2-12-54267/79 - Muud - Muud hagiasjad - Viru Maakohus Narva kohtumaja

lahend.ee

Kohtule 19.12.2012 esitatud hagiavalduse kohaselt pooled sõlmisid 18.02.2008.a. tarbijakrediidilepingu nr 0800174/46st (edaspidi leping), mille raames on pooled sõlminud viis kokkulepet (edaspidi kokkulepped nr 1, 2, 3, 4 ja 5) krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta. Vastavalt kokkuleppele nr 5 suurendati kostja kasutuses olevat krediidisummat 450,13 euro võrra. Pärast täiendava krediidisumma ülekandmist on kokkuleppe nr 5 põhitingimuste kohaselt kostja kasutuses olevaks krediidisummaks 3 603,05 eurot. Kokkuleppe nr 5 järgi oli kostja kohustatud maksma hagejale intressi 30,91% krediidisummast ühe aasta kohta. Poolte kokkuleppel kohaldatakse lepingule BIGBANK ASi krediidilepingute üldtingimusi nr S (edaspidi üldtingimused). Leping vastas sõlmimise hetkel kostja laenutaotluses väljendatud tahteavaldusele ja tarbimislaenude turutingimustele. Hageja selgitas kostjale laenulepingu allkirjastamisel ka kostja poolt laenulepingust tulenevate rahaliste maksekohustuse rikkumise tagajärgi. Kostja kinnitas laenu vastavust oma tahteavaldusele, huvidele, vajadustele ning majanduslikule seisule ning teadlikkust laenu võtmisega kaasnevatest ohtudest oma allkirjaga laenulepingul. Kostjal oli kohustus tasuda hagejale lepingujärgseid regulaarseid makseid alates 15.12.2009.a., millist kohustust kostja korduvalt rikkus. Tulenevalt eeltoodust alustas hageja võla sissenõudmise menetlust ja edastas kostjale muuhulgas kirjalikud teatised maksekohustuste meeldetuletamiseks. Kuivõrd kostja sellest hoolimata lepingulisi kohustusi korrektselt täitma ei asunud ning kohtueelses menetluses kohustuste täitmist ei saavutatud, oli hageja sunnitud lepingu üles ütlema ning oma õiguste maksmapanekuks kohtusse pöörduma. Üldtingimuste p 6.3 kohaselt on lepingu ülesütlemisel krediidisaaja kohustatud krediidiandjale koheselt tasuma tagastamata krediidisumma, lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud intressi, viivise ja täitma muud kohustused. Seega nõuab hageja kostjalt kokkuleppe nr 5 ja VÕS § 100, § 101 lg 1 p-de 1 ja 6, § 108 lg 1 ja § 113 lg 1 ning TsMS § 367 alusel lepinguliste kohustuste täitmist, kusjuures kostja lepinguliste kohustustena käsitleb hageja kostja kohustust tasuda hagejale tagastamata krediidisumma, sissenõutavaks muutunud tasumata intress, võla sissenõudmisega seotud kulu, lepingu sõlmimise tasu ja viivis. Hageja nõude sisu

3.Võla sissenõudmisega seotud kulud VÕS § 113 lg-s 5 on sätestatud, et võlausaldajal on võlgnikult õigus nõuda viivitusega seotud mõistlikke võla sissenõudmisega seotud kulusid ning nende hüvitamine toimub viivise maksmisest sõltumatult. Üldtingimuste p 7.5 sätestab, et krediidisaaja kohustub krediidiandjale hüvitama võla sissenõudmisega seotud kulud, s.h kohtu-, inkasso- ja täitemenetlusega seotud kulud. Võla sissenõudmisega seotud kulud on ka hageja poolt kostjale saadetud kirjade ja võla menetlemise kulud, mille tasumist nõuab hageja seaduse ja lepingu alusel. Hageja majandustegevuse lahutamatuks osaks ei ole laenulepingust tulenevate kohustuste rikkumisel tekkivate kulutuste tegemine, need on hageja jaoks ettenägematud. Hageja tavapärases majandustegevuses on laenu ülalpidamise kulu seotud laenu väljaandmiseks vajaliku ressursi ja laenu halduse kuluga, mille katteallikaks on intress. Lepingu rikkumise juhuks kokku lepitud viivise eesmärgiks on soodustada lepingu kohast täitmist ning kindlasti on viivisel ka preventiivne eesmärk – nimelt hoida ära lepingu rikkumine. Seega ei ole võla sissenõudmisega seotud kulud kaetavad intressi ja viivisega, kuna need ei sisalda hüvitist hageja poolt võla sissenõudmiseks tehtavatele täiendavatele pingutustele. Tuleb rõhutada, et võla sissenõudmisega seotud kulu tekkimine ei ole seotud laenulepingu eesmärgiga, vaid vajadusega kostjapoolsest lepingu rikkumisest tingitud täiendavate kulutuste hüvitamine, selleks et taastada olukord, milles oleks hageja juhul, kui lepingut ei oleks kostja poolt rikutud. Hageja oli antud lepinguga seoses sunnitud nimetatud kulusid tegema oma nõudeõiguse maksmapanekuks ning kulud on olnud vajalikud, mõistlikud ja põhjendatud. Kulutuste tegemise õiguse näeb seadusandja ette lepingu rikkumise tagajärgede kehtestamiseks ning need on seotud ainult antud konkreetse kostja lepingu rikkumisega. Seega saab kostja selliste kulude tekkimist ette näha ning peab lepingu rikkumisel nende tekkimise ning hüvitamise kohustusega arvestama. Kostja on jätnud lepingu ja hinnakirja alusel hagejale tasumata kokku 153,37 eurot kostjale 23.12.2009.a., 21.01.2010.a., 23.02.2010.a., 24.03.2010.a., 23.04.2010.a., 28.01.2011.a., 03.05.2011.a. ja 28.06.2011.a. saadetud võla sissenõudmisega seotud kirjade, 29.12.2010.a. ja 05.07.2011.a. saadetud lepingu ülesütlemise hoiatuste, 10.08.2011.a. saadetud lepingu ülesütlemisavalduse eest. Võla kohtuväliseks sissenõudmiseks ja kokkuleppe saavutamiseks inkassomenetluse, millega kaasnesid kulud summas 60,65 eurot.

5.Viivis VÕS § 415 lg 1 alusel ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab et, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 113 lg 1 ls 3 sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui VÕS §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Seega on antud juhul lepingu järgselt viivise määraks kokkuleppega nr 5 sätestatud intressimäär ehk 30,91% võlgnetavalt summalt aastas. Viivise arvestamisel lähtutakse tegelikust päevade arvust kuus ja 365-päevasest aastast. Viivise arvestamine lõpetatakse võlgnevuse tasumise päeval ning tasumata viiviselt ja intressilt viivist ei arvestata. Viivise maksmise kohustusest ei vabasta ka rikkumise vabandatavus (VÕS § 105). Lepingu ülesütlemisel 10.08.2011.a. oli lepingu alusel sissenõutavaks muutunud tasumata viivis 3,8 eurot. Kostja on jätnud pärast lepingu ülesütlemist hagejale tasumata sissenõutavaks muutunud krediidisumma 3 567,93 eurot, seega arvutab hageja viivist krediidisumma tasumisega viivitamiselt, määraga 30,91% võlgnetavalt summalt aastas (viivise arvestus lisatud). TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. 19.12.2012 seisuga tuleb lepingu ja seaduse alusel kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 1 505,49 eurot ning TsMS § 367 alusel alates 20.12.2012 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivis 30,91% tagastamata krediidisummalt aastas. Lähtudes eeltoodust hageja nõudeks on:  mõista kostjalt hageja kasuks välja 7 401,79 eurot, millest 3 567,93 eurot on tagastamata krediidisumma, 2 078,32 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 214,02 eurot võla sissenõudmisega seotud kulud, 1 505,49 eurot sissenõutavaks muutunud viivis ja 36,03 eurot lepingu sõlmimise tasu  mõista kostjalt alates 20.12.2012.a. kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni välja viivis 30,91% tagastamata krediidisummalt aastas  jätta hageja menetluskulud kostja kanda  jätta kostja menetluskulud tema enda kanda. Hageja on nõus kirjaliku menetlusega. Viru Maakohus 07.01.2013 määrusega võttis hagi menetlusse.

Hageja on esitanud kohtule hagiavalduse lisa nr 1 all AS BIGBANK ja M M vahel sõlmitud 18.02.2008 tarbijakrediidilepingu nr 0800174/46st. Nimetatud lepingu alusel kandis hageja kostjale 19.02.2008 üle 37 000 EEK. Kostja tunnistab hagi osaliselt. Kostja on saanud hagejalt laenu summas 37 000 EEK, mis on eurodesse ringiarvestatult 2 364,73 eurot. Kostja on nimetatud 2 364,73 eurost tasunud hagejale 1 398,53 eurot. Laenu jäägiks on kostja arvestuste kohaselt 966,19 eurot. Kostja tunnistab hagi summas 966,19 eurot. Ülejäänud osas kostja hagi ei tunnista. Hageja on esitanud kohtule hagiavalduse lisa nr 2 all koopia hageja ja kostja vahel 13.05.2008.a. sõlmitud kokkuleppe nr 1 koos maksegraafikuga. Nimetatud kokkuleppest nähtub, et pooled leppisid kokku, et lepingust tulenevad krediidisaaja täitmata kohustused krediidiandja ees on alljärgnevad: krediidisumma suuruseks on 3 6836,99 EEK ning intressiks 57 759,06 krooni, mis annulleeritakse. Hageja on esitanud kohtule hagiavalduse lisa nr 3 all koopia hageja ja kostja vahel 23.09.2008.a. sõlmitud kokkuleppe nr 2 koos maksegraafikuga. Nimetatud kokkuleppest nähtub, et pooled leppisid kokku, et lepingust tulenevad krediidisaaja täitmata kohustused krediidiandja ees on alljärgnevad: 36 460,34 EEK ning intress 52 544,99 EEK, milles intress summas 51 124,41 krooni annulleeritakse. Sissenõutavaks muutnud intressi summaks 1 430,58 EEK. Kokkuleppe kohaselt antakse kostjale täiendavat krediiti 1 420,58 EEK võrra ning loetakse krediidisummaks 37 880,92 EEK. Täiendav krediidisumma anti krediidisaajale üle järgnevalt: 1 420,58 EEK tasaarvestatakse lepingust tulenevate krediidisaaja rahaliste kohustustega krediidiandja ees. Hageja on esitanud kohtule hagiavalduse lisa nr 4 all koopia hageja ja kostja vahel 20.03.2009.a sõlmitud kokkuleppe nr 3 koos maksegraafikuga. Nimetatud kokkuleppest nähtub, et pooled leppisid kokku, et lepingust tulenevad krediidisaaja täitmata kohustused krediidiandja ees on alljärgnevad: krediidisumma 37 211,92 krooni, sissenõutavaks muutunud intress 5 803,80 krooni, viivis 28,22 krooni, lepingu sõlmimise tasu 199,91 krooni, võla sissenõudmise kulud 800 krooni ning intress summas 44 698,06 annulleeritakse. Kokkuleppe kohaselt antakse kostjale täiendav krediidisumma 6 831,93 EEK ning pärast krediidisumma üleandmist on uueks krediidisummas 44 043,85 EEK. Täiendav krediidisumma antakse aga üle selliselt, et 6 831,93 EEK tasaarvestatakse lepingutest tulenevate krediidisaaja rahaliste kohustustega krediidiandja ees (millest 5 803,80 krooni moodustab intress, 28,22 krooni moodustab viivis, 199,91 krooni moodustab lepingu sõlmimise tasu, 800,00 krooni moodustavad võla sissenõudmise kulud. Kokkulepe kohaselt on peale täiendava krediidisumma üleandmist uueks krediidisummaks 44

544,44 krooni; viivis 3,46 krooni, lepingu sõlmimise tasu 495,17 krooni. Kokkuleppe kohaselt antakse kostjale täiendav krediidisumma 7 043,07 EEK. Täiendav krediidisumma antakse aga üle selliselt, et 7 043,07 EEK tasaarvestatakse lepingutest tulenevate krediidisaaja rahaliste kohustustega krediidiandja ees (millest 6 544,44 krooni moodustab intress, 3,46 krooni moodustab viivis, 495,17 krooni moodustab lepingu sõlmimise tasu. Kokkulepe kohaselt on peale täiendava krediidisumma üleandmist uueks krediidisummaks 56 375,42 EEK. Kostja on seisukohal, et hageja ja kostja vahel 13.05.2008.a. sõlmitud kokkuleppe nr 1; 29.09.2008.a. sõlmitud kokkuleppe nr 2; 20.03.2009.a sõlmitud kokkuleppe nr 3; 16.06.2009.a. sõlmitud kokkuleppe nr 4 ja 12.11.2009.a. sõlmitud kokkuleppe nr 5 on vastuolus heade kommetega. Kostja leiab, et sõlmitud lisakokkulepetega kunstlikult kasvatati kostja võlga ning põhivõlast 37 000 EEK sai kokkulepete alusel 56 375,42 EEK. Kokkulepete alusel suurendati võlga 19 375,42 EEK võrra, selle asemel, et asuda koheselt võlga sisse nõudma. Samuti märgib kostja, et hageja on lisakokkulepetega tekitanud olukorra, kus iga järgneva kokkuleppega on suurendatud kostja võlga ning põhivõlaks arvestatud ka intressi ja viivise võlg ning nendelt omakorda arvestatud hagiavalduse esitamisel viivist. VÕS § 113 lg 6 viivist ei ole lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Kokkulepete sõlmimisel on aga tekitatud olukord, kus tegelikkuses arvestatakse viivist nii intressilt kui viiviselt, sest intressid ja viivised on arvestatud iga järgneva kokkuleppe puhul ümber põhivõlaks. Tarbijakrediidilepingust ning lisakokkulepetest nähtub, et tegelikkuses krediiti või laenu välja ei makstudki, vaid kogu hageja tegevus seisneski selles, et järgmise lepinguga kustutati uue krediidi arvelt vana lepingu alusel sissenõutavaks muutunud intress ning viivis ning annulleeriti mittesissenõutavaks muutunud intress, kuid tegelikult krediiti ega laenu välja ei makstud ning suurendati selliselt laenu põhivõlgnevust. Kostja on seisukohal, et lisakokkulepped 1-5 on vastuolus heade kommetega ning palub selle kohtul tulenevalt Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-111-08 tuvastada. Riigikohus on oma 21.11.2008 lahendis nr 3-2-1-111-08 asunud seisukohale, et: „kohus saab hinnata seda, kas leping vastab headele kommetele, ka omal algatusel. Heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks. Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal ning tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil.“ Hageja on lisanud hagiavaldusele koopiad hageja poolt 23.12.2009.a., 21.01.2010.a., 23.02.2010.a., 24.03.2010.a., 23.04.2010.a., 28.01.2011.a., 03.05.2011.a. ja 28.06.2011.a. kostjale saadetud meeldetuletuskirjadest koopia hageja poolt 29.12.2010.a. ja 05.07.2011.a. kostjale saadetud lepingu ülesütlemishoiatusest ning koopia hageja poolt 10.08.2011.a. kostjale saadetud lepingu ülesütlemisavaldusest. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud, et meeldetuletused ja teatised oleks kostjale kätte toimetatud. Kostja soovib veelkord rõhutada seda, et ta tunnistab hagi osaliselt, seda summas 966,19 eurot ning on nõus selles osas sõlmima hagejaga kompromissi ning tasuma nimetatud võlgnevuse igakuiste osamaksetena 100 eurot kuus. Kostja on tasunud hagejale laenu tagasi alljärgnevalt: 6(27)

esitas kostja hagejale kirjaliku avalduse (kostja avaldus hageja vastusele lisatud), milles soovis maksepuhkust üheks kuuks ning teatas, et soovib tasumist jätkata juunis 2008. Hageja rahuldas kostja avalduse ning seega sõlmisid pooled 13.05.2008 lepingu kokkuleppe nr 1 lepingutingimuste muutmise kohta koos maksegraafiku ja üldtingimustega, millega hageja andis kostjale ühe kuu maksepuhkust. Kokkuleppe nr 1 sõlmimise hetkel kostjal hageja ees lepingust tulenevat sissenõutavaks muutunud võlgnevust ei olnud. Kostja tasus hagejale kokkuleppe nr 1 kehtivuse ajal kolm makset kogusummas 440,37 eurot ning esitas 13.09.2008 hagejale kirjaliku avalduse (kostja avaldus hageja vastusele lisatud), milles soovis maksepuhkust üheks kuuks. Hageja rahuldas kostja avalduse ning pooled sõlmisid 23.09.2008 lepingu kokkuleppe nr 2 krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta koos maksegraafiku ja üldtingimustega, millega hageja andis kostjale ühe kuu maksepuhkust. Kostja tasus esimese makse oktoobris 2009 summas 131,40 eurot korrektselt, teise kokkuleppe nr 2 raames tasutud makse tasus kostja viivitusega. 19.03.2009 esitas kostja hagejale võlanõustaja vahendusel suulise avalduse, milles soovis maksepuhkust üheks kuuks. Hageja rahuldas kostja avalduse ning pooled sõlmisid 20.03.2009 lepingu kokkuleppe nr 3 krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta koos maksegraafiku ja üldtingimustega, millega hageja andis kostjale ühe kuu maksepuhkust. 09.06.2009 esitas kostja hagejale kirjaliku avalduse (kostja avaldus hageja vastusele lisatud), milles soovis maksepuhkust kuueks kuuks. Maksepuhkust soovis kostja tulenevalt sellest, et oli avalduse esitamise ajal töötu. Kostja esitas hagejale ka töötukassa tõendi (tõend hageja vastusele lisatud), millest nähtub, et kostja oli töötuna arvele võetud. Eeltoodust saab järeldada, et kostja otsis aktiivselt töö ning soovis ajutisi makseraskusi ületada. Hageja rahuldas kostja avalduse ning pooled sõlmisid 16.06.2009 lepingu kokkuleppe nr 4 krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta koos maksegraafiku ja üldtingimustega, millega hageja andis kostjale kaks kuud maksepuhkust. 20.10.2009 esitas kostja hagejale kirjaliku avalduse (kostja avaldus hageja vastusele lisatud), milles avaldas soovi uue maksegraafiku sõlmimiseks. Hageja rahuldas kostja avalduse ning pooled sõlmisid 12.11.2009 lepingu kokkuleppe nr 5 krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta koos maksegraafiku ja üldtingimustega. Seega, kõik poolte vahel lepingu nr 0800174/46ST raames sõlmitud kokkulepped on sõlmitud vastavalt kostja soovile tema kirjalike avalduste alusel. Kokkuleppe nr 1 sõlmimise hetkel kostjal hageja ees lepingust tulenevat sissenõutavaks muutunud võlgnevust ei olnud. Kokkulepete nr 2 kuni 5 sõlmimisega leppisid pooled kokku, et tasaarvestatakse lepingust tulenevad krediidiandja nõuded krediidisaaja vastu. Kokkulepped nr 1 kuni 5 vastasid sõlmimise hetkel kostja tahteavaldustele ja tarbimislaenude turutingimustele. Hageja selgitas kostjale kokkulepete allkirjastamisel kostja poolt laenulepingust tulenevate rahaliste maksekohustuse rikkumise tagajärgi. Kostja kinnitas oma allkirjaga laenulepingul, et ta on informeeritud ja saab aru kokkulepete olulistest tingimustest, lepingu täitmisega kaasnevatest kohustustest, asjaoludest, mis võivad mõjutada tema võimet täita lepingust tulenevaid kohustusi ning kohustuste mittetäitmisega kaasnevatest tagajärgedest. Mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt, juhul, kui kostja ei oleks kokkulepetest 1 kuni 5 tulenevaid nõudeid ega maksekohustust tunnistanud, ei oleks ta hagejaga eelnimetatud kokkuleppeid sõlminud, kostja on aga kokkulepped allkirjastanud ning asunud kokkulepete alusel hagejale makseid tasuma. 9(27)

Lisaks juhib hageja kohtu ning kostja tähelepanu asjaolule, et kuna kinnistusraamatu andmetel kuulus alates 18.07.2007 kuni 08.01.2013 kostjale korter aadressiga XXX (kinnistusraamatu väljavõte hageja vastusele lisatud), siis juhul, kui hageja oleks kostjal tekkinud ajutiste makseraskuste korral koheselt algatanud kohtu- ning täitemenetluse, oleks kostjale kuuluv kinnisvara tema kohustuste katteks tõenäoliselt realiseeritud ning ta ei oleks saanud teenindada endale võetud muid kohustusi ilma, et tema majanduslik olukord oleks saanud ajutisest majandusraskusest tulenevalt püsivalt kahjustatud. Käesoleval juhul on kostja vahetult pärast kohtumenetluse algatamist võõrandanud talle kuulunud kinnisasja M M, st võib asuda seisukohale, et kostja on teadlikult kahjustanud hageja huvisid ning kuna kostja endine perekonnanimi ning kinnisasja uue omaniku perekonnanimi on M, võib eeldada, et tegemist on kostja lähikondsega, kes teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse hageja huvisid. Eeltoodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et lepingu raames sõlmitud kokkulepped nr 1 kuni 5 vastavad kostja tegelikule tahtele ning olid kostja jaoks kasulikud. Väited, et kokkulepete sisu ei ole kostja tahtega kooskõlas, on paljasõnalised ja tõendamata, mistõttu tuleb need jätta tähelepanuta. Hageja soovib täiendavalt põhjendada oma seisukohta seoses sõlmitud kokkulepetega nr 2 kuni 5 teostatud võlgnevuse refinantseerimise lubatavusega. Kuna kostjal tekkisid lepingu täitmisel makseraskused, mis olid kostja poolt hagejale avaldatud andmete kohaselt ajutise iseloomuga, leppisid pooled, tuginedes VÕS § 396 lg-le 2 kokku, et kostja võlgneb lepingust tuleneva sissenõutavaks muutunud nõude laenuna. Antud juhul puudub vaidlus selle üle, et laenusaajal oli enne kokkulepete nr 2 kuni 5 sõlmimist lepingust tulenevaid täitamata rahalisi kohustusi. Kokkulepete nr 2 kuni 5 sõlmimisel oli poolte tahe suunatud täitmata rahaliste kohustuste ümberkujundamisele laenuks VÕS § 396 lg 2 mõistes ning tagastamata krediidisumma ajatamiseks. Laenusaaja täitmata kohustused koosnesid erinevat liiki rahalistest kohustustest (krediidisumma, viivis, intress, võla sissenõudekulud). Kokkulepetega 2 kuni 5 kujundati kõik erinevat liiki laenusaaja rahalised kohustused ümber nn uueks krediidisummaks. Selliste kokkulepete sõlmimine on VÕS § 396 lg 2 kohaselt lubatud. Kohustuste laenuks ümberkujundamise kokkulepe omab „Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne.“ lk 386 kommentaari 3.4 kohaselt sisuliselt ka võlatunnistuse tähendust. Võlatunnistuse andmise tähendus seisneb muu hulgas tõendamiskoormise ümberpööramises ning tõendamise lihtsustamises. Eeldatakse, et võlatunnistuses lubatud kohustus tuleb täita. Vastupidist peab tõendama kohustatud isik. Hageja on seisukohal, et poolte vastastikusel kokkuleppel laenu refinantseerimine on majandustegevuses tavapärane ning hea usu põhimõttega kooskõlas. Järgnevalt selgitab hageja täiendavalt oma seisukohti seoses refinantseerimise lubatavusega. VÕS § 402 järgi tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 396 lg 2 kohaselt võib isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Asjaolu, et võlgnevuse ümbervormistamine uueks laenuks on seaduslik ja lubatud, on kinnitanud ka Tartu Ringkonnakohus tsiviilasjas nr 2-11-16839. Tsiviilasi käsitles vaidlust, milles krediidiasutus võimaldas varasema võlgnevuse ümberkujundamist uueks laenulepinguks. Krediidiasutuse ja kliendi vahel oli sõlmitud kokku kaks lepingut. Esimese lepingu alusel oli kliendi käsutusse antud krediitkaart ning intressimäär oli 16% aastas. Lepinguga nr 2 refinantseeriti leping nr 1 ning suurendati intressimäära 26%-ni aastas. Krediidiasutus nõudis 26%-se intressimääraga võlgnevuse tasumist. Kostja tunnistas põhinõuet, kuid vaidles vastu 10(27)

suurenenud intressimäärale. Tartu Ringkonnakohus asus otsuse p-is 9 seisukohale, et “...varem saadud laenu ümberkujundamine uue laenu arvelt ei pea toimuma kindlasti võlgniku jaoks soodsamatel tingimustel.” Samuti on seda kinnitanud Tallinna Ringkonnakohus tsiviilasjas nr 2-04-99 tehtud otsuses: „VÕS § 396 lg-st 1 tulenevalt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kostja ei vaidlustanud laenulepingut selle rahatuse tõttu, vaid väitis, et varasemad võlgnevused on uueks võlakohustuseks ümber vormistatud. Seadus seda ei keela. VÕS § 396 lg 2 kohaselt võib isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Kohtul ei olnud alust arvestada kostja väiteid varasemate lepingute alusel tasutud rahasummade kohta ning teha summalist tasaarvestust kostja poolt näidatud viisil. Laenulepingu sõlmimisel 30.10.2002 oli kostjale teada, millised olid poolte varasemad rahalised suhted. Kui kostja kirjutas sel päeval alla võlakohustusele summas 550 000 krooni, siis tuli tal võetud kohustus selles mahus ka täita. Seda ka juhul, kui 50 000 krooni oli kokkuleppeliseks tasuks laenu kasutamise eest (VÕS § 397 lg 1 ei keela sõlmida intressi tasumise kokkulepet ka juhul, kui tegemist ei ole majandus- või kutsetegevuses antud laenuga). Apellandi teistsugune käsitlus ei ole õige.” Tartu Ringkonnakohus on oma tsiviilasjas nr 2-09-4049 tehtud otsuses asunud seisukohale, et: „VÕS § 396 lg 2 kohaselt isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Laenulepingul ei ole seadusest tulenevaid vormi- ega sisunõudeid. Ringkonnakohus leiab, et hageja esitatud kahju hüvitamise ettepaneku ja samas summas sõlmitud laenulepinguga on tõendatud, et pooled sõlmisid laenulepingu VÕS § 396 lg 2 alusel ja leppisid kokku, et kahju hüvitamise asemel tasub kostja hagejale võlgnetava summa laenuna. Kostja ei ole hageja esitatud tõendeid ümber lükanud.” VÕS § 396 lg 2 alusel kohustuse ümbervormistamine uueks laenuks omab VÕS § 30 järgselt võlatunnistuse tähendust. Oma otsuse nr 3-2-1-146-05 p-is 24 on Riigikohus asunud seisukohale, et: ”Kolleegium nõustub kassaatoriga, et väär on ringkonnakohtu seisukoht, et võlatunnistuse olemasolu korral tuleb tuvastada kohustus, mille olemasolu tunnistati. Vastavalt VÕS § 30 lg-le 1 on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmine selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus, või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Kolleegium on oma varasemas lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-101-04 (RT III 2004, 27, 295) leidnud, et võlatunnistuse olemasolu korral ei ole vaja tuvastada, kas kohustus, mille olemasolu tunnistati, oli tegelikult olemas. VÕS §-s 30 sätestatud võlatunnistuse järgi tekib abstraktne iseseisev kohustus, mis iseenesest võlaõiguslikku alust ei vaja.” Lähtuvalt ülalöeldust tuleb asuda seisukohale, et võlgnevuse vormistamine uueks laenuks on Eesti seadusandluse ning õiguspraktika kohaselt lubatud ning võlatunnistuse alusel fikseeritud võla sissenõudmisel ei ole vaja tuvastada, kas kohustus, mille olemasolu tunnistati, oli summaarselt samas suuruses ka enne võlatunnistuse sõlmimist olemas, vaid lähtuda saab võlatunnistusest endast. Kostja on oma vastuses asunud seisukohale, et kõigi krediidilepingu nr 0800174/46ST raames poolte vahel sõlmitud kokkulepetega on hageja kunstlikult suurendanud kostja võlgnevust hageja ees ning seega on kõik kokkulepped vastuolus heade kommetega ning tühised. Kostja on palunud kohtul, viitega Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-111-08, tuvastada kõigi kokkulepete tühisus. Hageja kostja seisukohaga ei nõustu ning vaidleb kostjale vastu. Hageja leiab, et antud asjas ei esine TsÜS §-s 86 toodud asjaolusid. 11(27)

Nagu hageja vastuse varasemates punktides märgitud, ei olnud kostjal kokkuleppe nr 1 sõlmimise hetkel hageja ees lepingust tulenevaid sissenõutavaks muutunud täitmata kohustusi ning kokkuleppe sõlmimisega rahuldas hageja kostja avalduse maksepuhkuse saamiseks. TsMS § 230 lg 1 esimene lause sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja ei ole oma vastuses mitte kuidagi tõendanud ega põhjendanud, milles seisnes hageja poolne heade kommete vastane käitumine kostja poolt esitatud avalduse rahuldamise puhul korrektselt maksekohustust täitvale kliendile maksepuhkuse võimaldamises. Tulenevalt eeltoodust asub hageja seisukohale, et kostja väide tuleb jätta tähelepanuta. Kokkulepete nr 2 kuni 5 sõlmimisel oli poolte tahe suunatud täitmata rahaliste kohustuste ümberkujundamisele laenuks VÕS § 396 lg 2 mõistes ning tagastamata krediidisumma ajatamiseks. Hageja juhib kohtu ning kostja tähelepanu, et TsÜS § 86 lg-d 2 ja 3 jõustusid 01.05.2009. Kostja hinnangul heade kommetega vastuolus olevad kokkulepped nr 2 kuni 3 on sõlmitud enne 01.05.2009. Kuna TsÜS § 86 lg-d 2 ja 3 ei oma tagasiulatuvat jõudu, ei saa need olla kohaldatavad enne 01.05.2009 tehtud tehingutele. 01.05.2009 jõustunud, s.o kokkulepete nr 4 ja 5 sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 86 lg 2 kohaselt on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Hageja leiab, et kokkulepped nr 4 ja 5 ei ole tehtud kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ning seda alljärgnevatel põhjendustel. Kostja ei ole oma vastuses hagiavaldusele mitte kuidagi tõendanud ega põhjendanud, millele tuginedes oleks hageja pidanud teadma või teadis kokkulepete nr 4 ja 5 sõlmimisel, et kostja ei ole suuteline lepingust tulenevaid kohustusi täitma, kui kostja avaldas hagejale vastupidist. TsMS § 230 lg 1 esimene lause sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja maksekäitumisest pärast lepingu nr 0800174/46ST sõlmimist ning tema poolt esitatud kirjalikest avaldustest nähtub, et kostja soovis ning oli võimeline lepingust tulenevaid kohustusi täitma, samuti ei ole kostja lisanud enda vastusele tõendeid, millest nähtuks, et ta on sõlminud lepingu: 1) tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust ja 2) hageja tehingu tegemise ajal seda teadis või pidi teadma ja 3) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Seega on hageja seisukohal, et käesolevas asjas ei esine TsÜS § 86 lg 2 kohaldamise aluseid. TsÜS § 86 lg 3 sätestab, et tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga 12(27)

viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kokkuleppe nr 1 kuni 3 suhtes viidatud säte kohaldamisele ei kuulu, kuna säte jõustus 1.05.2009 ja kokkulepped on sõlmitud enne nimetatud kuupäeva. Kokkuleppe 4 ja 5 puhul on säte kohaldatav, kuid alljärgnevalt toodud võrdluse alusel saab öelda, et mitte ühegi lepingu raames sõlmitud kokkuleppe heade kommete vastasust TsÜS § 86 lg 3 alusel tuvastada ei ole võimalik. Järgnevalt toob hageja ära lepingu ja kokkulepetes sätestatud krediidi kulukuse määrad, kuupäevad ning sõlmimise perioodil kehtinud Eesti Panga tarbimislaenude kulukuse kolmekordsed määrad: 13.05.2008 Kokkulepe 1 – kulukuse määr 62,47%; Eesti Panga kulukuse määra kolmekordne väärtus on 22,68% x 3= 68,04%. 23.09.2008 Kokkulepe 2 – kulukuse määr 60,34%; Eesti Panga kulukuse määra kolmekordne väärtus on 26,28% x 3= 78,84%. 20.03.2009 Kokkulepe 3 – kulukuse määr 54,98%; Eesti Panga kulukuse määra kolmekordne väärtus on 35,87% x 3= 107,61%. 16.06.2009 Kokkulepe 4 – kulukuse määr 54,55%; Eesti Panga kulukuse määra kolmekordne väärtus on 25,15% x 3= 75,45%. 12.11.2009 Kokkulepe 5 – kulukuse määr 50,50%; Eesti Panga kulukuse määra kolmekordne väärtus on 28,67% x 3= 86,01%. Eeltoodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et kokkulepped on kooskõlas heade kommetega ning seega kehtivad ja kostja jaoks siduvad. Kostja on oma vastuses, viidates VÕS § 113 lg-le 6 leidnud, et hageja on seadusevastaselt arvestanud viivist intressi ja viivise tasumisega viivitamise eest. Hageja on seoses refinantseerimisel tekkivalt krediidisummalt intressi arvestamisega seisukohal, et VÕS § 396 lg 2 alusel lepingu sõlmimisel ei kohaldu VÕS § 113 lg 6 regulatsioon, kuna võla, mille komponentideks võisid olla erinevad nõuded, asemele tekib uus krediidisumma. Sõltumata sellest, missuguseid kohustusi VÕS § 396 lg 2 alusel uueks laenuks ümber vormistatakse, on uuelt krediidisummalt intressi arvestamine lubatud ja seaduslik. VÕS § 396 lg 2 ja § 30 alusel tekkinud uue kohustuse puhul ei ole enam alust lähtuda sellest, millest see varasemalt koosnes. Tegu on uue krediidisummaga ning seda tuleb käsitleda sarnaselt tavapärase krediidilepinguga. Krediidisummalt on VÕS § 397 lg 1 ja § 113 lg 1 alusel intressi ja viivise arvestamine lubatud, põhjendatud ja seaduslik. Eesti õiguskirjandus jagab hageja seisukohta. VÕS-i kommentaarides on öeldud, et pooled võivad ülalnimetatud sätte kohaselt mistahes võlasuhte ümber vormistada laenuks (V, P., K, I., K; V., K, M. (2007) Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Juura. lk. 386). Sellisel juhul võib antud kohustuselt (nö. uuelt krediidisummalt) ka intressi arvestada. Seda seisukohta toetab ka VÕS § 401. Samuti kinnitab ülaltoodut ka järgnev igapäevaelus tihti ette tulev situatsioon. Klient on jäänud krediidilepingust tulenevate kohustustega võlgnevusse. Võlgnevus koosneb lisaks tagastamata krediidisummale ka intressist, viivisest ja sissenõudmisega seotud kuludest. Klient soovib oma võlgnevuse korraga tagasi maksta (refinantseerida) ja läheb selleks teise panka. Ta saab teisest pangast laenu ja maksab eelmisele võlausaldajale võlgnevuse ära. Selline võlgnevus koosneb lisaks tagastamata krediidisummale ka intressist, viivisest, sissenõudmisega seotud kuludest jms. Uues pangas hakkab võlgnik laenatud summa kasutamise eest uuesti maksma intressi ja lepingu rikkumisel viivist. Kirjeldatud olukorras on tavapärane ja lubatud arvestada uuelt krediidisummalt (mis koosnes eelnevalt muuhulgas intressist ja viivisest) uuesti intressi ja viivist. 13(27)

Tsiviilasjaga nr 2-12-54267 olevas vaidluses on ülaltoodud näitega võrreldes ainult üks erinevus – endine ja uus võlausaldaja on üks ja sama isik, mis aga ei anna täna alust asuda seisukohale, et see muudaks sellisel kujul võlgnevuste refinantseerimise lubamatuks. Eeltoodust tulenevalt on hageja veendunud, et refinantseeritavalt summalt intressi ja viivise arvestamine on õiguspärane, põhjendatud ja lubatud ning kostja sellekohased vastuväited ei ole relevantsed ning need tuleb jätta tähelepanuta. Kostja on vastuses hagile märkinud, et hageja ei ole tõendanud, et hageja poolt hagiavaldusele lisatud nõudekirjad on kostjale kätte toimetatud. Hageja kostjaga ei nõustu. Hageja edastas kostjale kostja poolt hagejale kostja tegeliku elukoha aadressina teada antud aadressile 23.12.2009, 21.01.2010, 23.02.2010, 24.03.2010, 23.04.2010, 28.01.2011, 03.05.2011 ja 28.06.2011 lihtkirjana meeldetuletuskirjad ning tähitud kirjana 29.12.2010 ja 05.07.2011 lepingu ülesütlemise hoiatused ja 10.08.2011 lepingu ülesütlemisavalduse (tähitud kirjade saatmist tõendavad AS-i Eesti Post kviitungid hageja vastusele lisatud). TsÜS § 69 lg 3 kohaselt lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, loetakse kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kui tahteavalduse saaja tegevuskohta ei ole võimalik kindlaks teha või kui tal puudub tegevuskoht, loetakse tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Seega, hageja on kostjale nõudekirjade edastamisel toiminud kooskõlas seadusega, kuna saatis need kostja poolt hagejale kostja tegeliku elukohana teatatud aadressile XXX, mis on Rahvastikuregistri andmetel ka käesoleval hetkel kostja registreeritud aadress, ning kostjal oli mõistlik võimalus talle saadetud teatiste sisuga tutvuda. Vastavalt lepingu üldtingimuste p-le 9.1 kohustub krediidisaaja krediidiandjat viivitamatult informeerima rekvisiitide muutumisest. Eelnimetatud kohustuse mittetäitmine võtab krediidisaajalt õiguse tugineda nendele asjaoludele vaidluses krediidiandjaga. Seega, kui kostja jättis hageja oma elukoha aadressi muutumisest informeerimata, ei ole tal õigus tugineda asjaolule, et hageja ei ole talle lepingu täitmisega seotud teateid edastanud. Eeltoodust tulenevalt on hageja täitnud omapoolse informeerimiskohustuse ning kostja vastupidised väited tuleb jätta menetluses tähelepanuta. Kostja on oma vastuses teatanud, et on nõus sõlmima hagejaga kompromissi kostja poolt kostja vastuses tunnistatud nõude osas, s.o kostja nõustub hageja tasuma 966,19 eurot, mis on kostja arvestuste kohaselt lepingust tuleneva nõude jäägiks. Hageja rõhutab, et VÕS § 396 lg 1 alusel kohustub laenusaaja laenu tagasi maksma ning kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele (VÕS § 76 lg 1). Seejuures VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Kuna kostja laenusaajana kohustus laenusumma koos intressiga hagejale tagastama vastavalt tarbijakrediidilepingu ning lepingu raames sõlmitud kokkulepete lahutamatuks lisaks olevatele maksegraafikutele, kuid ei ole seda teinud, siis on hageja intressi- ning viivisenõue täielikult põhjendatud, kuna raha kasutamine pika aja jooksul ei saa toimuda tasuta. Hageja on jätkuvalt valmis kostjaga mõlemale poolele sobivate tingimuste korral kompromissi sõlmima. Seejuures on hageja nõus kompromissi sõlmimisel vähendama kompromissi sõlmimise seisuga sissenõutavaks muutunud viivist 30% võrra juhul, kui ülejäänud võlgnevus tasutakse ära vastavalt kokkuleppele kas koheselt või poolte vahel kokku lepitud maksegraafiku alusel. 14(27)

Kostja esitas oma arvamuse hageja arvestuste kohta (II köide, tl 9-11), mille kohaselt kostja on seisukohal, et hageja poolt esitatud arvestustest nähtub, et hagiavalduses esitatud nõue ei vasta tegelikkusele. Hagiavalduses esitatud ning hiljem hageja poolt esitatud arvestustest (hageja 30.07.2013 vastus) nähtub, et hageja nõue kostja vastu on alusetu sellises summas nagu hageja seda nõuab. Hageja poolt nõutav põhinõue on valesti arvestatud, sellest tulenevalt on arvestatud valesti ka intress ja viivis, mistõttu hagi esitatud kujul on alusetu ja hageja nõue tõendamata. Kostja juhib kohtu tähelepanu tarbijakrediidilepingule nr 0800174/46st (esitatud hageja poolt kohtule lisa nr 1). Nimetatud lepingu kohaselt on lepingule kohaldatavad üldtingimused krediidilepingu üldtingimused S (esitatud kohtule hageja poolt hagi lisa nr 1). Nimetatud üldtingimuste punkt 2.5 kohaselt lepingu täitmise käigus krediidiandjale laekunud summade arvelt loetakse esmalt tasutuks võla sissenõudmisega seotud kulud, seejärel viivis ja muud tasumisele kuuluvad kohustused, seejärel tasumata intress ning lõpuks krediidisumma. Tarbijaga sõlmitud lepingu täitmise käigus krediidiandjale laekunud summade arvelt loetakse esmalt tasutuks võla sissenõudmisega seotud kulud, seejärel krediidisumma, seejärel tasumata intress ning lõpuks viivis ja muud tasumisele kuuluvad kohustused. VÕS § 34 kohaselt tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Kostja leiab, et hagejal ei saa olla vaidlust selle asjaolu osas, et M Z (M) on tarbija VÕS § 34 mõistes. Seega tema poolt tasutavatest summadest tuli maksete laekumisel kohaldada krediidilepingu üldtingimused S punkt 2.5 teist lauset. Hageja arvestused ei põhine aga nimetatud üldtingimuste punktil, seetõttu hageja arvestused on ebaõiged. Poolte vahel ei ole vaidlust selles osas, et hageja ja kostja vahel on 18.02.2008 sõlmitud tarbijakrediidileping nr 0800174/46st, mille alusel hageja kandis kostja arveldusarvele üle 37 000 EEK, mis on eurodesse ringiarvestatult 2 364,73 eurot. Vaidlust pole ka selles, et kostja on hagejale tasunud 1513,56 eurot. Kostja tunnistab hageja nõuet summas 851,17 eurot (2364,73 eurot - 1513,56 eurot), mis on kostja poolt hagejale tasumata põhivõlgnevuse summa 18.02.2008 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr 0800174/46st st. Kostja jääb oma varasemalt esitatud seisukoha juurde ning palub kohtul tulenevalt Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-111-08 tuvastada kokkulepete 1-5 tühisuse. Juhul kui kohus asub kokkuleppeid analüüsides seisukohale, et kokkulepped on kehtivad ning nõustub hageja väitega, et kokkulepped 1-5 on käsitletavad võlatunnistusena, siis palub kostja arvestada kohtult oma täiendava vastuväitega. Riigikohus on oma 24.04.2006 lahendis nr 3-2-1-21-06 asunud seisukohale, et: „deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks on tõendamiskoormise muutumine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole, või see on lõppenud.“ Kostja on seisukohal, et hageja poolt esitatud krediidilepingu üldtingimustega S ning hageja poolt 30.07.2013 esitatud arvestustega on tõendatud, et kostja kohustused hageja ees ei ole sellises sumas nagu need on käsitletud lisakokkulepetest 1-5. Hageja poolt 30.07.2013 esitatud arvestustest nähtub, et hageja on ebaõigesti arvestanud kõiki kostja poolt tasutud makseid ning pole seda teinud tulenevalt üldtingimustest S punkt 2.5 teise 18(27)

lause kohaselt. Kostja täiendav vastuväide on see, et kuna hageja on ebaõigesti arvestanud kostja poolt tasutud makseid on ebaõigesti arvestatud ka lisakokkulepetes fikseeritud kostja eelnevad võlgnevused, siis kostja ei ole võlgnevust hageja ees hageja poolt hagiavalduses nõutavas summas. Hageja poolt poolte vahel 18.02.2008 sõlmitud krediidilepingu nr 0800174/46st raames toimunud laekumised ja nende arvestusest nähtub, et kostja tasus hagejale 204,95 eurot. Hageja on põhisumma katteks arvestanud ainult 0,07 eurot ning 10,35 eurot hagejale tasutud 204,95 eurost. 170,88 eurot on arvestatud tasutud 204,95 eurost intressi katteks, mis on vastuolus krediidilepingu üldtingimustega S. Hageja poolt kohtule esitatud 13.05.2008.a. kokkuleppest nr 1 (hagiavalduse lisa nr 2) nähtub, et kostja põhivõla suuruseks hageja ees oli 36836,99 krooni (2354,31 eurot). Kostja on seisukohal, et nimetatud lepingus toodud summad ei ole õiged, kuna hageja on ebaõigesti arvestanud kostja poolt tasutud makseid, mistõttu on valed edaspidised arvestused. Hageja poolt poolte vahel 13.05.2008 sõlmitud krediidilepingu nr 0800174/46st raames toimunud laekumised ja nende arvestusest nähtub, et kostja poolt tasutud 440,37 eurost on hageja arvestanud põhivõla katteks ainult 24,07 eurot, kuid intressi katteks 365,18 eurot, mis on vastuolus krediidilepingu üldtingimustega S. Nimetatud tasumistest lähtudes arvestas hageja ka järgmise lisakokkuleppe summad. Hageja poolt kohtule esitatud 23.09.2008.a. kokkuleppest nr 2 (esitatud hageja poolt kohtule hagiavalduse lisa nr 3) nähtub, et kostja põhivõlgnevuse suuruseks oli 36 460,34 krooni (2330,24 eurot). Kuna hageja eelnev arvestus on ebaõige, on ebaõige ka järgmises kokkuleppes märgitud summa. Hageja poolt poolte vahel 23.09.2008 sõlmitud krediidilepingu nr 0800174/46st raames toimunud laekumised ja nende arvestusest nähtub, et kostja poolt tasutud 365,61 eurost on arvestatud põhivõlgnevuse katteks ainult 42,76 eurot, kuid intressi katteks 184,51 eurot. Kostja on seisukohal, et selline arvestamine on vastuolus krediidilepingu üldtingimustega S. Nimetatud tasumistest lähtudes arvestas hageja ka järgmise lisakokkuleppe summad. Hageja poolt kohtule esitatud 20.03.2009.a kokkuleppest nr 3 (hagiavalduse lisa nr 4) nähtuvad kostja kohustused, mis ei vasta aga tegelikkusele, kuna hageja arvestused on ebaõiged. Hageja poolt kohtule esitatud 16.06.2009 kokkuleppest nr 4 (hagiavalduse lisa nr 5) nähtuvad kostja võlgnevused hageja eest. Hageja poolt kohtule 30.07.2013 vastuses esitatud arvestustes nähtub, et kostja poolt tasutud 57,51 eurot on läinud intressi katteks summas 45,71 eurot ning põhivõlgnevuse katteks ainult 11,8 eurot, mis on aga vastuolus krediidilepingu üldtingimustega S. Hageja poolt kohtule esitatud 12.11.2009 kokkuleppest nr 5 (hagiavalduse lisa nr 6) nähtuvad kostja kohustused. Arvestades eelnevat arvestust ei ole kohustused sellises summas õiged. Hageja poolt kohtule 30.07.2013 esitatud arvestuste kohaselt hageja 12.11.2009 sõlmitud krediidilepingu nr 0800174/46st kokkuleppe nr 5 raames toimunud laekumisest summas 545,12 eurost arvestas hageja intressi katteks 510 eurot ning põhisumma katteks ainult 35,12 eurot. Kostja on seisukohal, et hageja enda poolt kohtule 30.07.2013 esitatud arvestustega ning krediidilepingu üldtingimustega S punkt 2.5 teine lause on tõendatud, et hageja ei ole arvestanud kostja poolt tasutud makseid kokkulepitule vastavalt, mistõttu on kostja kohustused hageja ees arvestatud hageja poolt ebaõigesti ning kostjal puudub kohustus hageja ees sellises summas nagu 19(27)

hageja seda kostjalt nõuab. Kostjal polnud võimalik nõude kujunemist varasemalt kuidagi kontrollida, kuna talle polnud teada, kuidas oli hageja laekumisi arvestanud. Kostja soovib juhtida kohtu tähelepanu ka sellele asjaolule, et kuna vale on põhivõlgnevuse arvestus, siis on vale ka viivisearvestus. Hageja poolt kohtule esitatud krediidilepingu üldtingimuste S punkt 6.2 järgi viivise arvestamisel lähtutakse tegelikust päevade arvust kuus ja 365-päevasest aastast. Viivise arvestamine lõpetatakse võlgnevuse tasumise päeval ning tasumata viiviselt ja intressilt viivist ei arvestata. Kuna hageja põhivõlgnevuse arvestus on vale on sellest tulenevalt vale ka viivise arvestus ja intressi arvestus, kuna intressi arvestus on sõltuvuses tagastamata krediidisummast. Samuti soovib kostja juhtida kohtu tähelepanu sellele asjaolule, et kostja on esitanud varasemalt vastuväite, et hageja on arvestanud tegelikkuses viivist ka viiviselt ja intressilt, mis ei ole seaduslik. Hageja ei ole seda eitanud ning leidnud, et refinantseeritavalt summalt intressi ja viivise arvestamine on õiguspärane, põhjendatud ja lubatud ning kostja sellekohased vastuväited ei ole relevantsed ning need tuleb jätta tähelepanuta. Kostja on seisukohal, et hageja poolt esitatud seisukoht viivise arvestamise osas intressilt ja viiviselt on samuti vastuolus krediidilepingu üldtingimustega S punkt 6.2. Kostja jääb muus osas oma varem esitatud kirjalike seisukohtade juurde. Täiendavalt esitab kostja hagejale pakkumise veelkord mõelda kompromissi sõlmimisele. Kostja tunnistab oma põhivõlgnevust hageja eest summas 851,17 eurot (mis on saadud võetud laenusumma 2364,73 eurot ning tasutud 1513,56 euro jäägist. Arvestades asjaoluga, et põhilepingu kohaselt kohustust kostja tasuma hagejale siiski intressi ja viivist ning kostja on olnud viivituses võlgnevuse tasumisega, siis kostja pakub hagejale kompromissi sõlmimisena välja sellise ettepaneku - kostja on nõus tasuma nimetatud 851,17 eurot ning sellelt intressi ja viivist, kuid seda mitte suuremas summas kui see on kostja poolt tunnistatav põhivõlgnevuse osa.

aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 402 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et 18.02.2008 nad sõlmisid tarbijakrediidilepingu nr 0800174/46st (I köide, tl 8-9) ja et lepingu alusel kandis hageja kostjale 19.02.2008 üle 37 000 EEK. Lepingu põhitingimuste kohaselt lepingule kohaldatavad üldtingimused nr S (I köide, tl 9 pöördel-10). Tarbijakrediidilepingu nr 0800174/46st raames on pooled sõlminud viis kokkulepet (I köide, tl-d 11-14, 19-22, 23-25, 26-29, 30-33) krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta. Vastavalt viimasele, 12.11.2009, kokkuleppele (I köide, tl 30-33) suurendati kostja kasutuses olevat krediidisummat 450,13 euro võrra. Pärast täiendava krediidisumma ülekandmist on kokkuleppe nr 5 põhitingimuste kohaselt kostja kasutuses olevaks krediidisummaks 3 603,05 eurot. Kokkuleppe nr 5 järgi oli kostja kohustatud maksma hagejale intressi 30,91% krediidisummast ühe aasta kohta. Kuna kostja ei täitnud kohustusi nõuetekohaselt, hakkas hageja saatma talle võlateatised (I köide, tl 34-37). Kostjale saadeti 29.12.2010 ja 05.07.2011 lepingu ülesütlemise hoiatused (I köide, tl 38) ja 10.08.2011 teade lepingu ülesütlemisest (I köide, tl 39), mille kohaselt võla tasumise tähtaeg on 20.08.2011. Kostja on seisukohal, et hageja ja kostja vahel 13.05.2008.a. sõlmitud kokkuleppe nr 1, 29.09.2008.a. sõlmitud kokkuleppe nr 2, 20.03.2009.a sõlmitud kokkuleppe nr 3, 16.06.2009.a. sõlmitud kokkuleppe nr 4 ja 12.11.2009.a. sõlmitud kokkuleppe nr 5 on vastuolus heade kommetega. Kostja leiab, et sõlmitud lisakokkulepetega kunstlikult kasvatati kostja võlga ning põhivõlast 37 000 EEK sai kokkulepete alusel 56 375,42 EEK. Kokkulepete alusel suurendati võlga 19 375,42 EEK võrra, selle asemel, et asuda koheselt võlga sisse nõudma. Samuti märgib kostja, et hageja on lisakokkulepetega tekitanud olukorra, kus iga järgneva kokkuleppega on suurendatud kostja võlga ning põhivõlaks arvestatud ka intressi ja viivise võlg ning nendelt omakorda arvestatud hagiavalduse esitamisel viivist. VÕS § 113 lg 6 viivist ei ole lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Kokkulepete sõlmimisel on aga tekitatud olukord, kus tegelikkuses arvestatakse viivist nii intressilt kui viiviselt, sest intressid ja viivised on arvestatud iga järgneva kokkuleppe puhul ümber põhivõlaks. Tarbijakrediidilepingust ning lisakokkulepetest nähtub, et tegelikkuses krediiti või laenu välja ei makstudki, vaid kogu hageja tegevus seisneski selles, et järgmise lepinguga kustutati uue krediidi arvelt vana lepingu alusel sissenõutavaks muutunud intress ning viivis ning annulleeriti mittesissenõutavaks muutunud intress, kuid tegelikult krediiti ega laenu välja ei makstud ning suurendati selliselt laenu põhivõlgnevust. Kostja on seisukohal, et lisakokkulepped 1-5 on vastuolus heade kommetega ning palub selle kohtul tulenevalt Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-111-08 tuvastada. Hageja ei ole kostja seisukohaga nõus, kuna poolte vahel lepingu nr 0800174/46ST raames sõlmitud kokkulepped on sõlmitud vastavalt kostja soovile tema kirjalike avalduste alusel. 21(27)

Kokkuleppe nr 1 sõlmimise hetkel kostjal hageja ees lepingust tulenevat sissenõutavaks muutunud võlgnevust ei olnud. Kokkulepete nr 2 kuni 5 sõlmimisega leppisid pooled kokku, et tasaarvestatakse lepingust tulenevad krediidiandja nõuded krediidisaaja vastu. Kokkulepped nr 1 kuni 5 vastasid sõlmimise hetkel kostja tahteavaldustele ja tarbimislaenude turutingimustele. Hageja selgitas kostjale kokkulepete allkirjastamisel kostja poolt laenulepingust tulenevate rahaliste maksekohustuse rikkumise tagajärgi. Kostja kinnitas oma allkirjaga laenulepingul, et ta on informeeritud ja saab aru kokkulepete olulistest tingimustest, lepingu täitmisega kaasnevatest kohustustest, asjaoludest, mis võivad mõjutada tema võimet täita lepingust tulenevaid kohustusi ning kohustuste mittetäitmisega kaasnevatest tagajärgedest. Vastavalt VÕS § 396 lg-le 2 isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Hageja rahuldas kostja avaldused (I köide, tl 163-166) ning:  13.05.2008 sõlmisid pooled lepingu kokkuleppe nr 1 lepingutingimuste muutmise kohta koos maksegraafiku ja üldtingimustega, millega hageja andis kostjale ühe kuu maksepuhkust. Kokkuleppe nr 1 sõlmimise hetkel kostjal hageja ees lepingust tulenevat sissenõutavaks muutunud võlgnevust ei olnud  23.09.2008 sõlmisid pooled lepingu kokkuleppe nr 2 krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta koos maksegraafiku ja üldtingimustega, millega hageja andis kostjale ühe kuu maksepuhkust. Kostja tasus esimese makse oktoobris 2009 summas 131,40 eurot korrektselt, teise kokkuleppe nr 2 raames tasutud makse tasus kostja viivitusega  19.03.2009 esitas kostja hagejale võlanõustaja vahendusel suulise avalduse, milles soovis maksepuhkust üheks kuuks. 20.03.2009 sõlmisid pooled lepingu kokkuleppe nr 3 krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta koos maksegraafiku ja üldtingimustega, millega hageja andis kostjale ühe kuu maksepuhkust  09.06.2009 esitas kostja hagejale kirjaliku avalduse, milles soovis maksepuhkust kuueks kuuks. Maksepuhkust soovis kostja tulenevalt sellest, et oli avalduse esitamise ajal töötu. Kostja esitas hagejale ka töötukassa tõendi (I köide, tl 168), millest nähtub, et kostja oli töötuna arvele võetud. Hageja leidis, et eeltoodust saab järeldada, et kostja otsis aktiivselt töö ning soovis ajutisi makseraskusi ületada. 16.06.2009 sõlmisid pooled lepingu kokkuleppe nr 4 krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta koos maksegraafiku ja üldtingimustega, millega hageja andis kostjale kaks kuud maksepuhkust. 20.10.2009 esitas kostja hagejale kirjaliku avalduse, milles avaldas soovi uue maksegraafiku sõlmimiseks. 12.11.2009 sõlmisid pooled lepingu kokkuleppe nr 5 krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta koos maksegraafiku ja üldtingimustega. Vastavalt TsMS § 231 lg-le 1 tõendada ei ole vaja asjaolu, mida kohus loeb üldtuntuks. Üldtuntuks võib kohus lugeda asjaolu, mille kohta saab usaldusväärset teavet menetlusvälistest allikatest. Internetis aadressil: http://www.tarkinvestor.ee/artiklid.php?idee=38, antakse järgmine mõiste, mis on laenude refinantseerimine: „Laenude refinantseerimise all mõistetakse tavaliselt olemasoleva laenu (või laenude) asendamist uue laenuga. Refinantseerimisel võib olla mitu eesmärki. Enamasti on selleks soov intressikulude osas kokku hoida (refinantseerimine madalama intressimääraga). Lisaks võib refinantseerimise teel maksta tagasi teisi (kallimaid) olemasolevaid laene, vähendada igaperioodilisi laenumakseid (näiteks laenuperioodi pikendamisega või omafinantseeringu suurendamisega) või võtta täiendavaid laene akumuleerunud omaosaluse arvel. 22(27)

Vastavalt kokkulepete sõlmimise ajal VÕS § 409 kehtinud redaktsioonile, tarbija võib tarbijakrediidilepingust taganeda seitsme päeva jooksul selle sõlmimisest. Kui tarbija taganeb tarbijakrediidilepingust, võib seda teha ka isik, kes ühines tarbijakrediidilepingust tuleneva kohustusega või käendas tarbijakrediidilepingust tulenevat tarbija kohustust (lg 1). Sama paragrahvi lg 2 kohaselt käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaeg hakkab kulgema krediidiandja poolt tarbijale trükitehniliselt selgesti kujundatud ja krediidiandja poolt allkirjastatud selgituse väljastamisest, kus on nimetatud käesoleva paragrahvi lõikest 1 tulenevad õigused ning nende õiguste lõppemine vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 3, samuti isiku nimi ja aadress, kellele taganemisavaldus tuleb edastada, käesoleva seaduse §-s 414 nimetatud müügilepingu olemasolul ka viide sellele, et lepingust taganemise korral müügileping ei jõustu. Kohtule ei ole esitatud ei väide ega ka tõendid selle kohta, et kostja on kokkuleppest taganenud, seega ei kasutanud ta seadusest tulenevat õiguskaitset. Lähtudes ülaltoodust kohus ei tuvastanud, et lisakokkulepped 2-5 on vastuolus heade kommetega. Kostja esitas väide, et hageja ei ole tõendanud, et tema poolt 23.12.2009.a., 21.01.2010.a., 23.02.2010.a., 24.03.2010.a., 23.04.2010.a., 28.01.2011.a., 03.05.2011.a. ja 28.06.2011.a. kostjale saadetud meeldetuletuskirjadest koopia, hageja poolt 29.12.2010.a. ja 05.07.2011.a. kostjale saadetud lepingu ülesütlemishoiatusest ning koopia hageja poolt 10.08.2011.a. kostjale saadetud lepingu ülesütlemisavaldusest, oleksid kostjale kätte toimetatud. Vastavalt Üldtingimuste (I köide, tl 9 pöördel-10) punktile 9 krediidisaaja kohustub krediidiandjat viivitamatult informeerima kõigest, mis võib takistada lepingust tulenevate kohustuste nõuetekohast täitmist. Informatsioonivahetus toimub lepingus sätestatud rekvisiitidel. Krediidisaaja kohustub krediidiandjat viivitamatult informeerima rekvisiitide muutumisest. Käesolevas punktis sätestatud kohustuste mittetäitmine võtab krediidisaajalt õiguse tugineda nendele asjaoludele vaidlustes krediidiandjaga (alapunkt 9.1). Kõik lepingu ja käenduslepingu raames esitatavad teated (taotlused, ettepanekud, avaldused jms) peavad olema kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, välja arvatud juhul, kui leping näeb ette teisiti. Posti teel edastatud teated loetakse kättesaaduks, kui nad on postiasutusele üle antud väljastamiseks lepingus sätestatud rekvisiitidel ja teate postiasutusele üleandmisest on möödunud kolm (3) päeva (alapunkt 9.2). Kostja oma avaldustes (I köide, tl-d 163-166) märkis oma aadressiks XXX. Sama aadress on märgitud kokkulepetes 2-5. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et hageja ei tõendanud kostjale 23.12.2009.a., 21.01.2010.a., 23.02.2010.a., 24.03.2010.a., 23.04.2010.a., 28.01.2011.a., 03.05.2011.a. ja 28.06.2011.a. saadetud meeldetuletuskirjade kostja poolt kättesaamist. 23(27)

29.12.2010.a. ja 05.07.2011.a. lepingu ülesütlemishoiatused loetakse kostjale kättetoimetatuks Üldtingimuste p 9.2 alusel. Vastavalt VÕS § 101 lg 1 p-le 1 võib võlausaldaja võlgniku kohustuse rikkumise korral nõuda kohutuse täitmist ning sama lõike punkti 4 järgi taganeda lepingust või lepingu üles öelda. Raha maksmise kohustuse rikkumise korral võib võlausaldaja nõuda selle täitmist (VÕS § 108 lg 1). Tarbijakrediidilepingust tulenev poolte suhe on oma olemuselt kestvussuhe. Kestvuslepingu erakorralise ülesütlemise üldalused on sätestatud VÕS §-s 196. Vastavalt VÕS § 196 lg-le 2 võib kumbki lepingupool kestvuslepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist, kui lepingu erakorralise ülesütlemise mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust. Seega tuleneb nii VÕS §st 108 kui ka sama seaduse § 196 lg-st 2, et tarbijakrediidilepingust tuleneva rahalise kohustuse rikkumisel võib krediidiandja tarbijakrediidilepingu üles öelda siis, kui kohustuse rikkumise kõrvaldamiseks määratud mõistlik tähtaeg lõppes tulemusteta, s.t krediidivõtja jätab talle antud tähtpäevaks võla tasumata. Kostja ei vaidle vastu, et ei täitnud tarbijakrediidilepingust tulenevad kohustused nõuetekohaselt ja hageja poolt talle 2 korda kohustuse rikkumise kõrvaldamiseks määratud tähtaeg lõppes tulemusteta, kostja jättis talle antud tähtpäevaks võla tasumata. Lepingu ülesütlemine on ühepoolne, vastuvõtmist vajav tahteavaldus, mis lõpetab tulevikku suunatult kestvuslepingu. Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisavaldus on tahteavaldus, millega soovitakse lõpetada kehtiv krediidisuhe. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 69 lg 1 kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Kindlale isikule suunamata tahteavaldus muutub kehtivaks tahte väljendamisega. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt tahteavaldus on kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kostja väidab, et hageja ei tõendanud, et tema poolt 10.08.2011.a. kostjale saadetud lepingu ülesütlemisavaldus oleks kostjale kätte toimetatud. Samas kostja ei väitnud sõnaselgelt, et ta ei saanud kätte 10.08.2011.a. lepingu ülesütlemisavaldust.

Kohus peab omal algatusel kontrollima ja otsustama, kas tarbijakrediidileping oli üles öeldud kehtivalt. Kohus on juba varasemalt tuvastanud, et kostja rikkus oma raha maksmise kohustused, seega hagejal tulenevalt VÕS § 101 lg-st 3 oli õigus kostja kohustuse rikkumisele tugineda ja lepingut üles öelda ehk on olemas materiaalne alus lepingu ülesütlemiseks. Edasi analüüsib kohus, kas hageja lepingu ülesütlemisavaldus vastab formaalsetele nõuetele. 10.08.2011.a. lepingu ülesütlemisavalduse esitamise ajal kehtinud VÕS § 416 lg 1 redaktsioon nägi ette, et krediidiandja võib osamaksetena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Kokkuleppega nr 5 kehtestatud maksegraafiku kohaselt (I köide, tl 31-32) pidi kostja ajavahemikul 15.01.2010-15.10.2019 igakuiselt tasuma kokku 1907,84 krooni, mis teeb 121,93 €. 15.11.2019 pidi kostja tasuma kokku 1904,60 krooni, mis teeb 121,73 €. Hageja poolt esitatud informatsiooni kohaselt (II köide, tl 2-3) peale viimase kokkuleppe sõlmimist 12.11.2009, tasus kostja 11.02.2010, 31.05.2010, 13.07.2010, 30.07.2010, 31.08.2010, 15.11.2010 - 57,52 € igakord, 10.03.2011 ja 24.10.2011 – 100 € igakord. Seega on tuvastatud, et kostja on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega. 29.12.2010.a. lepingu ülesütlemishoiatuses (I köide, tl 38) hoiatas kostja hagejat, et kui viimane ei likvideeri võlgnevust hiljemalt 12.01.2011, on hageja sunnitud lepingu üles ütlema. Kui lugeda 29.12.2010.a. lepingu ülesütlemishoiatuse kostjale kättetoimetatuks Üldtingimuste punktis 9.2 sätestatud korras, siis kättetoimetamine toimus 02.01.2011. Seega 29.12.2010.a. lepingu ülesütlemishoiatuses määratud tähtaeg ei vasta VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud ajale (vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks). 05.07.2011.a. lepingu ülesütlemishoiatuses (I köide, tl 38 pöördel) hoiatas kostja hagejat, et kui viimane ei likvideeri võlgnevust hiljemalt 19.07.2011, on hageja sunnitud lepingu üles ütlema. Kui lugeda 05.07.2011.a. lepingu ülesütlemishoiatuse kostjale kättetoimetatuks Üldtingimuste punktis 9.2 sätestatud korras, siis kättetoimetamine toimus 10.07.2011. Seega ka 05.07.2011.a. lepingu ülesütlemishoiatuses määratud tähtaeg ei vasta VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud ajale (vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks). Kohus leiab, et võib üheselt aru saada, et hageja ei andnud kostjale kohustuse rikkumise kõrvaldamiseks mõistlik ja seaduses sätestatud tähtaeg. Hageja kirjast ei ole üheselt arusaadav, millal leping lõpeb. Seda enam, et teade lepingu ülesütlemisest on koostatud alles 10.08.2011 (I köide, tl 39). Kohtule ei ole esitatud tõendid selle kohta, et kostja sai lepingu ülesütlemisavalduse isiklikult kätte.

Muud › Muud hagiasjad

Lahendi andmed

Seotud ettevõtted

Lahendi tekst

VIRU MAAKOHUS

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Sarnased lahendid

EDASIKAEBAMISE KORD JA TÄHTAEG

ASJAOLUD, HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

KOSTJA VASTUVÄITED

043,85 EEK.

HAGEJA ARVAMUS HAGI VASTUSE KOHTA

POOLTE TÄIENDAVAD SEISUKOHAD

KOSTJA ARVAMUS HAGEJA ARVESTUSTE KOHTA

KIRJALIKU MENETLUSE MÄÄRAMINE

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS

BIGBANK AS.

MENETLUSKULUD

KOHTUOTSUSE TEATAVAKS TEGEMINE