Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

tähtaegselt täitnud ei ole, jättes maksmata arve nr 10414 alusel õppemaksu 2003/2004 õppeaasta sügissemestri eest (tl 11). Kostja ei reageerinud T.Ü.i nõudele tasuda lepingust tulenev võlgnevus ning T.Ü. loovutas 06.07.2004 nõude loovutamise lepinguga nr NL-060704JM nõude koos kõrvalnõuetega kostja vastu hagejale. T.Ü. loovutas hagejale nõude kostja vastu summas 13 500 krooni, samuti tekkis hagejal õigus nõuda kostjalt nõudega seotud viiviste tasumist (tl 12-14). Hageja palus välja mõista võlgnevuse 13 500 krooni ja viivised perioodi eest 11.07.200308.09.2004, s.o 425 päeva, summas 5 737,50 krooni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Pooltevahelise lepinguga on sätestatud õppeteenustasu maksmise kord. Juhindudes lepingu p-st 6.4 on üliõpilane kohustatud tasuma õppeteenustasu ülikooli poolt esitatud arve alusel. Kuni 2003.a jaanuarini laekusid arved vastavalt lepingule korrapäraselt ning kostja tasus need, kuid alates 2003.a kevadest enam ülikooli arved ei laekunud ning kostja päringud interneti teel andsid ebamääraseid vastuseid. Kuna kostja ei osanud võtta seisukohta oma staatuse kohta üliõpilasena, võttis ta osa nendest loengutest, mis olid töö suhtes sobivad. Osa võttis kostja ka 2004.a jaanuaris ja juunis toimunud eksamisessioonist vastavalt internetis avaldatule. 28.06.2004 pärast eksami sooritamist sai kostja teada, et ta on eksmatrikuleeritud ning juba 05.07.2004 pöördus kostja poole J.I.A. AS, teatades nõude loovutamise lepingust. Kostja püüdis nii J.I.A. AS-iga kui ka T.Ü.iga tekkinud olukorda selgitada, vaidlustades ka enda eksmatrikuleerimise, kuid tulemusteta. Kostja leiab, et hageja on esitanud nõude, mis põhineb kostja poolt aktsepteerimata arvel. Põhjendamatu on hageja väide, nagu ta poleks ülikooli nõudele tasuda arve, reageerinud, kuna vastavat nõuet ei esitatudki. Ka T.Ü.i raamatupidamise eeskiri nõuab töötajatelt 31. jaanuari seisuga iga-aastaselt nõuete inventuuri läbiviimist ning deebitoridele saldoteatiste väljastamist, kuid seda kostjale ei väljastatud. Eelpoolkirjeldatu näitab ülikooli töötajate hooletust oma tööülesannete täitmisse ja üleolevat suhtumist üliõpilastesse kui lepingupartneritesse (tl 19-21). Esimese astme kohtu otsuse põhjendused Järva Maakohus rahuldas hagi ja mõistis H.K.ult välja 19 237,50 krooni OÜ A.F. kasuks. Kohus mõistis H.K.ult välja riigilõivu 1 400 krooni OÜ A.F. kasuks tasutud riigilõivu katteks ning nõudis H.K.ult 32,30 krooni asja läbivaatamise kulu riigituludesse. Vastavalt T.Ü.i ja H.K.u vahel sõlmitud õppeteenuse osutamise lepingu nr OI-48/1022 p-le 6.4 on üliõpilane kohustatud tasuma õppeteenustasu ülikooli poolt esitatud arvete alusel igal õppeaastal sügissemestri eest hiljemalt 5. juulil. Seega pidanuks H.K. tasuma 2003/2004 sügissemestri õppemaksu 5. juuliks 2003, kuid seda kostja ei teinud. Samas kostja tunnistas, et alates 2003.a kevadest osales loengutel, mis olid töö suhtes sobivad, ja osales ka 2004.a jaanuaris eksamisessioonil vastavalt internetis avaldatule. Seega on tõene T.Ü.i 18.08.2004 kirjas nr l-14/P212791 avaldatu, et H.K. on registreerinud enda ainetele, eksamitele ning arvestustele (tl 30-31). Eeltoodust nähtub, et H.K. on antud perioodil õppeteenust kasutanud. Kuigi lepingu p 6.4 alusel toimub õppeteenustasu tasumine arve alusel, sätestab sama lepingu p 5.2 üliõpilase kohustuse tasuda tähtaegselt õppeteenustasu. Õige on hageja väide, et isegi juhul, kui kostja tõesti arvet kätte ei saanud, mida on kinnitanud tunnistaja M.K., ei omaks see õppeteenustasu maksmise kohustuse kehtivuse suhtes tähtsust, kuna kostja on 2003.a sügissemestril õppetööl reaalselt osalenud ning õppeteenust saanud. TsÜS mõtte kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Seepärast oli T.Ü.il põhjust eeldada, et H.K. juba mitmendat aastat õppiva üliõpilasena oli teadlik lepingujärgsest õppeteenustasu maksmise kohustusest ning arve mittesaamisel pidanuks

2(4)

ta ülikooli sellest koheselt ka informeerima. Seega on hageja nõue põhjendatud TsK § 173 lg 1 alusel, mille järgi tuleb kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaks tähtajaks vastavalt lepingu sätetele. Samuti ei ole TsK § 174 kohaselt lubatud ühepoolne keeldumine kohustise täitmisest. Pooltevahelise lepingu p-st 5.2 tuleneb ka ülikooli õigus nõuda viivist 0,1 % tasumata summast iga viivitatud päeva eest. Seega on viivise nõue TsK § 191 ja 192 alusel põhjendatud ja kuulub kostjalt väljamõistmisele alates 11.07.2003. Kostja esitatud dokumendid ei lükka ümber nõude aluseks olevaid asjaolusid. Ka ei saa olla põhjuseks, mis vabastaks kostja õppeteenustasu maksmisest, saldoteatise mittesaatmine. Kostja väitis, et ülikool on olnud asjaajamises ebakorrektne, mille kinnituseks on ta esitanud õppeteenuse osutamise lepingu nr OI-8517 lisa nr l projekti väites, et ülikool ei ole sellele vastanud ning seega on kostja täiendust lepingule aktsepteerinud (tl 58). Samas nähtub tsiviilasja materjalidest, et nõude loovutamise lepinguga nr NL-060704JM on T.Ü. nõude kostja vastu loovutanud OÜ-le A.F. juba 06.07.2004 (tl 12-14). Seega ei ole kostja esitatud projekt asjakohane ning kohus jätab selle tähelepanuta. Apellatsioonkaebuse põhjendused H.K. esitas otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Alates kevadest 2003 ülikoolilt kostjale arveid ei laekunud. Samuti ei edastanud ülikool kostjale teateid võlgnevuse kohta ega saldoteatisi, nagu seda nõuab T.Ü.i raamatupidamise siseeeskiri. Sellest tulenevalt on T.Ü. rikkunud pooltevahelist lepingut tulenevalt VÕS § 119 mõttest. Arve esitamise kohustus tulenes lepingust. Kostja kohustuse täitmise aeg ei ole saabunud, kuna T.Ü. ei ole teinud tegusid, mille teostamiseni kostja ei saanud oma kohustist täita. 06.07.2004 loovutas T.Ü. nõude hagejale ja sätestas, et nõuete täitmise tähtaeg on saabunud. Kuna eeltulenevalt nõuete täitmise tähtaeg saabunud ei ole, puudub ka alus viiviste arvutamiseks. Vastus apellatsioonkaebusele OÜ A.F. ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt põhjenduste osas TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada ja hagi rahuldada ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel. Poolte vahel oli 15.09.2000. a sõlmitud leping nr OI-48/1022, mille esemeks oli õppeteenuse osutamine. Vaidlust ei ole selles, et kostja ei ole tasunud 2003/2004 sügissemestri eest, kuid õppetööst on ta osa võtnud, mida ta ka ise on tunnistanud. Õppeteenuse osutamise leping oli kestvusleping ja vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 12 lg-le 1 tuleb lepingule alates 01.07.2002 kohaldada tsiviilseadustiku üldosa seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatut. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud vaidluse lahendamisel tsiviilkoodeksi sätteid. VÕS § 619 lg 1 järgi käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandjale) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle 3(4)

selle eest tasu, kui tasus on kokku lepitud. Kolleegium leiab, et õppeteenuse osutamise leping on käsundusleping ja sellest tekkinud suhteid reguleerib võlaõigusseaduse 35. peatükk. VÕS § 628 lg 1 sätestab, et kui käsundisaajale makstav tasu on määratud ajavahemikega, tuleb tasu maksta vastava ajavahemiku möödumisel. Õppeteenuse tasus ja selle maksmise kohustuses on pooled kokku leppinud lepingu p-des 5.2, 6.1, 6.3, 6.4 ja 6.5. Tasu sügissemestri eest 13 500 krooni tuli tasuda hiljemalt 5.juulil. Vaidlust ei ole selles, et kostja õppeteenuse eest tasunud ei ole. Võla suuruse 13 500 krooni osas puudub poolte vahel vaidlus. Kostja on väitnud, et tema võlg ei olnud muutnud sissenõutavaks, kuna lepingu p. 6.4 järgi pidi ta tasuma hageja poolt esitatud arve alusel. Kolleegium leiab, et kostja väide ei ole õige. Kohustus tasuda õppeteenuse eest tulenes lepingust. Lepingu p-des 5.2 ja 6.4 oli kokku lepitud, et tasuda tuleb hiljemalt 5. juuliks. Seega ei sõltunud maksekohustuse tekkimine arve esitamisest ja selle kättesaamisest. Arve on raamatupidamise dokument, mis iseenesest ei tekita maksekohustust. Kostja teadis oma kohustusest õppeteenuse eest tasuda ja ta ei ole väitnud, et tal oleks puudunud teave sellest, kuhu tuleb teenuse eest tasuda. Õppeteenuse eest tasumisega viivitamisel on pooled lepingu p-s 5.3 kokku leppinud viivises 0,1 % viivitatud päeva eest. Kostja on nõudnud viivist perioodi 11.07.2003 (maksetähtaeg arve nr 10414 kohaselt oli 10.07.2003) kuni 08.09.2004 eest summas 5 737,50 krooni. Kostja viivise suurusele vastu vaielnud ei ole, küll on ta väitnud, et viivist ei ole õigust nõuda, kuna võlg ei ole muutnud sissenõutavaks. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kolleegium on eelnevalt tuvastanud, et hagejal oli õigus nõuda kohustuse täitmist alates 05.07.2003. Järelikult oli hageja nõue muutnud sissenõutavaks ja kostja on viivitanud selle täitmisega. Tulenevalt VÕS § 113 lg-st 1 on hagejal õigus nõuda kostjalt rahalise kohustusega viivitamisel viivisintressi maksmist. Seega tuli viivise nõue rahuldada. Eeltoodut kokkuvõttes oli hagejal õigus saada kostjalt 19 237,50 krooni, mille on maakohus kostjalt välja mõistnud. Seega maakohtu otsuse lõppjäreldus hagi rahuldamise kohta on õige. Apellandi väide, et hageja oleks pidanud talle esitama võla kohta saldoteatise, ei tulene poolte vahel sõlmitud lepingust. Samuti ei tulene seadusest, et saldoteatise esitamise või esitamata jätmine tekitaks poolte vahel kohustusi. Kuna maakohtu otsuse lõppjäreldus tuleb jätta muutmata, siis tuleb apellandi kohtukulud TsMS § 60 lg-te 1 ja 8 (kuni 01.01.2006 redaktsioonis) kohaselt jätta tema enda kanda.

Margo Klaar

Ulvi Loonurm

Tiit Kollom

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.