2-05-2994/1 - Võlaõigus - Muud lepingud teenuste osutamiseks - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

Pooltel on õigus esitada käesoleva kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 13. märtsil 2006.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE 17.06.2005.a esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS SEB Eesti Ühispank (hageja õiguseellane ja AS Põhja-Eesti pank õigusjärglane) ning kostja 23.09.1996.a Visa Electron pangakaardi kasutamise lepingu. Lepingu allkirjastamisega kinnitas kostja, et on tutvunud ja kohustub täitma pangakaardi kasutamise lepingu tingimusi ja panga hinnakirja. Lepingu alusel väljastati kostjale isiklikuks kasutamiseks salajase PIN-koodiga maksekaart. Lepingu punkti 1.2 järgi on kaart panga omand. Tulenevalt lepingu punktist 7.1 kohustus kostja hoidma kaarti hoolikalt ning mitte andma seda üle teistele isikutele. Punkti 7.2 järgi kohustus kostja hoidma saladuses ja kaardist eraldi asetsevalt temale kuuluvat PIN-koodi. Punkt 7.3 alusel kohustus kostja koheselt informeerima hagejat, kui ta on kaotanud valduse kaardi üle. Samuti kohustus kostja järgima panga poolt määratud arvelduste korda. Punkti 7.10 kohaselt peab kostja korvama hagejale kõik kaardi valdaja (kostja) kohustuse mittetäitmisest tulenevad kahjud. Lepingu 8. punkti alusel kohustub kostja tasuma pangale kõik kaardiga tehtud kulutused, teenustasud ja muud kaardiga seonduvad summad. Lepingu punktist 3 tulenevalt ei vastuta pank kostjale pangast olenematutel asjaoludel tekitatud kahju eest. Kostja võis pangakaardiga õiguslikul alusel teostada tehinguid konto jäägi ulatuses. Konto omanikul ehk kostjal on hagejaga sõlmitud arvelduslepingust ja pangakaardi kasutamise lepingust tulenevalt nõudeõigus hageja vastu üksnes kontol olevate vahendite (kontojäägi) osas (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 02.11.1999.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-99). Kuigi pangakaardi kasutamise lepingus ei olnud üheselt sätestatud, et kaardi valdajal on lubatud teha lepinguga kokkulepitud toiminguid üksnes kontol olevate rahaliste vahendite piires, ei anna nimetatud leping kaardi valdajale ka õiguslikku alust kasutada kaardiga seotud arvelduskontot suuremas summas, kui kontol raha on. Pärast arvelduskonto avamisest ja maksekaardilepingu sõlmimist on kostja maksekaardiga võtnud sularahaautomaatidest välja raha ning teostatud tehinguid, ületades arvelduskonto jääki kokku 4650,29 krooni ulatuses. Hageja hinnangul andis kliendi isikliku tunnuskoodi (PIN-koodi) kasutamine pangale aluse eeldada, et pangakaardi kasutamisel (sularaha väljavõtmisel) on juhise kaardiga seotud konto debiteerimiseks andnud klient (kostja). Seega tuleb kostja poolt kasutatud summasid, mis ületasid kaardiga seotud arvelduskontol olnud vahendite summat, käsitleda tema poolt alusetult omandatud varana. Vara alusetust omandamisest tulenevat nõuet ei välista hageja arvates asjaolu, et pank ja kaardi valdaja olid samal ajal omavahel seotud lepingulise (VISA Electron pangakaardi kasutamise lepingust tuleneva) võlasuhte kaudu. Kostjal käitumise tulemusena on vähenenud hageja vara ning kostjal tuleb see hagejale tagastada. Vastavalt tsiviilkoodeksi (TsK) § 477 lg-le 1 on isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud alusteta omandas vara teise arvel, kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. Alusetu rikastumise sätete kohaldamiseks tuleb samuti tuvastada, et hageja vara on ka vähenenud. Hageja arvates nähtub eeltoodud seisukohtadest, et kostjal puudus õiguslik alus 4650,29 krooni saamiseks. Pangasüsteemi tehnilise iseärasuse tõttu osutus see küll võimalikuks, kuid nimetatud

Kirjalikus vastuses hagiavaldusele tunnistas kostja hagi osaliselt, võttes omaks hagis esitatud põhivõla nõude, mis vastuse esitamise ajal oli kostja hinnangul vähenenud 4100,29 kroonini. Kostja vaidles vastu intresside nõudele ning palus jätta kõik asjaga kaasnevad kohtukulud hageja kanda. Kostja arvates on hageja esitanud kohtusse hagi pahatahtlikult eesmärgiga põhjustada vastaspoole tarbetut kohtuskäimist. Kostja möönab enda vastuses, et sõlmis AS-iga Põhja-Eesti Pank 23.09.1996.a deebetkaardi kasutamise lepingu. Kostja valduses olnud deebetkaart kadus või varastati. Sellest asjaolust informeeris kostja telefoni teel koheselt ka panka, paludes kaardi sulgeda. AS-is Põhja-Eesti Pank telefonile vastanud isik seda enda väidete kohaselt ka tegi ning kinnitas, et seejärel ei ole võimalik kõnealust deebetkaarti enam kasutada. AS Põhja-Eesti Pank ega viimase õigusjärglane ei ole esitanud kostjale kordagi nõudeid deebetkaardi kasutamisest tulenevate võlgnevuste tasumiseks. Väidetavast võlgnevusest sai kostja teada 2004.a juulis, kui leidis enda nime AS Krediidiinfo poolt peetavast maksehäirete registrist. Kostja võttis probleemi selgitamiseks ühendust AS-iga Eesti Ühispank. Viimase töötaja selgitas kostjale võlgnevuse tekkimise asjaolusid ning palus võlgnevuse summas 4850,29 krooni tasuda kostja enda kontole AS-is Eesti Ühispank. Suuliselt leppis kostja AS Eesti Ühispank töötajaga kokku võlgnevuse ositi tasumise. Kostja sõlmis 15.07.2004.a püsimaksekorralduse lepingu. Alates osundatud lepingu sõlmimisest on kostja kontolt igakuiselt kantud raha AS-i Eesti Ühispank poolt osundatud kontole. Peale võlgnevuse kustutamisele asumist ei ole pank käesoleva asjaga seoses kostjaga kordagi ühendust võtnud. AS-i Krediidiinfo maksehäirete registrist on kostjat puudutavad kanded kustutatud. Kostja hinnangul tuleb eelnenu põhjal asuda seisukohale, et AS Eesti Ühispank on aktsepteerinud kostja poolt valitud viisi võlgnevuse tagastamiseks. Võlausaldaja vahetumisest ei ole kostjat teavitatud, mistõttu on kostja jätkanud võlgnevuse tasumist AS-ile Eesti Ühispank. Deebetkaardi kasutamise lepingust tulenevate nõuetega ei ole hageja kordagi kostja poole pöördunud.

Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja sõlmis 23.09.1996.a AS-iga Põhja-Eesti Pank pangakaardi kasutamise lepingu (VISA Electron pangakaardi leping eraisikule). AS Põhja-Eesti Pank õigusjärglaseks sai AS Eesti Ühispank (praeguse ärinimega AS SEB Eesti Ühispank) ning viimase õigused ja kohustused tulenevalt ülalviidatud lepingust on omakorda üle läinud hagejale OÜ Aktiva Finants. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et 23.09.1996.a sõlmitud pangakaardi kasutamise lepingust on AS-il Põhja-Eesti Pank ja selle õigusjärglastel tekkinud kostja vastu nõue summas 4850,29 krooni, millest kostjal oli 22.02.2006.a seisuga tasumata 3900,29 krooni. Pooltel on õiguslik vaidlus selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt rahalise kohustuse mittetäitmisega seonduvalt viivist alates 2004.a juulist. 01.01.2006.a jõustunud TsMS-i § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Tulenevalt TsMS § 206 lg-st 1 on kostjal muu hulgas õigus hagi õigeks võtta. Kooskõlas TsMS §-ga 440 rahuldab kohus hagi õigeksvõtu korral hagi kostja poolt tunnistatud nõuete osas. Lähtudes eeltoodust ning arvestades, et kostja on nii kirjalikus vastuses (vt toimik, lk 27) kui ka eelistungil (vt toimik, lk 45) hagi põhivõla osas õigeks võtnud, asub kohus seisukohale, et hagi tuleb 3900,29 krooni ulatuses rahuldada ning nimetatud summa kostjalt hageja kasuks välja mõista kui alusetust rikastumisest tekkinud võlgnevus. Tulenevalt 01.07.2002.a jõustunud VÕSRS §-st 11 kohaldatakse enne 01.07.2002.a tekkinud võlasuhtele selle tekkimise ajal kehtinud seadust. Enne 01.07.2002.a kehtinud TsK § 477 lg 1 nägi ette, et isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise arvel, on kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. VÕS § 164 lg-test 1 ja 2 tulenevalt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku vastu üle anda teisele isikule ja nõude loovutamisega asub uus võlausaldaja senise asemele. Kooskõlas VÕS § 167 lg-ga 3 lähevad nõude loovutamisel uuele võlausaldajale üle ka senise võlausaldaja õigused intressile ja leppetrahvile. Kohtu hinnangul puudub alus hageja poolt esitatud viivitusintressi (viivise) nõude rahuldamiseks. Pangakaardi kasutamise lepingu sõlmimise ajal (23.09.1996.a) kehtinud TsK § 191 andis kreeditorile iseenesest õiguse nõuda võlgnikult leppetrahvi (viivist) kohustise mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise korral, eriti täitmisega viivitamise korral. TsK § 231 lg-s 1 sätestatu kohaselt oli rahalise kohustise täitmisega viivitanud võlgnik kohustatud maksma viivitamisaja eest aastas kolm protsenti viivitatud summalt, kui seaduse või lepinguga ei ole kindlaks määratud teistsugust protsendimäära. Ka 01.07.2002.a jõustunud VÕS § 113 lg-st 1 tulenevalt on võlausaldajal rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel õigus nõuda viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Vastavalt 27.12.2003.a jõustunud VÕS § 94 lg 1 ja § 113 lg 1 redaktsioonidele on viivisemääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kostja ja AS-i Põhja-Eesti Pank vahel 23.09.1996.a sõlmitud pangakaardi kasutamise lepingus (vt toimik, lk 13-14) ei ole viiviste tasumise ega määra osas seaduses sätestatust erinevalt kokku lepitud. Seega tuleb vaidluse lahendamisel võtta aluseks ülalosundatud normides sisalduv regulatsioon. Kohus leiab, et TsK § 191 lg 1 ja § 231 lg 1 sisustamisel tuleb lähtuda poolte lepinguvabaduse põhimõttest. Seetõttu ei tulene kohtu hinnangul TsK § 191 lg-st 1 või § 231 lg-st 1 iseenesest ühe lepingupoole (võlgniku) kohustust viiviste tasumiseks. Kõnealused sätted annavad võlausaldajale (kreeditorile) õiguse nõuda võlgnikult kohustuse mittekohase täitmise korral viivitusintressi (viivise) tasumist. Ka VÕS § 113 lg-s 1 on viivisenõude esitamine sätestatud võlausaldaja õigusena. Tulenevalt eeltoodust sõltub viivisenõude esitamine võlausaldaja tahtest ning võlgnik ei pea seega kohtu hinnangul eeldama, et võlausaldaja enda õigust viivitusintressi nõudmiseks kasutab. Samuti vajab eelnenust tulenevalt kontrollimist, kas võlausaldaja ei ole viivisenõude esitamisel toiminud hea usu põhimõtte vastaselt. Vastavalt 01.07.2002.a jõustunud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg-le 1 tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. TsÜS § 139 kohaselt tuleb heausksust eeldada. Lepingulises suhtes tuleb täiendavalt arvestada VÕS §-s 6 sätestatuga. Ülalnimetatud põhimõtet ei saa lugeda võlasuhtes järgituks, kui lepingupool esitab talle kuuluva nõude ebamõistliku aja jooksul pärast nõude sissenõutavaks muutumist. Käesoleval juhul eksisteeris hageja viivisenõude aluseks olev põhikohustus juba 31.12.1998.a, kuna hilisemalt ei ole hagiavalduse kohaselt arvelduskontol tehinguid tehtud (vt toimik, lk 15-17). Hageja on olnud kohustuse täitmisega viivituses vähemalt alates 01.01.1999.a. Samas ei ole leidnud tuvastamist, et hageja õiguseellased AS Põhja-Eesti Pank või AS Eesti Ühispank (praeguse ärinimega AS SEB Eesti Ühispank) oleksid kostja vastu viivisenõude esitanud. Samuti eitab kostja hageja esindaja poolt saadetud võlateatise kättesaamist (vt toimik, lk 19) ning hageja ei ole suutnud tõendada vastupidist. Seega sai kostja hageja kui võlausaldaja poolt esitatud viivisenõudest esmakordselt teada käesoleva menetluse esemeks olevast hagist, mis saabus kohtusse 17.06.2005.a. Seega on viivisenõue esitatud rohkem kui kuus aastat pärast selle sissenõutavaks muutumist ning võttes aluseks TsÜS § 146 lg 1 ja VÕSRS § 9 lg 2 regulatsiooni oleks ka hageja põhinõue aegunud 01.07.2005.a. Hageja ei ole välja toonud asjaolusid, mis takistanuks viivisenõude varasemat esitamist. Samuti arvestab kohus sellega, et alates 2004.a juulist on hageja tasunud põhivõla katteks igakuiselt 50 krooni enda arvelduskontole 10052036406001 ASis SEB Eesti Ühispank (vt toimik, lk 31-33). Kostja väitel ei ole talle nõude loovutamisest ega võlausaldaja vahetusest teatatud ning hageja ei ole tõendanud vastava teatise (vt toimik, lk 18) kättesaamist kostja poolt. Seetõttu tuleb täitmise jätkamist endisele võlausaldajale lugeda kooskõlas VÕS § 169 lg-ga 1 täitmiseks õigele isikule. Arvestades eeltoodut, tuleb hageja kohtu hinnangul lugeda viivitusintressi osas nõudeõiguse kaotanuks. Samas ei nõustu kohus kostja väitega, nagu oleks endine võlausaldaja AS SEB Eesti Ühispank võlgnevuse 50-krooniste osamaksetena tasumist siduvalt aktsepteerinud. AS SEB Eesti Ühispank on toimikumaterjalidest nähtuvalt nõudnud kostjalt 4850,29 krooni tasumist (vt toimik, lk 30), kuid võla tasumise ajatamine kohtu hinnangul tõendamist leidnud ei ole. Vastavalt TsÜS § 67 lgle 1 on tehing toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Vaikimist või tegevusetust saab TsÜS § 68 lg 4 kohaselt tahteavalduseks lugeda siis, kui selline võimalus tuleneb seadusest, isikute kokkuleppest või nendevahelisest praktikast. Kostjat puudutavate kannete kustutamist AS-i Krediidiinfo

maksehäirete registrist ei saa kohtu arvates lugeda konkreetse võlasuhtega seonduvaks tahteavalduseks. Tulenevalt eeltoodust jätab kohus rahuldamata kostja taotluse määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise kord vastavalt väidetavale kostja ja AS SEB Eesti Ühispank kokkuleppele. 01.01.2006.a jõustunud TsMS § 445 lg 1 võimaldab kohtul poole taotlusel otsuses kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Kohtu arvates ei esine käesoleval juhul asjaolusid, mis tingiksid vajaduse otsuse täitmise korra ja tähtaja kindlaksmääramiseks vastavalt ülalviidatud sättele. Kostja ei ole viidanud otsuse kohest täitmist objektiivselt takistavatele asjaoludele võimaliku hagi rahuldamise korral. Kostja väited hagi osalisele tunnistamise kohta seoses vastuväidete tõendamise võimatusega ei oma kohtu hinnangul otsuse täimise aspektist õiguslikku tähendust. Kohus peab samuti vajalikuks märkida, et hageja rahuldatud nõude maht on suhteliselt väike ning selle kohene täitmine ei ole kostja jaoks eelduslikult ebamõistlikult koormav. Kooskõlas TsMS § 468 lg 1 p-ga 1 tunnistab kohus hagi õigeksvõtul põhineva otsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-ga 3 kohaldatakse enne seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele kuni 31.12.2005.a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Hageja on palunud kostjalt kohtukuludena välja mõista hagi esitamisel tasutud riigilõivu, arvestades vähendatud haginõuet, summas 280 krooni. Samuti on hageja palunud välja mõista õigusabikulu summas 252,51 krooni. Kostja on palunud jätta hageja kohtukulud hageja enda kanda, kuna hagi on kostja hinnangul esitatud kohtusse pahatahtlikult eesmärgiga põhjustada vastaspoole tarbetut kohtuskäimist. Arvestades hagiavalduse aluseks olevaid asjaolusid, leiab kohus, et käesoleval juhul puudub siiski alus kuni 31.12.2005.a kehtinud TsMS § 60 lg 4 kohaldamiseks. Kohtu hinnangul on osundatud paragrahvi esimese lõike alusel põhjendatud kostjalt hageja kasuks kohtukuludena välja mõista riigilõiv, mille hageja pidanuks tasuma hagi rahuldatud osalt hagiavalduse esitamise ajal. 17.06.2005.a kehtinud riigilõivuseaduse § 37 lg 1 ja sama seaduse lisa 2 redaktsiooni kohaselt kuulus hagilt hinnaga kuni 4000 krooni tasumisele riigilõiv summas 280 krooni. Samuti tuleb kostjalt hageja kasuks kuni 31.12.2005.a kehtinud TsMS § 61 lg 1 p 1 alusel välja mõista vajalikud ja põhjendatud kulud hageja esindaja poolt osutatud õigusabi eest (vt toimik, lk 20). Kohus loeb käesoleval juhul põhjendatuks õigusabikulude väljamõistmist summas 195 krooni, mis moodustab viis protsenti hagi rahuldatud osast (3900,29 krooni). Indrek Parrest kohtunik