Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

MAAKOHTU LAHEND

sätestab, et asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. VÕS § 132 lg 2 kohaselt kui samaväärse asja soetamine ei ole võimalik, kuulub hüvitamisele hävinud või kaotsiläinud asja väärtus. Hagejad on hinnanud oma varalise kahju suuruseks 9300 krooni. Nimetatud hinnangu andmisel tuginesid hagejad Tartu Puukooli direktori A arvamusele, mille kohaselt lähtudes Tartu Linnavalitsuse 1991. aasta määrusest, kus on kehtestatud puu taastamisväärtuse hindamiseks valem, oleks järelpärimises kirjeldatud puu taastamisväärtus 18 600 krooni. Samas on nimetatud määrus alates 1998. aastast kehtetu. 28.03.2005 Tartu Puukooli direktori A. vastuse kohaselt ei ole kasvavate dekoratiivpuude asendamise hindamiseks Tartu linnas ühtegi kehtivat alusdokumenti. Praktikas ei ole võimalik üle 3,5 kõrguseid okaspuid istutada ja nende hankimine Eestis on seotud suurte kulutustega. AS Tartu Puukooli hinnapakkumises on märgitud 2 m torkava kuuse hõbedase vormi asenduse hinnaks 2208 krooni, mis sisaldab käibemaksu ja istutusteenust. Vaidlusaluse puu taastamisväärtuse määramisel ei saa võtta aluseks hageja poolt viidatud 1991. aasta haljastuse taastamismaksumuse hüvitamise juhendit. Nimetatud juhendi p 1 kohaselt on see aluseks linnalist tähtsust omava haljastuse taastamismaksumuse arvutamisel ning see juhend on kehtetu. Samuti ei ole põhjendatud seda võtta aluseks eraõiguslikus vaidluses, kui antud juhul mahavõetud puu ei riivanud avaliku huvi. Vastavalt VÕS §-ile 127 lg 1 on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kohtule on esitatud tõendid, kus on Tartu Puukooli poolt antud hinnad torkava kuuse hõbedase vormile: kõrgusega 60-80 cm 69 krooni; kõrgusega 160-180 cm 699 krooni; kõrgusega 180-200 cm 1299 krooni. Nimetatud tõendeid ei ole kostja vaidlustanud. Uue hõbekuuse istiku istutamine asetab hagejad võimalikult lähedale olukorrale, milles hagejad oleks olnud, kui kostja ei oleks puud maha võtnud. Mahavõetud puud on võimalik asendada ainult uue puu istutamisega. Hagejatele kahju hüvitise suuruse määramise aluseks tuleb võtta esitatud kõige kõrgema (180-200 cm) istiku hind, s.o 1299 krooni. Poolte vahel ei olnud vaidlust, et hõbekuusk oli poolte kaasomandis, millest hagejale L. kuulus 3/8 mõttelist osa ja

P. 1/8

mõttelist osa. Seega kuulub kostjalt väljamõistmisele hageja L. kasuks materiaalne kahju summas 487.13 krooni ja P. kasuks materiaalne kahju 162.38 krooni. VÕS § 134 lg 4 kohaselt on asja hävimise või kaotsimineku korral isikul erandlikke asjaolusid arvestades lisaks varalise kahju hüvitisele õigus nõuda ka mõistlikku rahasummat mittevaralise kahju hüvitisena, kui kahjustatud isikul oli hävinud või kaotsiläinud asja suhtes eriline huvi, arvestamata asja kasulikkust, eelkõige isiklike põhjuste tõttu. Hagejate väitel on neile nende jaoks olulist emotsionaalset ja sentimentaalset väärtust omava hõbekuuse mahasaagimisega tekitatud mittevaraline kahju. Hagejate seletuste kohaselt oli vaidlusalune hõbekuusk A. sõbranna M kingitus L. ja A. abiellumise puhuks ning P. sünni puhuks. Hagiavalduses on hagejad väitnud, et puu oli istutatud noorpaari poolt tähistamaks abiellumist. Pärast seda, kui kostja vaidlustas selle asjaolu ja tõi välja, et puu oli unustanud Tartusse A. sõbranna X ja see oli istutatud kostja ja A. ema poolt, siis on hagejad väitnud, et see oli kingitus X poolt A. ja L. pulmadeks. Kuna hagejad on muutnud kohtumenetluse käigus oma väiteid selle kohta, miks neil on vaidlusaluse puu suhtes eriline huvi, siis see on tekitanud kahtlusi hagejate seletuste vastavuses tõele. Poolte seletused on vaidlusaluse puu istutamise asjaolude kohta vastuolulised. Poolte seletustega ja tunnistajate ütlustega ei ole leidnud tõendamist, mis asjaoludel ja kelle poolt vaidlusalune puu oli istutatud. Ei ole tõendamist leidnud, et hõbekuusk oli istutatud A. ja L. abiellumise puhul või P. sünni puhul. Nimetatud asjaolu on aga aluseks sellele, et hagejatel on eriline huvi vaidlusaluse puu suhtes. Seega ei ole hagejad tõendanud nende erilist huvi vaidlusaluse hõbekuuse suhtes ning ei ole tõendatud, et hagejatel on tekkinud vaidlusaluse

hõbekuuse mahavõtmisega moraalne kahju ning L. ja P. hagi A. vastu moraalse kahju 45 600 krooni nõudes tuleb jätta rahuldamata.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

lähtunud puu hinnast. Võttes aluseks mingi konkreetse väärtuse - antud juhul puu hinna, on neil võimalik lihtsamalt hinnata neile tekitatud mittevaralist kahju. L. ja P. tekitatud mittevaraliseks kahjuks saab hinnata vastavalt kahekordset ning kolmekordset poole puu maksumust, s.o 9300 x 2 = 18 600 krooni ning 9300 x 3 = 27 000 krooni. Kostja ega maakohus ei ole märkinud, milline mittevaralise kahju arvestamise metoodika võiks olla põhjendatum; 5) on kohtuotsust põhistatud protsessiosaliseks mitteoleva kolmanda isiku poolt antud teabega. Käesoleval juhul on kohus G. tunnistusele tuginedes tuvastanud asjaolu, mida ta oleks pidanud tuvastama vahetut tõendiallikat, s.o X , üle kuulates.

võimalikku kahju hüvitama. TsÜS § 141 lg 2 sätestab aga erandi, mille kohaselt peab kahju tekitaja, vaatamata hädaseisundile, kahju siiski hüvitama, kui tõrjutud oht oli tekkinud temast endast tuleneva asjaolu tõttu. Seetõttu jäävad arusaamatuks maakohtu seisukohad, et poolte kaasomandis oleval kinnistul kasvavast hõbekuusest tulenev oht ei olnud tekkinud kostjast tulenevatel asjaoludel, ning et kostja tegutses antud juhul nii enda kui ka hagejate vara ähvardava ohu tõrjumisel. Jõudes sellistele järeldustele, oleks maakohus pidanud ka varalise kahju nõude rahuldamata jätma; 2) on otsuses põhjendamata, miks maakohus ei nõustunud kostja väidetega selle kohta, et hõbekuusk ei täitnud enam aiakujunduslikku eesmärki ning selle mahavõtmiseks oleks lähitulevikus paratamatult vajadus tekkinud. Sellega rikkus maakohus TsMS §-is 231 lg 4 sätestatut. AÕS § 72 lg 4 kohaselt on kaasomanikul õigus teha asja säilitamiseks vajalikke toiminguid ilma teiste kaasomanike nõusolekuta. Hagejad on õigeks võtnud (hagiavaldus, avaldus politseile, seletused kohtuistungitel), et kostja on hõbekuuse mahavõtmise ettepanekuga pöördunud hagejate poole mitmeid kordi. TsÜS § 63 lg 1 sätestab, et esemele (asjad, õigused ja muud hüved) tehtud kulutused on vajalikud, kui nendega säilitatakse eset või kaitstakse seda täieliku või osalise hävimise eest; 3) on maakohus jätnud põhjendamata, milles seisnes kostja süü. Kostja saab tõendamiskoormist taluda ikkagi vaid siis, kui talle on teada asjaolud, mis on hagi esemeks. TsÜS § 104 lg 2 sätestab süü vormid. Nendeks on hooletus, raske hooletus ja tahtlus. VÕS § 1043 sätestab, et teisele isikule (kannatanule) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Seega mitte igasugune õigusvastane kahju tekitamine ei ole vastutuse aluseks, vaid ikkagi süüline kahju tekitamine. Vaatamata sellele, et VÕS § 1050 lg 1 järgi kahju tekitaja süüd eeldatakse, peab kohus otsuses süüd motiveerima. VÕS § 1045 lg 1 p 5 ja p 8 eeldavad tahtlikku käitumist. Kui kostja käituski õigusvastaselt (võttis hõbekuuse maha teiste kaasomanike nõusolekuta, eirates sellega AÕS § 72 lg 1 sätteid), siis tuleb tuvastada, milles seisnes siis tema süü. Enne puu mahavõtmist oli kosja teinud kõik mõistliku, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks (VÕS § 7 lg 1). Maakohtule esitatud kirjaliku seletuse kohaselt olid kuuse mahasaagimise peamisteks põhjusteks järgmised asjaolud: aiakujundusliku elemendina oli puu oma aja ära elanud; puu paiknes elektriõhuliini kaitsevööndis ning külgmised oksad paiknesid liinis; eluohtlikkus seoses madala majaesisega oli tugeva vihmasaju korral ja vihmasel talvel sageli liigvesi, sellest lähtuvalt oli oht jääda pinge alla nii täiskasvanul, lapsel kui ka koduloomal; kaasomandis oleva elumaja säilitamise eesmärgil; sümbioos samblikega. Oma väidete kinnitamiseks esitas kostja kohtule ka vastavad tõendid: 07.04.2005 AS Kobras geodeedi Ivo Maasiku poolt teostatud Y kännu mõõdistuse ja maa-ala plaani. Jooniselt on võimalik näha, et kuusk kasvas nii vanade kui ka uute elektriliinide kaitsevööndis ja vaid 3,59 m kaugusel elumaja välisseinast; 4 fotot, millest ühel on näha allesjäänud ja mõõdistatud känd ning kolmelt fotolt asjaolu, et kuuse oksad ulatusid tõepoolest elektriliinidesse; tunnistaja G. ütlused; 4) on maakohus jätnud välja selgitamata, et hõbekuuse langetamise jaoks ei olnud vaja linnavalitsuselt raieluba ja puu ei kuulunud ka looduskaitse registrisse. Samuti ei ole maakohus arvestanud, et nii kostja seletuse kui ka tunnistaja G. ütlustega on tõendatud, et juba 1998. aasta kevadel otsustasid kaasomanikud ühiselt kujundada krundil edaspidiselt madalhaljastuse ja juba siis oli ka juttu kuuse mahavõtmisest; 5) on maakohus ebaõigesti pidanud määravaks hagejate esitatud nn ekspertarvamust. TsMS § 130 lg 1 kohaselt ei ole aga tegemist mitte ekspertiisiga, vaid lihtsalt dokumentaalse tõendiga TsMS § 130 lg 5 mõttes.

mõõdistusjoonisele, mille kohaselt kasvas hõbekuusk 3,59 meetri kaugusel Y elumaja välisseinast. Apellant ei ole aga nimetanud, mida vastav tõend peaks tõendama. Hagejate poolt esitatud Tareke Projekt OÜ eksperdiarvamusest tuleneb üheselt, et hõbekuuse juured ei kahjusta hoone kandekonstruktsioone ega oleks neid ka edaspidi kahjustanud, kuna hoone vundament on monoliitbetoonist ning puujuurtele piisavalt vastupidav. Apellandi teistsugune seisukoht põhineb üksnes tema enda subjektiivsel arvamusel; 2) on paljasõnalised väited puu eluohtlikkuse kohta. Apellandi poolt esitatud fotodelt ei ole võimalik näha, kas oksad ulatuvad elektriliinidesse või mitte. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja vastuväited on ümber lükatud AS Eesti Energia 25.04.2005 vastusega teabenõudele, millega on tõendatud, et oksi kärpida ei ole vaja, kuna need ei ulatu elektriliinidesse. Tunnistaja G., kes on apellant A. poeg, võimalikud vastupidised ütlused ei ole asjakohased, kuivõrd need on otseses vastuolus AS Eesti Energia poolt väidetuga ning ilmselgelt kantud soovist oma ema õigusvastast käitumist õigustada. Apellandi seisukohtade ebaõigsust ja tegevuse õigusvastasust kinnitab ka elektriohutusseaduse § 15 lg 3 p 1, mis sätestab, et elektripaigaldise omaniku loata on keelatud elektripaigaldise kaitsevööndis ehitada, teha mis tahes mäe-, laadimis-, süvendus-, lõhkamis-, üleujutus-, niisutusja maaparandustöid, istutada ning langetada puid ja põõsaid; 3) on asjakohatu väide nagu „oleks nii või teisiti see puu tulnud ju maha võtta". Olemasoleva vaidluse esemeks ei ole tulevikus tekkiva asjaolu kindlaksmääramine, vaid konkreetsel ajahetkel kostja poolt valitud käitumisviisile hinnangu andmine. Samuti jääb selgusetuks, millistele tõenditele apellant tugineb ja mida ta vastava asjaoluga öelda soovib. Tegemist ei ole ei apellandi tegevuse õigusvastasust ega süüd välistava asjaoluga. Kaasomanikud kasutavad kaasomandis olevat asja kokkuleppe alusel. Antud juhul ei ole üks kaasomanik - A. - seda teinud; 4) ei ole apellant suutnud tõendada enda süü puudumist, tema arutluskäik süü küsimuses on vastuoluline ja väär. Õiguslikult väär on apellandi käsitlus, nagu eeldaks VÕS § 1045 lg 1 p-s 5 sätestatud õigusvastasust põhistav alus tahtlust; 5) ei ole kohane A. väide, et maakohus pidas ekspertarvamust väga oluliseks ja määravaks tõendiks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

välja ainult kuuseistiku maksumuse. Lähtuda tuleb VÕS §-ist 132 lg 3, mille kohaselt asja kahjustamise korral hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikke kulusid ning asja võimalikku väärtuse vähenemisest. Kinnisasja senise olemuse taastamine on võimalik, kui istutada kinnistule uus puu. Hüvitamisele kuuluv kahju seisneb seetõttu kulutustes, mis on vajalikud seoses uue puu istutamisega. AS Tartu Puukool hinnapakkumisest (t.l 57) nähtub, et 2 meetrise torkava kuuse hõbedase vormi maksumus koos istutusteenusega on 2208 krooni. Kuivõrd L. kuulub 3/8 ja P. 1/8 mõttelist osa kinnistust, siis peab kostja hüvitama hagejatele tekitatud kahju proportsionaalselt nendele kuuluvate osadega, s.o L. 828 krooni ja P. 276 krooni. Maakohtu poolt kostjalt ainult istiku maksumuse väljamõistmine ei ole põhjendatud, kuivõrd VÕS §-is 127 lg 1 sätestatud kahju hüvitamise eesmärgist tulenevalt ei ole endise olukorra taastamine ilma istutusteenuse maksumuseta võimalikult lähedane endisele olukorrale. Hagejad ei ole nimetanud ning asja materjalidest ei nähtu, et seoses hõbekuuse mahasaagimisega oleks vähenenud kinnistu väärtus. Muus osas on vaidlustatud maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust selle tühistamiseks või muutmiseks. Vastuseks L. ja P. apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Apellandid on ekslikult leidnud, et kostja poolt mahasaetud hõbekuuse näol on tegemist hävinenud varaga ning kahju hüvitamisel tuleb juhinduda VÕS §-ist 132 lg 1. Nagu eespool ringkonnakohus märkis, on tegemist kinnisasja kahjustamisega ning kahju hüvitamisel tuleb juhinduda VÕS §-ist 132 lg 3. VÕS § 127 lg 1 sätestab põhimõtte, mille kohaselt kahju hüvitamisel tuleb kahjustatud isik asetada olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud, s.t tuleb taastada endisele olukorrale võimalikult lähedane olukord. Antud juhul on selleks kinnisasjale uue sama liiki puu istutamine. Kuivõrd seadus kohustab taastama võimalikult lähedase endise olukorra, siis on ebaõige apellantide nõue, et mahasaetud 12-meetrine puu tuleb asendada kindlasti 12-meetrise puuga. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et mahasaetud hõbekuuse maksumuse kindlaksmääramisel ei saa juhinduda kehtetust Tartu Linnavolikogu 16.05.1991 otsusega nr 129 vastuvõetud „Haljastuse taastamismaksumuse hüvitamise korrast“. Apellantide vastupidine seisukoht on ebaõige. Põhjendatud ei ole apellantide väide, et maakohus on ekslikult jätnud rahuldamata mittevaralise kahju nõude. Maakohus on tõendeid hinnates jõudnud õigele järeldusele, et VÕS §-is 134 lg 4 sätestatud mittevaralise kahju hüvitamise alus – asja hävimise või kaotsimineku korral on isikul erandlikke asjaolusid arvestades õigus nõuda mittevaralise kahju hüvitusena rahasummat, kui kahjustatud isikul on hävinud või kaotsiläinud asja suhtes eriline huvi eelkõige isiklike põhjuste tõttu – ei ole tõendatud. Nimetatud sätte mõttest tuleneb, et mittevaraline kahju hüvitatakse üksnes erandjuhtudel ning hageja kohustus on neid erandlikke asjaolusid tõendada. Nimetatud sättest tuleneb ka asjaolu, et mittevaralise kahju hüvitamist saab nõuda üksnes asja hävimise või kaotsimineku korral. Antud juhul ei olnud tegemist asja hävimise ega kaotsiminekuga, vaid kinnisasja kahjustamisega. Samuti ei ole hagejad tõendanud erilise huvi esinemist isiklike põhjuste tõttu (seda juhul, kui oleks tõendatud asja hävimine või kaotsiminek). Maakohus on õigesti leidnud, et hagejate ebajärjekindlad seletused menetluse kestel seoses isiklike põhjustega mahasaetud hõbekuuse suhtes, ei ole usaldusväärsed. Hagejate erilist huvi seoses isiklike põhjustega mahasaetud hõbekuuse suhtes ei tõenda ka tunnistajate A. ja P. ütlused. Nii on tunnistaja A. kinnitanud, et ta ei mäleta, millal hõbekuusk istutati ja ei tea, kes selle istutas. A. ütles talle, et puu istutati nende abiellumise aastal. Tunnistaja P. ütlustest nähtub, et ta kuulis L. ja A., et puu oli saadud saarlase käest abiellumise puhul. Seega on tunnistajad kuulnud asjas tähtsust omavaid asjaolusid hagejalt ja tema abikaasalt, mitte neid ise vahetult tajunud.

Maakohus on põhjendatult jätnud rahuldamata hagejate taotluse tunnistaja R. ülekuulamiseks. Apellandid on kaebuses ise märkinud, et tunnistaja R. saab anda ütlusi, mida ta kuulis L. Põllult, s.o hagejalt. Seega ei kõrvalda tunnistaja R. ütlused vastuolusid hagejate ja kostja erinevates seisukohtades. Eelnevat kinnitab ka asjaolu, et tunnistaja R. elab Y majas alates 2003. aastast, hageja soovib aga tõendada asjaolusid, mis toimusid 1978. aastal. Kuivõrd maakohus jättis põhjendatult rahuldamata hagejate mittevaralise kahju nõude, siis ei ole asjakohased apellantide väited selle kohta, kas nende poolt nõutud mittevaralise kahju rahaline hüvitus on kostjale koormav või mitte ning kas nende poolt mittevaralise kahju rahalise hüvitise arvestamise metoodika on õige või mitte. Ebaõige on apellantide väide, et maakohus on otsust põhistades toetunud protsessiosaliseks mitteoleva kolmanda isiku poolt antud teabele. Tunnistaja G. ütlustest nähtub, et ta ei tugine oma ütlustes mitte H. kirjale, vaid enda poolt vahetult tajutule. Oluline on see, et tunnistaja elas Y majas kuni 1990. aastani ning seetõttu on tema ütlused usaldusväärsemad võrreldes tunnistajate A. ja P. ütlustega. Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et TsMS § 117 lg 2 kohaselt on kirjalikuks dokumendiks ka ametlikud ja isiklikud kirjad. Seetõttu saab käsitleda tõendina ka H. kirja kostjale. Pealegi ei ole apellandid esitanud vastuväiteid nimetatud tõendi asja materjalide juurde võtmisele ega esitanud ka taotlust H. tunnistajana väljakutsumiseks. Vastuseks A. vastuapellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Põhjendatud ei ole apellandi väide, et ta tegutses hõbekuuske maha saagides hea usus, seaduslikult ja kahju tekitamise eesmärgita. Apellant on apellatsioonkaebuses esitanud põhiliselt samu väiteid nagu esimese astme kohtuski ning maakohus on nende osas võtnud põhjendatud seisukohad. Maakohtu järeldused hädaseisundi (TsÜS § 141 lg 1) ja asja säilitamiseks tehtud vajalike kulutuste puudumisest (AÕS § 72 lg 4 ja TsÜS § 63 lg 1) ning kostja süüst (VÕS §-id 1043 ja 1045 lg 2 p 3) on seadusega kooskõlas ning põhinevad asjas kogutud tõenditel. Maakohtu otsus vastab TsMS § 231 lõike 4 nõuetele. Kuigi maakohus on otsuse leheküljel 6 märkinud ekslikult, et antud juhul ei ole tekitatud kahju võrdses proportsioonis puu kasvamisest tekkinud ohu tõrjumisega kostja poolt, ei ole see viinud maakohut ebaõigele lõppjäreldusele. Eelnevalt on maakohus õigesti leidnud, et kostja ei tegutsenud hõbekuuske maha saagides hädaseisundis. Iseenesest võib õige olla kostja väide, et hõbekuusk ei täitnud enam aiakujunduslikku eesmärki ning selle mahasaagimiseks oleks lähitulevikus tekkinud paratamatult vajadus, kuid see ei õigusta kostja poolt hõbekuuse mahasaagimist ilma teiste kaasomanike nõusolekuta. Maakohus on põhjendatult leidnud, et deliktilise üldvastutuse korral peab objektiivse teokoosseisu ja õigusvastasuse tõendama hageja ning kostja peab vastutusest vabanemiseks tõendama õigusvastasust välistavate asjaolude esinemise või süü puudumise. VÕS § 1050 lg 1 sätestab kahju õigusvastase tekitaja süü presumptsiooni, mis tähendab seda, et õigusvastaselt kahju tekitanud isiku süüd eeldatakse. Vastutusest vabanemiseks peab kostja tõendama, et ta ei olnud hooletu. Antud juhul ei ole kostja seda teinud. Samuti ei ole kostja tõendanud, et esinevad VÕS §-is 1050 lg 2 sätestatud vabandavad asjaolud. Eelnevast tulenevalt ei ole asjakohane apellandi väide, et maakohus on jätnud põhjendamata, milles seisnes kostja süü ega teinud kindlaks süü vorme. Apellandi poolt nimetatud AS Kobras geodeedi I. poolt teostatud Y kännu mõõdistuse ja maa-ala plaan ei tõenda, et kostja tegutses hõbekuuske maha saagides seaduslikult ning ei lükka ümber Tareke Projekt OÜ arvamuses ja Eesti Energia AS poolt väljastatud õiendis väljendatud seisukohta, et hõbekuusk ei kahjustanud elamu kandekonstruktsioone ning puudus vajadus hõbekuuse oksi kärpida. Asjaolud, et hõbekuuse mahasaagimiseks ei olnud vaja raieluba ja et

hõbekuusk ei olnud kantud looduskaitse registrisse, on iseenesest õiged, kuid nende asjaolude arvestamine ei muuda kostja tegevust seaduslikuks. Maakohus on tuvastanud kostja õigusvastase käitumise (õigusvastasust välistavate asjaolude mitteesinemise) mitte üksnes Tareke Projekt arvamusele, vaid asjas kogutud tõendite kogumile tuginedes. Seetõttu on ebaõige apellandi väide, et maakohus on pidanud määravaks hageja esitatud Tareke Projekt OÜ arvamust. Kuivõrd L. ja P. apellatsioonkaebus rahuldati ainult 454,50 krooni ulatuses ning A. vastuapellatsioonkaebus jäeti täielikult rahuldamata, siis TsMS § 60 lg 1 ja 8 kohaselt jätab ringkonnakohus poolte apellatsiooniastmes kantud menetluskulud nende endi kanda.

Egon Konsand

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.