010 laenulepingu lisa kui (kaas)laenusaajad ning nende perekonnaseis/perekondlik suhe ei oma antud juhul tähtsust. Kostja esitas 27.01.2016 kohtule koos vastusega andmed A. K.i elatise võlgnevuse, perekonnaseisu (lahutuse), töötuna oleku, A. K.i suhtes algatatud kriminaalmenetluse osalise lõpetamise, kostja uue laenukohustuse, jm kostja majanduslikku olukorda kirjeldavate asjaolude kohta (tl. 82-91). Abielulahutuse tunnistusest nähtub, et kostja ja A. K.i abielu on lahutatud 14.02.2011, laenulepingu lisa sõlmiti aga 08.01.2010, so aasta enne lahutust. Kuigi antud dokumendid annavad tunnistust kostja varalise seisundi, perekonnaseisu, jne kohta, siis ei oma nad asjas sisulist tähtsust, so ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks. Samuti ei ole kostja tõendanud väidet, et ta ei ole kätte saanud inkassofirma teateid, kuigi sisuliselt ei oma see asjas tähtsust, sest kostja oli teadlik 08.01.2010 laenulepingust ja selle täitmise kohustusest. Kohus ei nõustu ka kostja väitega, et tal puudub TsMS § 230 lg 1 tulenevalt tõendamiskoormis. Kuna TsMS § 230 tulenevalt peab iga pool tõendama enda vastuväiteid, siis on antud kohustus ka kostjal. Hageja on enda väiteid laenulepingust tuleneva nõude ja nõude ülemineku kohta tõendanud kohtule esitatud laenulepingu ja selle lisaga, laenulepingu nr. 05-258743-EL kindlustusleppega, 21.12.2005 hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepinguga, lepingu ülesütlemise teatega, korteriomandi võõrandamise teatega, lepingul sooritatud operatsioonide väljavõttega ja nõude loovutamise lepinguga (tl. 22-27, 28-31, 32-35, 36-42, 43, 52, 55-61, 122-130, 62-67). Kostja ei ole antud tõendeid ning hageja poolt esitatud väiteid millegagi ümber lükanud. Kui kostja soovis tõendada, et tegemist oli ebaausa käitumisega AS Swedbank poolt ning kostja ei saanud aru lepingu sisust, siis oleks seda tulnud tõendada – so, lepingut oleks tulnud õigeaegselt vaidlustada. Kostja ei ole seda aga teinud. Laenulepingu lisa on sõlmitud 2010. aastal, seega oli kostjal piisavalt aega selle vaidlustamiseks. Samuti oli kostjal võimalus/kohustus esitada kohtule muud asjas tähtsust omavad ja tema väiteid kinnitavad tõendid.
15.Laenulepingu nr. 05-158743-EL Lisast tulenev (solidaar)võlgnevus hagi esitamise seisuga moodustas 3 171,03 eurot, nimetatud kohustuse katteks on A. K. tasunud 101,27 eurot, mille hageja on arvestanud põhivõla katteks. Tasumata põhivõlg moodustab 3069,76 eurot (s.o 3171,03-101,27, tl. 40-41).
16.Kohus leiab, et antud juhul on tõendatud, et kostja poolt on tasumata laenulepingu nr. 05158743-EL Lisast tulenev (solidaar)võlgnevus summas 3069,76 eurot. Intress
17.VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Vaidlust ei ole selles, et esmane võlausaldaja AS Swedbank on andnud laenu oma majandustegevuse raames. Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Intress on tasu raha kasutamise eest, mis lepitakse kokku lepingu kehtivuse ajaks. Laenulepingu nr. 05-158743-EL Lisa, üldtingimuste p. 4.3, 4.4 kohaselt tuli kostjal ja A. Kovaljov`il 5 518,81 euro laenamisel tasuda intressi kuni 1.07.2010 6,028% ning alates 13.07.2010 6 kuu EURIBOR+5,000%, krediidikulukuse määr moodustab 7.886% aastas (tl. 32-35). Kostja on lepingut sõlmides sellise tasuga nõustunud. Kuivõrd lepingu pooled on leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul, kuid kostja on
jätnud nimetatud kohustuse täitnud üksnes osaliselt, siis on hageja nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning intressi katteks tuleb kostjalt (solidaarvõlgnikuna) hageja kasuks välja mõista 157,31 eurot. Viivis
18.VÕS § 113 lg 1 esimese lause alusel rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
19.Hageja on arvestanud viivist vastavalt vastavalt VÕS § 113 lg 1, so 0,02% või 0,022% päevas põhinõudelt, so 3 171,03 eurolt alates lepingu ülesütlemisest, so lõppemisest kuni hagi esitamiseni ajavahemiku 29.01.4-04.08.2016 summas 473,24 eurot, (0,02% päevas 441 päeva eest summas 286,27 eurot ja 0,022% päevas 268 päeva eest summas 186,97 eurot, tl. 18-19). Kostja väitel ei ole viivise nõue põhjendatud, kuna ei ole põhjendatud põhivõlgnevuse nõue. Kuna põhivõlgnevuse nõue on põhjendatud, siis on põhjendatud ka viivise nõude esitamine. Ülaltoodust lähtuvalt leiab kohus, et on põhjendatud mõista viivis välja VÕS § 113 lg 1, § 94 alusel. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmunud intressimäära teadete kohaselt oli Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär nii enne 01.07.2014.a. 0,025%; enne 01.01.2015.a. 0,15%, nii enne 01.07.2017, kui ka enne 01.01.2016.a ja 01.07.2016.a 0,05%.
20.Ülaltoodust lähtuvalt mõistab kohus kostjalt (solidaarvõlgnikuna) hageja kasuks välja laenulepingu nr. 05-258743-EL Lisast tuleneva viivise summas 473,24 eurot. Menetluskulud
21.Vastavalt TsMS § 173 lg 1, asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, /---/. Kooskõlas TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi rahuldatakse, siis jätab kohus menetluskulud nende õigustatud ulatuses kostja O. K. kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt, menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.
22.Hageja menetluskulud on maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel makstud riigilõiv 153,57 eurot ja hagi esitamisel tasutud riigilõiv 171,43 eurot (kokku 325 eurot). Hageja palus kostjalt välja mõista riigilõivu 325 eurot ja õigusabikulud 150 eurot, kokku 475 eurot (tl.
131-132), samuti viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras vastavalt TsMS § 177 lg 4. Hageja maksis hagi esitamisel riigilõivu kogusummas 325 eurot, millest 17.12.2015 maksekäsuga on solidaarvõlgnikult A. K.lt hageja kasuks välja mõistetud 153,57 eurot. Kuna 17.17.2015 maksekäsuga on solidaarvõlgnikult A.K.lt hageja kasuks välja mõistetud riigilõiv 153,57 eurot, siis kuulub kostjalt O. K.lt väljamõistmisele riigilõiv summas 171,43 eurot (325-153,57). TsMS § 175 lg 1 kohaselt peab kohus hindama menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Kohus leiab, et õigusabikulud hagiavalduse koostamise ja kohtuistungil osalemise eest kogusummas 150 eurot on põhjendatud täies ulatuses. Kuna kohus rahuldas hagi täies ulatuses, siis jätab kohus hageja põhjendatud kulud, so 321,43 eurot (sh riigilõiv 171,43 eurot ja õigusabikulud 150 eurot) kostja kanda. Kuna A. K. ei ole hagimenetluse pooleks, siis ei ole põhjendatud jätta hagimenetluse kulusid solidaarselt kostja ja A. K.i kanda. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras vastavalt TsMS § 177 lg 4. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
23.Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele menetluskulu kogusummas 321,43 eurot, samuti kuulub väljamõistmisele viivis menetluskuludelt (321,43 eurot) alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Kostja menetluskulude nimekirja kohtule ei esitanud. Kuna kohus rahuldas hagi täies ulatuses, siis jäävad kostja menetluskulud täies ulatuses kostja enda kanda.
24.TsMS 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale võib esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 200 eurot.
25.Kohtuotsus on tehtud ülaltoodud põhjendustel ja õiguslikel alustel TsMS § 434, § 438, § 442, § 453, § 632, § 632 lg 1 sätete kohaselt /allkirjastatud digitaalselt/ Helgi Vinni Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.