Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

käesolevas otsuses toodud motiividel.

Mõista OÜ-lt Põlva Heakord (registrikood 10244631) välja 60 (kuuskümmend) krooni AS Hansapank (registrikood 10060701) kasuks apellatsiooniastmes tasutud riigilõivu katteks.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

POOLTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

laenuleping allkirjastati AS FI Grupp (pankrot kuulutati välja 15.05.2003) kohustuste ülevõtmise kohta (refinantseerimiseks);

-

kostja ja refinantseeritava äriühingu vahel puudusid kokkulepped viimase kohustuste ülevõtmise kohta;

-

hagejal oli 14.10.2002 teada, et laenu tagatiseks ei ole võimalik sõlmida pandilepingut X esindusõiguse puudumise tõttu;

-

kostja endise nõukogu 10.10.2002 otsus ei kajastanud üldse laenulepingu sõlmimist ega teise äriühingu refinantseerimist, nimetatud otsuse laenu taotlemise kohta on uus nõukogu 14.10.2002 tühistanud;

-

peale X tagasikutsumisest teadasaamist kandis hageja ikkagi laenu kostjale üle 15.10.2002 maksekorralduse alusel, mis oli vastuolus laenulepingu punktiga 4.2 (s.o enne pandilepingute sõlmimist), käitudes hea pangandustava vastaselt ning kostjale kahju tekitamise viisil.

laenulepingule ja maksekorraldusele kirjutas kostja esindajana alla X , kes oli äriregistrisse kantud kostja juhatuse liikmena;

-

enne laenulepingu ja maksekorralduse allkirjastamist (s.o 14.10.2002 enne Räpina notaribüroosse minekut) ei teavitatud hagejat X kui juhatuse liikme tagasikutsumisest;

-

laenuleping ja maksekorraldus olid hagejale täitmiseks kohustuslikud;

-

hageja on laenulepingut ja maksekorraldust täites tegutsenud heas usus;

-

kostja on laenulepingu kehtivust tunnistanud, sest hakkas peale selle sõlmimist laenu tagastama ja intresse tasuma.

MAAKOHTU LAHEND

igapäevase majandustegevuse raamest, siis pidi X. laenulepingu sõlmimisel olema vastavalt ÄS §dele 306 lg 2 ja 317 lg 1 p 6, 7 nõukogu nõusolek. Arvestades, et kostja nõukogu ei ole kunagi arutanud ega andnud oma nõusolekut AS FI Grupp laenulepingu refinantseerimiseks ja selle tagamiseks pandiga, siis lepingupoolte esindajad eirasid teadlikult eelmärgitud seadusest tulenevat nõuet, mille täitmine oleks saanud olla seadusliku laenulepingu sõlmimise aluseks. Vaatamata sellele, et laenulepingu punkti 4.2 kohaselt pidi hageja laenu välja maksma alles pärast tagatise seadmist kahe tööpäeva jooksul, kui makse alus ja sisu on kooskõlas laenulimiidi kasutamise otstarbega, ning pandilepingut laenu tagamiseks ei õnnestunud sõlmida A sekkumise ja varasema laenuvõtmise otsuse tühistamise tõttu, tegi hageja ikkagi laenusumma ülekande kostja arvelduskontole 15.10.2002. Kuigi laenulepingu punktiga 1.3 määrati laenulimiidi kasutusse võtmise tähtajaks 15.10.2002, pidi hageja laenusumma väljamaksmisel juhinduma eelkõige lepingu punktidest 4.1 ja 4.2, sest neid oli võimalik käsitleda erisätetena (konkretiseerisid punkti 1.3) ning see oleks olnud kooskõlas ka panganduspraktika ja -tavaga. Lepingu punkti 4.1 kohaselt pidi kostja laenusumma väljamaksmiseks esitama pangale maksekorralduse koos makse alust ja sisu tõendavate dokumentidega. Kuigi laenusumma kanti kostjale üle X poolt 14.10.2002 allkirjastatud maksekorralduse alusel, puudusid X teised dokumendid, mis oleks kinnitanud makse aluse ja sisu õigsust. Puudus kostja nõukogu vastav otsus teise äriühingu laenu refinantseerimiseks ja sõlmimata olid pandilepingud. Peale selle tuli hagejal arvestada, et laenu ülekandmine on käsitletav laenulepingust sõltumatu käsutustehinguna VÕS § 396 lg 1 ja AÕS § 92 lg 1 mõttes. Asjaolu, et X oli maksekorralduse allkirjastanud 14.10.2002, ei tähendanud veel arvelduslepingu sõlmimist VÕS § 709 lg 1 kohaselt, vaid tegemist oli kostjapoolse offerdiga sellise lepingu sõlmimiseks. Vastavalt VÕS § 715 lg 1 oli hageja konto debiteerimisel või krediteerimisel küll seotud käsundiandja juhistega, kuid sama paragrahv 3. lõike kohaselt sai kontopidaja võtta täitmiseks üksnes käsundiandja sellise juhise, mis oli tehtud kooskõlas õigusaktide ja lepinguga ning kust selgelt nähtub käsundiandja tahe. TsÜS § 129 lg 1 sätestab, et teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud mitmepoolne tehing on tühine, välja arvatud juhul, kui isik selle hiljem heaks kiidab. Kuna kostja nõukogu oli laenuvõtmise otsuse tühistanud ja tema seaduslik esindaja A ei olnud nõus laenulepingu tagamisega ning hagejale oli teada, et X esindusõigus tehingu tegemiseks lõppes 14.10.2002, siis oleks mõistlik isik pidanud tavalise hoolsuse korral aru saama, et käsundi aktseptimiseks puudus alus ja ka käsundiandja tegelik tahe. Seega oleks hageja pidanud heauskse käitumise korral jätma esitatud maksekorralduse 15.10.2002 aktseptimata ja laenusumma kostjale üle kandmata. Kohtul ei ole alust lugeda laenulepingut ega maksekorraldust kehtivaks vaatamata hageja väitele, et kostja on oma käitumisega, s.o esialgselt laenusumma ja intresside tasumisega, lepingu heaks kiitnud. Vastuhagis on kostja väitnud, et hageja on tema kontot ilma aluseta debiteerinud. Kuna neid kostja väiteid ei ole hageja ümber lükanud, loeb kohus hageja väite paljasõnaliseks. Seega ei saa kohus lugeda hageja väiteid, et laenusummat kostjale üle kandes täitsid nad kokkulepet ja seda täites tegutsesid heas usus, põhjendatuks ega usaldusväärseteks. Kostja väiteid, et neil puudus igasugune võlasuhe AS FI Grupp, ei ole hageja vaidlustanud. Seega saab kohus lugeda antud väite tõendatuks. Kuna eelneva põhjal saab järeldada, et lepingut sõlmides ja laenusummat ülekandes tegutses hageja AS-le FI Grupp antud nn „halva laenu päästmise“ eesmärgil, kasutades selleks ära hea pangandustava vastaselt kostja endisi juhtorganite liikmeid – X ja P., kes samal ajal olid ka maksejõuetuks muutunud AS FI Grupp juhatuse liikmed, arvestamata kostja juhtorganite liikmete vahetusi, nende tegelikku tahet ja seaduslikke huve, soovides kostjat kui maksuvõimelist juriidilist isikut panna alusetult ja mõistliku põhjuseta vastutama pankrotistunud ettevõtte võlakohustuse eest, võib seda sisuliselt vaadelda kostjale kahju tekitamise katsena. Hageja ei ole oma õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel käitunud hea usu põhimõtte kohaselt.

Seega tuleb lugeda laenuleping ja maksekorraldus (käsutustehing 15.10.2002, tl 79) vastuolus olevaks nii heade kommete kui ka seadusega. ÄS §-dest 306 lg 2; 317 lg 1 p 6, 7 ja TsÜS §-dest 129 lg 1; 138 lg 2 tuleneva keelu mõtteks on keelu rikkumise korral kaasa tuua tehingu tühisus. Seega tuleb kohtul tunnustada antud tehingute tühisust. Vastavalt TsÜS § 84 lg 1 ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Seega ei pea pooled tühist tehingut täitma. Kohus selgitas ka, et isegi kui pooltevahelist tehingut oleks saanud käsitleda kehtivana, ei oleks olnud võimalik hageja nõuet rahuldada, sest tagatiste seadmise kokkulepped ei olnud kehtivad AÕSRS § 132 lg 2, 3 ja kommertspandiseaduse § 4 lg 2 sätestatud vorminõuete rikkumise tõttu. Laenulepingu punkt 1.12 ei ole notariaalselt tõestatud ning on seega tühine vastavalt TsÜS §-dele 82 ja 83 lg 1. Peale selle annavad krediidiasutused väljakujunenud praktika kohaselt isikutele laenu üksnes tagatise vastu. Kuna käesoleval juhul toimiti vastupidiselt, siis võib ka see kaasa tuua tehingu tühisuse.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

306 lg 2 kohane nõukogu nõusolek laenulepingu sõlmimiseks. Tunnistaja K. Kindsigo ütlustega on tõendatud, et enne laenulepingu allkirjastamist oli vastustaja juhatuse liikme X , nõukogu liikme P. ning apellandi vahel peetud poolteise kuu vältel läbirääkimisi, mille tulemusel lepiti kokku AS FI Grupp laenulepingu refinantseerimine vastustaja poolt võetava laenu arvelt. Seega apellant ja X said mõistlikult eeldada, et 10.10.2002 laenu taotlemiseks nõusoleku andmise otsustamisel oli nõukogu teadlik, et laenu arvelt refinantseeritakse AS FI Grupp laen. Laenulepingu sõlmimisel oli X nõukogu otsuse alusel õigus iseseisvalt leppida kokku täpsetes lepingu tingimustes, sh laenu sihtotstarbes. 4) Laenulepingu punktid 4.1 ja 4.2 ei ole käsitletavad erisätetena laenulepingu punkti 1.3 suhtes. Punktid 4.1 ja 4.2 asuvad laenulepingu üldtingimustes, mis kehtivad kõigi apellandi klientide osas muutmata kujul. Punkt 1.3 asub lepingu põhitingimustes ja on poolte poolt eraldi läbi räägitud. Seega on hoopis punkti 1.3 näol tegemist erisättega laenulepingu üldtingimuste suhtes. Nimetatud seisukohta kinnitab ka laenulepingu põhitingimuste lõpus olev lause ,,Lepingu lahutamatuks osaks on lisatud üldtingimused." Seadusest ei tulene laenuandjale keeldu maksta laenusumma välja enne laenulepingus nimetatud tagatiste seadmist. Panganduspraktika kohaselt väljastatakse enamus hüpoteegi tagatisel väljastatavaid laene enne tagatiste seadmist. Apellandil oli laenusummat väljastades õigus eeldada, et vastustaja täidab laenulepingust tulenevad kohustused kohaselt. Krediidiasutusel on õigus väljastada ka ilma tagatiseta laene, mis ei ole vastuolus ei seaduse ega väljakujunenud praktikaga. Järeldust, et ilma tagatiseta laenu andmine võib kaasa tuua tehingu tühisuse, ei ole kohus ühegi õigusnormiga põhjendanud. Ühtlasi ei selgu, kas tehing võib eelnimetatud põhjusel olla tühine või on tehingu tühisus nimetatud põhjusel kohtu poolt tuvastatud. Samuti ei ole kohus selgitanud, millist tehingut kohus silmas peab – kas laenulepingut, tagatise seadmise kokkulepet või mõnda muud tehingut. 5) Laenusumma väljamaksmine toimus vastustaja juhatuse liikme poolt 14.10.2002 allkirjastatud maksekorralduse alusel, mille alus ja sisu olid kooskõlas laenulepinguga. Laenusumma sihtotstarbelise kasutamise tagamiseks toimus üheaegselt laenusumma vastustaja arvelduskontole ülekandmise maksekorralduse allkirjastamisega ka täiendava maksekorralduse allkirjastamine vastustaja poolt, mille alusel andis vastustaja korralduse kanda vastav summa apellandi kontole AS FI Grupp laenu refinantseerimiseks. Seega olid vastustaja poolt apellandile esitatud kõik nõutavad dokumendid, mis kinnitasid makse aluse ja sisu õigsust. 6) VÕS § 709 lg 1 nimetatud arveldusleping oli vastustaja poolt sõlmitud juba enne laenulepingu sõlmimist, kuna vastasel juhul ei oleks vastustaja saanud esitada korraldust laenu kandmiseks vastustaja arvelduskontole (nr 221018539656). Maksekorraldus allkirjastati X poolt üheaegselt laenulepingu allkirjastamisega enne seda, kui apellanti oli teavitatud juhatuse liikme tagasikutsumisest. Seega oli ÄS § 34 lg 2 ja 3 kohaselt nimetatud korralduse näol tegemist kehtiva vastustaja poolse juhisega (VÕS § 715 lg 1) konto krediteerimiseks, millest nähtus selgelt ka vastustaja tahe saada laenusumma oma kasutusse. Eeltoodu alusel oli apellandil õigus teostada laenulepingu ja maksekorralduse alusel laenusumma väljamakse vastustaja kontole. 7) Asjaolu, kas vastustaja ja AS FI Grupp vahel eksisteeris võlasuhe, ei oma tähtsust küsimuse lahendamisel, kas laenuleping ja maksekorraldus laenusumma ülekandmiseks vastustajale on kehtivad või mitte. VÕS § 78 lg 1 kohaselt võib võlgniku kohustuse kas osaliselt või täielikult täita kolmas isik. Laenulepingu punktist 1.2 nähtub üheselt (arvestades ka lepingueelseid läbirääkimisi), et vastustaja tahe laenulepingu sõlmimisel oli refinantseerida laenusumma arvelt AS FI Grupp laen. Kohtul ei ole õigust sekkuda isikute vabasse majandustegevusse ja lugeda lepingut tühiseks ainuüksi seetõttu, et lepingu alusel täidetakse poolte kokkuleppel kolmanda isiku kohustusi ning kolmanda isiku ja võlgniku vahel puudub võlasuhe. 8) AS FI Grupp pankrot kuulutati välja 22.05.2003, laenuleping sõlmiti 14.10.2002, seega on arusaamatu, millele tugineb kohtu järeldus, et apellant soovis vastustajat panna vastutama

pankrotistunud ettevõtte võlakohustuse eest. Läbirääkimiste pidamine kolmanda isiku võlgnevuse kustutamiseks ning võlgniku kohustuse täitmine kolmanda isiku poolt ei ole ei seaduse ega hea pangandustava vastane tegevus. Läbirääkimiste pidamisel oli X vastustaja juhatuse liige ja P nõukogu esimees. Ka laenulepingu sõlmimise ja maksekorralduse allkirjastamise hetkel või enne seda ei olnud ei X ega apellanti teavitatud X juhatuse liikme kohalt tagasikutsumisest. Seega sai apellant laenulepingu ja maksekorralduse allkirjastamisel mõistlikult ja seadusele tuginedes eeldada X esindusõiguse olemasolu. Kahju tekitamisena ei saa käsitleda olukorda, kui majandustegevusega tegelevad isikud vaba tahte alusel sõlmivad kokkuleppe kolmanda isiku kohustuse täitmiseks. Apellant ei ole laenulepingust tulenevaid õigusi teostanud seadusevastasel viisil või selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule, seega oli laenuleping sõlmimise ajal igal juhul kooskõlas heade kommetega. Vastustaja poolne laenulepingu sõlmimise järgne soov laenulepingut mitte täita ei tingi laenulepingu tagantjärgi muutumist heade kommetega vastuolus olevaks. 9) Vastustaja esitas vastuhagi laenulepingu ja maksekorralduse tühisuse tunnustamiseks 07.04.2004 põhjusel, et see on heade kommetega vastuolus. Vastustaja oleks TsÜS § 98 kohaselt pidanud esitama apellandile tühistamisavalduse. Kuna vastustaja ei ole kinni pidanud seda liiki asjade seadusega kehtestatud eelneva kohtuvälise lahendamise korrast, oleks kohus pidanud TsMS § 217 p 2 alusel vastuhagi osas menetluse lõpetama. 10) Otsuse resolutiivosast ei selgu, millise maksekorralduse tühisust on tunnustatud. 14.10.2002 allkirjastati kaks maksekorraldust: üks laenusumma ülekandmiseks vastustaja kontole ja teine rahasumma ülekandmiseks apellandi kontole AS FI Grupp laenulepingu refinatseerimiseks.

sest neid oli võimalik käsitleda erisätetena (tegelikult konkretiseerisid punkti 1.3) ning see oleks olnud kooskõlas ka panganduspraktika ja -tavaga. Lepingu punkti 4.1 kohaselt pidi vastustaja laenusumma väljamaksmiseks esitama pangale maksekorralduse koos makse alust ja sisu tõendavate dokumentidega. Laenusumma kanti vastustajale üle X poolt 14.10.2002 allkirjastatud maksekorralduse alusel. Samas puudusid teised dokumendid, mis oleks kinnitanud makse aluse ja sisu õigsust. Puudus nõukogu otsus teise äriühingu laenu refinantseerimiseks ja sõlmimata olid pandilepingud. 4) Vastustaja nõustub kohtu seisukohaga, et asjaolu, et X oli maksekorralduse allkirjastanud 14.10.2002, ei tähendanud veel arvelduslepingu sõlmimist VÕS § 709 lg 1 kohaselt, vaid tegemist oli vastustaja ettepanekuga vastava lepingu sõlmimiseks. Vastavalt VÕS § 715 lg 1 oli apellant konto debiteerimisel või krediteerimisel küll seotud käsundiandja juhistega, kuid sama paragrahvi 3. lõike kohaselt sai kontopidaja võtta täitmiseks üksnes käsundiandja sellise juhise, mis oli tehtud kooskõlas õigusaktide ja lepinguga ning kust selgelt nähtub käsundiandja tahe. TsÜS § 129 lg 1 sätestab, et teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud mitmepoolne tehing on tühine, välja arvatud juhul, kui isik selle hiljem heaks kiidab. Kohus on jõudnud põhjendatud järeldusele, et kuna nõukogu oli laenuvõtmise otsuse tühistanud ja OÜ Põlva Heakord seaduslik esindaja A ei olnud nõus laenulepingu tagamisega ning pangale oli teada, et X esindusõigus tehingu tegemiseks lõppes 14.10.2002, siis oleks mõistlik isik pidanud tavalise hoolsuse korral aru saama, et käsundi aktseptimiseks puudus alus ja käsundiandja tegelik tahe. Eeltoodust lähtuvalt pidanuks pank heauskse käitumise korral jätma esitatud maksekorralduse 15.10.2002 aktseptimata ja laenusumma vastustajale üle kandmata. 5) Kohus on põhjendatult lugenud laenulepingu ja maksekorralduse vastuolus olevaks nii heade kommete kui seadusega. ÄS §-de 306 lg 2; 317 lg 1 p 6, 7 ja TsÜS §-de 129 lg 1; 138 lg 2 sätete mõtteks on keelu rikkumise korral kaasa tuua tehingu tühisus. Laenuleping allkirjastati kolmanda äriühingu kohustuste ülevõtmise kohta teadmisega, et nimetatud äriühing pankrotistub. Hea pangandustava kohaselt pidanuks pank asuma realiseerima neid tagatisi, mis tal olid AS FI Grupp laenu tagatiseks. Kui pank refinantseeris halba laenu, siis pidanuks ta vähemalt tegema võimalikuks, et vastustaja ei oleks halvemas olukorras kui oli pank, st pakkuma samu tagatisi, mis olid pangal nimetatud hetkel. Seda pank ei teinud. Lisaks ei kajastanud nõukogu 10.10.2002 otsus nr 2 üldse laenulepingu sõlmimist, veel vähem refinantseerimist, ning AS FI Grupp ja vastustaja vahel ei olnud mingeid kokkuleppeid kohustuste refinantseerimiseks. Laenulepingust tulenevad rahalised vahendid kanti üle enne pandilepingute sõlmimist, vastuolus laenulepingu punktiga 4.2, ning panga esindajad olid teadlikud vastustaja esindaja volituste tühistamisest. Eelistungil 01.09.2003 on panga esindaja öelnud, et pank nõuab juhatuse liikme vahetuse kohta korrektseid dokumente, dokumendid, mida selles osas notarile näidati, ei olnud korrektsed. 6) Tehingu tühistamine on võimalik siis, kui tehing on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul või raskete asjaolude ärakasutamise tõttu (TsÜS § 90 lg 1). Tehingu tühisus tähendab, et tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi (TsÜS § 84 lg 1). Tühist tehingut ei ole võimalik tühistada. Piisav on ka otsuse viide maksekorraldusele tl 79.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Apellandi väide, et laenulepingu kehtivus ei sõltu sellest, kas laenulepingu sõlmimiseks oli olemas vastav nõukogu otsus või mitte, ei ole käesolevas asjas esitatud asjaolusid arvestades õige. Ringkonnakohus leiab, et üldreegel, mis tuleneb ÄS § 317 lg 4, ja mille kohaselt tehingu kehtivus kolmandate isikute suhtes ei olene sellest, kas see väljus äriühingu igapäevase majandustegevuse raamest või mitte, järgnevalt esitatud asjaoludest tulenevalt ei kohaldu. Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja kohustas laenusaajat esitama nõukogu otsust, siis hageja eeldas, et 2. miljoni kr väärtusega tehing väljub aktsiaseltsi igapäevase majandustegevuse raamest, mistõttu hageja ei saa tugineda väitele, et otsuse puudumine ei oma õiguslikke tagajärgi. Tehingu pool, kes nõukogu otsust küsib ja kellele keeldutakse seda esitamast või esitatakse puudustega nõukogu otsus, võtab endalt heauskse kolmanda isiku kaitstuse eelduse. Õige on aga apellandi väide, et kostja nõukogu 10.10.2002 otsus oli ÄS § 306 lg 2 kohane nõusolek. Ringkonnakohus leiab, et laenulepingus märgitud laenusumma ja tagatised on kooskõlas nõukogu otsusega, kuna laenu kasutamise otstarvet nõukogu poolt ei otsustatud ja arvestades, et laenusuhtena võivad pooled vormistada mistahes võlasuhte, siis tuleb lugeda AS-i nõukogu 10.10.2002 otsus piisavaks, et pangal tekkis usaldus asjaolu suhtes, et nõukogu on tehingu tegemiseks nõusoleku andnud.

järgnevalt vastust küsimusele, kas

poolte vahel oli kehtiv

Ringkonnakohtu arvates tuleb esitatud asjaolude alusel lugeda tuvastatuks, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud arveldusleping VÕS § 709 mõttes, mille kohaselt käsundisaaja kohustus käsundiandja korraldusel toiminguid tegema, sealhulgas ka ülekandejuhise alusel krediteerima käsundisaaja kontot.

Vastustaja vastuväide, et kostja oli teinud maksekorraldusega vaid aktsepti arvelduslepingu sõlmimiseks, ei ole usutav. Pooled ei ole esitanud asjaolusid, millest saab järeldada, et poolte vahel puudusid kontopidaja ja käsundiandja vahelised suhted, vaidlust ei ole ka selle üle, et kostja omas hageja juures arveldusarvet, seega on põhjendatud tuvastada, et arveldusleping poolte vahel kehtis.

Asja materjalidest nähtub, et nii tõlgendas tekkinud situatsiooni ka hageja, kuid ta leidis, et poolte vahel sõlmitud laenuleping kohustas teda täitma ülekandejuhist, sõltumata asjaolust, kas see oli tagasivõetud. Ringkonnakohus loeb tuvastatuks, et hageja täitis maksejuhise pärast seda, kui talle oli teada, et see on kehtivalt ja õigeaegselt (enne täitmist) tagasi võetud. Apellandi väitel kohustas panka laenulimiiti välja maksma laenulepingus kokkulepitud erisäte ehk laenulepingu p. 1.3. Ringkonnakohus leiab, et eritingimustes kokkulepitud maksekäsundi täitmise tähtaeg ei muuda tühiseks lepingu üldtingimuste p. 4.4, mille kohaselt kui laenusaaja on esitanud pangale olulisi valeandmeid või laenulimiidi väljamaksmise aluseks olnud olulised asjaolud on muutunud, on pangal õigus keelduda lepingu alusel laenusumma väljamaksmisest (I kd lk 75). Ringkonnakohtu arvates tuleb arvestada hageja kui krediidiasutuse eristaatusega ja eeldada kõrgendatud hoolsuskohustust, oluline on ka asjaolu, et vaidlusalune leping oli küll laenuleping, kuid lepingu sisuks oli kolmanda isiku laenu refinantseerimine, seega kaasnesid kostjale lepingu alusel vaid kohustused. Eeltoodut arvesse võttes tuleb üldtingimuste p. 4. 4 tõlgendada viisil, et hagejal puudus kohustus ülekannet teostada ning hagejal langes ära ka ülekandejuhisega antud õigustus konto krediteerimiseks. Ringkonnakohus leiab, et ülekandejuhise tühistamise tulemusel muutus maksekäsund tühiseks. Kuna võlaõigusseaduses eriregulatsioon konto krediteerimise kohta puudub, kuulub analoogia alusel kohaldamisele VÕS § 713 lg 3 p 1, mille kohaselt kontopidaja võib käsundiandja kontot debiteerida käsundiandja juhise alusel. Seega ei olnud hageja enam kohustatud ega õigustatud ülekannet teostama, samuti langes ära õigustus konto krediteerimiseks.

Üllar Roostoja

Egon Konsand

Andra Pärsimägi

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.