Pankrotiõigus › Füüsilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

kättesaamist ja sellega tutvumist oma allkirjaga. Võlausaldaja andis teatises võlgnikule täiendavalt aega laenulepingu korrektseks täitmiseks kuni 01.09.2005. Hoolimata võlausaldaja suulistest ettepanekutest võlgnikule leping täita ja laenusumma tagastada ning nimetatud kirjalikust meeldetuletusest ei ole võlgnik käesoleva hetkeni võlgnevust tasunud. Käesoleval hetkel võlgneb võlgnik võlausaldajale 65 047 krooni, kuna jätkuvalt on täies ulatuses tasumata laenulepingu alusel ülekantud laenusumma 40 000 krooni, samuti intressid 5% laenusummalt igakuiselt. Kuna laenulepingu järgset kohustust ei ole täidetud ja laenusumma tagasimaksmisega on oluliselt viivitatud, siis on võlausaldajal õigus nõuda lisaks põhivõlgnevusele ka viivise tasumist võlgnetavalt summalt ja intressidelt. Võlgnik ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Vaatamata pretensioonidele ja pankrotihoiatuse esitamisele ei asunud võlgnik tekkinud võlgnevust likvideerima. Tulenevalt eeltoodust palus võlausaldaja välja kuulutada võlgniku pankroti. Võlgniku vastuväited Võlgnik tunnistas võlga 40 000 krooni ulatuses, kuid vaidles vastu intressidele ja viivisele. Võlgniku maksejõuetus on ajutine ja kuna tal on nüüdsest olemas töökoht ning on tekkimas füüsilisest isikust ettevõtjana iseseisev erapraksis õigusteenuste osutamise erialal, siis on loota, et võlgniku maksevõime paraneb ja kohustuste mittetäitmine on vaid ajutine. Pankrotiavalduse esitamine on olnud ennatlik ja õigusvastane, kuna piisavalt ei ole tõendatud võla olemasolu pankrotiavalduses märgitud suuruses ning ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis tõendaks võlgniku maksejõuetuse püsivat iseloomu. Võlausaldaja poolt nimetatud täiteasjadest on osad lõpetatud ja ülejäänute suhtes on koostatud maksegraafikud, mida võlgnik jõudumööda täidab. Võlgnik palus jätta võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamata ja pankroti välja kuulutamata. Ajutise pankrotihalduri arvamus Ajutine haldur leidis, et võlgnik ei suuda oma majanduslikust olukorrast tulenevalt võlgu tasuda. See suutmatus on kestnud pikemat aega, st välja on kujunenud alaline maksejõuetus ja välja tuleb kuulutada pankrot. Halduri aruande kohaselt on võlgnikule kuuluva vara kaudne väärtus 670 000 krooni. Võlgniku lühiajalisi sissenõutavaid kohustusi on teada kokku 303 123,23 krooni ulatuses. Pikaajalisi kohustusi on teada (võttes arvesse asjaolu, et eluasemelaenu võtjad on mõlemad abikaasad ja panga nõue rahuldatakse ka I. K. abikaasa mõttelise osa arvel) 265 000 krooni ulatuses. Pankrotivara eeldatav suurus on ca 600 000-670 000 krooni. Pankrotimenetluse kulud koos ajutise halduri ja halduri tasude ning riiklike maksudega moodustavad ca 150 000 krooni. Eeltoodust järeldub, et pankrotivarast piisab pankrotimenetluse kulude katmiseks. Halduri aruande kohaselt vara pankrotivarasse tagasivõitmise või –nõudmise võimalused esialgsetel andmetel puuduvad. Võlgnik tunnistas ajutisi makseraskusi, mis tekkisid 2003.a. Halduri aruande kohaselt on makseraskuste põhjuseks muu asjaolu PankrS § 22 lg 5 mõttes. Raske juhtimisvea või pankrotikuriteo tunnuseid võlgniku käitumises ei ole esialgu tuvastatud. Võlgnik avaldas haldurile, et ta soovib võlgade kustutamiseks võtta pangast laenu. Ajutise halduri arvates ei anna pank võlgnikule täiendavalt laenu. Võlgnik tegutseb kinnisvaramaaklerina, mis kinnisvarabuumi tingimustes võimaldab teenida raha ja teatava pikema perioodi vältel võlgu vähendada. Võlgnik on maksejõuetu ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine.

Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused

Kohus kuulutas välja I. K. pankroti ja nimetas pankrotihalduriks P. S.. Ajutise halduri arvamuse kohaselt on võlgnikul maksuvõlg 219 krooni, võlad AS-le S. Ü. 20 000 krooni, AS-le H. 14,23 krooni, A. I.-le 45 000 krooni, AS-le S. 4500 krooni, I. T.-le 65 000 krooni, KÜ-le V. 4 82 000 krooni, E. K.-le 28 000 krooni, I. K.le 10 000 krooni, Rahandusministeeriumile 30 000 krooni ning tasumata rahatrahvid 700, 700 ja 17 000 krooni. Võlgnikul on seega lühiajalisi kohustusi kokku 303 123,23 krooni ja pikaajalisi kohustusi AS S. E. Ü. ees 265 000 krooni. Seega on võlgnikul kohustusi kokku 568 123,33 krooni. Võlgniku hinnangul on tal lahusvara 766 900 krooni, millesse on arvestatud võlgniku eluaseme hind. Asjas puudub vaidlus selles, et võlgnik on võlausaldaja esindaja 07.09.2005 pankrotihoiatuse kätte saanud. Küll aga ei ole võlgnik asunud võlausaldajale laenu tagastama pärast pankrotihoiatuse saamist. Ajutise halduri arvamuse kohaselt on võlgniku makseraskuse põhjuseks muu asjaolu PankrS § 22 lg 5 mõttes. Raske juhtimisvea või pankrotikuriteo tunnuseid võlgniku käitumises ei ole ajutine haldur tuvastanud. Võlausaldaja on tõendanud pankrotiavalduse aluseks oleva nõude olemasolu laenusumma 40 000 krooni osas võlgniku vastu ja põhistanud viimase maksejõuetuse vastavalt PankrS § 10 lg 2 p-le 1. Lähtudes ajutise halduri arvamusest tuleb asuda seisukohale, et võlgnik on maksejõuetu ja maksejõuetus ei ole ajutise iseloomuga. Kohus pidas võimalikuks pankroti välja kuulutada. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused I. K. palus linnakohtu otsuse tühistada. Võlgniku majanduslik olukord on olnud hetkel ebastabiilne, kuid võlgniku maksejõuetus on tõendamata. Pankroti väljakuulutamiseks ei saa võlgniku maksejõuetus olla ajutine. Võlgnik töötab õigusbüroos, kus ta põhipalgaks on 2690 krooni. Võlgnik sõlmis töövõtulepingu õigusteenuste osutamiseks OÜ-ga M., kes võlgneb talle teenustasu. Võlgnik on registreeritud ka füüsilisest isikust ettevõtjana ja tal on tekkimas iseseisev erapraksis õigusteenuste osutamise tegevusalal. Sellega on tõendatud võlgniku maksevõime potensiaal ja hetkelise ebastabiilsuse paranemine tulevikus. Tõendamist ei leidnud võlgniku maksejõuetus. Ta esitas ajutisele pankrotihaldurile nimekirja kõikidest oma varadest, õigustest ja sissetulekutest, mis ületavad kohustused. Vastused apellatsioonkaebusele I. T. ja pankrotihaldur P. S. palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning linnakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus, tutvunud esitatud materjaliga, leidis, et ükski apellatsioonkaebuse väide ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. PankrS § 31 lg 1 kohaselt kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. Võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine (PankrS § 1 lg 2). Ebaõige on võlgniku väide, et tõendamist ei leidnud, et ta on maksejõuetu. Võlgnik ei ole esitanud tõendeid selle kohta, mis tõendaks, et ta on võimeline tekkinud võlad tasuma ja et tal oleks piisavalt vara, mida realiseerida võlgnevuste tasumiseks. Võlgnik on ise väitnud, et

tema majanduslik olukord on ebastabiilne. Samuti on võlgnik kohtumenetluse käigus lubanud, et ta tasub võlausaldajale võla hiljemalt 31.12.2005, kuid pole seda siiani teinud. Kohtutäituri juures on sundtäitmisel võlgnikult kohtuotsustega erinevate isikute kasuks välja mõistetud rahalised nõuded, k.a esimesest abielust sündinud tütre elatise nõue. KÜ Virbi 4 on esitanud võlgniku vastu kohtule hagi üüri ja kommunaalteenuste võlgnevuse 91 560,95 krooni väljamõistmiseks. Võlgnikul on Haridus- ja Teadusministeeriumile tagastamata õppelaen koos intressi ja viivisega summas 40 396 krooni. See, et võlgnik teenib kuus 2690 krooni, ei ole piisav tekkinud võlgnevuste tasumiseks. Võlgniku maksejõulisust ei tõenda see, et ta on registreerinud end füüsilisest isikust ettevõtjana ja väidetavalt osutab õigusabi. Pankrotihalduri vastusest apellatsioonkaebusele nähtub, et I. K. on lõpetanud õigusabi osutamise. Samuti kinnitab pankrotihaldur jätkuvalt, et kostja on püsivalt maksejõuetu. Kohus on kõigile tõenditele kogumis hinnangu andnud ja õigesti leidnud, et võlgniku makseraskused ei ole ajutised vaid tekkinud pikema aja jooksul. Võlgnikul puudub likviidne vara, mida oleks olnud võimalik täitemenetluses võlgade katteks realiseerida. Ta pole ka ise oma vara arvel soovinud võlgu tasuda. Võlgnikule kuulub pool ühisvarast, kuid ühisvara on jagamata. Eeltoodust tulenevaga on leidnud tõendamist, et võlgniku on püsivalt maksejõuetu, mistõttu oli põhjendatud esimese astme kohtu poolt välja kuulutada võlgniku pankrot. Kuna kohus jättis võlgniku kaebuse rahuldamata ja apellatsioonkaebus rahuldamisele ei kuulu, siis tuleb jätta rahuldamata ka võlgniku taotlus kohtukulude väljamõistmiseks.

R. Allikvere

M. Klaar

V. Lips

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.