Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2-16-123323 päevast. Menetluskulude jaotus ja väljamõistmine

2-16-123323 laenulepingust tuleneva maksega viivitamise eest (v.a intressi tasumisega viivitamise puhul). Kohus selgitab, et kuigi VÕS § 42 lg-s 3 ei ole sõnaselgelt nimetatud, et ebamõistlikult kahjustav oleks tüüptingimustes ebamõistlikult kõrges määras viivise ettenägemine, on tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist“ alusel (vt Riigikohtu 18.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14, p 11). Seejuures tuleks Riigikohtu arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Riigikohtu hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult (vt Riigikohtu 10.05.2016 määrus tsiviilasja nr 3-2-1-25-16, p 13). Maakohus juhib tähelepanu, et kostjaga sõlmitud laenulepingu p-s 2 ja üldtingimuste p-s 8.3. sätestatud viivise määr 0,166% tähtaegselt tasumata põhisummalt päevas ületab käesoleval juhul seadusjärgset viivisemäära enam kui kolm korda. Kohus leiab, et tegu on ebamõistlikult suure kindlaksmääratud kahjuhüvitisega VÕS § 42 lg 3 p-st 5 tulenevalt ning VÕS § 42 lg 1 järgi on selline tüüptingimus tühine. VÕS § 41 järgi, kui tüüptingimus on tühine või kui seda ei loeta lepingu osaks, kehtib leping muus osas, kui tingimuse kasutaja ei tõenda, et ta ei oleks lepingut ilma tühise või lepingu osaks mitteloetud tüüptingimuseta sõlminud. Sellise tingimuse asemel kohaldatakse seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut. Riigikohus on seejuures selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt Riigikohtu 14.06.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24 ja 10.05.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13). Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue põhjendatud VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgse viivisenõude osas perioodi 26.12.2013 kuni 30.01.2017 eest summas 75,22 eurot. Ülejäänud (s.o 300 eurot – 75,22 eurot = 224,78 eurot) osas jääb hageja viivisenõue rahuldamata. Juhindudes TsMS § 174 lg-st 2 määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Hageja on kohtule esitanud menetluskulude nimekirja ja neid kulusid tõendavad dokumendid, milledest nähtuvalt on hageja menetluskuludeks maksekäsu kiirmenetluses tasutud riigilõiv 45 eurot, hagimenetluses tasutud riigilõiv 80 eurot ning õigusabikulud 500 eurot. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtu hinnangul on õigusabikulu summas 500 eurot selgelt põhjendamatu. Arvestades esindaja eeldatavat tegelikku töö mahtu ja asja keerukust, on kohtu arvates põhjendatud ja vajalikuks lepingulise esindaja kuluks, mis tuleb kostjalt välja mõista, 150 eurot. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista riigilõiv 125 eurot ja õigusabikulud 150 eurot, lähtuvalt menetluskulude jaotusest. Kuivõrd kohus rahuldab hagi ligikaudselt 63% ulatuses, peab kohus TsMS § 163 lg-st 1 juhindudes põhjendatuks jätta menetluskulud 37% ulatuses hageja ja 63% ulatuses kostja kanda. Kuna kostja seoses hagiavaldusega kohtule teadaolevalt mingeid menetlustoiminguid lepingulise esindaja vahendusel teostanud ei ole, eeldab kohus, et kostjal menetluskulud puuduvad. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskuludena 173,25 eurot (s.o 275 eurost 63%). Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4).

2-16-123323

TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Lähtudes TsMS § 317 lg 1 p-dest 1 ja 2 ning lg-st 3, tuleb käesolev otsus kostjale avalikult kätte toimetada.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kristiina Kruusel kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.