4.Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus Swedbank AS-i kanda.
4.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Swedbank AS (hageja) esitas 22. detsembril 2015 Tartu Maakohtule hagi Tartumets OÜ (kostja I), Janno Jõesaare (kostja II) ja Roomet Lindvere (kostja III) vastu tehingute näilikkuse ja tühisuse tuvastamiseks. Hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt on hageja avalduse ja Tartu Maakohtu 23. jaanuaril 2013 tsiviilasjas nr 2-12-41956 tehtud otsuse alusel algatatud 30. aprillil 2013 kostja II kui võlgniku suhtes täitemenetlus võlgnevuse sissenõudmiseks. Kohtutäituri 5. mai 2015 arestimisaktiga keelati kostjal I teha võlgnikule (kostja II) mistahes rahalisi väljamakseid ning täita võlgniku ees mistahes rahalisi kohustusi. Täitemenetluses tuvastati, et arestimisakti perioodi jooksul on kostja I kandnud korduvalt kostjale II väljamakstavaid summasid viimase abikaasa Maris Jõesaare (kolmas isik) kontole selgitustega: Janno Jõesaarele laenuleping 105/2015 ja laenuleping 108/2015 Janno Jõesaar. Kohtutäitur arestis kolmanda isiku konto. Kolmanda isiku kaebuse kohtutäituri tegevuse peale jättis kohtutäitur rahuldamata. Arestimise tulemusena vähenes nõue kostja II vastu 270 euro 66 sendi võrra. Ülejäänud raha enam kontol ei olnud ja see oli eelduslikult ära kasutatud. Tehtud ülekannetega kolmandale isikule on varjatud kostja I ja kostja II vahelist tasu maksmist eesmärgiga hoida kõrvale täitemenetlusest. Makse selgituses märgitud „laenulepingud“ on näilikud ja tühised. Laenulepingute sõlmimine ei ole eluliselt usutav. Sisuliselt on kostja I andnud makseraskustes laenusaajale (kostjale III) ilma tagatiseta arvelduskrediiti väga suures ulatuses ning laenu väljastati suuliste korralduste alusel. Seejuures on laenu käendanud kostja II, kes ei suuda oma kohustusi täitemenetluses täita, ja kostja I on sellest teadlik. Laenusaajal ja käendajal
puudus maksevõime ja neil olid makseraskused. Laen kanti kolmanda isiku kontole, milleks ei olnud mingit objektiivset põhjust. Kuna ülekanded olid tehtud varjatud tasu maksmiseks, siis ei ole see raha kostjale III kunagi üle läinud. Laenu sihtotstarbeks on märgitud laenusaaja äritegevuse finantseerimine, kuid laenu ei ole sellel otstarbel kasutatud. Ka makse selgitus viitab, et ülekanne tehti otseselt kostjale II. Laenulepingute majanduslik eesmärk on ebaselge ning ebamõistlik. Krediidi kulukuse määr ja käendaja vastutuse määr on ebamõistlikult suur. Näilikkusele viitab ka kostja II kui võlgniku võlausaldajaid kahjustav ja majanduslikult ebaratsionaalne käenduse andmine. Lisaks esitati laenulepingud esmakordselt tsiviilasja nr 2-15-16668 menetlusse, milles kostja I vaidlustas kohtutäituri tegevuse. Mitte keegi ei ole täitemenetluses nõudnud kolmanda isiku vara arestist vabastamist. Hageja õiguslik huvi hagi esitamiseks seisneb laenulepingute näilikkuse tuvastamises, mis võimaldaks tsiviilasjas nr 2-15-14989 esitatud laenulepinguid pidada ebausaldusväärseteks ja võltsitud tõenditeks. Viidatud tsiviilasjas esitas hageja nõude kostja I vastu kahju hüvitamiseks, sest kostja I ei täitnud kohtutäituri arestimisakti ning rikkus teabe andmise kohustust. Seetõttu tekkis hagejale kahju summade näol, mille õiguspärasel tasumisel kostjale II oleks saanud need täitemenetluses sisse nõuda.
2.Kostja I hagi ei tunnistanud, leides, ükski hagis esitatud väide ei saa olla laenulepingute tühisuse tuvastamise aluseks. Laenulepingud on reaalsed, sõlmitud lepingutes märgitud ajal ning kostja I on need nõuetekohaselt täitnud. Kuna kostja I oli nõus raha üle kandma ainult pangakontole, kuid kostja II ja kostja III kontod olid arestitud, tuli raha kanda kolmanda isiku kontole. Lisaks esitas kostja I hagi menetlusse võtmise vastuväite. Vaidluse kõnealuste laenulepingute kehtivuse üle saanuks lahendata tsiviilasja nr 2-15-14989 menetluse raames.
3.Kostja II vaidles hagile vastu, leides, et vaidlusalused laenulepingud on kehtivad. Kostja III soovis kostjalt I raha kostja II vahendusel oma äritegevuseks ning kostja II oli nõus seda käendama. Kuivõrd kostja I oli nõus raha kandma üksnes pangaarvele ja nii laenusaajal kui käendajal olid käsutamispiirangud, siis oli ainsaks raha kandmise kohaks kolmanda isiku konto.
4.Kostja III hagi ei tunnistanud, avaldades, et ta on laenulepingute alusel raha saanud ja kavatseb selle ka tagastada. Laenu on kasutatud sihtotstarbeliselt. Kostja III ei tea täitemenetluse keeldudest ja vaidlustest midagi.
MAAKOHTU LAHEND
5.Tartu Maakohus rahuldas 22. augusti 2016 otsusega hagi ja tuvastas, et kostja I ja kostja III vahel sõlmitud laenulepingud on näilikud ja tühised tehingud. Maakohus jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ja määras menetluskulud rahaliselt kindlaks. Maakohus tuvastas, et kostja I on esitanud tsiviilasja nr 2-15-14989 menetluses tõenditena laenulepingud nr 105/2015 ja nr 108/2015, millest nähtuvalt on kostja I väidetavalt andnud kostjale III laenu ja seda on käendanud kostja II. Hageja vaidles viidatud tsiviilasja menetluses tõenditele vastu, leides, et laenulepingud on võltsitud ja ebausaldusväärsed. Hageja on praeguses menetluses palunud tuvastada kõnealuste laenulepingute näilikkus. Hageja nõude aluseks saab olla tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 368 lg 1 ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lg 1 ja § 89 lg 1. Hagejal on õiguslik huvi tuvastushagi esitamiseks. Täitemenetluse seadustikus (TMS) ei ole sissenõudjapoolset vastuväite esitamise või tehingu tühisusele tuginemise õigust otseselt sätestatud, kuid TMS 118 lg 1 esimese lause viimane osa sätestab sissenõudja õiguse esitada hagi võlgniku suhtes kohustatud kolmanda isiku vastu. Seega, kui on alust arvata, et võlgnik on teinud näiliku tehingu ja selle alusel üle andnud midagi kolmandale isikule või saanud midagi kolmandalt isikult, siis on sissenõudjal õigus esitada kõigepealt tuvastushagi TsMS § 368 lg 1 alusel, tuvastamaks tehingu näilisust ja selle tühisust TsÜS § 89
lg 2 alusel. Seejärel on sissenõudjal õigus nõuda TsÜS § 84 lg 1, VÕS § 1028 jj, TMS § 118 lg 1 esimese lause alusel kolmandalt isikult võlgniku asemel kohustuse täitmist enda kasuks, kohtutäiturile. Tehing on näilik, kui mõlema poole tahe on suunatud üksnes õigusnäivuse tekitamisele (vt TsÜS § 89 lg 1). Olukorras, kus tehingu näilikkusele ei tugine mitte mõni tehingu teinud isikutest, vaid kolmas isik, ei pruugi ükski näiliku tehingu teinud isikutest olla huvitatud tehingu tegeliku sisu ilmnemisest. Seega oleks mõeldamatu piirduda tehingu näilikkuse tõendamisel üksnes tehingu teinud isikute ütlustega. Olukorras, kus isikud on teadlikud käimasolevast täitemenetlusest ja võlgniku tööandja kannab võlgnikuga seotud isikule raha, kannavad isikud tegeliku õigussuhte mittetõendatavuse riski, kui kõik muud asjaolud ja tõendid viitavad tegeliku õigussuhte varjamisele. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige, kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on kostja kontrolli all, hagejal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja kostja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kohtuistungil on tuvastatud, et kostja I majandustegevuseks on metsakinnistute vahendamine (raha laenamine ei ole tema tavapäraseks majandustegevuseks). Kostja II avaldas, et tuleb nõustuda oletusega, mille kohaselt kolmas isik on kontole laekunud raha kasutanud tegelikult isiklikul otstarbel. Hageja on esitatud tõenditega piisavalt tõendanud, et laenulepingud on näilikud ning tal ei ole võimalik esitada täiendavaid tõendeid, kuna kostjatel on ühised huvid ning nad on omavahel pikaajalistes usaldussuhetes. Kostjate esitatud tõendeid ei saa pidada piisavaks, et asuda vastupidisele seisukohale. Kostjad on esitanud laenulepingute tegelikkusele vastavuse kohta laenulepingud, kostja III saldokinnituse, ekraanikuva pildid failiandmetest ja õiendi laenulepingu täitmise kohta. Saldokinnituse ja õiendi laenulepingu täitmise kohta võisid ühiste huvidega kostjad allkirjastada igal ajahetkel. Samuti ei ole lisaks õiendile laenulepingu täitmise kohta esitatud kohtule raamatupidamislikke dokumente, millest nähtuks, et kostja III on laenu kostjale I tagastanud. Ekraanikuva piltidel ei ole tähtsust, sest laenulepingu allkirjastamise kuupäeva tuvastamine ei anna informatsiooni tehingu sisulise hindamise aspektist. Kostjad on esitanud ka tõendamata vastuväited, et kostja III on saanud laenu kindlal otstarbel (äritegevuseks, kahe kinnistu ostmiseks). Kostja II on avaldanud, et kostja on raha kasutanud sihtotstarbeliselt, ning kuna kostja I oli nõus raha kandma üksnes pangaarvele ja nii laenusaajal kui käendajal olid arvelduskontod arestitud, siis oli ainsaks võimaluseks kanda raha kolmanda isiku kontole. Kostjad ei ole eeltoodud väiteid tõendanud. Samuti ei ole kostja I ega kostja II taotlenud tõendite väljanõudmist kostjalt III ega palunud tunnistajana üle kuulata kolmandat isikut või muid võimalikke tunnistajaid. Seega on jätnud kostjad oma tõendamiskoormuse täitmata. Kohus selgitas kostjatele 3. juuni 2016 tsiviilasja uuendamise määruses tõendamiskoormuse jaotumist ning andis kostjatele tähtaja täiendavate tõendite esitamiseks (kostjad I ja II vastasid, et neil ei ole täiendavaid tõendeid esitada, kostja III määrusele ei reageerinud). Kummastavad nii kostja I ja II väited selle kohta, et kosjal III ei ole mitte mingisugust huvi tõendeid esitada. Kostjad I ja II on menetluses läbivalt avaldanud, et kostjale III anti laenu tänu tugevatele ja pikaajalistele usaldussuhetele. Seega jääb arusaamatuks, miks sellistes usaldussuhetes (suurtes summades laenu andmine isikule, kellel esinevad maksehäired) isikud ei peaks võimalusel soovima esitada asjakohaseid tõendeid. Eluliselt usutav ei ole see, et kostja I juures ostu-müügijuhi ülesandeid täitnud kostja II sai selle töö eest miinimumpalka või 100 eurot kuus. Statistikaameti andmete kohaselt oli 2015. aastal keskmine brutopalk metsamajanduse valdkonnas 949 eurot ning kostja I majanduslik seis oli sellel ajal hea. Kostja I on ise avaldanud, et mitteametlik töötasu maksmine oli kostja I ja kostja II vahel tavaline praktika. Kostja II on märkinud, et laenu andmisel kostjale III ei olnud kostja II makseraskustel tähtsust, sest tema makseraskuste põhjused olid kostjale I teada. Kostja I on
märkinud, et igal maksehäirel on oma eel- ja järellugu, mille alusel saab igaüks hinnata konkreetset maksevõimet. Kostja I pidas kostja II makseraskusi hageja tegevuse süüks, mistõttu ei olnud kostja II usaldusväärsust käendajana kahtluse alla seatud. Eeltoodud kostjate seisukohad ilmestavad seda, et kostjad II ja III peavad tekkinud võlgnevuse tasumist hagejale ebaõiglaseks. Tehtud ülekannete majanduslik eesmärk on raskesti mõistetav. Kostja II selgitas kohtuistungil, et raha anti kostjale III kinnistute ostmiseks, millised ta oli ise üle vaadanud ja seal kasumi teenimisvõimalust näinud. Eeltoodu on kaheldav, kuivõrd kolmanda isiku kontole kantud summad olid vahemikus 345-5900 eurot ja kostja I esindaja avaldas, et ülekandeid tehti vastavalt võimalustele ja laenusaaja vajadustele. Näilikule tehingule võib mh viidata raskesti mõistetav ülekannete majanduslik eesmärk. Kostjad ei ole veenvalt ümber lükanud fakti, miks kolmanda isiku kontole tasutud summade makseselgituses oli läbivalt märgitud „Janno Jõesaarele“. See võiks olla mõistetav üksiku ülekande puhul, kuid praegusel juhul on sellise selgituse saanud ülekandeid rohkem kui üks. Eeltoodud tõendite analüüsist tuleneb, et laenulepingute sõlmimise tegelik eesmärk oli tekitada ettekujutus laenulepingutest kostja I ja kostja III vahel selleks, et tasuda kostjale II varjatult töötasu kolmanda isiku vahendusel. Tegemist on näilike ja tühiste tehingutega.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6.Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Maakohus kaldus asja lahendamisel ebaõigesti kõrvale reeglipärasest tõendamiskoormuse jaotusest. Hageja ei ole oma väiteid tehingu näilikkuse kohta tõendanud. Kostjad on esitanud tõendid, mis kinnitavad, et kostja I laenas kostjale III raha, ta on selle kätte saanud ja ka tagastanud. Sellises olukorras ei saanud kohus väita, et tegemist on mingi teise tehingu varjamisega. Kohus on rajanud otsuse tehingute näilikkuse eeldusele. Kohatu on karistada kostjat I selle eest, et kostja III ei ole suvatsenud tõendeid esitada. Kostjal I ei ole kostjaga III mingit suhet peale laenusuhte ning ta ei saa sundida viimast esitama tõendeid, kuidas raha kostjani III jõudis ja kuidas ta raha kasutas. Samuti ei selgu kohtuotsusest, mida oleks asjas andnud kostja II või kellegi teise ülekuulamine. Maakohus on hinnanud oma järelduse tegemisel tõendeid meelevaldselt, kallutatult ja asjatundmatult. Järeldus kostja II töötasu kohta põhineb oletusel. Hinnang käendaja vastutuse määrale ei ole asjakohane (see ei näita tehingu näilikkust). Kostjad ei ole mitte ühegi avaldusega väitnud, et kohtuotsusega tunnustatud võlga ei peaks tasuma. Asjaolust, et raha laenamine ei ole kostja I põhitegevuseks, ei saa teha mingeid järeldusi tehingu kehtivuse kohta. Väär on väide, et kostja I ei ole esitanud raamatupidamislikke dokumente, millest nähtuks, et kostja III on laenu kostjale I tagastanud (esitatud õiend oligi raamatupidamislik dokument). Maakohus menetles põhjendamatult praegust asja eraldi menetluses (hagi tulnuks tagastada), sest vaidluse esemega seonduvad asjaolud saanuks tuvastada tsiviilasja nr 2-15-14989 menetluse käigus. See, et hagejal võis olla huvi tuvastushagi esitamiseks, ei ole piisav asjaolu tuvastushagi eraldi menetlemiseks. Maakohtu otsusest ei selgu, miks kohus ei kohaldanud menetluskulude jaotamisel TsMS § 165 lg-t 1. Kuivõrd kostjad ei ole solidaarvõlgnikud, tulnuks viidatud sätte järgi jaotada menetluskulud hagi rahuldamisel kostjate vahel võrdselt.
7.Hageja vaidles kostja I apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 22. augusti 2016 otsus tuleb tühistada ning Swedbank AS-i hagi Tartumets OÜ, Janno Jõesaare ja Roomet Lindvere vastu tehingute näilikkuse ja tühisuse tuvastamiseks tuleb jätta läbi vaatamata. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
7.Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et maakohus menetles põhjendamatult praegust asja eraldi menetluses, sest vaidluse esemega seonduvad asjaolud tuleks tuvastada tsiviilasja nr 2-15-14989 menetluses (eeltoodu kehtib kostja I suhtes). Kostja II ja kostja III vastu tuvastushagi (TsMS § 368 lg 1) esitamiseks puudub hagejal õiguslik huvi. Nähtuvalt asja materjalidest esitas hageja tuvastushagi kostjate vastu Tartumets OÜ ja Roomet Lindvere vahel sõlmitud laenulepingute nr 105/2015 ja 108/2015 näilikkuse ja tühisuse tuvastamiseks. Viidatud laenulepingutest nähtuvalt on kostja I laenuandja, kostja III laenusaaja ja kostja II käendaja. Lepingute p-s 4 leppisid pooled kokku, et laenusumma makstakse välja laenusaaja suulise korralduse alusel käendaja vahendusel sularahata arvelduse korras Maris Jõesaare kontole.
9.Hageja väitel seisneb tema õiguslik huvi tehingute tühisuse tuvastamiseks selles, et tsiviilasjas nr 2-15-14989 on ta esitanud kahju hüvitamise nõude kostja I vastu. Maakohus on nõustunud sellega, et hagejal on tuvastushuvi, mis seisneb kahju hüvitamise nõude aluseks olevate asjaolude tuvastamises. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga. Eelkõige märgib ringkonnakohus, et võlaõiguslik laenuleping, millest tekkinud võlasuhte osaliseks hageja ei ole, ei tekita, muuda ega lõpeta tema suhtes tsiviilõigusi ega -kohustusi. Võlaõiguslikust lepingust tekivad õigused ja kohustused vaid selle võlasuhte osalistele. Samas saab kolmas isik tugineda võlaõigusliku lepingu tühisusele, kui tal on selleks õiguslik huvi. Ringkonnakohtu arvates puudub hagejal kostja II vastu igasugune õiguslik huvi tuvastushagi esitamiseks. Kostja II ei ole olnud laenulepingute nr 105/2015 ja 108/2015 pooleks ning seetõttu laenulepingute väidetav tühisus ei saa mõjutada hageja õigusi kostja II suhtes. Laenulepingutes kokkulepitu, mille kohaselt laenusumma makstakse välja laenusaaja suulise korralduse alusel käendaja (s.o kostja II) vahendusel sularahata arvelduse korras Maris Jõesaare kontole, ei anna alust väita, et hagejal on õiguslik huvi laenulepingute pooleks mitteoleva isiku vastu tuvastushagi esitamiseks.
10.Ringkonnakohus leiab, et antud juhul puudub hagejal õiguslik huvi tuvastushagi esitamiseks ka kostja III vastu. Tuvastushagi rahuldamisest või mitterahuldamisest ei tulene hagejale õigusi kostja III suhtes, s.o laenulepingute nr 105/2015 ja 108/2015 väidetav näilikkus ei mõjuta kuidagi hageja õigusi kostja III suhtes. Antud juhul on hageja esitanud kostja I vastu hagi kahju hüvitamiseks (tsiviilasi nr 2-15-14989). Maakohus on vastava hagi menetlusse võtnud 23. oktoobril 2015. Seega on hageja esitanud lisaks sooritushagile kostja I vastu ka tuvastushagi. Riigikohus on asunud seisukohale, et juhul, kui hageja esitab lisaks sooritushagile tuvastushagi, mille eseme kohta tuleb nagunii teha otsustus sooritushagi kohta tehtava kohtulahendi põhjendustes, on tuvastushagi ja sooritushagi käsitatav sama hagina samade poolte vahel (vt näit Riigikohtu 17. detsembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-12, p 14). Seetõttu pidi maakohus keelduma TsMS § 371 lg 1 p 5 järgi menetlemast hageja nõuet kostja I vastu tuvastada laenulepingute nr 105/2015 ja 108/2015 näilikkus ja tühisus, kuna sama vaidlus tuleb lahendada hageja sooritusnõude lahendamisel nagunii. Kostjate II ja III vastu oleks pidanud maakohus keelduma hagi menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p-i 1 alusel. Pärast hageja esitatud tuvastusnõude ekslikku menetlusse võtmist oleks maakohus pidanud jätma hagi läbi vaatamata TsMS § 423 lg 1 p-i 4 ja lg 2 p-i 1 järgi.
Kuna maakohus seda ei teinud, tuleb maakohtu vaidlustatud otsus tühistada ning jätta Swedbank AS-i hagi Tartumets OÜ, Janno Jõesaare ja Roomet Lindvere vastu tehingute näilikkuse ja tühisuse tuvastamiseks TsMS § 423 lg 1 p 4 ja lg 2 p 1 järgi läbi vaatamata.
11.TsMS § 168 lg 2 kohaselt kannab hageja menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata. Kuna ringkonnakohus jätab hagi läbi vaatamata, siis jäävad menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast käesoleva määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.