Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Pooled sõlmisid 04.09.2015 mehitatud valve lepingu nr xxxx objektile Xxxx, Xxxx. Leping lõppes poolte kokkuleppel 23.03.16. Hageja osutas teenust ja lepingu p 8.1 järgi kohustus kostja tasuma teenuse eest kooskõlas lepingu p 6.3 arvestuskuu 14 päeva jooksul esitatud arve alusel. Hageja esitas kostjale osutatud teenuste eest tasumiseks arved ning lepingu lõppemise ajaks oli kostjal tasumata 31.01.16 arve nr 1600368 2541,34 € (tasutud oli 293,70€) ja 29.02.2016 arve nr 1600731 2617,88 €. Lepingu lõppemisel lisandus veel tasumiseks arve 24.03.2016 nr 1601035 summas 1734,34 €. Kokku on kostja võlg 6600 €, mis tasumata. Hageja palub kostjalt välja mõista 6600 ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja vaidles vastu kostja tasaarvestuse nõudele. Ei ole õige, et Xxxx jättis kasutusele võtmast esmaseid tulekustutusvahendeid. Kostja pole tõendanud, et vastavalt lepingu p 8.11 oli seal tulekustutusvahendid. Olukorras, kus sõiduk põles lahtise leegiga, ei saa esmase tulekustutusvahendiga seda kustutada. Ei ole teada, kas ta Xxxx sai midagi kahju vältimiseks ette võtta, kuna tulekahju tekkepõhjus on teadmata. Lepingu lisa 7 p 3.4. sätestab juhised tulekahju korral. Lisa 8 p 3 sätestab üldjuhised, milleks on eelkõige inimelu tagamine. Seega, sõltumata eeltoodust, st mida turvatöötaja tegema pidi või tegi, tuleb esmalt hinnata kas turvatöötaja tegevusega võis ohtu sattuda tema enda elu. Hetkel kui ta avastas tulekahju, sõiduk juba põles ja tal ei olnud võimalust enda elu ohtu seadmata tulekolde likvideerimiseks. Käimla ja soojak said kahjustusi (kuumakahjustused), kuna asusid põleva sõiduki lähedal. Xxxx ei olnud võimalik enam põlevat sõidukit ära viia ega ka käimlat ja soojakut eemaldada. Ka lepinguvälise kahju hüvitamise eeldused pole täidetud. Tõendamata on, et sõiduk polnud tehniliselt korras, tulekahju alguse koht on teadmata. Sõiduk oli tehniliselt korras. Seega ei ole tegemist LS § 72 tuleneva kohustuse rikkumisega Xxxxpoolt. Pooltevahelise lepingu kohaselt ei olnud Xxxxtöökohustusi vaja täita autoga ja seda parkida soojaku juurde. Mingit kokkulepet ei olnud Xxxx, et ta pargiks auto soojaku juurde ehk objektile. Seega olnuks Xxxxpooltevahelisest lepingust tulenevalt võimalik sõiduk parkida väljapoole territooriumi. Kui aga kostja pidas seda võimalikuks, siis ei ole tegemist valveteenuse osutamisega ning hageja vastutusega. Kahjunõue on liiga suur, kostja maksis vaidlustama kinni XxxxAS asjade taastamisremondi ehk uue soojaku ja käimla maksumuse. Need polnud uued. Igal juhul tuleb hüvitist VÕS § 140 alusel vähendada: Xxxxkäitumises puudus süüline käitumine (tehniliselt mittekorras sõiduki kasutamine) ja ta ei saanud enam põleva auto tulekahju vähendada. Mõistlikult võttes ei saa inimene panna ohtu oma tervist tulekahju minimeerimiseks selleks, et vältida objektile kuumakahjustuste teket (neid minimeerida). Kuna tulekahju tekke põhjus on teadmata, siis ei saa ette heita hagejale seda, et ta ei suutnud tagada objekti puutumatust, st ennetada tulekahju või seda vältida. Valve eesmärk on minimaliseerida kahju ja hageja võimalik vastutus võiks olla ulatuses, mis ületab valveteenuse korral minimaalset võimalikku kahju. Kuna kostjal ei ole nõuet hageja vastu, ei saa ta oma nõuet hageja nõudega tasaarvestada.

KOLMANDA ISIKU Xxxx arvamus Kolmas isik vaidles kostja vastuväidetele vastu. Ta arvas, et suudab ise kõike teha, mistõttu ei helistanud ta päästeametile. Ta üritas ise kustutada tulekahju. Kui ta tulekolde avastas, siis auto juba põles ja ta ei saanud põlevat autot liigutada, samuti ei saanud liigutada käimlat ega soojakut ja seega kahju ulatust vähendada. Autole oli tehtud tehniline ülevaatus, auto oli korras. Päästeamet ei tuvastanud sõiduki põlemise põhjust. Enda sõidukiga käis ta tööl seetõttu, et hageja ise ei võimaldanud töötajatele transporti, töökoht asus tema elukohast 50 km kaugusel ja lisaks ei olnud spetsiaalseid parkimisplatse sõidukitele ette nähtud. Kõik töötajad parkisid sõidukeid soojakute kõrval umbes 2 m kaugusel. Ametialast hooletust ei ole aset leidnud.

KOSTJA VASTUVÄITED

20.01.2016 süttis ehitusobjektile pargitud hageja töötaja Xxxx mootorsõiduk VW Passat reg, xxxx. Xxxx oli objektil turvatöötajana valves ning tema sõiduk oli pargitud ehitusobjektil asuva soojaku ja välikäimla kõrvale. Nii soojaku kui käimla oli kostja rentinud AS-lt Xxxx ja need said põlengu tõttu kahjustusi. Soojakul tuli vahetada 11 seinapaneeli, 2 aknapaneeli, 1 uksepaneel, uks, põrand ja põrandakattematerjal kokku summas 3700 + käibemaks. Välikäimlal tuli paigaldada seintesse uued paneelid kokku 1800 € + käibemaks. Kostja teatas hagejale 21.01.16 põlengu tõttu tekkinud kahjust ja esitas hagejale viimase palvel vastavad materjalid hageja kindlustusandja jaoks XxxxAS kalkulatsiooni kahjude kohta 27.01.16. 28.01.16 palus hageja veel esitada remondikalkulatsiooni/remondiarved, et saaks esitada enda kindlustusandjale. Ka need esitati hagejale. 09.02.16 saatis hageja kostjale edasi kindlustusandja e-kirja, mille kohaselt peaks kostja pöörduma selle isiku vastu, kellele kuulus põlenud mootorsõiduk. Kostja ja XxxxAS vahelise rendilepingu järgi hüvitas kostja 16.03.16 xxxx kahju vastavalt arvetele nr 1719584, nr 1719587 summas 6600 €. Kostja esitas hagejale 17.02.2016 arve nr MA16-012 6600 € seoses hageja poolt tekitud kahjuga. Koos valveteenuse lõpetamise aktiga nr 219 esitas kostja hagejale tasaarveldusavalduse ja vahe 293,70 € maksis kostja ära hagejale 04.05.2016. Kostja leiab, et lepingu p 1 järgi oli hageja lepinguliseks kohustuseks kostja valduses oleva vara kaitse, ohu tõrjumine, puutumatuse tagamine. Häireolukorra tekkimisel pidi hageja lepingu p 7.6 järgi järgima turvatöötajate ja kliendi „Häireolukorras tegutsemise juhiseid“. Selle juhise p 9.1 järgi peab turvatöötaja oskama kasutada erinevaid tulekustutusvahendeid ning p 9.2. kohaselt tuleb kindlustada tulekahju kustutamise alustamine. Lepingu lisa 7 „turvatöötaja ametijuhend“ p 3.4. järgi peab turvatöötaja võtma kasutusele esmased tulekustutusvahendid tulekolde likvideerimiseks, rakendama meetmeid materiaalsete väärtuste päästmiseks. Xxxx, kes täitis hagejalt saadud tööülesandeid pooltevahelise lepingu järgi, jättis kasutusele võtmast esmased tulekustutusvahendid ega rakendanud meetmeid, et vältida kostja valduses olevate asjade kahjustamist. Et tuli oli nii suur ja seda ei olnud pärast avastamist võimalik enam kustutada, viitab sellele, et teenust ei osutatud vajaliku hoolsusega. Koht, kus tulekahju tekkis, oli nähtavas kohas.

Vajaliku hoolsuse korral avastanuks ta tulekahjukolde varema ja saanuks tarvitusele võtta abinõud, et soojak ja käimla ei saaks kahju. Tõendamata on väide, et kostja võimaldas Xxxx parkida objektile. Valveteenuse osutamine toimus lepingu järgi töövälisele ajal aja kostja ei saanud jälgida hageja töötajaid objektil ehk hageja otsustusi. Hageja töötaja kasutas teenusest tulenevat võimalust ja parkis objektil. Xxxx saanuks ise jätta sõiduki väljapoole territooriumi. Kahju tekkimine sai võimalikuks seetõttu, et põlema läinud mootorsõiduk oli pargitud objektile. Tulekahjutused kostja renditeid varale poleks tekkinud kui Xxxxja hageja poleks olnud töösuhetes ja kui hageja töötaja, kes täitis lepingust tulenevaid kohustusi, poleks parkinud objektile autot. Hageja jättis täitmata lepingust tuleneva kohustuse, kuna ei taganud kostja valdses olevate asjade säilimist, puutumatust, mille tõttu sai kannatada kostja valduses olev Xxxx asjad, mille taastamisväärtus on 6600 € ja mille kostja on Xxxx hüvitanud. Seega tekkis kostjal varaline kahju 6600 € ulatuses. Lepingu eesmärgiks oli kahju vältimine. Xxxx ei järginud käibes vajalikku hoolt olulisel määral, st tegemist on raske hooletusega. Kohustuse rikkumise ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos. Kostja vastutab Xxxx tegevuse eest TsÜS § 132 lg 2 järgi. Kostjal on õigus saada hagejalt kahju hüvitamist. Hageja vastutab lepingu rikkumisega tekitatud kahju eest VÕS § 115 lg 1 järgi. Sisuliselt ei ole hageja täitnud käsundist tulenevaid kohustusi käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega VÕS § 620 lg 1, 2 järgi, et hoida ära kahju tekkimist käsundiandja varale, sest võimaldas põhjendamatult ja vajaduseta parkida mootorsõiduk objektile ja jättis hiljem kasutusele võtmata esialgsed tulekustutusvahendid. Ei saa lähtuda sellest, et tulekahju korral peab hageja töötaja eelkõige arvestama enda tervisega (lepingu lisa 8 p 3). Selle sätte all tuleb mõista inimesi, keda tullakse päästma (kaitsma), nii sai lepingust aru kostja. Seega lepingu p 8, 9 ei saa VÕS § 24 lg 2, 29 lg 2,3,6 mõista nii, et võiks jätta esmased õiguskaitsevahendid mehitatud valve puhul kasutamata. Isegi kui tegemist pole lepingulise kahju hüvitamisega, on tegemist alternatiivelt hageja deliktiõigusliku vastutusega kostja ees VÕS § 1043, LS § 72 lg 1, § TsÜS § 132 lg 2 alusel. LS § 72 alusel peab mootorsõiduk olema tehniliselt korras, mida antud juhul vaidlusalune sõiduk polnud, mistõttu see süttis ja põhjustas tulekahju ja kahju kostja valduses olevale varale. Xxxx teo õigusvastasus seisneb selles, et sõiduk polnud tehniliselt korras ja seetõttu süttis ja parkis auto ehitusobjektile. Kõik see oli võimalik vaid seetõttu, et hageja osutas teenust kostjale. Hageja vastutab Xxxx tegevuse eest, kuna Xxxx osutas sellel ajal turvateenust. Samas leiab kostja, et asjaolu, kas sõiduk oli tehniliselt korras või ei, ei oma üldse vaidluses tähtsust. Mis puudutab süüd p 11.2 järgi, siis ettevaatamatus lepingu tähenduses on hooletus laiemas tähenduses ehk näeb ette vastutuse ettevaatusabinõude kergekäelise järgimata jätmise tõttu tekkinud kahju eest, sj sellise kahju eest, mida oleks saanud lihtsalt vältida (nt jätta auto ehitisest eemale parkima). Kui sõiduk oleks pargitud olnud mujale, poleks sellist kahju tekkinud.

Lisaks võib väita, et realiseerus suurema ohu allikale iseloomulik oht: autol on aku, elektrisüsteem, mis on alati aktiivses olukorras, sõltumata mootori töötamisest (signalisatsioon, lukustus vajab elektrit). Seega võib, hoolimata ettevaatusabinõudest, tekkida sõiduki elektrisüsteemis olukord, kus võib sõiduk/seade süttida, mis antud juhul ka juhtus. Lisaks asub mootorsõidukis tuleohtlik ainekütus. Sellise suurema ohu allika parkimine sai aset leida seetõttu, et hageja lubas Xxxx parkida sõiduk objektile, seega vastutab hageja lepingu p 7.8 järgi. Hagejapoolne hooletus leidis aset seetõttu, et hageja poleks tohitud töötajal, kes turvateenuse kosutusi tuleb täitma, pargib objektile sõiduki olukorras, kus selle süttimise tõttu puudub tal valmidus neid kustutada. Kostja esitas kahjunõude hagejale arvega 17.02.2016 nr MA16-012. Kostja on oma kahjunõude 6600 € hageja vastu tasaarvestanud VÕS § 198 järgi 25.04.16 koos lepingu lõpetamise akti nr 219 avalduse esitamisega ning hageja arvate järgne võlg on selle tõttu lõppenud, et hageja nõue on tasaarvestatud ja vahe 293,70 € on ära makstud 04.05.2016. Kahju suurus on põhjendatud, asju kasutati ja need polnud amortiseerunud. Kahjunõude vähendamiseks puudub alus. Lisaks tõi hageja töötaja objektile sõiduki kui suurema ohu allika, mida tal polnud kavatsust kustutama hakata ja seega hüvitise vähendamine oleks kostja suhtes ebaõiglane. Kostja palub hagi jätta rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

KOHTU PÕHJENDUSED

VÕS § 619 järgi kohustub käsundisaaja vastavalt lepingule osutama käsundiandjale teenuseid ja käsundiandja peab maksma selle eest tasu, kui see on kokku lepingus. Hageja nõude aluseks olevad vaidlustamata asjaolud Pooled sõlmisid 04.09.2015 mehitatud valve lepingu nr xxxx objektile Xxxx, Xxxx. Leping lõppes poolte kokkuleppel 23.03.16. Hageja osutas kostjale teenust ja lepingu p 8.1 järgi kohustus kostja tasuma teenuse eest kooskõlas p 6.3 arvestuskuu 14 päeva jooksul esitatud arve alusel. Hageja esitas kostjale osutatud teenuste eest tasumiseks arved ning lepingu lõppemise ajaks oli kostjal tasumata 31.01.16 arve nr 1600368 2541,34 €, millest oli kostja tasunud 293,70 € ja 29.02.2016 arve nr 1600731 2617,88 €. Lepingu lõppemisel lisandus veel tasumiseks arve 24.03.2016 nr 1601035 summas 1734,34 €. Kostja ei ole tasunud hagejale 6600 €. Eeltoodu alusel leiab kohus, et poole vahel oli sõlmitud tasuline käsundusleping VÕS § 619 järgi. Kuna pooled ei vaielnud ülalviidatud arvete suuruse, nende tasumise ulatuse, korra ja selle üle, et kostja ei ole 6600 € hagejale tasunud, vaid selle üle, kas kostja võis hageja nõude 6600 € tasaarvestada oma kahjunõudega, siis puudub kohtul vajadus anda hinnang hageja nõude sissenõutavuse, suuruse, samuti selle kohta esitatud arvete ja nende tasumise enda kohta.

Kostja tasaarvestuslik kahjunõue VÕS § 620 lg 1 järgi peab käsundisaaja käsundi täitmisel tegutsema käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega ning lg 2 sätestab, et käsundisaaja peab täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale. Oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev käsundisaaja peab lisaks sellele toimima üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel. VÕS § 101 lg 1 p 3, § 115 lg 1 järgi võib võlausaldaja nõuda lepingulise kohustuse rikkumise korral kahju hüvitamist. Kostja tasaarvestusliku nõude aluseks olevad vaidlustamata asjaolud 20.01.2016 süttis valveobjektile pargitud hageja töötaja Xxxx mootorsõiduk VW Passat reg. xxxx. Xxxx oli objektil turvatöötajana valves, st hageja osutas kostjale parasjagu sellel ajal valveteenust. Xxxx sõiduk oli pargitud ehitusobjektil asuva soojaku ja välikäimla kõrvale. Nii soojak kui ka käimla oli kostja rentinud AS-lt Xxxx ja need said põlengu tõttu kahjustusi. Soojakul vahetati taastusremondi käigus 11 seinapaneeli, 2 aknapaneeli, 1 uksepaneel, uks, põrand ja põrandakattematerjal kokku summas 3700 € + käibemaks. Välikäimlale paigaldati taastusremondi käigus seintesse uued paneelid kokku 1800 € + käibemaks. Kostja valduses olevad XxxxAS –i käimla, soojak olid hõlmatud hageja ja kostja vahelise lepingu järgi hageja kohustusega hoida see puutumatuna ja kaitsta seda vara. Kostja teatas hagejale 21.01.16 põlengu tõttu tekkinud kahjust. Kostja ja XxxxOÜ vahelise rendilepingu järgi hüvitas kostja Xxxx kahju vastavalt arvetele nr 1719584, nr 1719587 summas 6600 € vastavalt 16.03.16. Kostja esitas hagejale 17.02.2016 arve MA16-012 6600 € seoses tekkinud kahjuga. Koos valveteenuse lõpetamise aktiga 219 esitas kostja hagejale tasaarveldusavalduse 6600 €. Kuna ka nende asjaolude üle puudus vaidlus, ei pea kohus andma hinnangut kostja ja AS Xxxx vahelisele rendilepingule, tasaarvestuse avalduse esitamise ajale, lõppaktile ja arvele MA16-012, mille esitas kostja tasumiseks hagejale kahju eest. Vaidlus Kohtule esitatud pooltevahelise lepingu p 1 kohaselt on mehitatud valve turvaülesannet täitva isiku tegevus valveobjekti puutumatuse tagamiseks. Valveks on vallas- ja kinnisvara valve ja kaitse tegevus (turvateenus) valveobjekti ohu, kallaletungi ennetamiseks, vältimiseks, avastamiseks ja objekti puututamatuse tagamiseks. Lepingu p 7.6 järgi tuleb häireolukorra tekkimisel järgida turvatöötajate ja kliendi „Häireolukorras tegutsemise juhuseid“. Selle juhise (edaspidi „Juhis“) p 9.1 järgi peab turvatöötaja oskama kasutada erinevaid tulekustutusvahendeid ning p 9.2. kohaselt tuleb kindlustada tulekahju kustutamise alustamine. Lepingu lisa 7 „Turvatöötaja ametijuhend“ (edaspidi „Ametijuhend“) p 3.4. järgi peab turvatöötaja võtma kasutusele esmased

tulekustutusvahendid tulekolde likvideerimiseks, rakendama meetmeid materiaalsete väärtuste päästmiseks. Seega on lepingu p 1, 7.6 ja lepingu lisa 7 p 3.4. ning Juhise p 9.1, 9.2. järgi määratletud ära hageja kohustused kooskõlas VÕS § 620 lg 1, 2 käsundi täitmisel ehk käsundisaaja vara kaitsmisel, tulekahju korral käitumisel. Eeltoodu alusel leiab kohus, et õige on hageja väide, et hageja kohustuseks on esmaste tulekustutusvahendite kasutamine tulekolde likvideerimiseks ja vara (materiaalsete väärtuste) päästmiseks. Hageja leidis, et kolmas isik, kes täitis tulekahju ajal tööülesandeid, pidi tegutsema eelkõige lisa 8 p 3 alusel lähtuvalt inimelu hoidmise kohustusest, kuna siis, kui ta tulekahju avastas, auto põles ja ei olnud võimalik seda enam kõrvaldada. Hageja leidis, et lähtuda tuli lisa 8 p 3. Viidatud lepingu lisa 8 (lk 35) sätestab juhendi hagejale häireolukorras tegutsemisel ja selle p 1 järgi on häireolukorraks tulekahju ning p 3 järgi tuleb käituda põhimõttel „mis ka ei juhtuks, tea, et primaarne on inimelu“. VÕS § 29 lg 3 sätestab, et kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis ning lg 6 sätestab, et lepingu tingimust tuleb tõlgendada koos teiste lepingu tingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest. Hinnates kohtu poolt ülalviidatud lepingu p 1, 7.6, lisa 7 p 3.4, „ juhiste“ p 9.1, 9.2 ja VÕS § 620 lg 1, 2 järgi lepingu eesmärki (vt eespool) ning kõrvutades seda lisa 8 p 1, 3 tuleneva käitumisjuhisega, leiab kohus, et osaliselt võib olla hagejal õigus selles, et lisa 8 p 1, 3 järgi tuleb tulekahju korral lähtuda primaalselt inimelu kaitsmisest võrreldes vara kaitsmisega. Käesoleval juhul ei ole aga tõusetunud küsimust sellest, kas turvatöötajal oli tegemist olukorraga, kus tuli eelkõige kaitsta ja tegutseda teiste inimelu nimel ning seetõttu eelistada inimelu kostja vara kaitsmisele ja päästmisele. Eeltoodu alusel leiab kohus, et õige pole hageja seisukoht, et turvatöötaja (3. isik menetluses) pidi kõigepealt lähtuma nn lisa 8 p 1, 3 järgi enda tervise kaitsmisest ning mitte lähtuma lepingu p 1, 7.6, lisa 7 p 3.4 Juhise p 9.1, 9.2 sätestatust ehk käsundist tulenevalt mitte asuma kostja vara esmaste tulekustutusvahendiga kaitsma. Kohtu arvates tuli eelviidatud sätete kohaselt turvatöötajal mõistlikult võttes teha kõik selleks, et tulekahju tõrjuda. Hageja tõlgendus ei vasta kohtu hinnangul VÕS § 29 lg 3, 6 järgi lepingu eesmärgile ega ole kooskõlas lepingu eelviidatud sätetega. Käesoleval juhul on kostja väitnud, et hageja töötaja ei kasutanud pärast tulekahju avastamist esmaseid tulekustutusvahendeid ning hageja ole seda väidet ka ümber millegagi lükanud. Nimelt on hageja kord väitnud, et kui tulekahju avastati, oli see juba sellise ulatusega (auto põles), et esmaste tulekustutusvahenditega ei olnud mõistlikult võttes võimalik toda tõrjuda ja teiselt on ta väitnud, et turvatöötaja neid kasutas. Kolmandaks on hageja väitnud, et kostja pole tõendanud, et oleksid olnud esmased tulekustutusvahendid olemas. 3. isiku enda selgitusest (vastusest kohtule) nähtub, et ta üritas kustutada tulekahju ise, seetõttu ei kutsunud ta päästeteenistust kohe ja kui selgus, et kustutamine ei õnnestu, siis kutsus päästeteenistuse ja et tal ei olnud võimalik liigutada ei põlevat

sõidukit, käimlat, soojakut. Hinnates 3. isiku ja hageja väiteid lepingust tuleneva esmaste tulekustutusvahendite kasutamisest/mittekasutamisest kui kohustuse täitmisest, siis on need vastuolulised ega ole seetõttu usutavad, et turvatöötaja oleks neid esmaseid tulekustutusahendeid tegelikult üldse kasutanud või et neid poleks üldse olnud, nagu hageja väitis. Tõendeid, et tegelikult oleks pärast tulekahju avastamist turvatöötaja kasutanud esmaseid tulekustutusvahendeid kooskõlas lepingu p 7.6, lepingu lisa 7 p 3.4. ning Juhise p 9.1, 9.2, tagamaks lepingu p 1 ja VÕS § 620 lg 1, 2 tuleneva käsundisaaja vara kaitsmist, esitatud pole. Nimetatud kaalutlustel leiab kohus, et hageja on rikkunud lepingust ja lepingu p 1, p 7.6, lepingu lisa 7 p 3.4. ning Juhise p 9.1, 9.2, VÕS § 620 lg 1, 2 tulenevat käsundisaaja vara kaitsmise kohustust. Kostja märkis, et hageja rikkus kohustust ka sellega, et turvatöötaja oli parkinud oma auto objektile, millega kohus (kohustuse rikkumine) siiski ei nõustu. Lepingu p 1 (vt otsus eespool) eesmärgiks on turvatöötaja poolt valveobjekti puutumatuse tagamine ja valveks on vallas- ja kinnisvara valve ja kaitse tegevus (turvateenus) valveobjekti ohu, kallaletungi ennetamiseks, vältimiseks, avastamiseks ja objekti puututamatuse tagamiseks. Seega lepingu eesmärgist tulenevalt ei ole mõistlikult võttes võimalik eeldada, et turvatöötaja isikliku auto parkimine objektile võiks rikkuda lepingu p 1 tulenevat eesmärki. Ehkki asjas tõusetus küsimus sellest, kas auto võiks olla tänu tema elektrisüsteemile nn suurema ohu allikas, siis kohtu hinnangul see nii ei ole. Nimelt, sõiduki kui suurema ohu allika oht võib realiseeruda siiski tema liikumisel ning pelgalt tema elektrisüsteemi tõttu sõiduki kui suurema ohu allika olemuslik (milleks on ikkagi liikumisest lähtuv) oht ei realiseeru. Lepingust ei tulene, et turvatöötaja ei oleks tohtinud sõidukit parkida valveobjektile. Mis puudutab kostja väiteid, et pargitud oli mittekorras sõiduk, siis selline väide on hageja poolt ümber lükatud hageja taotluse alusel Maanteeametist kogutud vastava dokumentaalse tõendiga, mille järgi oli tulekahju ajal sõidukil Volkswagen Passat reg.m xxxx kehtiv tehnoülevaatus (lk 183). Eeltoodu tõttu leiab kohus, et sellega, et hageja turvatöötaja parkis sõiduki valvatavale objektile, ei ole pooltevahelisest lepingu p 1 tuleneva ja VÕS § 620 lg 2 järgse kahju ärahoidmise kohustuse rikkumine ja samuti ei ole asjaolu, et sõiduk läks põlema, suurema ohu allikast lähtuva ohu realiseerumine. Nimetatud kaalutlustel pole asjas tähtsust poolte väidetel sellest, kas kostja võimaldas Xxxxparkida objektile, kas kostja sai või ei või pidi jälgima hageja töötajaid objektil ja hageja sellekohaseid otsustusi. Kohtule esitatud päästeameti tõendist ei nähtu, mis põhjusel üldse auto põlema läks, seega ei ole iseenesest tõendatud ka asjaolu, et see põleng tekkis sõiduki elektrisüsteemi tõttu. Kuna sõiduk oli korras, ei tõusetu küsimust ka kolmanda isiku poolt LS § 72 nõude eiramisest. Vaidlus puudus selles, et tulekahju tõttu sai kannatada kostja valduses oleva vara ja et märgitud varakahju on kostja omakorda hüvitanud AS-le Xxxx. Seega on kostjal tekkinud VÕS § 128 lg 1, 2 alusel kahju hüvitamisega AS-le Xxxx omakorda endal kulude näol otsene varaline kahju VÕS § 128 lg 1, 2 järgi. VÕS § 127 lg 3 järgi peab kohustust rikkunud lepingupool hüvitama kahju, mida ta pidi rikkumise tagajärjena ette nägema või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, va kui kahju tekitati raske hooletuse tõttu, või tahtlikult. Käesoleva lepingu p 1, p 7.6, lepingu lisa 7 p 3.4. ning Juhise p 9.1, 9.2 järgi pidi turvatöötaja kaitsma kliendi vara, võtma tarvitusele tulekahju korral esmased tulekustutusvahendid ning kohtu hinnangul on nende sätete rikkumise tagajärjena otseselt ette

nähtav tulekahjust tingitud kahjude suurenemine mitte minimaliseerimine. Seega on tulekahju tagajärjel, ilma selle tõrjumiseks kasutataks lepingust tulenevaid esmaseid tulekustutusvahendeid, varakahju tekkimine suurenemise tagajärjena ehk VÕS 127 lg 3 järgi kohtuse rikkumise tagajärjena ette nähtav. Kuna kohus tuvastas, et hageja rikkus lepingust tulenevat kohustust (vt eespool), kostjal tekkis otsene varaline kahju, leiab kohus, et kahju tekkimine ja kohustuse rikkumine on VÕS § 127 lg 3 alusel omavahel seoses. VÕS § 104 lg 1 sätestab, et seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel vastutab isik oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral, lg 2 sätestab süü vormid: hooletus, raske hooletus ja tahtlus, lg 3 järgi on hooletus käibes vajaliku hoole järgimata jätmine, lg 4 raske hooletus on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Pooltevaheline lepingu p 7.8, mis nimetab turvatöötaja kohustused, sätestab, et turvaettevõte vastutab lepingu raames ametialasest hooletusest turvateenuse osutamisel tekkinud kahjude eest kliendi ees. Lepingu p 11.2 1. lause, mis nimetab vastutuse, sätestab, et pool, kes ei täida endale võetud kohustusi või ei täida neid nõuetekohaselt viisil, kannab varalist vastutust ainult süü (tahtlus, ettevaatamatus) olemasolul. Lepingu p 11.3 1. lause sätestab, et pool, kes süüliselt ei täitnud endale võetud kohustust või ei täitnud neid nõuetekohasel viisil, on kohustatud hüvitama teisele poolele sellega tekitatud otsese varalise kahju. Hageja selgitas (vt kohtu ettepanek, protokoll 28.11.16, lk 161p), et p 11.3 nimetatud süüvormi tuleb sisustada hooletuse ja raske hooletusena; selgitusi p 11.2 kohta pole esitanud (lk 165). Kostja leiab, et p 11.2 nimetatud ettevaatamatuse all tuleb mõelda laiemat ehk kergemakäelisemat hoolsuskohustuse täitmata jätmist ehk et mitte üksnes hooletust/rasket hooletust. Lepingust ei nähtu, et pooled oleksid sisustanud nn süülise vastutuse „ettevaatamatuse“ tähenduse. VÕS § 29 lg 6 sätestab, et lepingu tingimust tuleb tõlgendada koos teiste lepingu tingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest. VÕS § 29 lg 8 tuleb lepingu tõlgendamisel tuleb eelistada tõlgendust, mille kohaselt tingimus on seaduslik, kehtiv, kui seadusest ei tulene teisti. Hageja ise on kinnitanud, et p 11.3 tuleb silmas pidada nii hooletust, kui rasket hooletust, mis vastab VÕS § 104 lg 3, 4 süüvormidele. Samas tuleb kohtu hinnangul arvestada, et p 11.3 on lisaks „ettevaatamatusele“ nimetatud süüvormina ka tahtlust, mis vastab VÕS § 104 lg 5. Punktis 7.8 (mis räägib turvettevõtte kohustustest) on nimetatud hooletust, mis vastab VÕS § 104 lg 3 süüvormile. Teisisõnu on lepingu eri sätetes sõnaselgelt väljendatud kahte seaduses sätestatud (VÕS § 104 lg 3, 5) süüvormi ja lisaks on hageja ise p –s 11.3 sisustanud süüd hooletuse ja raske hooletusena VÕS § 104 lg 3, 4 järgi.

Seega,

1) hinnates p 7.8 nimetatud süüvormina hooletust, 2) hinnates lepingu p 11.3, mis sätestab vastutuse süülisuse, 3) arvestades hageja selgitusi p 11.3 süüvormide kohta, 4) arvestades, et lepingu eesmärgiks on p 1 järgi kaitsta kliendi vara, 5) arvestades VÕS § 104 lg 3,4,5 sätestatud süüvorme, leiab kohus, et VÕS § 29 lg 6, 8 järgi tuleb p 11.2 nimetatud ettevaatamatuse all silmas pidada VÕS § 104 lg 3, 4 süüvorme (hooletus, raske hooletus), kuna selline tõlgendus vastab kõige enam lepingu eesmärgile, teistele tingimustele, seadusele, on kehtiv. Kuna kohus tuvastas, et tulekahju avastamisel jättis hageja turvatöötaja esmased tulekustutusvahendid kasutamata, siis leiab kohus, et ta on kohustust rikkunud nii, et on jätnud järgimata käibes vajaliku hoole olulisel määraral (raske hooletus) VÕS § 104 lg 4 mõttes. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja on VÕS § 104 lg 1, 4 ja lepingu p 11.2, 11.3 (mis sätestab vastutuse) järgi vastutav kostjale tekkinud varakahju eest. Mis puudutab asjaolu, kas p 11.2 sisalduv on kostjat kahjustav tüüptingimus, siis kohus leiab, et seda osa, mis puudutab süüvormide küsimust, on kohus lepingut tõlgendanud (vt ülalpool) ning kohtu poolt tuvastatud lepingu tõlgendus hageja süülisest vastutusest kohustuse rikkumise korral (st lepingu tingimus) kostja ees, ei kahjusta kostjat. Muus osas, st p 11.2 II lauses sätestatu, mis reguleerib tõendamise küsimust, pooltel vaidlust üldse ei tekkinud ja seetõttu puudub vajadus hinnata selles osas (p 11.2 teine lause) tingimuse kehtivust/kehtetust/ kas kahjustab kostjat. VÕS § 127 lg 1, 128 lg 1, 2, § 132 lg 1 alusel hõlmab kahju hüvitamine asja kahjustamise puhul tema taastamisremondi mõistlikke kulutusi. Hageja väitis, et kahjustada saanud soojak, käimla on amortiseerunud ja seetõttu kahju ulatus liiga suur ning kohus tegi ettepaneku esitada vastavad tõendid (vt kohtu määrus 28.11.16 protokoll, lk 161p, lõpuosa). Hageja vastavad tõendeid ei esitanud, tõendite kogumist ei taotlenud. Vaidlus puudus selles, et kostja hüvitas AS-le Xxxx kahju 6600 €, mistõttu puudub vajadus anda hinnang täiendavalt asjadest tehtud fotodele (lk 97-107), kostja esitatud tema ja AS Xxxx e-kirjavahetusele, Xxxx AS arvetele nr 1719584 nr 1719587 ja kostja poolt hagejale esitatud arvele MA16-012 (lk 108-111). Eeltoodu alusel leiab kohus, et asjas on tõendatud, et kostja otsese varakahju ulatus on VÕS § 128 lg 1, 2, § 132 lg 1 järgi 6600 €. Hageja leidis, et hüvitist tuleks vähendada, kuna Xxxx ei olnud võimalusi vähendada kahju olukorras, kus ta avastas põleva auto, kuna põlevat auto ei saanud liigutada, ja tähtsust ei oma see fakt kahju ulatuse seisukohalt, millal ta helistas päästeametile, kuna see jõudis kohale 1 h 17 minga. Kostja vähendamisega ei nõustunud. VÕS § 140 lg 1 sätestab, et kohus võib kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikute vahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. Kostja poolt kohtule esitatud Päästeameti kirjast 29.07.16 nr PA 1.2-3.3/14595-3 (lk 127) nähtuvalt tuli väljakutse 21.01.16 kl

21:49 Xxxxmaakond põhjusega, et sõiduauto põleb, sj oli teavitatud, et tulekahju on aset leidnud juba kl 19:30. Kostja esitatud fotodelt nähtub, et vaidlusalune auto, mis ära põles, asus kahjustada saanud käimla ja soojaku vahetus läheduses (lk 97-107). Seega oli tulekolle kostja valduses oleva vara läheduses ehk tule leviku ohu tõenäosus sellele varale oli olemas ja see pidi olema arusaadav turvatöötajale. See, et auto tulekahju tõttu said käimla, soojak kahjustada, ei olnud vaidluse all. Hinnates 1) seda, et hageja enda väitel ei saanud turvatöötaja enam pärast põlengut avastamist midagi ette võtta kahju vältimiseks, vähendamiseks (sõidukit, käimlat, soojakut liigutada), 2) arvestades seda, et tulekahju avastati kl 19:30 kostja vara vahetus läheduses ja 3) ka seda, et turvatöötajale pidi olema selge, et tule leviku oht vahetus läheduses olevale varale oli tõenäoliselt suur, kuid sealjuures teatati tulekahjust päästeametile alles kl 21:49, leiab kohus, et kohtul puudub VÕS § 140 tulenevad kahju hüvitise vähendamise alused. Kohus nõustub küll hagejaga selles, et päästeamet tuli kohale pärast helistamist 1 h ja 17 min ehk et kaua, kuid arvestades tulekahju avastamise aega, päästeametile teatamise aega ja tulekahju leviku ohtu vahetus läheduses olevale varale, puudub alus vähendada kahju hüvitist. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kostja on tõendanud vaidluses, et hageja on vastutav kostjale tekkinud kahju eest ja kostjal on õigus nõuda hagejalt otsese varalise kahju hüvitamist lepingule tuginedes VÕS § 101 lg 1 p 3, § 115 lg 1, 127 lg 1, 3, § 128 lg 1, 2, § 132 lg 1 alusel 6600 € ja seda tasaarvestada hageja lepingust tuleneva tasunõudega VÕS § 197 lg 1 järgi. Kuna selles vaidlus puudus, et kostja on tasaarvestanud oma kahjunõude 6600 € hageja lepingust tuleneva tasunõudega 6600 €, siis on poolte kohustused (hageja nõue kostja vastu tasu saamiseks ja kostja nõue hageja vastu kahju hüvitamiseks) teineteise suhtes VÕS § 198 lg 2, § 186 p 2 järgi lõppenud. Seega pole kostja VÕS § 76 lg 1, 2, § 619 lg 1 järgi kohustust VÕS § 100 mõttes rikkunud sellega, et oleks keeldunud 6600 € ulatuses tasu maksmast. Nimetatud kaalutlustel ei ole hagejal õigus nõuda kostjalt VÕS § 101 lg 1 p1, § 108 lg 1, § 76 lg 1, 2 ja § 619 lg 1 tasu maksmist. Hagi jääb seetõttu rahuldamata. Mis puudutab asjaolu, et kostja teavitas hagejat 21.01.16 põlengu tõttu tekkinud kahjust, esitas hagejale materjalid kahjude kohta, siis nendele väidetel tähtsust pole, sest selle üle vaidlust ei tõusetunud, et kostja oleks keeldunud avaldamast kahju ulatuse kohta käivad dokumente. Seetõttu ei ole vaja anda hinnangut ka nendele tõenditele. Samuti ei ole tähtsust selles, et hageja kindlustusandja leidis, et kostja peaks pöörduma (09.02.16 hageja kiri kostjale) selle isiku vastu, kellele kuulus põlenud mootorsõiduk, kuna hageja kindlustusandja arvamus ei ole kostja nõude esitamise seisukohalt mitte mingi õigusliku tähendusega. Kuna kohus tuvastas, et hageja vastutus kostjale kahju tekitamise eest põhineb lepingulisel vastutusel, siis ei anna kohus hinnangut kostja alternatiivsetele väidetele ja hageja vastuväidetele sellest, kas hageja võiks vastutada kostja ees deliktiõiguslikul alusel VÕS § 1043, LS § 72 lg 1, § TsÜS § 132 lg 2 järgi. Menetluskulud

Menetluskuludeks on TsMS § 138 lg 1, 2, § 144 p 1 järgi lõiv, lepingulise esindaja kulud. Kuna hagi jääb rahuldamata, jäävad hageja ja kostja menetluskulud TsMS §162 lg 1, 2 alusel hageja kanda. TsMS § 167 lg 1 alusel jäävad 3. isiku menetluskulud hageja kanda. Hageja menetluskulud on riigilõiv 450 € ning need jäävad tema enda kanda TsMS § 162 lg 1, 2 järgi. Kolmas isik menetluskulusid 22.03.17 ei esitanud, seega jäävad tema menetluskulud tema enda kanda. Kostja menetluskulud (15.02.17 nimekiri) on kokku 2731,67 € ilma käibemaksuta, kokku 24 h ja 50 min eest. Kostja palub märgitud summa koos viivistega välja mõista; tunnihinne on 110 € + km. Lisaks on veel istungi kulu 15.02.2017 eest 20 min 36,67 € (ehk 60min/30=3, (110/3=36,67), mida saab kohus hinnata TsMS § 174 lg 1 II lause lõpuosa järgi toimiku materjalide põhjal. Kokku on kostja lepingulise esindaja kulu 2768,34 € ilma käibemaksuta. Kohus leiab, et kostja lepingulise esindaja kulude surus on kooskõlas kohtupraktikaga, tehtud töö kogus vastab asja mahule, keerukusele, olles seega põhjendatud TsMS § 175 lg 1 järgi. Eeltoodu alusel tuleb TsMS § 132 lg 1, 2 järgi hagejalt kostjale välja mõista kostja menetluskulude katteks 2768,34 € ilma käibemaksuta ning kostja taotluse alusel TsMS § 177 lg 4 järgi viivist VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras võlgnetavatelt menetluskuludelt alates lahendi jõustumisest kuni kulude tasumiseni. (digitaalne allkiri) Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.