Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

käibemaksukohuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (TsMS § 174 lg 1, lg 3 ja lg 6). Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõuded ja nende põhjendused Hageja on Harju Maakohtule esitanud hagiavalduse kostja VD vastu võla nõudes. Hagiavalduses palub hageja kohtul mõista kostjalt hageja kasuks välja 11 713,58 eurot, millest 7 759,96 eurot on tagastamata krediidisumma, 3 340,64 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 127,81 eurot võla sissenõudmisega seotud kulud ja 394,17 eurot sissenõutavaks muutunud viivis ja 91 eurot lepingu sõlmimise tasu. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista alates 17.06.2011 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni välja viivis 25,43% tagastamata krediidisummalt aastas. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja ja kostja VD sõlmisid 28.01.2008 tarbijakrediidilepingu nr XXX, mille raames on sõlmitud 1 kokkulepe lepingutingimuste muutmise kohta ja 2 kokkulepet krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta, kokku 3 kokkulepet. Kokkuleppe nr 3 kohaselt suurendati krediidisaaja kasutuses olevat krediidisummat 440,77 euro (6 896,48 Eesti krooni) võrra. Pärast täiendava krediidisumma ülekandmist on krediidisaaja kasutuses olevaks krediidisummaks 7 872,56 eurot (123 178,75 Eesti krooni). Kokkuleppe nr 3 kohaselt oli kostja kohustatud maksma hagejale intressi 25,43 % krediidisummast ühe aasta kohta. Poolte kokkuleppel kohaldatakse lepingule BIGBANK AS-i krediidilepingute üldtingimusi nr S. Kokkuleppe nr 3 kohaselt oli kostjal kohustus tasuda hagejale lepingujärgseid regulaarseid makseid alates 10.09.2009, millist kohustust kostja korduvalt rikkus. Tulenevalt eeltoodust alustas hageja võla sissenõudmise menetlust ja edastas kostjale muuhulgas kirjalikud teatised maksekohustuste meeldetuletamiseks. Kuivõrd kostja sellest hoolimata lepingulisi kohustusi korrektselt täitma ei asunud ning kohtueelne menetlus jäi tulemusteta, oli hageja sunnitud lepingu üles ütlema ning oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduma. Kuna kostja ei ole pärast lepingu ülesütlemist krediidisumma katteks tasunud ühtegi makset, siis on kostja poolt kokkuleppe nr 3 järgi tagastamata krediidisummaks 7 759,96 eurot. Kokkuleppe nr 3 alusel on kostja kohustatud maksma hagejale intressi 25,43 % krediidisummast ühe aasta kohta. Kuna kostja ei ole hagejale pärast lepingu ülesütlemist intressidena võlgnetavate summade katteks mitte ühtegi makset tasunud, tuleb kostjalt välja mõista lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intress summas 3 340,64 eurot. Kostja on jätnud lepingu ja hinnakirja alusel hagejale tasumata kokku 127,81 eurot kostjale 19.11.2009, 17.12.2009, 22.01.2010, 17.02.2010, 22.12.2010 ja 18.01.2011 saadetud võla sissenõudmiskirjade, 28.01.2011 ja 22.03.2011 saadetud lepingu ülesütlemise hoiatuste ja 12.04.2011 saadetud lepingu ülesütlemisavalduse eest. Kokkuleppe nr 3 alusel kohustus kostja tasuma hagejale 78,72 eurot lepingu sõlmimise tasu. Kuna kostja ei ole hagejale lepingu sõlmimise tasu täies ulatuses tasunud, tuleb lepingu, üldtingimuste p 5.3 ning

seaduse alusel kostjalt välja mõista tasumata lepingu sõlmimise tasu summas 59,04 eurot. Kuna kostja sattus kokkuleppe nr 3 kehtivuse ajal viivitusse lepingujärgsete maksete tasumisega, sõlmisid hageja ja kostja 27.10.2010 võla tasumise kokkuleppe. Võla tasumise kokkuleppe kohaselt tuli kostjal tasuda kokkuleppe sõlmimise eest tasu 31,96 eurot. Seega on kostja kohustatud hagejale tasuma kokku 91 eurot lepingu sõlmimise tasu. Lepingu ülesütlemisel 12.04.2011 oli lepingu alusel sissenõutavaks muutunud tasumata viivis 42,75 eurot. Kostja on jätnud pärast lepingu ülesütlemist hagejale tasumata sissenõutavaks muutunud krediidisumma 7 759,96 eurot, seega arvutab hageja viivist krediidisumma tasumisega viivitamiselt, määraga 25,43 % võlgnetavalt summalt aastas. 16.06.2011 seisuga tuleb lepingu ja seaduse alusel kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 394,17 eurot ning alates 17.06.2011 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivis 25,43 % tagastamata krediidisummalt aastas. 16.08.2011 esitas hageja kohtule täiendava seisukoha. Pärast tarbijakrediidilepingu nr XXX raames sõlmitud kokkuleppe nr 3 sõlmimist on krediidisumma katteks tasutud kokku 112,50 eurot (1 761,81 Eesti krooni). Seega on tagastamata krediidisummaks 7 759,96 eurot. Tarbijakrediidilepingu nr XXX raames sõlmitud kokkuleppes nr 3 märgitud krediidisummast 7 872,56 eurost 440,77 eurot (millest 418,80 eurot moodustab intress, 0,43 eurot moodustab viivis, 8,76 eurot moodustab lepingu sõlmimise tasu ja 12,78 eurot moodustavad võla sissenõudmise kulud) on tarbijakrediidilepingus nr XXX raames sõlmitud kokkuleppest nr 2 tulenevad kohustused, mis kokkuleppega nr 3 vormistati ümber uueks laenuks ning 7 431,79 eurot tarbijakrediidilepingu nr XXX raames sõlmitud kokkuleppest nr 2 tulenev tasumata krediidisumma tasumise kohustus ajatati. Tarbijakrediidilepingu nr XXX raames sõlmitud kokkuleppe nr 3 sõlmimisel loeti kokkulepe nr 2 järgne krediidisumma väljastamise kohustus täidetuks ning kostja varasemad rahalised kohustused arvestati ümber nö uueks laenusummaks (kohustuste ümberkujundamine laenuks). 01.11.2011 esitas hageja kohtule täiendava seisukoha. Nõuded tulenevad hageja ja kostja vahel 18.08.2009 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr XXX, millega tasaarvestati kostja varasemad lepingust tulenevad kohustused hageja ees. Eelmistest krediidilepingutest tulenevad kohustused on lõpetatud ning pooled on omandanud uue krediidilepinguga uued õigused ja kohustused. Hageja on seisukohal, et hageja ja kostja vahel varasemalt sõlmitud lepingud ei ole käesoleva hagimenetluse esemeks ning kostja väide, et hageja ei ole pooltevahelises võlasuhtes toiminud vastavuses hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega, on alusetu. Hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingujärgne intressimäär on 25,43 % aastas, mis on suurem kui seadusjärgne viivisemäär. Kuna hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingus on kokku lepitud suuremas intressimääras kui seadusjärgne viivisemäär, siis tuleb hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingule kohalduva viivisemäära leidmisel lähtuda 25,43 % aastas. Hageja arvestab viivist üksnes tähtaegselt tagastamata krediidisummalt ega võta viivise arvestamisel aluseks muid lepingujärgseid võlgnevusi. Hageja leiab, et viivisemäär on seaduslik. 13.12.2011 esitas hageja kohtule täiendava seisukoha. Hageja selgitas, et kuivõrd uue krediidilepingu krediidisumma suurus vastas täpselt kostja eelmisest krediidilepingust tulenenud täitmata kohustuste kogusummaga ning pooltel muid täitamata kohustusi eelmisest krediidilepingust ei olnud, siis sellisel kujul uue krediidilepingu sõlmimisega lõppesid poolte eelmisest krediidilepingust tulenevad kohustused. 10.07.2012 esitas hageja kohtule täiendava seisukoha. Hageja oli arvamusel, et refinantseerimine on seaduslik, kehtiv ja lubatud. Hageja leiab, et poolte vastastikusel kokkuleppel laenu refinantseerimine on tavapärane ning hea usu põhimõttega vastavuses. Refinantseerimisel on tegu uue krediidisummaga ning seda tuleb käsitleda sarnaselt tavapärase krediidilepinguga. Samuti oli hageja seisukohal, et refinantseeritavalt summalt intressi arvestamine on õiguspärane,

põhjendatud ja lubatud. Hageja leidis, et leping ning kokkulepped on kooskõlas heade kommetega ning seega kehtivad ja kostja jaoks siduvad. Hageja tuli kostjale vastu ning võimaldas tal tagastada krediidisumma ning muud kohustused maksegraafiku alusel, vastasel juhul oleks kogu nõue muutunud korraga sissenõutavaks ning kostjal oleks tekkinud kogu tema kasutuses oleva krediidisumma ning muude sissenõutavaks muutunud kohustuste kohese tagastamise kohustus. Kuna kostja tasus pärast 28.01.2008 lepingu nr XXX sõlmimist lepingu maksegraafikust tulenevaid makseid korrektselt 7 järjestikuse kuu jooksul ning lepingu kokkuleppe nr 1 sõlmimise hetkel kokkuleppe põhitingimustest nähtuvalt kostjal lepingust tulenevaid tasumata kohustusi ei olnud ja kostja taotles üheks kuuks maksepuhkust, sõlmisid pooled lepingu kokkuleppe nr 1. Kostja tasus lepingu kokkuleppe nr 1 maksegraafikujärgseid makseid korrektselt esimese nelja kuu jooksul pärast kokkuleppe nr 1 sõlmimist. Eeltoodust nähtub, et kuna kostja tasus lepingust tulenevaid makseid korrektselt ühe aasta jooksul, olid need talle jõukohased. 28.01.2008 sõlmitud lepingu kulukuse määr oli 40,03 %; Eesti Panga kulukuse määra kolmekordne väärtus on 23,01 % x 3= 69,03 %. 05.09.2008 kokkulepe 1 kulukuse määr oli 41,04 %; Eesti Panga kulukuse määra kolmekordne väärtus on 26,28 % x 3= 78,84 %. 13.04.2009 kokkulepe 2 kulukuse määr oli 40,67 %; Eesti Panga kulukuse määra kolmekordne väärtus on 29,67 % x 3= 89,01 %. 18.08.2009 kokkulepe 3 kulukuse määr oli 41,24 %; Eesti Panga kulukuse määra kolmekordne väärtus on 27,75 % x 3= 83,25 %. Hageja leidis, et leping ning kokkulepped on kooskõlas heade kommetega ning seega kehtivad ja kostja jaoks siduvad. Kostja vastuväited ja nende põhjendused Kostja ei tunnista hagiavalduses tema vastu suunatud nõudeid. Kostja leiab, et esitatud tarbijakrediidileping nr. XXX on rahatu. Pärast lepingu sõlmimist (28.01.2008) ei ole kostja arveldusarvele laekunud hageja raha kostja kontole summas 7 759,96 eurot /121 416,99 krooni. Kostja leiab, et tarbijakrediidileping nr. XXX ja selle lepingu alusel sõlmitud 3 kokkulepet on tühised. Antud leping ja kokkulepped on sõlmitud tarbija kahjuks, kuna tarbijalepingu alusel ei ole antud krediidiraha krediidisaajale välja, vaid tasaarvestatakse või liidetakse krediidiandja eelmiste nõuetega, mis on vastuolus tarbijalepingu mõistega. Seega tegelikult andis hageja tarbijalepingu nr. XXX kohaselt kostjale võlgu tema oma võlad ja lisaks sellele arvestas kahekordselt intressid, viivised, leppetrahvid jm. Antud juhul on leppetrahv 4 430,68 krooni, so rohkem kui igakuine makse maksegraafiku kohaselt summas 3 290,22 krooni. Kostja arvamusel on antud leppetrahv ebamõistlikult suur. Seega on leppetrahvi maksmise kohustus tühine. Kostja leiab, et 12.04.2011 teade lepingu ülesütlemisest on tühine. Tarbijakrediidilepingust nr. XXX tuleneb, et kostja põhivõlgnevus lähtub tarbijakrediidilepingust nr. XXX, mille kohaselt põhivõlgnevus on tunduvalt väiksem (5 442,62 eurot / 85 158,42 krooni) kui hageja nõuab (7 759,96 eurot). Hageja ei ole esitanud nõudeid tarbijakrediidilepingust nr. XXX ega ütelnud antud lepingut üles, aga nõuded tarbijakrediidilepingust nr. XXX on rahatud ja tühised. Kostja leiab, et ta ei ole kunagi saanud raha tarbijakrediidilepingust nr. XXX. Hageja ja kostja vahel oli sõlmitud järgmised rahalised tarbijakrediidilepingud: 18.11.2005 tarbijakrediidileping nr. XXX, 08.12.2005 tarbijakrediidileping nr. XXX, 12.01.2006 tarbijakrediidileping nr. XXX, 13.02.2006 tarbijakrediidileping nr. XXX, 16.03.2006 tarbijakrediidileping nr. XXX ja 17.04.2006 tarbijakrediidileping nr. XXX, kokku 88 200 krooni/ 5 637,01 eurot. Hageja ei ole kunagi nõudnud kostjalt võlgnevust tarbijakrediidilepingutest nr. 0502130, 0600142, 0600566. Seega ei ole kostja kunagi saanud hageja ülesütlemisavaldust ega teisi teatisi võlgnevuse kohta tarbijalepingutest nr. XXX-XXX. Hageja ei ole andnud kostjale kahenädalast täiendavat tähtaega kohustuse täitmiseks tarbijakrediidilepingutest nr. XXX-XXX. Esitatud hagiavalduses ülesütlemisavaldusega ütleb hageja üles ainult rahatu tarbijakrediidilepingust nr. XXX. Hageja ei ole seletanud, millistest summadest põhivõlg (7 759,96 eurot/ 121 416,99 krooni) koosneb, millal võlg tekkis, millise perioodi eest. Kostja maksis võlgnevuse katteks perioodil 01.01.2006 31.12.2010 104 933,29 krooni/ 6 706,46 eurot, millest tarbijakrediidileping nr. XXX katteks 11

538,66 krooni, tarbijakrediidileping nr. XXX katteks 5 718,6 krooni, tarbijakrediidileping nr. 0600566/96st katteks 1 649,17 krooni, tarbijakrediidilepingust nr. XXX katteks 27 563,05 krooni ja tarbijakrediidileping nr. XXX katteks – 58 463,81 krooni. Kokku 104 933,29 krooni. Kostja palub jätta hagiavaldus rahuldamata ja menetluskulud jätta hageja kanda. 02.09.2011 esitas kostja kohtule täiendava seisukoha. Kostja leiab, et tarbijakrediidilepingu nr. XXX ja kõikide kokkulepete puhul tegemist on ainult tarbijakrediidilepinguga, kuna kõik formaalsed nõuded on täidetud tarbijakrediidilepingus ja kokkulepetes. Kostja arvamusel on tarbijakrediidileping nr. XXX tühine, kuna kostja ei ole kirjutanud avaldust kohustuse võtmiseks. Antud vormi nõude mitte järgimisel on tarbijakrediidileping tühine. Kostja leiab, et temal ei ole kohustusi hageja ees, kuna kokkulepe nr. 2 ja kokkuleppe nr. 3 on tühised ja suunatud võla paisutamisele kostja kahjuks. Kostja ei tunnista võla sissenõudmisega seotud kulusid, kuna kulud on lepingujärgne kohustus, mis peaksid olema kooskõlastatud lepinguga, aga mitte üldtingimustega. Kostja leiab, et võla sissenõudmise kulud on kõrvalnõuded. Kulude hüvitamise kohustus on sätestatud ainult üldtingimuste p.6.7, mis ei ole allkirjastatud poolega. Antud juhul kasutati tüüptingimust kõrvalkohustuse kohta kostja kahjuks, millest tulenevalt on p 6.7 tühine. Kostja ei tunnista viivist üldse, kuna viivise nõue on lepingujärgne kohustus, mis peaks olema kooskõlastatud lepingus. Tarbijakrediidileping nr. XXX oli sõlmitud tüüptingimustega. Kui leping tuleb sõlmida teatud vormis, tuleb selles vormis sõlmida ka kokkulepped tagatiste ja teiste kõrvalkohustuste kohta. Kostja leiab, et hagejal on õigus nõuda viivist ainult seadusega ette nähtud ulatuses, so 8 % aastas, mitte 25,43 % aastas. Kostja leiab, et tarbijakrediidileping nr. XXX ja selle alusel sõlmitud 3 kokkulepet on tühised, kuna antud leping oli vastuolus heade kommetega. Kostja leiab, et hageja teadis või pidi teadma 28.01.2008 tarbijakrediidilepingu nr. XXX sõlmimise ajal, et kostja sõlmis lepingu oma erakorralistest vajadustest, sõltuvustest, kogenematusest. Hageja teadis, et lepingu sõlmimise ajal olid kostja tulud 4 000 krooni, aga igakuine laenumakse oli 3 290,79 krooni/ 3 279,79 krooni/ 3 427,60 krooni/ 3 667,12 krooni. Kostja kirjutas hagejale avaldusi, milles palus hagejal vähendada intresse, teatas oma raske materiaalse seisundi kohta jne. Seega tasudes hagejale laenumakseid, ei olnud kostjal raha oma kõikide vältimatute kulude katmiseks. Kostja on sõlminud lepingud äärmiselt ebasoodsatel tingimusel, selleks, et katta kõik oma vältimatud kulud. Äärmiselt ebasoodsad tingimused seisnevad kostja jaoks selles, et antud tarbijalepingu alusel krediidiraha ei kantud kostjale, vaid tasaarvestati või liideti krediidiandja eelmiste nõuetega, mis on vastuolus tarbijalepingu mõistega. Kostjal oli laenuvõtmise sõltuvus, kuna perioodil 18.11.2005 kuni 17.04.2006 sõlmis kostja 3 tarbijakrediidilepingut (nr. XXX-XXX). Kostja arvamusel on lepingupooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, kuna tegelikult ei ole hageja andnud krediiti. Kohtuistung Kohtuistungil määras kohus asja lahendada kirjalikus menetluses peale kohtuistungi toimumist, kus kohus määras kohtulahendi avaldamise aja. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud ära pooled ja hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele. Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: • pooled on 28.01.2008 sõlminud tarbijakrediidilepingu nr XXX koos maksegraafiku ja üldtingimustega, mille allkirjastamisel nõustus kostja lepingu tingimustega, muu hulgas

•

•

•

•

intressi arvestusega ja selle tasumise viisiga maksegraafikus toodud tingimustel (kd I, tl 8-17); pooled on 05.09.2008 sõlminud lepingu nr XXX kokkuleppe nr 1 lepingutingimuste muutmise kohta koos maksegraafiku ja üldtingimustega, mille allkirjastamisel nõustus kostja lepingu tingimustega, muu hulgas intressi arvestusega ja selle tasumise viisiga maksegraafikus toodud tingimustel (kd I, tl 18-22); pooled on 13.04.2009 sõlminud lepingu nr XXX kokkuleppe nr 2 krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta koos maksegraafiku ja üldtingimustega, mille allkirjastamisel nõustus kostja lepingu tingimustega, muu hulgas intressi arvestusega ja selle tasumise viisiga maksegraafikus toodud tingimustel (kd I, tl 24-27); pooled on 18.08.2009 sõlminud lepingu nr XXX kokkuleppe nr 3 krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta koos maksegraafiku ja üldtingimustega, mille allkirjastamisel nõustus kostja lepingu tingimustega, muuhulgas intressi arvestusega ja selle tasumise viisiga maksegraafikus toodud tingimustel (kd I, tl 28-35); pooled on 27.10.2010 sõlminud võla tasumise kokkuleppe laenulepingu nr XXXalusel (kd I, tl 36-37).

Kohus märgib, et käesolevas tsiviilasjas käib vaidlus lepingu nr XXX kokkuleppest nr 3 tuleneva võlasuhte ja sellega seotud kohustuste üle. Kostja leiab, et leping nr XXX ja selle raames sõlmitud kokkulepped on tühised, kuna eelnimetatud lepingu ja kokkulepete alusel kostja kontole raha laekunud ei ole. Samuti on kostja arvates tarbijakrediidileping nr XXX tühine, kuna kostja ei kirjutanud avaldust kohustuse võtmiseks. Hageja oli seisukohal, et tarbijakrediidilepingu nr XXX raames sõlmitud kokkuleppe nr 3 sõlmimisel loeti kokkulepe nr 2 järgne krediidisumma väljastamise kohustus täidetuks ning kostja varasemad rahalised kohustused arvestati ümber uueks laenusummaks. Kuivõrd poolte vahel on lepingu nr XXX raames viimati sõlmitud kokkulepe nr 3, tulenevad pooltevahelised õigused ja kohustused sellest. Eelmistest kokkulepetest tulenevad kohustused on kokkuleppe nr 3 alusel lõpetatud ning pooled on omandanud viimati sõlmitud kokkuleppega nr 3 uued õigused ja kohustused. Võlaõigusseadus (VÕS) § 402 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Kokkulepe, millega võlasuhe kujundatakse ümber laenuks, võib sõltuvalt selle sõlmimise asjaoludest omada erinevat tähendust. Reeglina tekib kokkuleppe tulemusena senise võlakohustuse (põhikohustuse) kõrvale uus võlakohustus (uus kohustus), mille sisuks on teatava rahalise kohustuse täitmine kokkulepitud tähtaja jooksul, kusjuures kohustuselt võidakse arvestada intressi. Uue kohustuse nõuetekohase täitmisega loetakse sellisel juhul täidetuks ka põhikohustus. Tartu Ringkonnakohus on lahendis 2-11-16839 jõudnud seisukohale, et laenu refinantseerimise eesmärgiks võib küll olla varem saadud laenu ümberkujundamine uue laenu arvelt, kuid see ei

pea toimuma kindlasti võlgniku jaoks soodsamatel tingimustel. Kohus leiab, et antud põhimõte on kohaldatav ka juhul, kui võlausaldajaks on sama isik. Refinantseerimise lubatavust on ka kinnitanud Harju Maakohus oma lahendis 2-10-60885, kus kohus leidis, et kohtule esitatud mõlemast lepingust nähtub, et tegemist on varasemate laenude refinantseerimisega, mis on kooskõlas VÕS § 396 lg 2, mille järgi isikud, kes võlgnevad rahasumma muul õiguslikul alusel, võivad võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma võlgnetakse laenuna. Samuti on seda kinnitanud Tallinna Ringkonnakohus otsuses nr 2-04-99: „VÕS § 396 lg-st 1 tulenevalt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kostja ei vaidlustanud laenulepingut selle rahatuse tõttu, vaid väitis, et varasemad võlgnevused on uueks võlakohustuseks ümber vormistatud. Seadus seda ei keela. VÕS § 396 lg 2 kohaselt võib isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Kohtul ei olnud alust arvestada kostja väiteid varasemate lepingute alusel tasutud rahasummade kohta ning teha summalist tasaarvestust kostja poolt näidatud viisil. Laenulepingu sõlmimisel 30.10.2002 oli kostjale teada, millised olid poolte varasemad rahalised suhted. Kui kostja kirjutas sel päeval alla võlakohustusele summas 550 000 krooni, siis tuli tal võetud kohustus selles mahus ka täita. Seda ka juhul, kui 50 000 krooni oli kokkuleppeliseks tasuks laenu kasutamise eest (VÕS § 397 lg 1 ei keela sõlmida intressi tasumise kokkulepet ka juhul, kui tegemist ei ole majandus- või kutsetegevuses antud laenuga). Apellandi teistsugune käsitlus ei ole õige.” Tartu Ringkonnakohus on oma otsuses nr 2-09-4049 asunud seisukohale, et: „VÕS § 396 lg 2 kohaselt isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Laenulepingul ei ole seadusest tulenevaid vormi- ega sisunõudeid. Ringkonnakohus leiab, et hageja esitatud kahju hüvitamise ettepaneku ja samas summas sõlmitud laenulepinguga on tõendatud, et pooled sõlmisid laenulepingu VÕS § 396 lg 2 alusel ja leppisid kokku, et kahju hüvitamise asemel tasub kostja hagejale võlgnetava summa laenuna. Kostja ei ole hageja esitatud tõendeid ümber lükanud.” Kohus on seisukohal, et hageja ja kostja vahel sõlmitud tarbijakrediidileping nr XXX raames sõlmitud kokkulepe 3 on kehtiv ning pooltele õiguslikult siduv. Kostja leiab, et leping nr XXX ja selle raames sõlmitud kokkulepped on tühised, kuna leping on heade kommetega vastuolus. Kostja on mh seisukohal, et tehingute tegemisel on vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, kuna hageja kohustuste väärtus seisnes lepingu vormistamises, kostja kohustus aga võlgnevuse tasumises. Kostja on seisukohal, et hageja teadis või pidi teadma 28.01.2008 lepingu nr XXX sõlmimisel, et kostja sõlmis selle tulenevalt erakorralistest vajadustest, sõltuvusest, kogenematusest. Kostja on väitnud, et tal on laenuvõtmise sõltuvus. Hageja kostja seisukohaga ei nõustunud ja leidis, et leping ning kokkulepped on kooskõlas heade kommetega ning seega kehtivad ja kostja jaoks siduvad. Hageja oli seisukohal, et kuna lepingu nr XXX ja lepingu raames sõlmitud kokkulepetega nr 2 ja 3 tunnistas kostja muu hulgas tekkinud võlgnevusi hageja ees ning avaldas soovi võlgnevuse osaliseks ümbervormistamiseks uueks laenuks ning lepinguõiguses kehtib põhimõte, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik, on alusetu kostja väide, et poolte kohustused ei olnud tasakaalus. Hageja tuli kostjale vastu ning võimaldas tal tagastada krediidisumma ning muud kohustused maksegraafiku alusel, vastasel juhul oleks kogu nõue muutunud korraga sissenõutavaks ning kostjal oleks

tekkinud kogu tema kasutuses oleva krediidisumma ning muude sissenõutavaks muutunud kohustuste kohese tagastamise kohustus. Kostja tasus pärast 28.01.2008 lepingu nr XXX sõlmimist lepingu maksegraafikust tulenevaid makseid korrektselt 7 järjestikuse kuu jooksul. Lepingu kokkuleppe nr 1 sõlmimise hetkel kokkuleppe põhitingimustest nähtuvalt ei olnud kostjal lepingust tulenevaid tasumata kohustusi. Kuna kostja taotles üheks kuuks maksepuhkust, sõlmisid pooled lepingu kokkuleppe nr 1. Kostja tasus lepingu kokkuleppe nr 1 maksegraafikujärgseid makseid korrektselt esimese nelja kuu jooksul pärast kokkuleppe nr 1 sõlmimist. Eeltoodust nähtub, et kuna kostja tasus lepingust tulenevaid makseid korrektselt ühe aasta jooksul, olid need talle jõukohased. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. TsÜS § 86 lg 3 kohaselt kui käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud krediidi kulukuse määra igakuise avaldamise korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Kuna käesoleva hagimenetluse esemeks on nõue, mis tuleneb lepingu nr XXX raames sõlmitud kokkuleppest nr 3, hindab kohus eelpool nimetatud kokkuleppe nr 3 vastuolu heade kommetega. Kohus märgib täiendavalt, et kuna TsÜS-i vastavad sätted jõustusid 01.05.2009, ei ole kohtul võimalik kontrollida lepingu nr XXX raames sõlmitud kokkulepe nr 1 ja 2 heade kommetega vastuolu, kuna nimetatud kokkulepped sõlmiti enne 01.05.2009. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-49-11 jõudnud seisukohale, et tehingu tühisuseks TsÜS § 86 lg-te 2 ja 3 järgi peab lisaks soorituste väärtuste vahele olema üks tehingu pooltest selle teinud tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Üldjuhul sõlmitakse tehingud, mille vastastikuste soorituste väärtus on äärmiselt ebavõrdne tõesti siis, kui selleks on eriline vajadus või sundolukord, kuid see ei pea alati nii olema. Tehingu heade kommete vastasust tuleks eitada juhul, kui soorituste väärtuste vahe oli küll suur, kuid sundolukorda ei olnud, sest isik oleks sõlminud tehingu igal juhul, talle oli tehingu väärtus ükskõik. Kogenematusele võib osutada isiku noorus või nt see, kui ta on sõlminud ühe oma esimesi krediidilepinguid. Kogenematust välistavaks asjaoluks ei saa lugeda ainuüksi omandatud haridust või krediidi võtmise eesmärki. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole täidetud TsÜS § 86 lg 2 tingimused. Kostja väide selle kohta, et tal oli laenuvõtmise sõltuvus, on paljasõnaline ja tõendamata. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja varasemalt laenu võtnud ja laenu tagasimaksmise kohustust ka täitnud (kd I, tl 74-112). Tegemist ei olnud kostja poolt esmakordse laenu võtmisega. Samuti on hageja kostjale vastu tulnud, võimaldades tal krediidisumma maksegraafiku alusel tagasi maksta, vastasel juhul oleks kostja pidanud tagastama kogu krediidisumma. Kohus leiab, et kostja makseraskused ei tähenda automaatselt seda, et uus leping sõlmiti sundolukorras. Lisaks oli lepingu nr XXX kokkuleppel 3 kinnitus selle kohta, et krediidisaajat on informeeritud ja ta saab aru lepingu olulistest tingimustest, lepingu täitmisega

kaasnevatest kohustustest, asjaoludest, mis võivad mõjutada tema võimet täita lepingust tulenevaid kohustusi ning kohustuste mittetäitmisega kaasnevatest tagajärgedest (kd I, tl 29). Lisaks oli lepingu nr XXX, mis on kokkuleppe nr 3 sõlmimise aluseks, eritingimustes märgitud, millest summa koosneb ja mis nõuded arvestati (kd I, tl 8). Seega oli kostja teadlik lepingu nr XXX ja selle raames sõlmitud kokkuleppe nr 3 sõlmimise tagajärgedest. Samuti sõlmiti 27.10.2010 võla tasumise kokkulepe, millega kostja tunnistas võlgnevuse olemasolu hageja ees ja millega lepiti kokku võla tasumise tingimused. VÕS § 406 lg 1 kohaselt on krediidi kulukuse määr krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud aastase protsendimäärana kasutusse võetud krediidisummast või krediidi ülempiirist, eeldusel et tarbijakrediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul ning et krediidiandja ja tarbija täidavad oma kohustusi tarbijakrediidilepingus kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadel. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et 18.08.2009 sõlmitud laenulepingu kokkuleppes nr 3 sätestatud krediidi kulukuse määraks oli 41,24% (28.01.2008 sõlmitud lepingu kulukuse määr oli 40,03 %, 05.09.2008 sõlmitud kokkuleppe nr 1 kulukuse määr oli 41,04 % ja 13.04.2009 sõlmitud kokkuleppe nr 2 kulukuse määr oli 40,67 %). Lepingu sõlmimise perioodil oli tarbimislaenude kulukuse määr Eesti Panga kodulehel avaldatud andmete kohaselt 27,75 %. Eesti Panga poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse kolmekordne määr oleks sellisel juhul olnud 83,25 %. Seega ei ületanud lepingus sätestatud krediidi kulukuse määr keskmist tarbimislaenude kulukuse määra. TsÜS § 86 lg 3 mõttest lähtuvalt tuleb aga asuda seisukohale, et kui krediidi kulukuse määr on enam kui kolm korda suurem Eesti Panga poolt avaldatud määrast, on tegemist kohustuste ebamõistlikult tasakaalust väljas olekuga. Eeltoodust lähtuvalt on kohus seisukohal, et hageja ja kostja vahel 18.08.2009 sõlmitud leping nr XXX kokkulepe nr 3 ei ole tühine TsÜS § 86 alusel. Muuhulgas on Riigikohtu tsiviilkolleegium 27.11.2012 otsuse nr 3-2-1-136-12 p-s 25 märkinud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel on tegemist lepingueelse kohustuse rikkumisega, mille korral võiks laenusaaja nõuda rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Kahju hüvitamise eesmärgiks on VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine. Sellise kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega. Kohus märgib täiendavalt, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamine teenib nii krediidiandja kui krediidisaaja huve, krediidiandja riskide vähendamise ning krediidisaaja jaoks temale sobivaimate pakkumiste tegemise ning nõustamise näol. Samas ei ole põhimõtte rakendamise eesmärgiks krediidisaaja vastutuse täielik välistamine. Krediidisaaja peab siiski eelkõige ise hindama oma võimekust võetud kohustusi täita. Pooled on 18.08.2009 sõlminud lepingu nr XXX kokkuleppe nr 3 krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta koos maksegraafiku ja üldtingimustega, mille allkirjastamisel nõustus kostja lepingu tingimustega, muuhulgas intressi arvestusega ja selle tasumise viisiga maksegraafikus toodud tingimustel (kd I, tl 28-35). Uueks intressimääraks loeti alates 18.08.2009 25,432 % uuelt krediidisummalt ühe aasta kohta. Poolte kokkuleppel kohaldatakse lepingule BIGBANK AS-i krediidilepingute üldtingimusi nr S (tl 33-35). VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Juhindudes VÕS § 76 lg 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

Lähtuvalt krediidilepingu nr XXX raames sõlmitud kokkuleppest nr 3 sai kostja krediiti summas 7 872,56 eurot. Pärast tarbijakrediidileping nr XXX raames sõlmitud kokkuleppe nr 3 sõlmimist tasus kostja krediidisumma katteks 112,50 eurot. Seega oli tagastamata krediidisummaks 7 759,96 eurot. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 punktide 1, 4 ja 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist; taganeda lepingust või öelda leping üles; rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Üldtingimuste p 5.1.1 alusel on krediidiandjal õigus leping ennetähtaegselt üles öelda ja nõuda kogu võla kohest tasumist, kui tarbijast krediidisaaja on osamaksetena tagastava krediidi puhul täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksetega ja krediidiandja on andnud krediidisaajale edutult vähemalt kahe nädala pikkuse täiendava tähtaja võlgnevata summa tasumiseks koos hoiatusega, et ta ütleb võla tasumata jätmise korral lepingu üles (kd I, tl 34). Kostja leidis, et 12.04.2011 teade lepingu ülesütlemisest oli tühine, kuna kostja ei ole kätte saanud ülesütlemise hoiatust. VÕS § 416 lg 1 kohaselt võib krediidiandja osamaksetena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. TsÜS § 69 lg 3 kohaselt loetakse lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kui tahteavalduse saaja tegevuskohta ei ole võimalik kindlaks teha või kui tal puudub tegevuskoht, loetakse tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Asja materjalidest nähtuvalt hoiatas hageja 22.03.2011 saadetud teatega kostjat lepingu ülesütlemisest juhul, kui kostja ei tasu kahenädalase täiendava tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid. Samuti pakkus hageja kostjale võimalust alustada läbirääkimisi kokkuleppe sõlmimiseks (kd I, tl 47). Üldtingimuste punkti 9.2 kohaselt peavad kõik lepingu ja käenduslepingu raames esitatavad teated (taotlused, ettepanekud, avaldused jms) olema kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, välja arvatud juhul, kui leping näeb ette teisiti. Posti teel edastatud teated loetakse kättesaaduks, kui nad on postiasutusele üle antud väljastamiseks lepingus sätestatud rekvisiitidel ja teate postiasutusele üleandmisest on möödunud kolm päeva (kd I, tl 34). Lepingu ülesütlemise hoiatus edastati kostja aadressile Puhangu 59-81, Tallinn (kd I, tl 47, kd II, tl 11). Nimetatud aadressil elamist on kostja kinnitanud ka enda vastustes kohtule. Seega ütles hageja 12.04.2011 ülesütlemisavaldusega kehtivalt lepingu üles. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

Hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu nr XXX kokkuleppe nr 3 alusel oli kostjal raha maksmise kohustus. Vastavalt tarbijakrediidilepingu XXX kokkuleppele nr 3 väljastas hageja kostjale krediidisumma 7 759,96 eurot. Tarbijakrediidilepingu nr XXX raames sõlmitud kokkuleppes nr 3 märgitud krediidisummast 7 872,56 eurost 440,77 eurot (millest 418,80 eurot moodustab intress, 0,43 eurot moodustab viivis, 8,76 eurot moodustab lepingu sõlmimise tasu ja 12,78 eurot moodustavad võla sissenõudmise kulud) on tarbijakrediidilepingus nr XXX raames sõlmitud kokkuleppest nr 2 tulenevad kohustused, mis kokkuleppega nr 3 vormistati VÕS § 396 lg 2 alusel ümber uueks laenuks ning 7 431,79 eurot tarbijakrediidilepingu nr XXX raames sõlmitud kokkuleppest nr 2 tulenev tasumata krediidisumma tasumise kohustus ajatati (kd I, tl 28). Kohus on eelpool juba leidnud, et lepingu nr XXX raames sõlmitud kokkuleppe nr 3 näol ei olnud tegemist tühise lepinguga, millest tulenevalt ei pea kohus vajalikuks varasemalt toodud seisukohti üle korrata. Kohus leiab, et hageja põhinõue summas 7 759,96 eurot on põhjendatud ja kuulub kostjalt väljamõistmisele. Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud tasumata intressi summas 3 340,64 eurot, võla sissenõudmisega seotud kulud summas 127,81 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise summas 394,17 eurot ja lepingu sõlmimise tasu summas 91 eurot. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista ka alates 17.06.2011 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivise 25,43 % tagastamata krediidisummalt aastas. Kostja vaidles hageja nõuetele vastu. Kostja leidis, et tegemist on tüüptingimustega, mis kalduvad tarbija kahjuks kõrvale ja on sellest tulenevalt tühised. VÕS § 35 lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. VÕS § 35 lg 3 kohaselt võib tüüptingimus sisalduda lepingudokumendis või olla lepingu eraldi osa. Tüüptingimus võib olla lepingu tingimuseks sõltumata sellest, milline on selle tingimuse ulatus, millisel viisil on tingimus lepingus kajastatud või mis vormis on leping sõlmitud. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt kohaldatakse tüüptingimustega lepingute sõlmimisele lepingute sõlmimise üldsätteid, kui käesolevas jaos ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 35 lg 5 kohaselt käesoleva seaduse §-des 35– 39 ja 41–45 sätestatust selle lepingupoole kahjuks, kelle suhtes tüüptingimust kasutati, kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. VÕS § 37 lg 1 kohaselt on tüüptingimused lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Tüüptingimused on lepingu osaks ka siis, kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Kohus leiab, et käesoleval juhul on tüüptingimused (krediidilepingu üldtingimused S) saanud lepingu nr XXX ja selle raames sõlmitud kokkuleppe nr 3 osaks. Lepingule allkirja andmisega kinnitas kostja, et lepingu tekst on temale tõlgitud vene keelde ning ühtlasi lepingu sisu on tema jaoks selge ja vastab tema soovidele. Vastavasisuline säte on lepingus kirjutatud vene keeles, mistõttu on välistatud, et kostja sellest aru ei saanud. Samuti ei ole kostja lepingu sõlmimisel teistsugust tahteavaldust avaldanud ning on oma käitumisega näidanud, et ta on lepinguga nõus (kd I, tl 29). Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et lepingu üldtingimused ei ole tühised, kuna kostja oli lepingu tingimustest teadlik ja andis kirjalikult oma nõustumuse olla nendega

õiguslikult seotud. Samuti oli kostjal teadlik hageja hinnakirjast, mis sisaldus lepingu üldtingimuste punktis 6.7 ja mida tutvustati kostjale lepingu sõlmimisel. Kostjal oli võimalus igal ajal tutvuda korduvalt hageja hinnakirjaga, mis on kättesaadav nii hageja kodulehel kui hageja kontorites. Üldtingimuste nr S (kd I, tl 34) p 5.3 on lepingu ülesütlemise korral krediidisaaja kohustatud krediidiandjale koheselt tasuma tagastamata krediidisumma, lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud tasumata intressi, viivise, leppetrahvi ja muud võimalikud kohustused. Lepinguliste kohustuste kohese täitmisega viivitamisel on krediidiandjal õigus nõuda krediidisaajalt ka kahju, sh saamata jäänud tulu, hüvitamistest. Üldtingimuste p 6.7 ja kohaselt krediidisaaja kohustub krediidiandjale hüvitama võla sissenõudmisega seotud kulud, s.h kohtu-, inkasso- ja täitemenetlusega seotud kulud. Krediidisaajale lepingute rikkumisest tulenevalt saadetud teadetega seotud kulud tuleb hüvitada vastavalt krediidiandja hinnakirjale (kd I, tl 49). Võla sissenõudmisega seotud kulud on hageja poolt kostjale saadetud kirjade ja võla menetlemise kulud, mille tasumist nõuab hageja seaduse ja lepingu alusel. Hinnakirjas kokkulepitud tasud ei sisalda ainult postiteenuse maksumust, vaid ka töövahendite, töö ja ajakulu maksumust. Antud seisukohale on asunud ka Tallinna Ringkonnakohus oma lahendis tsiviilasjas nr 2-05-16414. Kostja on jätnud lepingu ja hinnakirja alusel hagejale tasumata kokku 127,81 eurot kostjale 19.11.2009, 17.12.2009, 22.01.2010, 17.02.2010, 22.12.2010 ja 18.01.2011 saadetud võla sissenõudmiskirjade eest kokku 76,68 eurot, 28.01.2011 ja 22.03.2011 saadetud lepingu ülesütlemise hoiatuste ja 12.04.2011 saadetud lepingu ülesütlemisavalduse eest kokku 51,12, mistõttu palub hageja üldtingimuste p-ide 6.7 ja 5.3 ning seaduse alusel kostjalt välja mõista võla sissenõudmisega seotud kulud summas 127,81 eurot. Kohus on seisukohal, et kuna kostja võlgnevust ei tasunud, siis oli hagejal õigus edastada kostjale teateid võlgnevuse tasumise kohta, mistõttu on võla sissenõudmisega seotud kulud põhjendatud ja kuuluvad kostjalt väljamõistmisele. Vastavalt VÕS § 397 lg 1 tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. VÕS § 94 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Tarbijakrediidilepingu nr XXX kokkuleppe nr 3 alusel on kostja kohustatud maksma hagejale intressi 25,42 % krediidisummalt ühe aasta kohta. Tarbijakrediidilepingu nr XXX kokkuleppe nr 3 alusel ei ole kostja pärast lepingu ülesütlemist intressidena võlgnetavate summade katteks mitte ühtegi makset tasunud. Ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intressi suuruseks on 3 340,64 eurot. Kohus on seisukohal, et intressinõue on põhjendatud ja kuulub kostjalt väljamõistmisele. VÕS § 415 lg 1 alusel tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Seega on antud juhul viivisemääraks lepinguga kokku lepitud intress vastavalt tarbijakrediidilepingu nr XXX kokkuleppe nr 3 alusel

25,42 %. Hageja on viivise arvestamisel lähtunud VÕS § 415 lõikest 1, mille kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui aga lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja arvestab viivist üksnes tähtaegselt tagastamata krediidisummalt ega võta viivise arvestamisel aluseks muid lepingujärgseid võlgnevusi. Eelmainitud viivisemäära kohaldamise aluseks on ka lepingu üldtingimuste p 6.1, mille kohaselt maksab tarbijast krediidisaaja krediidiandjale viivist seaduses sätestatud maksimaalses määras. Üldtingimuste p 6.2 kohaselt lähtutakse viivise arvestamisel tegelikust päevade arvust kuus ja 365-päevasest aastast. Viivise arvestamine lõpetatakse võlgnevuse tasumise päeval ning tasumata viiviselt ja intressilt viivist ei arvestata (kd I, tl 34). Kostja leidis, et hagejal on õigus nõuda viivist ainult seadusega ette nähtud ulatuses, so 8 % aastas, aga mitte 25,34 % aastas. Kohus leiab, et antud viivisemäär on seaduslik. Kohtu seisukohta toetab ka Riigikohtu tsiviilkolleegium, kes on oma 14.01.2009 otsuses nr 3-21-120-08 on samuti leidnud, et: „laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana.“ Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivise summas 394,17 eurot. Kohus on seisukohal, et kuna kostja on olnud viivituses võlgnevuse tasumisega, siis on põhjendatud kostjalt viivise väljamõistmine. Tarbijakrediidilepingu nr XXX kokkuleppe nr 3 alusel kohustus kostja hagejale tasuma 59,04 eurot lepingu sõlmimise tasu (üldtingimuste punkt 5.3) (kd I, tl 34). Kostja sattus kokkuleppe nr 3 kehtivuse ajal viivitusse lepingujärgsete maksete tasumisega. Hageja ja kostja sõlmisid 27.10.2010 võla tasumise kokkuleppe, mille kohaselt tuli kostjal tasuda kokkuleppe sõlmimise eest tasu 31,96 eurot (kokkuleppe punkt 6.3) (kd I, tl 37). Kostja on kohustatud hagejale tasuma kokku 91 eurot lepingu sõlmimise tasu. Kohus leiab, et lepingu sõlmimise tasu on põhjendatud ja kuulub kostjalt väljamõistmisele. TsMS § 367 järgi viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Seega tuleb hageja nõudel kostjalt välja mõista alates 17.06.2011 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivis 25,43 % tagastamata krediidisummalt aastas.

Menetluskulude jaotus Juhindudes TsMS § 162 lg 1 tuleb seoses hagi rahuldamisega menetluse kulud jätta täies ulatuses kostja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/

Geete Lahi Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.