Eesistuja J. Kartau, liikmed M. Merimaa ja M. Seppik
Otsuse tegemise aeg ja koht
31. jaanuar 2006.a, Tallinn
Tsiviilasja number
2-04-777
Tsiviilasi
AS P. (pankrotis) hagi S.K.i vastu 281 586 krooni 18 sendi saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Linnakohtu 17. oktoobri 2005.a otsus tsiviilasjas nr 2/30-5826/04
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
S.K.i apellatsioonkaebus ja AS P. (pankrotis) vastuapellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
16. jaanuar 2005.a
Menetlusosalised ja nende esindajad
S.K.i esindaja K.S. ja AS P. (pankrotis) esindaja vandeadvokaat I.K.
RESOLUTSIOON
1.Tallinna Linnakohtu 17. oktoobri 2005.a otsus tühistada ja tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.
2.S.K.i apellatsioonkaebuse nõue otsuse tühistamiseks rahuldada.
3.AS P. (pankrotis) vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest alates, kuid mitte pärast viie kuu möödumist ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
Hagiavaldus ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Hageja palus kostjalt välja mõista 281 586 krooni 18 senti, millest laenulepingust tulenev võlg on 189 433 krooni 7 senti ja intress on 92 153 krooni 11 senti.
2.Tallinna Linnakohtu 30. jaanuari 2003.a otsusega kuulutati välja AS L. (hageja endine ärinimi) pankrot ja pankrotihalduriks määrati K.M. Alates 6. veebruarist 2003.a on hageja ärinimi AS P. (pankrotis). Kostja on endine hageja juhatuse liige. Kostja kasutuses oli kaks AS-le L. kuuluvat krediitkaarti – nr 4797290000032959 ja nr 5465640000066191, mida kostja kasutas isiklike
kulutuste tegemiseks ja sularaha saamiseks. 1. augustil 2000.a sõlmiti hageja ja kostja vahel laenuleping, mille kohaselt hageja andis kostjale 100 000 krooni laenu. Tegemist oli võla ümbervormistamisega laenuks TsK § 272 lg 3 kohaselt, kuna laenusumma väljastati kostja kasutuses olevatelt krediitkaartidelt ja kuulus tagastamisele alates 10. augustist 2000.a kinnipidamisega kostja töötasust. Laenu tagastamise tähtaeg oli 31. detsember 2000.a.
3.Raamatupidamise erikontrolli aruandega tuvastati, et 2000.a olid kostja kulutused krediitkaartidega 178 507 krooni 43 senti, millest ta jäi hagejale võlgu 31. detsembri 2000.a seisuga 99 431 krooni. 2001.a olid kostja kulutused krediitkaartidega 335 983 krooni 7 senti. 2001.a deklareeriti kostja tasuna ajavahemikul veebruarist augustini 40 000 krooni kuus ja septembris 47 244 krooni. Jaanuaris tasu ei deklareeritud. Netosummadena oli kostjal seega õigus saada 243 981 krooni. Veebruaris 2001.a tasus ta kassasse 2 000 krooni. Seega oli kostja võlg 2001.a eest 90 002 krooni 7 senti. Kokku moodustab kostja laenulepingust tulenev võlg 189 433 krooni 7 senti. Nimetatud summa kuuluks kostjalt väljamõistmisele ka siis, kui poolte vahel ei eksisteeriks laenulepingut, kuna sellisel juhul puuduks kostjal summade saamiseks õiguslik alus. Vastavalt laenulepingu p-le 2.2 kohustus kostja tasuma hagejale intressi 12% aastas, s.o 0,03% päevas. Hageja on kostjale intressi arvestanud alates 1. jaanuarist 2001.a kuni 18. märtsini 2005.a kokku 92 153 krooni 11 senti. Kostja vastus
4.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja ei ole hagejale võlgu, vaid hageja võlgneb kostjale 669 159 krooni. Hageja ja kostja vahel sõlmitud tööleping ei lõppenud kostja hageja juhatuse liikmeks valimisega ja see tööleping oli sisuliselt juhatuse liikme leping, kuna ta sõlmiti 15. juulil 2000.a teadmisel, et kostja valitakse pärast lepingu sõlmimist ka hageja juhatuse liikmeks. Kostja töölepingust tulenevad töötasunõuded (koos aastapreemia ning lahkumishüvitisega) olid 2000.a kokku 660 000 krooni ja 2001.a 760 000 krooni. Hageja ei ole ka tõendanud, et laenulepingu järgne laenusumma oleks kostjale üldse välja makstud. Linnakohtu otsus
5.Linnakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis S.K.ilt välja 237 446 krooni 17 senti ning kohtukulu 11 872 krooni hageja kasuks.
6.15. juulil 2000.a sõlmitud töölepingu alusel võeti kostja tööle AS L. peadirektori ametikohale alates 15. juulist 2000.a ning tema tööülesandeks oli lepingu p 2.3 kohaselt äriühingu töö, sh struktuuriüksuste juhtimine ja koordineerimine vastavalt juhatuse poolt püstitatud eesmärkidele. Töölepingu sõlmis AS L. nimel juhatuse esimees M.Y.H.. 1. augustil 2000.a sõlmisid hageja laenuandjana ja kostja laenusaajana laenulepingu 100 000 krooni kohta. Lepingu p 2 kohaselt pidi laenusaaja laenusumma välja võtma talle väljastatud krediitkaartidega nr 4797290000032959 ja nr 5465640000066191. Laenusumma kuulus kinnipidamisele alates 10. augustist 2000.a laenusaaja töötasust ja laenu tagastamise tähtaeg oli 31. detsember 2000.a. Laenulepingu p 2.2 järgi oli intress laenu kasutamise eest 12% aastas. Sama lepingu 2.4 kohaselt pidi makse tasumisel kustutatama laenuandja poolt laenusumma ja siis intressid, p 5.1 järgi aga pidi laenuleping lõppema laenusumma ja intresside täielikul tasumisel.
7.28. augustil 2000.a andis kostja hageja nõukogule nõusoleku juhatuse liikmeks valimiseks ning seoses kostja juhatuse liikmeks valimisega asendus pooltevaheline töölepinguline suhe äriseadustiku regulatsioonil põhineva aktsiaseltsi ja seltsi juhtimisorgani vahelise suhtega. Tulenevalt TLS §-st 1 ei saanud kostja pärast juhatuse liikmeks nimetamist enam töötada
peadirektorina tööandja kontrolli ja juhtimise all, sest temast endast sai tööandja seaduslik esindaja, kes kontrollis ja juhtis töölepingu alusel töötavate isikute tööd. Kuna ÄS §-des 306-315 sätestatud juhatuse liikme ülesanded, vastutus ja konfidentsiaalsuse nõue hõlmavad kostjaga
15.juulil 2000.a sõlmitud töölepingus ettenähtud peadirektori ametiülesanded, -vastutuse ja konfidentsiaalsuse nõude, siis asus kohus seisukohale, et kostja töö töölepingu alusel lõppes seoses tema nimetamisega hageja juhatuse liikmeks.
8.Et TLS § 7 p 10 kohaselt ei laiene töölepingu seadus juriidilise isiku organi suhetele juriidilise isikuga ning et kostja töö peadirektorina lõppes, siis ei pidanud tööandja maksma temale töötasu ja hüvitisi või tagama mistahes muid hüvesid 15. juulil 2000.a sõlmitud töölepingu alusel. Asjaolu, et töölepingu lõpetamine jäeti kostja juhatuse liikmeks nimetamisel vormistamata, ei mõjuta pooltevaheliste õiguste ja kohustuste olemust. Pärast juhatuse liikmeks nimetamist ei laienenud kostjale enam 15. juulil 2000.a sõlmitud tööleping, kuna M.Y.H.il puudusid volitused juhatuse liikmega lepingu sõlmimiseks ning puudus aktsiaseltsi nõukogu otsus tasu maksmiseks. Seega ei oma AS L. ja S.K.i suhte reguleerimisel õiguslikku tähendust ka 30. augustil 2000.a teise juhatuse liikme M.Y.H.i sõlmitud töölepingu lisa nr 1, käskkiri töölepingu lõpetamise kohta 31. juulil 2001.a ja töölepingu lisa lepingu lõpetamise kohta TLS § 76 alusel.
9.Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et hageja andis kostjale kasutada AS Hansapank arve nr 221010269694 debiteerimiseks krediitkaardid ning arvestas osaliselt kostja poolt krediitkaardiga kolmandatele isikutele sooritatud maksed ning sularaha väljavõtted pangaautomaatidest hagejapoolseteks palgamakseteks ajavahemikul veebruarist augustini 40 000 krooni kuus ja septembris 47 244 krooni. Pooled ei vaidle selle üle, et kostjale on töötasu makstud krediitkaartide kasutamise võimaldamisega.
10.OÜ Finantsproff raamatupidamise erikontrolli aruande ning Ernst ja Young Eesti AS koostatud majandusaasta aruandega on tõendatud, et 2000.a oli kostja laenujääk 99 431 krooni ja 2001.a deklareeritud töötasu alusel kättesaadud palk 243 981 krooni. 2001.a veebruaris on kostja tasunud hageja kassasse 2000 krooni, mida hageja on arvesse võtnud laenu tasumisena. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et hageja oleks kostjale andnud laenu suuremas summas, kui on lepingus märgitud 100 000 krooni. Kostja laenas hagejalt kirjaliku laenulepingu alusel 100 000 krooni, võttis raha hageja pangakontolt välja temale kasutamiseks antud krediitkaartidega ning tema laenuvõlg oli 2000.a lõpuks 99 431 krooni, millest ta tasus 2001.a veebruaris 2000 krooni ja millistest laenujääkidest lähtudes tuleb arvestada intressi 12% aastas. Kokku on laenulepingu alusel tasumisele kuuluv intressisumma 48 013 krooni 10 senti. TsK § 272 lg 1, § 272 lg 2, § 273, § 173 lg 1 ja § 174 ning laenulepingu p 2.2 järgi kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele laenujääk 97 431 krooni ja intressid 48 013 krooni.
11.Krediitkaartide väljavõtetega 2000.a juulist detsembrini on tõendatud, et kostja tegi krediitkaartidega kulutusi 312 392 krooni 32 sendi ulatuses. 2001.a jaanuarist oktoobrini on tõendatud kulutused 335 983 krooni 7 senti. Krediitkaartidega tasuti kütusetanklate, hotellide, klubide, kaupluste, baaride, kõrtside jne arveid, samuti võeti korduvalt välja sularaha umbes 50 000 krooni korraga. Et AS L. põhitegevuseks oli piima kokkuost, piima- ja piimasaaduste valmistamine ja turustamine, siis järeldas kohus, et kostja kasutas krediitkaarte isiklike kulutuste tegemiseks ja sularaha saamiseks, mitte hageja asjaajamisteks. Kostja ei ole ka vastupidist tõendanud. Nende kulutuste osas kuulub kohaldamisele TsK § 477 lg 1. Kuna hageja on kostjale arvestanud 2001.a töötasu kokku 327 244 krooni, millest kostjal oli õigus kätte saada 243 981 krooni, siis on kostja ilma õigusliku aluseta kasutanud hageja raha endale ja kolmandatele isikutele väljamaksete tegemiseks 92 002 krooni 7 sendi ulatuses, mis tuleb temalt hageja kasuks TsK § 477
lg 1 alusel välja mõista. Hagi on põhjendatud ja tõendatud osaliselt ning kuulub rahuldamisele summas 237 446 krooni 17 senti. S.K.i apellatsioonkaebus
12.S.K. esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada. Kohus rikkus protsessiõiguse norme, tegi esitatud tõenditest valed õiguslikud järeldused ja kohaldas valesti materiaalõiguse norme. Laenu tagasimakse nõue ei ole tõendatud ega põhjendatud. TsK § 272 lg 1 kohaselt eeldab laenusumma tagasimaksmise nõue, et poolte vahel on sõlmitud kehtiv laenuleping, et laenuandja on laenajale laenusumma üle andnud ja et laenunõue ei ole lõppenud mõnel seaduses või lepingus sätestatud alusel. Laenusumma väljamaksmine ei ole tõendatud. Kohtu järeldus, et laenulepingus näidatud laenusumma 100 000 krooni on kostjale täies ulatuses välja makstud, ei ole õige.
13.OÜ Finantsproff aruanne ei tõenda ei laenu väljamaksmist ega tagasimaksmise nõude olemasolu. Nimetatud aruande kui tõendi ebapiisavat usaldusväärsust näitab see, et erikontrolli andmetel sooritati 2000.a kostja poolt krediitkaardiga makseid summas 178 507 krooni 43 senti, kuid 2000.a kaartide väljavõtted näitavad, et makseid sooritati hoopis summas 321 929 krooni. Kohus rikkus TsMS § 231 lg 4, jättes otsuses põhjendamata, miks kohus ei ole nõus vastusega hagiavaldusele ja selles esitatud õiguslike väidetega.
14.2000.a majandusaasta aruanne ei tõenda ei laenu väljamaksmist ega tagasimaksmise nõude olemasolu. Sellest aruandest üksinda ei ole võimalik välja lugeda, millistest konkreetsetest õigussuhetest tulenevaid tehinguid bilansi saldod kajastavad, ega järeldada, et selles märgitud hageja nõuete saldo kostja vastu põhineb just poolte vahel 1. augustil 2000.a sõlmitud laenulepingul. Aruandest ei saa ka järeldada, et kostjale on laenulepingu alusel laenusumma üldse välja makstud või et ühe poole bilansis kajastatud vastaspoole õigused ja kohustused eksisteerivad ka tegelikkuses materiaalõiguse kohaselt.
15.Isegi kui nimetatud bilansikirje kajastab just 1. augustil 2000.a sõlmitud laenulepingust tulenevaid kostja kohustusi hageja ees, siis ei saa sellest järeldada, et hagejal on ka praegu materiaalõiguslikult nõue kostja vastu. Lisaks majandusaasta aruandele tuleb vaadata ka hageja raamatupidamisregistrite vastavate kontode väljavõtteid, nendele lisatud algdokumente ning raamatupidamise päevaraamatut, mida hageja kohtule esitanud ei ole.
16.Krediitkaardi väljavõtted ei tõenda laenu väljamaksmist. Kohus tuvastas õigesti pooltevahelise vaidluse puudumise selle üle, et kostja sooritas krediitkaartidega endale nii laenu- kui palgamakseid, kuid jättis tähelepanuta pooltevahelise vaidluse puudumise selle üle, et kostja tegi krediitkaardiga ka muid hageja majandustegevusega seotud makseid, mille kohta on hagejal vähemalt osaliselt olemas vastavad kuludokumendid. Laenulepingu kohasteks laenu väljamakseteks saab muu õigusliku aluse puudumisel üheselt lugeda üksnes krediitkaartidega sooritatud makseid ajavahemikus 1. augustist 2000.a kuni 28. augustini 2000.a summas 9 668 pluss kaartide kasutamise aastamaksud 4 000 krooni. Alates kostja nimetamisest hageja juhatuse liikmeks oli kostjal tulenevalt ÄS §-dest 306 ja 307 õigus kasutada krediitkaarte hageja igapäevase majandustegevuse raames ka hageja ning kolmandate isikute vahelistest õigussuhetest tulenevate kohustuste rahuldamiseks, s.h ka töötasumakseteks iseendale vastavalt 15. juulil 2000.a sõlmitud töölepingule.
17.Krediitkaardi väljavõtetelt nähtub, kellele, millal ja millises summas on krediitkaardimakseid sooritatud, samuti see, millal ja missuguses summas on kaartidega välja võetud sularaha.
Väljavõtetelt ei nähtu aga, millisel otstarbel ja milliste teenuste või kaupade eest on makseid tehtud ning mis otstarbel sularaha välja võeti. Ainuüksi krediitkaartide väljavõtetele tuginedes ei saa järeldada, mis otstarbel tehtud maksetega oli igal konkreetsel juhul tegemist.
18.Laenu tagasimaksmise nõue on lõppenud tasaarvestusega. Kohtu seisukoht töölepingu lõppemise kohta on meelevaldne, ei põhine kehtival õigusel ja on vastuolus Riigikohtu praktikaga. Mitte ükski õigusnorm ei sätesta, et isiku nimetamine äriühingu juhatuse liikmeks toob endaga automaatselt kaasa seniste töö- või muude võlaõiguslike lepingute lõppemise. Seadus ei välista, et kahe isiku vahel võib korraga kehtida ka mitu samasisulist võlasuhet. Kui lugedagi laenusumma terves ulatuses kostjale väljamakstuks, tuleb samas lugeda laenu tagasimaksmise nõue lõppenuks vastavalt laenulepingu p-le 2 ja TsK §-le 234 ja § 238 lg-le 1 tasaarvestamisega ja/või jooksva arve kokkuleppega kostja töötasunõuete suhtes.
19.Alusetu rikastumise nõue ei ole tõendatud ega põhjendatud. TsK § 477 lg-te 1 ja 6 kohaselt eeldab alusetult omandatud või säästetud vara tagastamise nõue, et isik, kelle vastu nõue esitatakse, on omandanud või säästnud vara, et selline vara omandamine või säästmine on leidnud aset nõuet esitava isiku arvel ning et vara omandamiseks või säästmiseks puudub õiguslik alus.
20.Krediitkaardi väljavõtted ei tõenda ei kaartidega makstud raha omandamist ega säästmist. Kohus jättis tähelepanuta pooltevahelise vaidluse puudumise selle üle, et kostja sooritas krediitkaartidega makseid erinevatel otstarvetel ja seega ka erinevatel õiguslikel alustel, s.o ühelt poolt endale laenumakseid ja töötasumakseid ning teiselt poolt tegi makseid kolmandatele isikutele seoses hageja tavapärase majandustegevusega. Ainuüksi kaardiväljavõtete alusel ei saa lugeda kostjat kaardimaksetega ülekantud raha omandajaks või säästjaks neil juhtudel, mil makseid sooritati kolmandatele isikutele. Ka 2001.a maksudeklaratsioonidest ei saa teha ühest järeldust, et 2001.a kaardimaksete summa ning hageja poolt 2001.a deklareeritud kostja netotöötasu vahe tuleb lugeda omandatuks või säästetuks kostja poolt. Arvestades vajadusega deklareerida maksustatava erisoodustusena ka töötaja poolt alusetult omandatu või säästetu ning eeldades 2001.a deklaratsioonide korrektsust, tuleb järeldada, et nimetatud summade vahe kohta olid hageja raamatupidamisel olemas vastavad kuludokumendid. Seetõttu tuleb vastavate kaardimaksetega ülekantud raha omandajaks või säästjaks lugeda kolmandad isikud ning kaardimaksete aluseks hageja ja kolmandate isikute vahelised vastavad õigussuhted.
21.OÜ Finantsproff aruanne ei tõenda ei vara omandamist ega säästmist, rääkimata maksete õigusliku aluse puudumist. Kostja õigus krediitkaartide kasutamiseks tulenes esialgselt poolte vahel 1. augustil 2000.a sõlmitud laenulepingust. Pärast kostja nimetamist hageja juhatuse liikmeks tulenes tema õigus kaartide kasutamiseks ka ÄS §-dest 306 ja 307. Kuna kostja poolt 2000.a sooritatud krediitkaardimaksed kajastusid hageja raamatupidamisregistrites, siis tuleb lugeda, et nõukogu kiitis poolte vahel 30. augustil 2000.a allkirjastatud töölepingu lisa nr 1 sõlmimise heaks hiljemalt 2000.a majandusaasta aruande kinnitamisega.
22.Hindamaks, millega iga konkreetse makse ja sularaha väljavõtu puhul tegemist oli, tuleb vaadelda iga makset eraldi ja hinnata selle makse majanduslikku ning õiguslikku sisu. Hindamist võimaldav dokumentatsioon on kõik hageja valduses. Kahtluse korral võib kõigi kaardimaksete õiguslikuks aluseks lugeda ka ainuüksi poolte vahel 1. juulil 2000.a sõlmitud töölepingut. Kostja nõuded hageja vastu 2001.a summas 760 000 krooni ületavad tunduvalt krediitkaartidega 2001.a sooritatud makseid summas 494 572 krooni.
23.Üksnes kaardimaksete summa ja hageja poolt maksuametile deklareeritud kostja töötasu summa erinevusest ei saa järeldada, et summade vahe osas olid kaardimaksed sooritatud ilma
õigusliku aluseta. Kui lugeda hageja poolt esitatud maksudeklaratsioonidelt nähtuvad töötasuarvestused sooritatud maksete summa osas ka materiaalõiguslikult õigeks, siis tuleks eeldada ka ülejäänud raamatupidamise korrektsust ning järeldada, et ülejäänud kaardimaksete kohta olid olemas kuludokumendid, mis tõendasid hageja majandustegevusega seotud makseid. Õige ei ole järeldus, et tanklatele, hotellidele ja restoranidele tehtud maksed ei saa olla seotud hageja majandustegevusega. Tegemist oli tüüpiliste äriühingu esinduskuludega. Kui lugeda maksudeklaratsioonidelt nähtuvat töötasusummat ületavad maksed automaatselt õigusliku aluseta isiklikeks makseteks, siis on automaatselt valed ka maksudeklaratsioonid, sest neil on jäetud kõnealused maksed sotsiaal- ja tulumaksuga maksustamisele kuuluvate erisoodustustena kajastamata ning seetõttu ei saa kindel olla ka palgamaksete õigsuses.
24.Hageja esitatud tõendid ei tõenda kostja palganõuete suurust. Kohus järeldas, et kostjal oli 2001.a hageja vastu palganõue üksnes summas 327 244 krooni. Kohtu järeldus on vale ja ei tugine tõenditele. Ainsad dokumendid, millest selliseid arve tuletada saaks, on hageja poolt kohtule esitatud AS L. igakuiste maksudeklaratsioonide lisade väidetavad allkirjastamata ning kuupäevadeta koopiad. Need koopiad ei ole piisavalt usaldusväärsed, tõendamaks tegelikkuses hageja poolt sooritatud palgaarvestust ning deklareeritud tasude suurusi. Töötasunõude aluseks on poolte vahel 15. juulil 2000.a sõlmitud tööleping ning sellest tulenevalt olid kostjal töötasunõuded hageja vastu 2001.a põhipalga ja lahkumishüvitise näol 760 000 krooni. Kohtu seisukoht kostja 2001.a palganõuete suuruse ja olemasolu osas on vastuolus kohtu samas otsuses väljendatud seisukohaga, et poolte vahel 15. juulil 2000.a sõlmitud tööleping lõppes kostja nimetamisega hageja juhatuse liikmeks 28. augustil 2000.a.
25.Hagejalt tuleb välja nõuda kõik raamatupidamise dokumendid, mis on seotud kostja poolt krediitkaartidega tehtud maksetega ning väljavõetud sularahaga. Hagis esitatud nõuded on igal juhul terves ulatuses lõppenud 4. novembril 2005.a tasaarvestamisega kostja töölepingust tulenevate töötasu ning lisatasude nõuetega kokku summas 1 460 000 krooni pluss viivis. Vastus apellatsioonkaebusele
28.AS P. (pankrotis) vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Krediitkaartide väljavõtted tõendavad laenu väljamaksmist, laenu tagasimaksmise nõue ei ole lõppenud tasaarvestusega ning alusetu rikastumise nõue on tõendatud ja põhjendatud. Vastuapellatsioonkaebus
26.AS P. (pankrotis) esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus kohtuotsuse tühistada osas, millega jäeti hagi rahuldamata, ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi täielikult ning mõista kostjalt täiendavalt välja intressi 15 009 krooni 33 senti. Kostja poolt 2001.a krediitkaartide kasutamine suuremas ulatuses, kui oli õigus töötasule, ja hageja poolt vastava tegevuse aktsepteerimine oli oma sisult laenulepingu muutmine/pikendamine kostja kasutusse antava summa osas. Eraisikule raha kasutamise võimaldamine ilma tasu (intressi) maksmiseta ei oma mingisugust majanduslikku põhjendust. Puudub alus eeldada, et hageja oleks soovinud käituda ebamõistlikult, võimaldades kasutada enda rahalisi vahendeid selle eest tasu saamata. Vastus vastuapellatsioonkaebusele
27.S.K. vaidles vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
Tsiviilkolleegiumi seisukoht
28.Kolleegium leiab, et linnakohtu otsus ei ole õige ja tuleb tühistada ning tsiviilasi tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 3 saata Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks. Vaidluse lahendamisel on esimese astme kohus rikkunud protsessiõiguse norme, mis on toonud kaasa ebaõige otsuse tegemise.
29.Hagi oli esitatud laenulepingu alusel saadud raha tagastamiseks ja intressi saamiseks. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hageja õiguseellane ja kostja S.K. sõlmisid 1. augustil 2000.a laenulepingu, mille kohaselt kostja võtab laenusumma 100 000 krooni välja temale väljastatud krediitkaartidega ja et laen peetakse kinni tema töötasust. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas laenusumma väljamaksmine (-võtmine) on toimunud ja kui see on toimunud, siis kas see summa on kostja töötasust kinni peetud või töötasuga tasaarvestatud ja mis otstarbel on krediitkaartidega makseid tehtud.
30.Põhjendatud on kostja väited selle kohta, et OÜ Finantsproff aruanne ja AS L. majandusaasta aruanne 2000.a kohta ei tõenda laenu väljamaksmist ja hagejal laenulepingus märgitud summa tagasimaksmise nõude olemasolu. Kuni 1. jaanuarini 2006.a kehtinud TsMS § 91 lg 1 järgi oli hagejal kohustus tõendada neid asjaolusid, millele ta rajas oma nõude, s.o laenusumma väljamaksmise ja laenu tagastamata jätmise.
31.Linnakohus on rikkunud kuni 1. jaanuarini 2006.a kehtinud TsMS §-de 163-165 ja 169 sätteid eelmenetluse teostamise osas. Kohus on jätnud välja selgitamata asja lahendamiseks vajalikud faktilised asjaolud ja neid asjaolusid kinnitavad tõendid. Linnakohus on lugenud krediitkaartidega tehtud maksed laenu väljavõtmiseks ja kostja poolt alusetult saadud summadeks, v.a maksudeklaratsioonides kostja töötasuna näidatud summad. Linnakohus ei teinud hagejale ettepanekut välja tuua asjaolusid, miks ta loeb krediitkaartidega tehtud makseid laenusumma väljamaksmiseks. Samuti ei teinud linnakohus hagejale ettepanekut esitada tema valduses olevad tõendid nende asjaolude tõendamiseks, millele ta oma nõude rajas. Kostja väitis kogu asja menetluse kestel, et laenu väljamaksmine ei ole tõendatud ja et krediitkaartidega on tehtud kulutusi hageja huvides äriühingu igapäevase majandustegevuse raamides. Kostja selliste vastuväidete olemasolul pidanuks kohus tegema hagejale ettepaneku esitada tõendid kostja vastuväidete ümberlükkamiseks, kuna dokumendid äriühingu huvides tehtavate kulutuste kohta peavad olema hageja raamatupidamises ja kostjal endal puudub käesoleval ajal neile juurdepääs.
32.Linnakohus ei tuvastanud laenu tagastamise nõude aluseks olevaid faktilisi asjaolusid, sh laenulepingus ettenähtud summa väljamaksmist (-võtmist). Asja lahendamiseks oluliste asjaolude olulisel määral esmakordne tuvastamine apellatsioonimenetluses kahjustaks poolte õigust kohtulahendi peale edasi kaevata, sest kassatsiooni korras ei ole tõendite hindamise ja asjaolude tuvastamise peale edasikaebamine võimalik. Arvestades seda, tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.
33.S.K.i apellatsioonkaebus Tallinna Linnakohtu otsuse tühistamise nõudes tuleb rahuldada. AS P. (pankrotis) vastuapellatsioonkaebus, milles taotletakse intressi summa suurendamist, tuleb seoses asjas tehtud otsuse tühistamisega jätta rahuldamata. Kas hagi laenusumma tagastamise ja intressi nõudes kuulub rahuldamisele või mitte ning millised on võimalikud väljamõistetavad summad, otsustab asja lahendav esimese astme kohus. Apellatsioonimenetluse kohtukulu tuleb esimese astme kohtul jaotada vastavalt asja uue sisulise läbivaatamise tulemusele.
Jaan Kartau
Mare Merimaa
Malle Seppik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.