2-05-452/1 - Pankrotiõigus - Muud hagimenetluse pankrotiasjad - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

I Asjaolud MM (edaspidi hageja) esitas füüsilise isiku JM’i (pankrotis, isikukood XXX) pankrotimenetluses nõude kokku summas 808 054.00 krooni, milline tuleneb hageja ja JM’i (pankrotis) vahel 15.11.1999 ja 25.09.2000 sõlmitud laenulepingutest. JM’i (pankrotis) 14.01.2005 toimunud võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolekul vaidlustasid SOÜ (edaspidi kostja 1) ja AS D (edaspidi kostja 2) hageja nõude täies ulatuses. 15.02.2005 esitas hageja kohtule hagi kostjate vastu nimetatud nõude tunnustamiseks füüsilise isiku JM’i (pankrotis) pankrotimenetluses. II Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt andis hageja JM’ile (pankrotis) 15.11.1999 sõlmitud lepinguga laenu 130 000.00 krooni ja 25.09.2000 sõlmitud lepinguga 150 000.00 krooni. Koos intressi ja viivistega on nõude suuruseks 808 054.00 krooni. Kostjad ei ole põhjendanud, miks nad nimetatud nõude vaidlustasid. Eeltoodu alusel palub hageja tunnustada nimetatud nõuet JM’i (pankrotis) pankrotimenetluses. 04.05.2005 toimunud eelistungil selgitas hageja, et tal oli laenude andmise hetkel nii palju sularaha, kuna ta sai oma lastetutelt tädidelt päranduseks kinnisvara, mille võõrandas. Sisulisel kohtuistungil jäi hageja nõude juurde ja lisas, et kostja 1 poolt välja toodud teised tsiviilasjad ei puutu antud juhul asjasse, mistõttu need tuleks jätta arvestamata. III Kostja 1 seisukoht Kostja 1 on seisukohal, et hageja nõudeavaldus ei vastanud pankrotiseaduse sätetele, kuna nõude alus ei ole piisava selgusega tõendatud. Nõude aluseks on hageja märkinud laenulepingud, mis äratavad kostjas kahtlusi. Esiteks on ebatavaline, et laenu anti nii suurtes summades sularahas. Tavaliselt toimub sellistes suurusjärkudes sularahaga arveldamine juhtumil, kui soovitakse raha päritolu varjata või on tehtud näilik tehing. Kahtlusi süvendab ka laenulepingute ajaline suhe. Nimelt 15.11.1999 sõlmitud laenulepingu alusel oli väidetav raha tagasimaksmise kuupäev 15.11.2000, millal kuulus intressidega koos tagasimaksmisele 156 000.00 krooni. Teine laenuleping sõlmiti aga vaid veidi enne esimese laenu tagasimakse tähtpäeva ja praktiliselt samas summas, kui oleks tagastamisele kuulunud esimese laenulepingu alusel. Kostjale ei ole selge ka nimetatud raha liikumine ning ta leiab, et välistatud pole ka võimalus, et teise laenulepingu summadega esimene laen kustutati. Kostja kahtlusi suurendab see, et JM (pankrotis) võlgneb hagejale aastaid suuri summasid, kuid hageja pole selles suhtes mingit tõendatavat aktiivsust üles näidanud. Eeltoodud põhjustel vaidlustaski kostja hageja nõude ja palub jätta hagi rahuldamata ning kohtukulud hageja kanda. Sisulisel kohtuistungil jäi kostja esindaja samade seisukohtade juurde ja lisas, et kohtu menetluses on peale antud tsiviilasja veel neli tsiviilasja, kus sarnaselt käesoleva tsiviilasjaga paluvad JM’i (pankrotis) pankrotimenetluses oma nõudeid tunnustada mitmed isikud. Eranditult kõiki viidatud tsiviilasju iseloomustavad laenulepingud suurtele summadele, mis on JM’ile (pankrotis) üle antud sularahas. Kokku on viis erinevat isikut JM’ile (pankrotis) laenanud sularahas kaheksal erineval korral 1 625 000.00 krooni. Koos kõrvalnõuetega moodustavad JM’ile sularahalaenudelt antud nõuded 4 004 787.00 krooni. Kuna käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus võlgnikul on kasulik väita, et ta tõepoolset on võlgu, siis on kostja poolt äärmiselt raske tõendada laenu mitteandmist hageja poolt. Tegemist on negatiivse asjaolu tõendamisega. Samuti ei saa tunnistajate ütlustega tõendada laenulepingute täitmist, mis peavad olema sõlmitud kirjalikus vormis. Eeltoodust tulenevalt kostja leiab, et hagiavaldus on täies ulatuses tõendamata ja puudub igasugune õiguslik alus selle rahuldamiseks. IV Kostja 2 seisukoht Kostja 2 vaidleb samuti hagile vastu põhjusel, et hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit JM’ile (pankrotis) raha üleandmise kohta. Samuti viitab laenulepingute rahatusele hageja tegevus

nimetatud pankrotimenetluses. Peale selle ei ole antud tsiviilasja materjalidest nähtuvalt viivised muutunud sissenõutavaks, kuna laenude tagasimaksmise tähtaegu ei ole lepingutes kindlaks määratud. Juhul, kui kohus asub siiski seisukohale, et hageja nõue on põhivõla osas seaduslik ja põhjendatud, siis kostja leiab, et viivised ei kuulu välja mõistmisele, kuna intress on piisavalt suur, et korvata hageja kahju. Vähendada tuleks ka leppetrahvi, kuna see on ülemäära suur. Eeltoodu alusel palub kostja jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud hageja kanda. Sisulisel kohtuistungil jäi kostja esindaja seisukohtade juurde. V Kohtu seisukoht Kohus, kuulanud ära poolte seletused ja tunnistaja JMi (pankrotis) ütlused ning uurinud ja hinnanud esitatud tõendeid kogumis, leiab, et hagi on tõendatud ja põhjendatud ning kuulub rahuldamisele, kuid summaliselt vähendatud ulatuses viiviste vähendamise arvel. Pankrotiseaduse (PankrS) § 106 lg 1 kohaselt, kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet ei tunnustatud, otsustab selle tunnustamise kohus võlausaldaja hagi alusel. Nõue on esitatud hageja ja pankrotivõlgniku vahel 15.11.1999 ja 25.09.2000 sõlmitud laenulepingute (t lk 8, 9) alusel. Kuna vaidlusalune võlasuhe tekkis enne 1.juulit 2002, tuleb vastavalt võlaõigusseaduse jne rakendamise seaduse (VÕSRS) §-le 11 kohaldada antud vaidluse lahendamisel kuni 01.07.2002 kehtinud seadust, s o tsiviilkoodeksit (TsK). TsK § 272 lg 1 kohaselt andis laenulepingu alusel üks pool (laenutaja) teise poole (laenaja) omandusse raha või liigitunnustega piiritletud asjad, laenaja aga kohustus laenutajale sama summa raha tagastama ning lg 2 kohaselt loeti laenuleping sõlmituks raha üleandmise momendist. TsK § 273 kohaselt pidi laenuleping summaga üle 50.00 rubla olema sõlmitud kirjalikus vormis. Hageja on esitanud nõude tõendamiseks tema ja laenusaaja poolt allkirjastatud laenulepingud, milledelt nähtub, et lepingute allkirjastamisega kinnitas laenusaaja, et sai laenu vastavalt summades 130 000.00 krooni ja 150 00.00 krooni, et raha anti talle üle lepingute sõlmimisel, et tagastamise tähtaegadeks olid vastavalt 15.11.2000 ja 25.09.2001 ning et intressi määraks lepiti kokku 20% aastas ja viivise määraks 0,5% tähtaegselt tasumata summalt päevas. Menetluse kestel esitas hageja kohtule lisaks laenusaaja omakäeliselt kirjutatud laenulepingu 09.07.1999 (t lk 125) ja võlakirja 15.11.1999 (t lk 126), millede kohaselt laenusaajana J.Milkop kinnitab, et sai hageja käest vastavalt 70 000.00 krooni ja 60 000.00 krooni, millised kohustus tagastama vastavalt mitte hiljem kui 20.06.2000 ja 15.11.2000 ning et viivise määraks on 0,5% ja intressi määraks 20%. Lisaks tõendab nii tehingute sõlmimise asjaolusid kui rahasummade liikumist tunnistajana menetluses osalenud laenusaaja. Tema ütluste kohaselt (hoiatus t lk 199-200, ütlused t lk 203) sõlmis ta hagejaga laenulepinguid 4-l korral, s o juulis ja novembris 1999 kirjutas käsikirjalised lepingud summadele 60 000.00 ja 70 000.00 krooni, millised novembris vormistati üheks lepinguks summaga 130 000.00 krooni; neljas leping vormistati septembris 2000 summale 150 000.00 krooni; laenuraha andis hageja talle üle lepingute sõlmimisega samal ajal sularahas 100-tes ja 500-tes kupüürides; 15.11.1999 lepingus näidatud summa oli ta osaliselt saanud juba varem kätte, s o esimese käsikirjalise lepingu sõlmimisel; kõik käsikirjalised lepingud kirjutas ta hageja büroos; raha oli tal vaja ehitusfirma JOÜ käibevahendite katteks ning raha pani ta selle firma kassasse ning sealt läks see kas firma pangaarvele või ostudeks; arvutil vormistatud lepingute väljatrükkimise kohta ta täpselt ei mäleta --- kas toimus see hageja büroos või olid need tal endal kaasas, kui hageja büroosse läks; hageja on talt ka enne pankrotimenetlust nii isiklikult kui sõbra kaudu raha tagasi küsinud, kuid raha puudumise tõttu ei olnud see võimalik. Sisuliselt sama on nii lepingute sõlmimise aja ja koha ning rahade üleandmise aja ja koha kohta kinnitanud menetluse kestel ka hageja. Lisaks seletas ta laenatud raha päritolu kohta, et tegemist oli pärandvara võõrandamisest saadud sularahaga.

Kostjad on pannud menetluse kestel kahtluse alla nii lepingute vormistamise asjaolud kui rahasummade tegeliku liikumise vaidlusaluste tehingute alusel. Kohtule on esitatud rida väiteid ja kaudseid tõendeid, millised kogumis teoreetiliselt saaksid ja võiksid kõigutada eelkõige kirjalike laenulepingute, aga ka nimetatud tõendite koosmõjus tunnistaja ütlustega, alusel kohtule tekkinud veendumust hageja nõude õigsuses. Kostjate taotluses viidi menetluses läbi kaks dokumendiekspertiisi (aktid t lk 145-146, 176-177). Ekspertide arvamuste kohaselt on mõlemad trükitud lepingud vormisttaud samaliigilistele kirjapaberitele ning ei ole välistatud, et paberid kuuluvad samale tootjale ja samasse paberipartiisse; erinevate kuupäevadega lepingutel on allkirjad kirjutatud erinevate kirjutusvahenditega; ei ole välistatud, et lepingud on vormistatud samas arvuti-printersüsteemis, sama algfaili alusel, puuduvad tunnused, mis viitaksid erinevate printerite kasutamisele; käsitsikirjutatud lepingud on kirjutatud samaliigilistele kirjapaberitele, kuid need on erinevad trükitud lepingute kirjapaberist; nelja dokumendi puhul on kasutatud vähemalt nelja erinevat kirjutusvahendit; dokumentide kirjutamise ja allkirjastamise aega ei ole võimalik määrata. Kohus on asja sisulise uurimise tulemusena seisukohal, et kostjate vastuväited ei suutnud piisavalt kirjalikke laenulepinguid kõigutada ega tekitada kohtul veendumust, et tegemist on tõepoolest rahatute lepingutega. Kohtul on kirjalikult sõlmitud laenulepingud, milledele allakirjutanud isikud kinnitavad nii lepingute sõlmimist kui nende alusel sularaha liikumist. Sularaha sellistes kogustes ühelt füüsiliselt isikult teisele otse, ilma pangaasutuse vahenduseta, üleandmine ei olnud ega ole senini kuidagi seadusega vastuolus. Ka ei olnud see kohtupraktikast nähtuvalt mitte väga erandlik laenuandmise viis kuni umbes aastani 2000 (kohtupraktikas on sarnaseid olukordi tuvastatud korduvalt). Asjaolu, kas laenulepingud olid vormistatud koheselt rahasummade üleandmisel või hiljem, laenusuhte tuvastamisel sisulist tähtsust ei oma. Põhimõtteliselt oli laenuandjal ja –võtjal õigus kirjalik leping vormistada ka peale rahasummade üleandmist ning need lepingud oleksid olema ikkagi kehtivad. Antud vaidluse puhul eelnev kohtu teoreetiline käsitlus aga tähtsust ei oma, kuna lepingute hilisem vormistamine tõendamist ei leidnud. Ainus ebakõla esineb 15.11.1999 trükitud lepingu puhul, kus on väidetud, et kogu selles nimetatud laenusumma anti üle lepingu sõlmimisel. Menetluse käigus aga leidis tõendamist, et osa sellest oli juba varasemalt üle antud 09.07.1999 käsikirjalise lepingu alusel. Lepingu kehtivuse seisukohalt on tegemist ebaolulise asjaoluga ning eelneva laenusuhte uue lepinguga vormistamine laenusuhte kehtivusele mõju ei avalda. Samal põhjusel on ebaoluline ka asjaolu, kas aastase vahega vormistatud lepingud olid sõlmitud samaliigilisele paberile või mitte. Kuigi ekspertiis ei välista, et võis olla tegemist ka samast partiist pärit paberilehtedega, on kohtu jaoks loogiline hageja poolt kohtuvaidluses repliigi korras esile toodud asjaolu, et aastatel 1999-2000 tegeles ta advokaadina enamuses kriminaalasjadega, millede menetlustes kohtupraktikast teadaolevalt ei vormistatud sellises hulgas paberkandjal dokumente, kui näiteks tsiviilasjades ja rääkimata käesoleva ajahetke menetlustest. Asjaolu, et pankrotimenetluses on ilmnenud, et samale isikule on kokku viis isikut andnud kokku kaheksal korral sularahas laenu, antud vaidluse lahendamisel kohtu arvates tähtsust ei oma. Nimetatud asjaolu võib küll tekitada teistes võlausaldajates nördimust, kuid konkreetsele laenusuhte kehtivusele see mõju ei avalda. Summas üle 1,6 miljoni sularaha saamine füüsilistelt isikutelt annab ilmselt tunnistust laenaja isiku karismaatilisusest ja/või veenmisoskusest või muudest taolistest isikuomadustest, kuid antud kohtuvaidluses see tähtsust ei oma. Ka ei nõustu kohus kostja 1 esindaja väidetega hageja poolt tõendamiskoormuse täitmata jätmisele. Hageja on tõendanud raha üleandmist kirjalikus vormis sõlmitud laenulepingutega, mille punkti 1.1 kohaselt on laenusaaja selgesõnaliselt kinnitanud lepingu allkirjastamisega laenusumma kättesaamist. Sama asjaolu on tõendatud ka tunnistaja (laenusaaja) ütlustega. Kohus on seisukohal, et selliselt tõendamisega on hageja oma tõendamiskoormuse täitnud. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja nõue kuulub JMi pankrotimenetluses

tunnustamisele vastavalt PankrS § 153 lg-le 1 II rahuldamisjärgus kui muud tähtaegselt esitatud tunnustatud nõuded. Nõude suuruse määramisel lähtub kohus hageja kui võlausaldaja poolt pankrotihaldurile esitatud võlanõude täpsustuse avaldusest 12.01.2005 (t lk 84). Selle kohaselt koosneb nõue järgmistest summadest: 15.11.1999 leping --- 130 000.00 krooni põhivõlga, 123 943.70 krooni intresse; 25.09.2000 leping --- 150 000.00 krooni põhivõlga, 120 985.15 krooni intresse. Nii viivise kui intressi määrad olid lepingutes kokku lepitud. Viiviste osas nõustub kohus kostja 2 seisukohaga, et viivise hagetav suurus on ülemäära suur ja seda tuleb vähendada 1⁄2 võrra. Kuigi hageja poolt nõutav suurus vastab väljakujunenud kohtupraktikale selles osas, et ei ületa põhivõla suurust, lähtub kohus TsK § 194 lg-st 1, mille kohaselt juhul, kui tasumisele kuuluv viivis on ülemäära suur, võrreldes kreeditori kahjuga, on kohtul õigus seda vähendada, kusjuures arvesse tuleb võtte muuhulgas kohustisest osavõtvate kodanike varalist olukorda. Antud juhul võttis nõude tunnustamise avalduse esitamise ajaks kohustisest osa võlausaldajana EV-s tuntud vandeadvokaat ja võlgnikuna maksejõuetuse tõttu pankrotis olev füüsiline isik. Seega on tegemist äärmiselt erinevas varalises olukorras olevate isikutega. Ka ei tõendanud hageja talle mitteõigeaegse laenu tagastamisega tekitatud kahju suurust. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et viiviste osas kuulub nõue tunnustamisele vastavalt summades 65 000.00 krooni ja 75 000.00 krooni. Seega moodustab tunnustamisele kuuluv summa kokku 664 928.85 krooni. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 alusel kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist (01.01.2006) alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Seega tuleb hagi rahuldamise korral mõista kostjatelt võrdeliselt välja hageja kasuks kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS-i § 60 lg 1 ja § 61 lg 1 p 1 alusel hageja poolt tasutud riigilõiv 80.00 krooni ja kantud õigusabikulu. Viimase osas loeb kohus põhjendatud ja mõistlikuks kuluks 3000.00 krooni, arvestades asjaolu, et hageja ise on EV-s tuntud suurte kogemustega vandeadvokaat, mistõttu tema esindajal pidi olema õigusabi osutamine mitte nii aja- ja töömahukas kui teiste klientide puhul. Kuigi vaieldamatult oli hagejal õigus esindajat ja kolleegi abi menetluses kasutada, on hageja puhul tegemist isikuga, kellel on olemas sügavad õigusalased teadmised ja väga pikaajaline kohtumenetlustes osalemise kogemus. Seega on kohtul mõistlik alus eeldada, et esindaja ei pidanud esindatavale selgitama ei vaidluse materiaalõiguslikke ega menetluslikke aluseid, tõendamiskoormusega seotud asjaolusid ega muud taolist. Kostjate kohtukulud jäävad nende endi kanda.