lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
Kohtulahendid/2-04-99/3

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudTallinna Ringkonnakohus · 28.02.2006

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtuasja number
2-04-99/3
Asja liik
Tsiviilasi
Menetlusliik
Hagimenetlus
Kuulutamise aeg
28.02.2006
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1443
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tsiviilasja number

2-04-99

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. veebruar 2006. a, Tallinn

Kohtukoosseis

Eesistuja Ülle Jänes, liikmed Valdo Lips ja Ande Tänav

Tsiviilasi

H. K. hagi V. P. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Linnakohtu 22.06.2005 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V. P. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

09. veebruar 2006. a, avalik kohtuistung

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja H. K. ja tema esindaja P. J., kostja esindaja G. M.

RESOLUTSIOON

Tühistada Tallinna Linnakohtu 22.06.2005 otsus osaliselt põhjenduste ning otsuse täitmise korra määramise osas. Hagi osalisel rahuldamisel arvestada ka käesoleva otsuse põhjendusi ning jätta esimese astme kohtu otsusest välja märge viivitamatu täitmise kohta. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Välja mõista V. P.-lt H. K. kasuks kohtukulu 5400 (viis tuhat nelisada) krooni. Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest alates.

Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue

1.H. K. esitas 04.02.2004 Tallinna Linnakohtule hagi ja palus V. P.lt välja mõista lepingujärgne võlgnevus 550 000 krooni. Hagiavalduse kohaselt laenas hageja 30.10.2002 kostjale 550 000 krooni, laenu tagastamise tähtajaga hiljemalt 24.11.2002. Kostja kinnitas lepingu p-s 6, et sai raha täies ulatuses lepingule allakirjutamisel. Laenu tagasimaksmisega viivitamisel kohustus kostja tasuma viivist 1% päevas. Kostja hagejale laenu kokkulepitud ajaks ei tagastanud. Kostja on viivisena tagastanud 90 000 krooni. 10.03.2005 suurendas hageja nõuet viivise 1 500 000 krooni võrra, paludes kostjalt välja mõista kokku 2 050 000 krooni. Viivis 370 päeva, s.o perioodi 14.01.2003 kuni 19.01.2004 eest moodustab 2 035 000 krooni, millest hageja palus kostjalt välja mõista 1 500 000 krooni. Riigilõivu hageja sellelt summalt ei tasunud. Kostja vastuväited
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
2.Kostja tunnistas 07.05.2004 vastuses, et võlgneb hagejale 294 500 krooni (samas vastuses on ta võlasummaks nimetanud ka 301 500 krooni). Kostja selgitusel sõlmisid pooled 09.09.2002 lepingu, milles märgiti laenusummaks 738 500 krooni, kuid tegelikult sai kostja laenu 700 000 krooni. 38 500 krooni oli tasu laenu kasutamise eest, mille kostja pidi hagejale tagastama 25 päeva pärast, misjärel pidi leping ümber vormistatama. 07.10.2002 tagastas kostja hagejale 38 500 krooni. Samal päeval vormistati võlgnevuse kohta uus laenuleping, milles märgiti võla suuruseks 770 000 krooni. 30.10.2002 tagastas kostja hagejale 270 000 krooni ning koostati võlasumma kohta uus laenuleping, milles märgiti võlgnevuseks 550 000 krooni. Sel päeval kostja raha ei saanud, vaid vormistati ümber eelmine võlg, mis esimese lepingu järgi moodustas 500 000 krooni. 30.10.2002 lepingu järgi tasus kostja hagejale kokku 90 000 krooni. Samas vastuses on kostja esitanud arvutuse, mille kohaselt ta on 700 000 kroonisest võlast tagastanud hagejale kokku 398 500 krooni (38 500 + 270 000 + 90 000), millest tulenevalt moodustab võlgnevus 301 500 krooni (700 000 – 398 500). Kostja ei ole keeldunud laenu tagastamisest. Hageja liigselt suur tasu laenu eest on viinud kostja materiaalselt raskesse olukorda. Hageja ei nõustunud leppima kokku maksegraafikus. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused
3.Kuna hageja ei tasunud viivise nõudelt seadusega ettenähtud ulatuses riigilõivu, vaatas kohus hageja nõude läbi vaid põhivõla 550 000 krooni osas. Tallinna Linnakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt välja 460 000 krooni. Kohtukulu jättis kohus kummagi poole enda kanda. Kohus asus seisukohale, et kostja võttis hagi täies ulatuses õigeks, mistõttu kuulub kohtuotsus viivitamatult täitmisele.
4.Kohus luges tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 116 alusel hagiavalduse asjaolud kostja omaksvõtuga osaliselt tõendatuks. Hagiavalduse kohaselt laenas hageja 30.10.2002 kostjale 550 000 krooni. Hagiavalduse täienduses kinnitas hageja, et kostja tagastas 90 000 krooni. 07.05.2004 vastuses märkis kostja, et pooled koostasid uue laenulepingu 550 000 kroonile, kuid faktiliselt kostja sel päeval raha ei saanud ja esimese lepingu järgi moodustas kostja võlg 500 000 krooni. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kostja tunnistab võlgnevust hageja ees. Kostja on tasunud 30.10.2002 laenulepingu järgse võla kustutamiseks 90 000 krooni. Poolte seletustest tulenevalt leidis kohus, et kostja võlgnevus hageja ees on 460 000 krooni (550 000 - 90 000) ning mõistis selle summa kostjalt välja. Kohus tugines võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg-le 1, § 101 lg 1 p-dele 1, 3 ja 6 ning § 108 lg-le 1. Apellatsioonkaebuse põhjendused
5.Kostja palub apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistada, jättes kostjalt 165 500 krooni välja mõistmata või saata tsiviilasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebuse kohaselt ei vasta otsuses märgitud kostja omaksvõtt tegelikkusele, sest kostja ei ole kunagi omaks võtnud asjaolu, millele hageja rajas oma nõude. Kostja tunnistas võlgnevust summas 294 500 krooni. Kostja tasus hageja poolt koostatud laenulepingute alusel hagejale põhivõla, viivise ja leppetrahvi. 30.10.2002 leping on välja kasvanud varem antud laenu arvelt (09.09.2002 ja 07.10.2002), hageja tegevus laenu andmisel on seadusevastane. Põhja Ringkonnaprokuratuuri menetluses on kostja avalduse alusel algatatud kriminaalasi hageja vastu, mille käigus uuritakse viimase ebaseadusliku majandustegevuse vastavust seadustele. Kuna kriminaalasja raames uuritakse ka vaidlusaluse laenu andmist, on kostja arvates enne kriminaalasja lahendamist käesoleva tsiviilasja läbivaatamine võimatu, mistõttu taotles apellant TsMS § 231 lg 1 p 3 alusel antud tsiviilasja peatamist. Kohus ei hinnanud kostja 15.04.2005 seisukohti hageja maksejõulisusest. Hageja ole kunagi taotlenud kohtuotsuse viivitamata täitmist. Vastus apellatsioonkaebusele
6.Hageja palub jätta kaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata ning kohtukulud apellandi kanda. Õiguskaitseorganitele avalduste esitamisega on kostja püüdnud hoiduda kõrvale võlgade tasumisest või vähemalt nende tasumist edasi lükata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
7.Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud asja materjaliga, leidis, et kaevatava kohtuotsuse põhjendused vajavad muutmist. Kohtul ei olnud alust tugineda vaidluse lahendamisel hagi õigeksvõtule, sest kostja ei võtnud hagi aluseks olevaid asjaolusid kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 116 tähenduses omaks. Seetõttu on ebaõige ka kohtu seisukoht viivitamatu täitmise kohta, tuginedes kehtinud TsMS § 244 lg 1 p-le 4, ning see tuleb otsusest välja jätta. Tulenevalt TsMS § 651 lg-st 1 kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.
8.Apellatsioonkaebuse sisust nähtuvalt on kostja vaidlustanud kohtuotsuse 165 500 krooni väljamõistmise osas („jätta kostjalt 165 500 krooni välja mõistmata...“). Kaebuse kohaselt on kostja tunnistanud võlgnevust summas 294 500 krooni, kuid kohus rahuldas hagi 460 000 krooni ulatuses (vahe 165 000 krooni). Kostja on esimese astme kohtus võlgnevust küll osaliselt tunnistanud, kuid kaebuse väited selle suuruse kohta ei ole õiged. 07.05.2004 vastuses hagile on kostja tunnistanud võlgnevust nii summas 301 500 krooni kui summas 294 500 krooni, väites, et on esialgsest 700 000 kroonisest laenust tagastanud kokku 398 500 krooni (38 500 + 270 000 + 90 000). Vastuses sisalduva arvutuse kohaselt on tunnistatud võlgnevust seega summas 301 500 krooni (700 000 - 398 500). Kuid kohus ei olnud sellega seotud, vaid pidi otsustama, kas hageja nõue on põhjendatud ja tõendatud. Kuigi kostja on vastuses ka väitnud, et võlgnes 30.10.2002 võlakohustuse vormistamisel 500 000 krooni (mis vormistati ümber 550 000 krooniseks võlaks), ei olnud kohtul alust hinnata seda hagi õigeksvõtuna. Sisuliselt ei ole kohus seda ka teinud, vaid lähtus hagi rahuldamisel 30.10.2002 võlakirjas märgitud summast, s.o 550 000 kroonist, arvestades kostja poolt selle kohustuse täitmiseks ajavahemikus 08.02.2003 - 05.05.2003 tasutud summasid, s.o 90 000 krooni (allkirjad raha vastuvõtmise kohta koos tõlgetega eesti keelde tl 38-49).
9.Linnakohus leidis seega õigesti, et 30.10.2002 võlakirja järgi saadud summast on kostjal 460 000 krooni tagastamata ning mõistis selle summa kostjalt välja. Laenulepingu tähtajaks oli 25 päeva. Lepingust tulenevat kohustust kostja tähtajaks ei täitnud, kuid osa summast on ta hiljem tagastanud. VÕS § 396 lg-st 1 tulenevalt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kostja ei vaidlustanud laenulepingut selle rahatuse tõttu, vaid väitis, et varasemad võlgnevused on uueks võlakohustuseks ümber vormistatud. Seadus seda ei keela. VÕS § 396 lg 2 kohaselt võib isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Kohtul ei olnud alust arvestada kostja väiteid varasemate lepingute alusel tasutud rahasummade kohta ning teha summalist tasaarvestust kostja poolt näidatud viisil. Laenulepingu sõlmimisel 30.10.2002 oli kostjale teada, millised olid poolte varasemad rahalised suhted. Kui kostja kirjutas sel päeval alla võlakohustusele summas 550 000 krooni, siis tuli tal võetud kohustus selles mahus ka täita. Seda ka juhul, kui 50 000 krooni oli kokkuleppeliseks tasuks laenu kasutamise eest (VÕS § 397 lg 1 ei keela sõlmida intressi tasumise kokkulepet ka juhul, kui tegemist ei ole majandus- või kutsetegevuses antud laenuga). Apellandi teistsugune käsitlus ei ole õige.
10.Hageja majandusetegevuse seaduslikkus ei ole käesoleva vaidluse esemeks, mistõttu apellandi sellekohased väited ei võimalda teha hageja nõude suhtes teistsugust lahendit. Ka asjaolu, et õiguskaitseorganid kõnealuse küsimusega tegelevad, ei vabasta kostjat võetud laenu tagastamise kohustusest.
11.Kuna ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse lõppjärelduse muutmata, siis tulenevalt kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg-test 1 ja 8 peab apellant hüvitama vastustaja kohtukulud. Vastustaja taotluse kohaselt on ta kandnud apellatsioonimenetluses õigusabi kulusid 5400 krooni, milline summa tuleb apellandilt välja mõista. Kohus peab nimetatud kulutust vajalikuks ja põhjendatuks.

Ü.Jänes

V.Lips

A.Tänav

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.