Harju Maakohus
Kohtunik
Mai Grauberg
Otsuse tegemise aeg ja koht
16. november 2007, Tallinn, Kentmanni Kohtumaja
Tsiviilasja number
2-04-777
Tsiviilasi
AS P (pankrotis) hagi SK vastu võla 189433,07 krooni, intressivõla 134253,97 krooni, viivise 35499,76 krooni väljamõistmiseks ning viivise nõudes 37,90 krooni kuni põhinõude täitmiseni
Kohtuistungi aeg, koht, osalenud isikud
01.10.2007 Tallinn, Kentmanni Kohtumaja Hageja – AS P (pankrotis) (registrikood XXX, pankrotihaldur Kalev Mägi; Pankrotihalduribüroo Naur ja Mägi, asukoht XXX) Hageja esindaja – v.adv Ingrid Kullerkann (Advokaadibüroo Leppik ja Partnerid, asukoht XXX) Kostja – SK(isikukood XXX, elukoht XXX) Kostja esindaja – Kaidar Sultson (Advokaadibüroo Concordia
Kostja nõustaja – Mihkel Tasa
Jätta rahuldamata AS P (pankrotis) hagi SK vastu võla 189433,07 krooni, intressivõla 134253,97 krooni, viivise 35499,76 krooni väljamõistmiseks ning viivise nõudes 37,90 krooni kuni põhinõude täitmiseni. Tühistada hagi tagamine, milleks on Tallinna Linnakohtu määrusega 05.10.2004 nr 2/305826/04 ja Tallinna Ringkonnkohtu määrusega 22.11.2004 seatud SK kuuluvatele mõttelistele osadele kinnistutest nr XXXja nr XXX (kantud Lääne Maakohtu Kinnistusosakonna Hiiu Kinnistusjaoskonna kinnistusregistriossa, nüüd vastavad Pärnu Maakohtu kinnistusosakonna registriosad nr XXX ja XXX) kohtulik hüpoteek summas 426724,76 krooni pankrotihaldur Kalev Mägi või ka AS P (pankrotis) kasuks. Hagi tagamise tühistamine jõustub otsuse jõustumisel. Kohtukulud
Välja mõista AS-lt P (pankrotis) SK kasuks kohtukulu katteks 27495 krooni. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Ringkonnakohus võib asja menetleda kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks. Hageja nõue, põhjendused Hageja palus kostjalt välja mõista 281 586 krooni 18 senti, millest laenulepingust tulenev võlg on 189 433 krooni 7 senti ja intress on 92 153 krooni 11 senti. Tallinna Linnakohtu 30. jaanuari 2003.a otsusega kuulutati välja AS L (hageja endine ärinimi) pankrot ja pankrotihalduriks määrati Kalev Mägi. Alates 6. veebruarist 2003.a on hageja ärinimi AS P (pankrotis). Kostja on endine hageja juhatuse liige. Kostja kasutuses oli kaks AS-le L kuuluvat krediitkaarti – nr XXX ja nr XXX, mida kostja kasutas isiklike kulutuste tegemiseks ja sularaha saamiseks.
ja/või intressi tähtaegselt või kui laenaja ei tasu muid käesoleva lepingu järgi tasumisele kuuluvaid makseid tähtaegselt, kohustub laenaja tasuma viivist 0,02% tasumata makselt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Hageja nõuab kostjalt viivist alates 30.juunist 2004.a., s.o. hagiavalduse esitamisest. Viivise suuruseks on 35 499,76 krooni. Hageja leiab, et laenulepingust tuleneva põhinõude suuruseks on seega 189 433,07 krooni ja kõrvalnõuete suuruseks 134 253,97 krooni intressidena ja 35 499,76 krooni viivistena. Hageja on seisukohal, et nõue võib kuuluda osaliselt rahuldamisele alusetust rikastumisest tuleneva nõudena. Hageja märgib veel täpsustuses, et 2001. aastal olid SK kulutused krediitkaartidega 335 983,07 krooni. 2001.a deklareeriti SK tasuna ajavahemikus veebruar-august 40 000.- krooni kuus ja septembris 47 244.- krooni. Jaanuaris tasu ei deklareeritud. Netosummadena oli seega SK õigus saada 243 981.- krooni. Veebruaris 2001.a tasus ta kassasse 2 000.- krooni. Seega oli SK võlg 2001.a eest summas 335 983,07-243 981-2000= 90 002,07 krooni. Hageja on seisukohal, et kuna kostja jätkuvalt säästab hageja arvel, tuleb tal maksta raha kasutamise eest seadusjärgset intressi. Seadusjärgse intressi maksmise kohustus tuleneb ka TsK § 477 lõikest 5. Hageja on seisukohal, et kostja pidi teadma asjaolust, et tal puudub õigus seadusliku aluseta kasutada ettevõtte rahalisi vahendeid. Lisaks leidis hageja, et kostja on tekitanud hagejale kahju. Olles juhatuse liige, kasutas kostja hageja raha enda huvides ega tegutsenud majanduslikult otstarbekalt, kasutas raha mitte ettevõtte huvides, sisuliselt omastas hageja vara (lk 370-3759. Hageja nõuab kostjalt kõrvalnõudena seadusjärgset intressi summas 19 078,05 krooni. Hageja leiab, et juhul kui laenuleping 2001.aastal ei pikenenud, on kostja 2000. aastal võetud laenu tagastamisega viivituses alates 01.jaanuarist 2001.a. Kostjalt tuleb lisaks alusetult säästetud summadele välja mõista laenujääk summas 99 431 krooni, laenulepingu järgne intress 66 012,24 krooni ja viivised summas 44 008,16 krooni. Hageja palub välja mõista laenulepingu järgse käesolevaks ajaks veel sissenõutavaks mittemuutunud viivise laenujäägilt 189 433,07 krooni arvestusega 0,02% päevas, s.o. 37,90 krooni päevas kuni põhinõude täitmiseni. Juhul kui lugeda laenulepingu järgseks laenujäägiks 99 431 krooni, palub hageja välja mõista viivise nimetatud summalt arvestatuna 18,80 krooni päevas. Lõplikult palub hageja Sander Kausilt välja mõista AS-i P (pankrotis) kasuks laenulepingu järgse võlgnevuse 189 ́433,07 krooni, intressivõlgnevuse 134 ́253,97 krooni, viivisevõlgnevuse 35 ́499,76 krooni ja viivise arvestusega 37,90 krooni päevas kuni põhinõude täitmiseni ja jätta kohtukulud 86 910,20 krooni kostja kanda. 01.10.2007.a kohtuistungil leidis hageja, et kuna 02.04.2007.a esitas SK tasaarvestamise avalduse, millega tuginedes VÕS § 197 ja 198 tasaarvestas kõik hagis esitatud nõuded täies ulatuses hageja ja kostja vahel 15.07.2000.a sõlmitud töölepingust tulenevate seni rahuldamata töö- ja lisatasu nõuetega. Hageja on seisukohal, et tasaarvestuse avaldus sisaldab endas ühtlasi tunnustust teisel poolel tasaarvestuse tegija vastu nõude olemasolu kohta. Hageja on seisukohal, et tehes arvestuse tasaarvestuseks, tunnistas SK ühtlasi ka hageja nõuet. Arvestades asjaolu, et SK ei ole nõuet AS P pankrotimenetluses esitanud ning seega ei ole nõuet ka tunnustatud, on tasaarvestuse tegemine pankrotiseaduse kohaselt keelatud. Tõendid: tunnistaja V. T ütlus, kassaraamatu väljavõte 2001, kassa väljamineku order 151, avansiaruanne 811 koos sõidupiletitega, kohtuotsus pankroti väljakuulutamise kohta, OÜ F aruanne, hageja 2000.a. majandusaasta aruanne, pangakonto väljavõte 2001. toimunud krediitkaardi kasutamise kohta, maksudeklaratsioonid. Kostja vastuväited
Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja ei ole tõendanud, et laenulepingu järgne laenusumma so 178507,43 krooni oleks kostjale välja makstud, esitatud erikontrolli OÜ F arvamus hageja finants-majanduslikule olukorrale seda ei tõendada. Isegi kui leida, et laen on välja makstud, on see nõue lõppenud, sest laenulepingu p 2 lausel kuulub laenusummas kinnipidamisele 10.08.2000 laenaja töötasust ja on tõlgendatav nõuete tasaarvestamisena või kokkuleppelise lõpetamisega jooksva arve kokkuleppena TsK § 238 lg 1, 234 kg 1, VÕS § 197 ja 203 ja 207 lg 3 koosmõjus. Kostja ei ole hagejale võlgu, vaid hageja võlgneb kostjale 669 159 krooni. Hageja ja kostja vahel sõlmitud tööleping ei lõppenud kostja hageja juhatuse liikmeks valimisega ja see tööleping oli sisuliselt juhatuse liikme leping, kuna ta sõlmiti 15. juulil 2000.a teadmisel, et kostja valitakse pärast lepingu sõlmimist ka hageja juhatuse liikmeks. Kostja töölepingust tulenevad töötasunõuded (koos aastapreemia ning lahkumishüvitisega) olid 2000.a kokku 660 000 krooni ja 2001.a 760 000 krooni. Kostja on seisukohal, et 15.07.2000.a hageja ja kostja vahel sõlmitud tööleping kehtis kuni lõpetamiseni 31.07.2001.a. Tööleping ei saa lõppeda töötaja nimetamisel juhatuse liikmeks. Kostja on seisukohal, et enne tema nimetamist hageja juhatuse liikmeks tulenes tema õigus krediitkaartide kasutamiseks poolte vahel 01.08.2000.a. sõlmitud laenulepingust. Pärast kostja nimetamist hageja juhatuse liikmeks 28.08.2000.a. tulenes tema õigus krediitkaartide kasutamiseks aktsiaseltsi igapäevase majandustegevuse raames lisaks laenulepingule ka otse seadusest - ÄriS §dest 306 ja 307 on aktsiaseltsi juhatuse liikmel õigus igapäevase majandustegevuse raames m.h. sõlmida aktsiaseltsi nimel krediidiasutusega lepinguid krediitkaartide kasutamiseks ning kasutada vastavaid krediitkaarte kui maksevahendeid aktsiaseltsi lepinguliste kohustuste, s.h. juhatuse liikmete töötasunõuded, rahuldamiseks ilma nõukogu täiendava nõusolekuta. Seetõttu on juhatuse liikme poolse krediitkaardi kasutamise õiguse ning sooritatud krediitkaardimaksete õigusliku iseloomu hindamisel isegi ebaoluline, kas poolte vahel 30.08.2000.a. allkirjastatud töölepingu lisa nr. 1 on ÄriS § 317 lg. 8 valguses üldse kehtiv kui poolte vaheline leping või hoopis aktsiaseltsi juhatuse liikmete vaheline selgitava iseloomuga krediitkaardi kasutamise juhend. Kuna kostja krediitkaardimaksed 2000-ndal aastal kajastusid hageja enda andmetel hageja raamatupidamisregistrites, siis tuleb lugeda, et nõukogu kiitis kõnealuse töölepingu lisa nr. 1 sõlmimise heaks hiljemalt 2000-nda majandusaasta aruande kinnitamisega. Kostja kasutas krediitkaarte erinevate ettevõtte majandustegevusega seotud maksete sooritamiseks, s.h. endale töötasu maksmiseks. Töötasu hulka ei arvestatud makseid, mis olid tõendatult seotud ettevõtte majandustegevusega ning mille kohta esitati raamatupidamisele vastavad kuludokumendid. Kostjal ei ole põhjust kahelda, et maksudeklaratsioonides kajastatud töötasu summad vastavad sel ajal kaardimaksete summa ning kuludokumentidega tõendatud kulude vahele. Selle kohta olid vastaval ajahetkel raamatupidamises olemas kõik vajalikud kuludokumendid ning et deklareeritud töötasu ületavad maksed olid seotud ettevõtte majandustegevusega. Hageja möönab, et krediitkaartidega sooritati (vähemalt osaliselt ka) palgamakseid. Hageja möönab, et krediitkaardiga sooritati ka muid makseid ettevõtte majandustegevuse huvides. Hageja on ka ise kohaldanud krediitkaardimaksete tasaarvestamist töötasunõuetega vastavalt laenulepingule valikuliselt. Hageja ise tasaarvestamise tehte vastavalt laenulepingu p-le 2.1., lahutades krediitkaardi maksete summast väidetava töötasumaksete summa. Hageja võtab ühelt poolt aluseks kõik 2001.a. krediitkaardi maksed summas 335 983, pööramata tähelepanu asjaolule, et osad maksetest olid hoopis muude ettevõtlusega seotud kulude maksed, ning teiselt poolt maksudeklaratsioonis kajastatud 2001.a. töötasumaksed. Kui hageja juba ise tasaarvestamist kohaldab, siis tuleks lähtuda ikka töölepingus sätestatud summadest, sest nõuded tulenevad just töölepingust, mitte maksudeklaratsioonist või
bilansist. Algdokumentide puudumine täna ei anna alust väiteks, et vastavad maksed olid laenumaksed. Hageja ei ole tõendanud, missugused kaardimaksed olid laenumaksed.
Hageja ei ole tõendanud ega selgitanud ka kuidas on kujunenud 2000.a. bilansis kajastuv „laen juhatuse liikmele". Hageja nõuab oma hagis 2000-nda aasta eest nimetatud bilansi rea „laen juhatuse liikmele" alusel kostjalt EEK 99 431,-. Võrreldes seda summat kostja töölepingust tulenevate töötasunõuetega (põhipalk 40 000,- kuus x 5,5 kuud = 220 000,-; aastapreemia vastavalt TL p 4.1. 480 000,-; KOKKU 580 000,-) ning tegelikult 2000-ndal aastal sooritatud krediitkaardimaksetega (neto 321 929,-; võttes kõiki makseid kui kostja töötasumakseid, siis kujuneb koos kinnipidamisele kuulunud tulumaksuga maksete bruto summaks 507 406,-), arvestades samas aga ka, et osa makseid sooritatid krediitkaardiga siiski muul ettevõtte majandustegevuse otstarbel ning et maksudeklaratsioonis on hageja väitel kostja bruto-töötasuks deklareeritud hoopis 220 000.-, jääb täiesti selgusetuks, kuidas hageja oma nõuet arvutab ja mille alusel. Kostja leiab, et isegi kui tegemist oleks nn. krediitkaardi laenuga, siis on ilmne, et raamatupidamisel on jäänud raamatupidamisregistritesse kandmata tasaarvestus kostja töötasunõuetega, mille summa 2000-ndal aastal ületab tunduvalt kõigi kaardimaksete summa. See ei tähenda aga, et selline tasaarvestus ei oleks laenulepingu p. 2.1. alusel automaatselt „jooksva arvena" õiguslikult aset leidnud. Kostja on seisukohal, et ka siis, kui lugeda kõik kaardimaksed laenumakseteks, tuleb need samas lugeda laenulepingu p. 2.1. alusel automaatselt tasaarvestatuks kostja töötasunõuetega (koos kõigi aastapreemiate ja lahkumistasudega). Kaardimaksete ja töötasu nõuete saldo on kõigest hoolimata kostja kasuks positiivne. Kuid isegi siis, kui lugeda nii 2000-ndal kui 2001-ndal aastal kõik krediitkaartidega sooritatud maksed (neto 682 732,- = bruto 1 001 978,-; s.h. maksete teenustasud ja kaartide aastamaksud) kostja töötasumakseteks, on vastastikkuste nõuete (kostja bruto töötasunõuded ulatuvad kokku summani 1 460 000,-) saldo ikkagi kostja kasuks summas 458 022,- (bruto). Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja kostja kohtukulud 27 495.- krooni hageja kanda. Kostja tõendid: kostja tugines hageja tõenditele. Kohtu põhjendused Tallinna Linnakohtu 30. jaanuari 2003.a otsusega kuulutati välja AS L (hageja endine ärinimi) pankrot ja pankrotihalduriks määrati Kalev Mägi. Alates 6. veebruarist 2003.a on hageja ärinimi AS P (pankrotis). Vaidlust ei ole selles, et S. K sai enda kasutusse kaks AS-le L kuuluvat krediitkaarti – nr XXX ja nr XXX, samuti selles, et 1. augustil 2000.a sõlmiti hageja ja kostja vahel laenuleping, mille kohaselt andis hageja kostjale justkui laenu 100 000 krooni laenu. Vaidlust ei ole selles, et S. K kasutas eelmärgutud 2 krediitkaarti, teostas sellega makseid ja võttis välja sularaha. Tallinna Linnakohtu otsusega 17.10.2005 rahuldati hagi osaliselt ja mõisteti kostjalt välja 237446,17 krooni. Tallinna Ringkonnkohtu otsusega tühistati linnakohtu otsus, mille kohaselt pidi hageja tõendama, et tema on kostjale laenu välja maksnud laenulepingu järgi ning samuti pidi hageja esile tooma ning tõendama, miks krediitkaartidega tehtud makseid loetakse laenusumma väljamaksmiseks,
Vastavalt vaidlusaluse laenulepingu ja võlakirja koostamise ajal kehtinud TsK § 173 järgi tuleb kohustused täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seadusele, lepingu sätetele, selliste sätete puudumisel tavaliselt esitatavatele nõuetele ja § 174 järgi ei ole ühepoolne kohustuse täitmisest keeldumine ja lepingu tingimuste muutmine lubatud, välja arvatud seadusega ettenähtud juhud. TsK § 272 lg 1 järgi annab üks pool (laenutaja) teisele poolele (laenaja) omandusse raha või liigitunnusega piiritletud asjad, laenaja kohustub laenutajale sama summa raha või võrdse koguse sama liiki ja sama kvaliteediga asju tagatama, sama sätte 2. lõike järgi leotakse laenuleping sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist ning laenuleping üle viie krooni peab olema sõlmitud kirjalikus vormis vastavalt § 273. Hageja nõue laenulepingust ja seda 2000.a. väidetava võla osas ning kõrvalnõuete saamiseks. Kostja S. K asus hageja juurde tööle vastavalt esitatud lepingule 15.07.2000. Pooled sõlmisid 1. augustil 2000.a kirjalikult laenulepingu, mille kohaselt andis hageja kostjale justkui laenu 100 000 krooni laenu. Seega eeldab TsK § 272 lg 1, 2 järgi sellise laenulepingu alusel võlgnikult antud laenu tagasisaamine ka vastava laenu saamist ehk teisisõnu lepingu sõlmimise kehtinud õigusnormi kohaselt oli laenuleping reaalne leping ehk loeti sõlmituks reaalselt raha saamisest. Esitatud laenulepingu p 2 kohaselt võtab laenaja e. kostja välja raha talle krediitkaartidelt nr KXXX ja KXXX alates 10.08.2000 ning et laenu tagastamise tähtaeg oli vastavalt 31.12.2000. Hageja ei ole kohtule esitanud selliseid tõendeid, millest nähtuks, et hageja oleks faktiliselt saanud raha kas panga ülekandega või oleks vastav rahasumma hageja poolt kostjale üle antud. Vaidlust ei ole selles, et kostja märgitud krediitkaartidega tegi erinevaid tehinguid, võttis välja sularaha. Seda, et kostja oleks laenu saanud 100000 krooni 2000. aastal eelmärgitud krediitkaarte kasutades ei ole hageja tõendanud. Kostja selgitas, et nõue tema vastu oli majandusaasta aruandes kajastatud pelgalt seetõttu, et majandusaasta aruanne oleks korras, kuid milles see nõue tema vastu võis olla, ei täpselt ei teadnud. Kostja nimetatud selgitus ei ole TsMS § 229 mõttes tõend, mistõttu ei saa kohus sellest järeldust teha, küll aga ilmestab see hageja raamatupidamislikku poolt enne pankrotistumist ning olukorda, et kostja võis saada laenu eelmärgitud kaarte kasutades. Samas eeldab laenulepingust tuleneva kohustuse täitmise nõue võlgniku vastu seda, et võlasulaja tõendab võlgniku poolt raha saamist. Kostja pole omaks võtnud asjaolu, et ta laenu sai. Hageja esitas kohtule raamatupidamise erikontrolli aruande, mille on koostanud OÜ F ning selle tõendi kohaselt oli S. K saanud krediitkaartide alusel laenu 2000.a. 178507,43 krooni jäädes hagejale võlgu aasta lõpu seisuga 99431 krooni. Hageja poolt kohtule esitatud tema enda 2000.a. majandusaasta aruande kohaselt, millele on alla kirjutanud kostja juhatuse liikmena, oli kostjale antud laen 99431 krooni. Hageja leidis, et tegemist on kostja poolt antud võlatunnistusega, mida kostja omakorda eitas, leides, et see majandusaasta aruanne kajastab äriühingu majanduslikku seisundit. Kohus nõustub osaliselt hageja seisukohaga, et majandusaasta aruande näol on tegemist teatud tõendiga, ent samas nõustub kohus ka kostjaga, et tegemist ei ole võlatunnistusega, millega kostja oleks omaksvõtnud oma võla hageja ees eelmärgitud laenulepingu alusel saadud laenu osas, kuivõrd seda laenusaamist ei ole kostja hagejale kinnitanud. Kohtu arvates eeldab võlakiri võlakirja andnud isiku konkreetset tahteavaldust selle võlakirja saanud poolele, et kinnitada just oma kohustuse olemasolu, mida majandusaasta aruanne kindlasti ei saa aga asendada. Hageja esitatud OÜ F aruanne on aga järelduslik dokument, mitte aga laenu andmist kinnitav (algdokument) tõend kostjale 2000.a. laenu andmise kohta 100000 krooni, sj hageja poolt hagetavas 99431 krooni ulatuses. Eeltoodust tulenevalt jääb hageja nõue 2000.a. väidetavalt kostja poolt laenulepingu alusel ja väidetavalt 99431 kroonise võla tagasinõudmiseks rahuldamata selle laenu andmise tõendamatuse tõttu. Kuivõrd nõue eelmärgitud osas jääb rahuldamata, ei saa kohtu arvates rääkida ka laenulepingu pikenemisest, viimast eitas ka kostja ja seda eelkõige seeläbi, et tõendamata on
laenu saamine ning kui on tõendamata laenu saamine ei ole ka tõendatud TsK § 272 lg 2 mõttes laenulepingu kui reaalse lepingu sõlmitus ja siit tulenevalt ka selle lepingu pikendamine/pikenemine. Kuivõrd põhinõue jääb rahuldamata, jääb rahuldamata ka hageja nõue intresside ja viivise saamiseks vastavalt ülalmärgitud laenulepingu p-le 2.2 ja 2.3. TsK § 272 lg 3 järgi võivad pooled iga võla mis on tekkinud otsust-müügist, vara üürimisest, või muust alusest vormistada laenulepinguna. Kohus leiab, et hageja väited pooltevahelise muu võla ümbervormistamisest on tõendamata. Esiteks ei ole hageja esile toonud, milline see muu võlasuhe ja nõue kostja vastu oli, mille pooled vormistasid laenulepinguks ning teiseks oli mainitud lepingus viidatud otseselt sellele, et kostja saab laenu krediitkaarte kasutades, mis välistab muu võla vormistamise laenulepinguks TsK § 272 lg 3 tähenduses. Hageja nõue 90002,07 krooni ja kõrvalnõuete saamiseks (2001.a.tehtud kulutused krediitkaartidega). Kuivõrd üldpool leidis kohus, et laenuleping ei pikenenud, ei saa rääkida 2001.a. väidetavalt kostja poolt krediitkaardiga väljavõetud raha ja tehtud tehingute puhul kui ülalmainitud laenulepingu alusel saadust. Hageja leidis hagi täpsustuses, et nimetatud raha saamise näol on tegemist kostja poolt alusetult saaduga. TsK § 447 lg 1 sätestab, et isik, kes ilma seaduse või tehingiga kindlaksmääratud alusteta omandas vara teise arvel, on kohustutud viimasele alusetult omandatud vara tagastama ning 477 lg 6 alusel laienevad need sätted ka juhtudele, mil vara säästetakse teise isiku arvel ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta. Vaidlust ei olnud selles, et alates 28.08.2000 oli S. K hageja juhatuse liige. Vaidlust ei olnud ka selles, et kostja kasutusse anti eelpool mainitud krediitkaardid, millega ta teostas sularaha väljavõtteid ning tegi tehinguid 2001.a. Viimast kinnitavad hageja poolt kohtule esitatud hageja pangakonto väljavõtted (t lk 27-46), mille kohaselt moodustus see panga teenustasudeta ning aastamakseteta vastavalt 335983,07 krooni ja millest hageja arvas maha kostja poolt 2001.a. deklareeritud tasuna veebruaris-augustis 40000 krooni kuus ja septembris 47244 krooni ning kassase tasutud sularahana 2000 krooni ja mille tõttu jäi hageja nõue arvestuslikult vastavalt 90002,07 krooni. Hageja arvestas siin kostja poolt tasuna saadavat summat mitte brutos vaid netos. Kuivõrd vaidlust ei olnud selles, et kostja sai oma kasutusse krediitkaardid vastavalt hagejaga kokkuleppel siis kui kostja oli töösuhetes ning et tal oli õigus kasutada neid kaarte ka siis kui ta oli juba juhatuse liige, on kohtu arvates tegemist seaduslikul alusel saadud krediitkaardi kasutamisega. Hageja enda esiletoodud asjaolude kohaselt ning samuti maksudeklaratsioonide kohaselt on hageja arvestanud krediitkaardi tehingustest maha nn kostja töötasu vastavalt sellele, kuidas maksti makse (esitatud maksudeklaratsioonid). Hageja ei eitanud seda, et krediitkaardiga võis seega kostja tasu hagejalt saada ehk teisisõnu asub kohus seiskohale, et pooltel oli kokkuleppe tasu maksmiseks krediitkaardiga 2001.a. Faktiliselt lõpetasid pooled oma suhted 31.01.2001, milles vaidlus puudus. Ärakuulamisel selgitas kostja, et tema teada olid poolte nõuded tasaarvestatud selleks hetkeks kui ta hageja juures lahkus, lisaks selgitas, et krediitkaardiga tegi ta tehinguid kui juhatuse liige ning et esitas aruandeid raamatupidamisele raha kasutamise/tehingute kohta ning et tema käsutuses ei ole ühtegi tõendit. Kohtus hageja tunnistaja T. P ütles, et S. K sai töötasu ning tegi muid äriühingu tehinguid, sh ostis kaupa, kattis esinduskulusid ning üksnes pangakonto väljavõtte ei näita krediitkaardi tehingute liikumist, neid tuleb kõrvutada teiste raamatupidamisdokumentidega, sj tšekkide, avansiaruannetega. ÄS § 306 järgi on juhatus aktsiaseltsi juhtimisorgan, kes esindab aktsiaseltsi ning tulenevalt sellest on juhatusel õigus teha igapäevaseid majandustehinguid, sj
sõlmida lepinguid, mis ei välju igapäevase majandustegevuse raamest. Eeltoodust tulenevalt saab vaadelda kostja poolt krediitkaardi kasutamist ka muul otstarbel kui tasu saamiseks igapäevase majandustegevusena ehk seaduslikul alusel tegutsemisena. Arvestades hageja tunnistaja T. P ütlusi, leiab kohus, et hageja ei ole tõendanud, et 2001.a. krediitkaarditehingud 90002,07 krooni ulatuses (so siis tehingud miinus tasu netos ja kassasse makstu 2000 kr) 7 kuu eest (so 31.07.2001 kui pooled lõpetasid suhted) oleksid tehtud seadusliku alusteta, sest kostja oli saanud kaardi käsutusse kokkuleppel ning tõendatud ei ole, et majandustehingute tegemiseks oleks tal olnud keeldu või oleks selles osas mingis ulatuses piirang või muu kokkuleppe, mille piire ületades sai kostja endale rohkem lepinguga kokkulepitust ehk kokkulepitud alusteta TsK § 447 lg 1 tähenduses. Hageja esitas kohtule vaid ühe kostja avansiaruande, kuid nimetatu ei tähenda kohtu arvates seda, et neid rohkem polnud, sest kostja käsutuses ei ole ega saagi olla hageja raamatupidamisdokumente ning kohtu arvates ei saa ka tõendamiskoormist ümber kostja kahjuks pöörata. Eeltoodu alusele leiab kohus, et hageja ei ole tõendanud, et kostja sai alusetult 90002,07 krooni. Ülalmainitud asjaolude tõttu ei saa kohtu arvates rääkida ka sellest, et kostja oleks tekitanud kahju, sest kohtu arvates on tõendamata, et hageja oleks kahju saanud. Vastupidiselt leidis kinnitust, et kostja sai kokkulepitud ulatuses krediitkaardiga tasu ning et tegi krediitkaardiga majandustehinguid ning hageja ei ole tõendanud, millist hoolsuskohustust või muust lepingust tulenevat kohustust oleks kostja hageja suhtes rikkunud, mis võimaldaks ÄS 315 järgi kostjalt märgitud ulatuses välja mõista. Seda, et kostja kasutas märgitud ulatuses raha isiklikuks otstarbeks ja omandas selle alusetult, ei ole hageja tõendanud. Kohus leiab, et asjas ei oma tähtsust, milline oli poolte kokkulepe tasustamise osas pärast seda kui kostja sai juhatuse, kuivõrd hageja on aktsepteerinud kostjale tasu maksmist määras, mis oli kokku lepitud siis kui kostja asus tööle töölepingu alusel ning kuivõrd hageja nõudis kostjalt 90002,07 krooni ulatuses, mis ületas tema arvates saadavat tasu, aga ei tõendanud selle 90002,07 krooni saamise alusetust (kohtu ülalpool toodud motiivid), ei oma ka mingit tähendust mõlema poole väited töölepingu kehtivusest/kehtetusest seoses kostja saamisega juhatuse liikmeks ning kohus nendele väidetele ja vastuväidetele hinnangut ei anna. Eeltoodu tõttu jääb hagi ka 90002,07 krooni saamiseks tõendamata ning seetõttu jääb sellelt arvestatud intresside kui kõrvalnõue rahuldamata. Kuivõrd hageja nõue jääb rahuldamata, ei tõusetu üldse küsimust kostja õigusest tasaarvestust teha hageja nõudega, sest tasaarvestada saab olemasolevat nõuet, mistõttu ei pea kohus analüüsima vastavaid kostja väited, arvestusi, tõendeid. Kohtu arvates ei ole õige hageja väide, et kostja on tasaarvestusnõude esitamisega hageja nõuet tunnistanud, kuivõrd kostja on kogu menetluse vältel väitnud, et hagejal puudub nõue kostja vastu, et see on tõendamata ning et suhete lõppemisel olid pooled kõik oma nõuded üksteise vastu juba siis ära tasaarvestanud. Vaidluse käigus esitatud tasaarvestuse nõue on kohtu arvates esitatud vastukaaluks hageja nõudele (prot 01.10.2007), millega ei ole kostja selgesõnaliselt kinnitanud hageja nõude tunnistamist. Hagi tagamise tühistamine Tallinna Linnakohtu määrusega 05.10.2004 nr 2/30-5826/04 ja Tallinna Ringkonnkohtu määrusega 22.11.2004 on hagi tagatud ja seatud SK kuuluvatele mõttelistele osadele kinnistutest nr XXX ja nr XXX (kantud tollase Lääne Maakohtu Kinnistusosakonna Hiiu Kinnistusjaoskonna kinnistusregistriossa, nüüd vastavalt nr XXX ja XXX Pärnu Maakohtu kinnistusosakonna registriosad) kohtulik hüpoteek summas 426724,76 krooni AS P (pankrotis) kasuks.
Kinnistusraamatusse on kantud hagi tagamine linnakohtu määruse alusel haldur K. Mägi kasuks, mis tähendab, et ringkonnakohtu määruse alusel ei ole kannet muudetud. Kooskõlas kehtiva TsMS § 386 lg 4 tühistab kohus hagi tagamise kohtuotsusega kui hagi jääb rahuldamata. Eeltoodu alusel tuleb tühistada eelmärgitud hagi tagamine. Kohtukulud Hagi on esitatud enne 01.01.2006, mistõttu kohalduvad menetluskulude jaotamisele Tsiviilkohtumenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 alusel varemkehtinud menetlusseadustiku sätted ning vastavalt kehtinud TsMS § 60 lg 1 ja § 61 lg 1 p 1 järgi tuleb hagejalt kostja kasuks õigusabi kulude katteks välja mõista 5 % hagi rahuldamata jäetus osast. Kostja on kandud õigusabikulusid vastavalt 27495 krooni, hagi rahuldamata osas suurus on 359186,80 krooni, seega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista õigusabikulude katteks 27495 krooni, mis jääb alla TsMS § 61 lg 1 p 1 lubatud määra.
Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.