2-05-8386
Kohus
Tartu Maakohus
Kohtunik
Eveli Vavrenjuk
Otsuse tegemise aeg ja koht
17. veebruar 2006.a. Tartu Kohtumaja
Tsiviilasja number
2-05-8386
Tsiviilasi
AS SEB Eesti Ühispank hagi J.T. vastu 8183,88 krooni nõudes
Menetlusosalised ja nende esindajad Kohtuistungi toimumise aeg
hageja AS SEB Eesti Ühispank (registrikood 10004252, asukoht Tornimäe 2 Tallinn), esindaja Piret Kangur • kostja J.T. esindajad Margus Mõttus ja Lembit Auväärt 02. veebruar 2006.a.
Rahuldada AS SEB Eesti Ühispank hagi J.T. vastu osaliselt. Mõista J.T. AS SEB Eesti Ühispank kasuks välja võlgnevus 6444 (kuus tuhat nelisada nelikümmend neli) krooni. Kohtukulude jaotus Välja mõista J.T. AS-i kuuskümmend) krooni.
SEB Eesti Ühispank kasuks kohtukuluna riigilõiv 560 (viissada
Edasikaebamise kord Pool ja iseseisva nõudega kolmas isik võivad esitada Tartu Ringkonnakohtule maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (TsMS § 630 lg 1, § 632 lg 1, § 633 lg 1).
Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Tartu Maapank ja J.T. 29.mail 1992.a. laenulepingu nr 15292, mille alusel sai kostja laenu summas 100 000 rubla intressiga 3% aastas laenujäägilt, laenu tagastamise lõpptähtajaga mai 1997.a. AS SEB on alates 5.oktoobrist 1996.a. AS Tartu Maapanga õigusjärglane ning asendab viimast tema õigussuhetes kolmandate isikutega kõigi sellest tulenevate õiguste ja kohustustega. Laenu tagastamine ja intressi maksmine pidi toimuma perioodiliste maksetena kord kvartalis. Laen väljastati kostja poolt esitatud arvete alusel algselt rublades ja pärast rahareformi eesti kroonides
ajavahemikus 01.juuni 1992.a. kuni 11.september 1993.a. Esimene laenusumma väljastati 01.juunil 1992.a. summas 25 000 rubla. See loeti tagastatuks sularaha sissemakse tegemisega laenuarvele summas 2500 krooni 13.veebruariks 1995.a. (tl 78). Teine laenusumma 10 560 rubla maksti välja 18.juunil 1992.a. ning kostja maksis vastavalt tagasi 1056 krooni 6.märtsil 1996.a. Edasised laenusummad ja nende tagastamise tähtajad on järgmised: 03.07.1992.a summa 1985 krooni, tagastamine 15.02.1997.a. 04.08.1992.a. summa 1700 krooni, tagastamine 15.05.1997.a. 10.08.1992.a. summa 363,20 krooni, tagastamine 15.05.1997.a. 12.08.1992.a. summa 412,45 krooni, tagastamine 15.05.1997.a. 11.09.1992.a. summa 1983,35 krooni, tagastamine 15.05.1997.a. Hageja väitel ei ole alates 06.03.1997.a. kostja arvetelt laenu tagasimakseid tehtud ning võlgnetav laenusumma põhiosa on 6444 krooni. Vastavalt laenulepingu p.2.2 arvestatakse juhul kui laenusaaja ei tagasta laenu tähtaegselt või ei maksa intressi lepingus ette nähtud ajal/suuruses, viivist tähtajaks tasumata summast iga viivitatud kalendripäeva eest 12% aastas. Et see on ebaproportsionaalselt suur, on hageja viivist arvestanud seadusjärgselt 9% kolme viimase aasta eest. Seisuga 14.juuni 2005.a. on hageja põhiosa viivist arvestanud summas 1739.88 krooni. Nendel asjaoludel palub hageja mõista kostjalt välja tasumata põhivõlgnevus summas 6444 krooni ja põhiosa viivised summas 1739.88 krooni, s.o kokku 8183.88 krooni, ning kohtukulud.
Kostja vaidles hagile vastu ning palus kohtukulud jätta hageja kanda. Kostja sõnul on ta laenusummad nõuetekohaselt tagasi maksnud. Laenu tagasimaksmine pidi laenulepingu punkti 3 kohaselt toimuma kord kvartalis alates jaanuarist 1995.a. lõpptähtajaga mai 1997.a. (tl 114), hagejal oli õigus teostada protsentide juurdearvestust ja mahakandmist kord kvartalis oma korraldusega laenusaaja arvelduskontolt (tl 9, 114). Kostja soovib endapoolseid väiteid tõendada arvelduskonto väljavõtetega perioodil 29.05.1992 kuni 01.05.2003.a., tõendamaks, et omas rahalisi vahendeid nii Maapangas kui SEB Eesti Ühispangas ning et laenuandjal oli nõutud perioodil võimalus vastavalt laenulepingule teostada laenusummade ja intresside mahaarvamist kostja arveldusarvelt. Kostja väitel ei ole hageja peale 1996.a. kostjale kordagi teatanud laenulepingu rikkumisest või võlgnevuse olemasolust. Laenulepingu punkti 2.1. kohaselt seati laenu tagamiseks pant traktorile T16 MG (väärtusega 130 000 rubla) ning laen oli tagatud garantiiga AS Hinkus poolt. Hageja ei ole pandile sissenõuet pööranud. Hageja ei ole kohtule esitanud täielikke andmeid laenu tagastamise kohta, säilinud ei ole perioodil 29.05.1992.a. -31.12.1993.a. konto väljavõtted. Samuti ei kajastu panga aruandluses täielikult kõik kostja laenumaksed. Kostja laenukonto nr 61006015292006 liikumise aruandest (tl 47) nähtuvalt on väidetavalt võlgnetav summa 6444 krooni kreediti poolel ning lõppjääk kontol seisuga 07.04.1998.a. on 0.00 krooni. Oma täiendavates taotlustes kohtule (tl 74-75) soovib kostja tõendada laenu tasumist laenu tagastamise lõppaktiga, mis kostja sõnul koostati tema ja panga esindaja poolt laenusumma viimase osamakse tasumisel ning jäi pärast allkirjastamist hagejale.
Eelistungil 14.detsembril 2005.a. (tl 69-71) kinnitas kostja pool, et laenusummad on kätte saadud ja pangale tagasi makstud. Kuivõrd arveldused käisid kõik pangakonto kaudu, siis dokumentatsioon laenu tasumise kohta peab pangal olemas olema. Kostja kohustus talupidajana raamatupidamist säilitada on ajaliselt lõppenud. Kostja sõnul tegi ta viimase makse pangas kevadel 1997.a., misjärel pank ütles et kõik on korras ja kostjale ei ole esitatud ühtegi pretensiooni. Hageja sõnul suheldi kostjaga tõenäoliselt telefoni teel. Konto liikumise aruande osas (tl 47) selgitab hageja, et laenu mahakandmise nimetatud kontolt tähendab laenu kandmist bilansivälisele kontole ja laen kui selline jäi püsima.
Tabel-arvestuses kostja laenu kohta (tl 54) on summa 7500 krooni osas märge KT, mille tähendust ei oska hageja selgitada. Aastal 1996 tehti rahade liikumisi juba läbi arvuti ja tabeli täiendamine lõpetati, viimane märge aastast 1997 seisu 6444 krooni kohta on hageja sõnul kokkuvõtlik ning tehtud tabelisse hiljem.
Kohus, asja arutanud ja hinnanud esitatud tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Poolte vahel puudub vaidlus selles osas, et kostja on laenusumma hagiavalduses nimetatud osadena saanud ning et ta kohustus laenu nimetatud tähtaegadeks tagastama. Laenusummade saamist, nende väljamaksmise kuupäeva ning tagasimaksetähtaega tõendavad korraldused raamatupidamisosakonnale (tl 55-61). Samuti puudub vaidlus kahe esimese laenusumma tagasimaksmise osas, kuivõrd mõlemad pooled kinnitavad, et nii 01.juunil 1992.a. kui 18.juunil 1992.a välja makstud laenusummad on pangale tasutud. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kostja väidab, et on kõik laenusummad hagejale nõuetekohaselt tasunud kevadeks 1997.a. ning ta on saanud pangalt kinnituse, et võlgnevus on likvideeritud. Kostja väitel ei ole hageja peale 1996.a. kostjale kordagi teatanud laenulepingu rikkumisest ega võlgnevuse olemasolust. Kostja väitel ei suuda ta vaidlusaluste laenusummade tasumist tõendada pika möödunud aja tõttu. Kostja kohustus säilitada laenuga seonduvat dokumentatsiooni oli tähtajaline ning on käesolevaks ajaks möödunud. Ühelt poolt on mõistetav laenusaaja ootus, et laenuga seotud dokumentatsioon (tšekid) on aastatepikkuse valmisolekuga võimalikeks vaidlusteks oma funktsiooni täitnud ning nende vajaminek peale nimetatud perioodi on ebatõenäoline. Teisalt leiab kohus, et on õigustatud lähtuda Riigikohtu 17.veebruari 1999.a. otsuses nr 3-2-1-26-99 väljendatud põhimõttest, mille kohaselt lasub võla tasumise tõendamise kohustus võlgnikul, negatiivsele asjaolule tõenduslikult raskem kinnitust leida. Hageja on omalt poolt kostjapoolset laenu tagasimaksmise kohustuse rikkumist tõendanud eelkõige laenu-ja arvelduskontode liikumise aruannete varal. Laenu tagasimaksmine pidi laenulepingu kohaselt toimuma laenusaaja kohustus-korralduse alusel, mille koopiad on hageja kohtule esitanud (tl 55-61). Kostja leiab, et kuna hagejal ei ole säilinud aruandlust konto liikumiste kohta aastatest 1992-1993, on hageja poolt laenu tagastamise kohta esitatud andmed ebatäielikud (tl 114). Tõenditest nähtub aga, et vaidlusaluste laenusummade tagastamise tähtajad olid 15.02.-15.05.1997.a. Kostja ei ole vaidlustanud viie vaidlusaluse laenusumma saamist perioodil 03.07 -11.09.1992.a ning hageja taotleb laenu põhiosa, mitte intresside väljamõistmist. Samuti ei ole tõenäoline ega mingilgi moel tõendatud, et kostja oleks pikaajalise laenu viis põhiosa ennetähtaegselt enne esimest kahte laenuosa (30.jaanuar ning 13.veebruar 1995.a.) tasunud. Seega ei toeta perioodi 1992-1993 aruandluse puudumine kohtu arvamusel kuidagi kostja paljasõnalisi kinnitusi laenusumma tagastamise kohta. Kostja laenukonto liikumise aruandest (tl 47) perioodil 01.01.1992.a. – 31.12.1998.a. nähtub kanne kostja laenu mahakandmise kohta, mille tulemusena jääb laenukonto lõppjäägiks 0.00 krooni. Hageja selgituste kohaselt ei tähenda see laenu kustutamist laenusaaja jaoks, vaid nõnda toimitakse pikka aega üleval olnud võlgnevustega, tegu oli pangasisese liikumisega, ülekandega bilansivälisele kontole (tl 117). Kohus peab usaldusväärseks konto nr 3643234 liikumise aruannet perioodi 01.01.1994-01.11.1996 kohta (tl 80-82), millest peale 79 krooni suuruse intressi tasumise ei nähtu ühtegi makset laenukohustuse täitmiseks. Pärast kostja laenukonto numbri muutumist nähtub perioodi 01.11.1996.a.-31.12.1998.a. konto liikumise aruandest (tl 83) vaid teise laenusumma tasumine summas 1056 krooni ning kaks laenuintressi tasumist summas 27.50 krooni. Nagu nähtub toimikus olevatest konto liikumise aruannetest, ei ole rohkem ei laenu põhisummat ega intresside maksmist
käsitlevaid liikumisi. Kostja väitel ei saa panga aruandlust tagasimaksete osas usaldusväärseks pidada, kuna esimene laenuosa tagasimakse summas 2500 krooni ei kajastu konto liikumise aruannetes, vaid üksnes käsitsi koostatud kostja laenu käsitlevas tabel-arvestuses (tl 54), kus summa tagastamist tõendab üksnes selle mahakriipsutus. Nimetatud makse kohta on toimikus tl. 90 sularaha sissemakse kviitung 13.veebruarist 1995.a. Kohus möönab, et panga asjaajamine on kostja laenu käsitlemisel olnud puudustega, ning aruandlus konto numbrite muutumise ning arvutipõhisele aruandlusele ülemineku tõttu raskesti jälgitav. Samas aastast 1996 tehti rahade liikumisi juba läbi arvuti, mis tähendab, et elektroonilised toimingud on hästi jälgitavad, taasesitatavad ning seega enam usaldusväärsed. Seega kui panga elektroonilistest konto liikumise aruannetest kokkulepitud laenujäägi tagasimakseperioodil liikumisi ei nähtu ning kostja omalt poolt ei suuda laenujäägi tasumist peale paljasõnaliste väidete muul viisil tõendada, asub kohus seisukohale, et laenu põhisumma 6444 krooni on kostja poolt tasumata. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 12 lg 2, TsK § 173 lg 1 ja 174 alusel välja mõista võlgnevus 6444 krooni. Viiviste osas leiab kohus, et hageja viivisnõue tuleb jätta rahuldamata. Hageja ei ole suutnud tõendada, et ta on kostjale laenulepingu rikkumisest peale vaidlusaluste laenusummade tagasimaksmise tähtaja möödumist kuni hagiavalduse esitamiseni teatanud. Kohtule on küll esitatud panga poolsed kirjalikud meeldetuletused laenuintresside tasumiseks (tl 64-65,68) ning meeldetuletus 1.veebruarist 1995.a. (tl 66) tasuda tähtaegselt tasumata jäänud esimene laenusumma. Nimetatud laenusumma 2500 krooni tasuti 13.veebruaril 1995.a. ning selle maksmise osas poolte vahel vaidlus puudub. Hageja väitel (tl 69) tegeldi kostjaga ilmselt edasi telefoni teel ning hageja ei saa seda tõendada. Kohtule jääb arusaamatuks, miks pidi üks professionaalne krediidiasutus tõenduslikust seisukohast suurt tähtsust omavaid toiminguid nagu laenuvõlgnevuse meeldetuletused läbi viima telefoni teel, võttes arvesse krediidiasutuse kogemusi ning varasemat kirjalike meeldetuletuste esitamise praktikat sama laenusaaja suhtes. Seega, et hageja ei ole kaheksa aasta vältel näidanud üles rahulolematust õigusliku olukorraga, mis puudutab poolte vahel 29.mail 1992.a. sõlmitud laenulepingut, esitamata nimetatud õiguslikul alusel mingeidki kohtulikku tõendamist võimaldavaid nõudeid, on kohus arvamusel, et antud asjas tuleb lähtuda Riigikohtu 14.06.2005.a. otsuses nr 3-2-1-66-05 võetud seisukohast, mille kohaselt viivisenõude ja arvete õigeaegne esitamata jätmine võivad olla käsitatavad nii võlausaldaja kohustuste kui hea usu põhimõtte rikkumisena. Kohus on arvamusel, et hageja, esitades hagi kohtusse enam kui kaheksa aastat pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist, ei ole toiminud heas usus. Seega jätab kohus viivisenõude summas 1739.88 krooni rahuldamata.
Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja Täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 jaotatakse enne TsMS jõustumist (01.01.2006.a.) alustatud menetluse puhul menetluskulud seni kehtinud TsMS-s sätestatu alusel. TsMS § 60 lg 1 kohaselt kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega. Hageja nõudeks kohtukuluna on tasutud riigilõiv 700 krooni (tl 5). Kohus rahuldas hagi osaliselt summas 6444 krooni, millelt vastavalt kuni 01.01.2006.a. kehtinud riigilõivuseaduse kohaselt tulnuks maksta riigilõivu 560 krooni. Seega leiab kohus, et kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks kohtukuluna riigilõivu 560 krooni. Kohus rahuldades hagi osaliselt jätab kostja riigi õigusabi kulu riigi kanda. Ülejäänud kohtukulud jätab kohus kummagi poole enda kanda. Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.