Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Margo Klaar ja Ele Liiv
Otsuse tegemise aeg ja koht
23.02.2017, Tallinn
Tsiviilasja number
2-16-6278
Tsiviilasi
RÖDL & PARTNER OÜ hagi OÜ Thorsten vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 04.11.2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Thorsten apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
385.83 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/vastustaja RÖDL & PARTNER OÜ (registrikood 10219320), lepinguline esindaja v/adv Anne Nurmi Kostja/apellant OÜ Thorsten (registrikood 10891023), juhatus eliige ja lepinguline esindaja TU
Kohtuistungi toimumise aeg
08.02.2017
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 04.11.2016 otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada.
3.Jätta maakohtu ja apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud hageja kanda.
Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ja mõista RÖDL & PARTNER OÜ-lt OÜ Thorsten kasuks välja menetluskulude hüvitis 280 eurot, so riigilõiv 100 eurot ja õigusabikulu 180 eurot apellatsioonimenetluses.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.20.04.2016 esitas hageja maakohtule hagi, milles palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 349.75 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 7.93 eurot ja viivise kuni kohustuse kohase täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõikes 1 sätestatud määras. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagi kohaselt sõlmis ADEX Consult OÜ 11.10.2010 kostjaga töövõtulepingu raamatupidamisteenuste osutamiseks. Hageja omandas lepingu Finantsteenuste Agentuur OÜ-lt, hakates kostjale osutama kokkulepitud raamatupidamisteenust. 28.11.2015 sõlmisid hageja ja kostja lepingu lõpetamise kokkuleppe, mille kohaselt oli viimaseks kliendilepinguga hõlmatud raamatupidamise arvestuse kuuks november 2015 ja teenuse pakkumise viimaseks päevaks 30.11.2015. Kokkuleppe kohaselt kohustus kostja raamatupidamisdokumendid vastu võtma hiljemalt 18.12.2015 ja lõpetama 18.12.2015 ära kõik hageja töötajate õigused internetipanga kasutamiseks ning kliendi esindamiseks Maksu- ja Tolliametis, Statistikaametis ja Eesti Haigekassas. Kostja võttis hagejalt raamatupidamisdokumendid üle 15.01.2016. Selleks, et kostja 2015.a novembrikuu raamatupidamine korrektselt lõpetada ja dokumentatsioon kostjale üle anda, pidi hageja mitmeid toiminguid tegema veel detsembrikuus. Samuti tuli kasutada andmebaasi Directo. Selle eest on hageja esitanud kostjale kaks arvet – nr 20152882 summas 338.24 eurot ja nr 20160061 summas 11.51 eurot.
3.Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja, et pooltevahelises kokkuleppes ettenähtud lepingu lõpetamise tasu 200 eurot+km ei olnud tegemist tasuga novembrikuu raamatupidamise eest. Kostja andis hagejale korraldusi raamatupidamiskannete tegemiseks detsembris, mis on tõendatud pooltevahelise e-kirjavahetusega. Kostja oli teadlik, et novembrikuu lõpetamiseks tuleb toiminguid teha ka järgmisel kuul. Kuna kostja oli pöördunud hageja poole ka detsembris, eeldas hageja sellest selgelt kostja arusaamist, et oktoobri ja novembri raamatupidamise arvestus toimub tagantjärele ka detsembris, seega osutas hageja kostjale teenust edasi. Directo andmebaasi kasutamise kohta selgitas hageja, et pooltevahelise suulise kokkuleppe alusel jäi andmebaas kostjale avatuks, et kostja uus raamatupidaja saaks küsimuste korral hageja poole pöörduda ja Directo andmebaas oleks nähtav. Isegi, kui asuda seisukohale, et pooltevaheline töövõtuleping lõppes 30.11.2015 ja detsembrikuu raamatupidamise arvestus, sh mistahes raamatupidamistoimingute tegemist detsembris, pooltevaheline leping ja lepingu lõpetamise kokkulepe ei hõlmanud, on hagejal alust nõuda detsembrikuus tehtud toimingute eest tasu lepinguvälise võlasuhte alusel vastavalt VÕS §-le 1018.
Kostja vastuväited
4.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Leping, mille alusel hageja kostjale raamatupidamisteenuseid osutas, oli 28.11.2015 kokkuleppega lõpetatud, kuna kostja ei olnud rahul teenuse osutamisega. Kokkuleppe punkti 1 kohaselt oli viimaseks arvestuskuuks november 2015 ning kostja pidi lepingu lõpetamisel tasuma hagejale tasu 200 eurot+km. Nimetatud tasu maksis kostja ära ning hageja pidi olema teadlik, et tasu hõlmas ka tasu hageja poolt novembris 2015 osutatud raamatupidamisteenuse eest. Kokkuleppe punktis 2 on märgitud, et kõik lepingujärgselt tasumisele kuuluvad summad on kostja kohustatud tasuma hiljemalt 17.12.2015. Hageja arved on aga esitatud 31.12.2015 ja 27.01.2016. Kostja ei ole andnud hagejale pärast lepingu lõpetamist korraldusi raamatupidamiskannete tegemiseks. Alates 01.12.2015 korraldas kostja raamatupidamist juba uus raamatupidaja, kellega oli sõlmitud käsundusleping ja kes teavitas hagejat 18.11.2015 teenuse ülevõtmisest.
5.Kostja poolt 04.12.2015 hagejale saadetud dokumendid ei puudutanud kostja raamatupidamisteenuse osutamist detsembris 2015. Hageja 31.12.2015 arve nr 20152882 on esitatud raamatupidamisteenuse eest jooksval kuul, kuid kostja ei ole teadlik, mis kandeid ja kuhu hageja tegi. Kostja ei ole detsembri raamatupidamisteenust hagejalt tellinud. Hageja 27.01.2016 arve nr 20160061 on esitatud Directo andmebaasi kasutusõiguse eest jaanuaris 2016, kuid kostja ei ole nimetatud teenust hagejalt tellinud ega kasutanud. Hageja ei saa nõuet esitada lepingulisel alusel, kuna leping oli lõpetatud 28.11.2015. Täidetud ei ole ka õigustatud käsundita asjaajamise (VÕS § 1018) ja mittenõuetekohase asjaajamise (VÕS § 1024) eeldused. Esimese astme kohtu otsus
6.04.11.2016 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjalt hagejale välja põhivõlgnevuse 349.75 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise seisuga 20.04.2016 7.93 eurot ja viivise VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras põhivõlgnevuselt alates 21.04.2016 kuni võlgnevuse tasumiseni. Menetluskulud jäid kostja kanda ja kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 2502.75 eurot menetluskulude katteks.
7.Hageja on esitanud kostja vastu raha saamisele suunatud nõude, mille alusena tugineb sellele, et osutas detsembris 2015 lepingu alusel kostjale raamatupidamisteenust, kuid kostja ei ole selle eest täies ulatuses tasunud. Täiendavalt leidis hageja, et juhul, kui lugeda pooltevaheline leping seisuga 30.11.2015 lõppenuks, tuleb lugeda, et hageja osutas kostjale detsembris 2015 raamatupidamisteenust käsundita asjaajamise alusel.
8.Pooltel puudub vaidlus, et nad olid 11.10.2010 sõlminud töövõtulepingu nr 02-09/2010 raamatupidamisteenuse osutamiseks. 28.11.2015 sõlmisid nad kokkuleppe, mille punkti 1 kohaselt lõpetasid lepingu, teenuse pakkumise viimaseks päevaks pidi olema 30.11.2015. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja osutas pärast antud kuupäeva kostjale teenust ja kui osutas, siis kas lepingulisel või lepinguvälisel alusel. Kokkuleppe kohaselt kohustus kostja raamatupidamisdokumendid vastu võtma hiljemalt 18.12.2015 ja lõpetama 18.12.2015 ära kõik hageja töötajate õigused internetipanga kasutamiseks ning kliendi esindamiseks Maksu- ja Tolliametis, Statistikaametis ja Eesti Haigekassas. Kostja võttis hagejalt raamatupidamisdokumendid üle 15.01.2016.
9.Esmalt kontrollis kohus, kas hageja nõue kuulub rahuldamisele lepingulisel alusel. Kohus tuvastas, et poolte vahel 11.10.2010 sõlmitud töövõtuleping nr 02-09/2010, mis kehtis vastavalt 28.11.2015 kokkuleppele kuni 30.11.2015, on pealkirjastatud töövõtulepinguna. Kohus leidis, et raamatupidamisteenuse osutamise leping poolte vahel
kokkulepitutust nähtuvalt ei ole oma olemuselt käsitletav töövõtulepinguna, kuna on suunatud nõuetekohase protsessi läbiviimisele, mis on käsunduslepingu tunnuseks. Kohus viitas VÕS §-le 619, leides, et hageja nõue on suunatud kostjale osutatud teenuse (käsundi täitmise) eest kokkulepitud tasu saamisele.
10.Kohus viitas VÕS §-le 100 ja § 101 lg 1 punktile 1. Lepinguliste õiguskaitsevahendite kohaldamise eeldusteks on: 1) kehtiv leping; 2) lepingu (st lepingust tuleneva kohustuse) rikkumine ja 3) vastutus kohustuse rikkumise eest. Kuna pooled on 28.11.2015 sõlmitud kokkuleppe punktis 1 selgelt kokku leppinud, et viimaseks kliendilepinguga hõlmatud raamatupidamise arvestuse kuuks on november 2015 ja teenuse pakkumise viimaseks päevaks 30.11.2015, siis ei saanud nad alates detsembrist 2015 omavahelise suhte puhul enam lähtuda lepingust, kuna pooltevaheline lepinguline võlasuhe oli VÕS § 186 punktist 4 tulenevalt kokkuleppe alusel lõppenud. Seega ei kuulu hageja nõue rahuldamisele lepingulisel alusel.
11.Järgnevalt analüüsis kohus, kas hagejal on alust nõuda detsembris tehtud raamatupidamistoimingute eest tasu lepinguvälise võlasuhte alusel. Kohus viitas VÕS § 1018 lõigetele 1 ja 2 ning § 1023 lõigetele 2 ja 3. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-23-16 punktis 12 selgitanud, et VÕS § 1018 mõttes võib käsundita asjaajamiseks mh olla teise isiku esemele kulutuste tegemine või teise isiku kohustuse täitmine. Juhul, kui esinevad VÕS §-s 1018 nimetatud eeldused ning asjaajaja tegutses soodustatu asja ajades oma majandus- või kutsetegevuse raames, peab soodustatu VÕS § 1023 järgi hüvitama asjaajamisel tehtud kulutused (lõige 1) ja tasu (lõige 2), v.a juhul, kui asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist või tasu maksmist (lõige 3).
12.Hageja poolt kostja raamatupidamise jaoks toimingute tegemisel 2015.a detsembris, so pärast lepinguliste suhete lõppemist, on tegemist õigustatud käsundita asjaajamisega VÕS § 1018 lõike 1 mõttes, kuna kohtu hinnangul on õigustatud asjaajamise eeldused (aetakse võõrast asja, asjaajaja tahab soodustada teist isikut, asjaajamiseks puudub tehingust või seadusest tulenev alus) täidetud. Samuti esineb vähemalt üks VÕS § 1018 lõike 1 alapunktides 1-3 toodud asjaoludest – asjaajamine vastab soodustatu huvidele. Kostja seadusliku esindaja TU 01.12.2015 ja 04.12.2015 e-kirjadega (t lk 22-25) on tõendatud, et kostja saatis hagejale rohkelt arveid ja lepinguid ning palus makseid panka üles panna. Asjaolu, et mõningad arved või lepingud võisid olla ka varasemate kuude eest, ei oma tähendust, kuna kostja ise on need esitanud hagejale just detsembris ega ole tõendanud, et hageja oleks varasematel kuudel teenust selles osas mittenõuetekohaselt osutanud. Eeltoodu kinnitab, et detsembris osutatud teenus vastas kostja huvidele. Samuti tõendavad detsembris teenuse osutamist raamatupidaja AL ütlused, kes tunnistajana kirjeldas vande all üksikasjalikult, milliseid toiminguid ta kostja palvel detsembris tegi. Kostja omapoolsete tõenditega hageja tõendeid ümber lükanud ei ole. Dokumentide üleandmise kohta toimunud e-kirjavahetus ei tee olematuks teenuse osutamist kostja huvides. Käsundita asjaajamiseks tahet avaldanud soodustatu, kelle asja asuti ajama, ei saa hea usu põhimõttest tulenevalt hiljem tugineda sellele, et käsundita asjaajamine ei olnud tegelikult tema huvides. Eeltoodust tulenevalt on hagejal kui oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsenud käsundita asjaajajal õigus nõuda teenuse osutamise eest 2015.a detsembris mõistlikku tasu VÕS § 1023 lõike 2 alusel, milleks kohtu hinnangul on hageja nõutud endine (kuni 30.11.2015 kehtinud) tavaline kuutasu 95.87 eurot ja tasu raamatupidamiskirjete eest 186 eurot, kokku koos käibemaksuga 338.24 eurot (t lk 20), mis on soodsam, kui kostja ja AS-i Vestman Energia vahel
01.12.2015 sõlmitud lepingu punktis 6.1 kokkulepitud hind 450 eurot (käibemaksuta) (t lk 42-45).
13.Kohus jättis tähelepanuta 09.12.2015 ja 15.12.2015 toimunud e-kirjavahetuse, kuna nimetatu ei puuduta kostjat (t lk 46-50).
14.Põhjendatud on ka hageja nõue Directo andmebaasi kasutusõiguse eest. Hageja on kostjale väljastanud arve selgitusega „Directo andmebaasi kasutusõigus jaanuar 2016“ (t lk 21). Hageja raamatupidaja AL 18.11.2015 e-kirjast nähtuvalt pakkus hageja, et kostja võiks ka edaspidi kuupõhise tasu eest tarkvara edasi kasutada (t lk 41). Kohtu hinnangul on hageja poolt viidatud suuline kokkulepe Directo andmebaasi kasutusõiguse jätkumise kohta 2016.a jaanuaris tõendatud tunnistaja ütlustega, kes kirjeldas ja selgitas põhjalikult antud andmebaasi kasutamist vaidlusalusel ajal. Kostja 27.01.2016 e-kirjast (t lk 52) nähtuvalt oli seaduslik esindaja TU teatanud hageja töötajale AL-le juurdepääsu puudumisest Directos. Nimetatu kohta selgitas tunnistaja, et juurdepääs andmebaasile jäi jaanuaris ainult temale, et ta saaks vastata kostja uue raamatupidaja küsimustele. Kuna kostja juhatuse liige koostas müügiarveid uues raamatupidamise programmis, ei olnud talle andmebaas Directo toiminguteks enam vajalik. Samas on tunnistaja ütlustega tõendatud, et andmebaasi kasutamine jaanuaris 2016 toimus kostja huvides ja kostja ei ole seda ümber lükanud.
15.Viitega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lõikele 1 leidis kohus, et kostja ei ole oma vastuväiteid hagile tõendanud. Seega kuulub hageja põhinõue kokku summas 349.75 eurot rahuldamisele.
16.Lisaks põhinõudele nõuab hageja viivise tasumist VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral lubab VÕS § 101 lõike 1 punkt 6 nõuda võlgnikult viivist. Kuivõrd antud juhul lähtub kohus käsundita asjaajamise sätetest, kuulub kohaldamisele seaduses sätestud viivise määr. Kohus viitas ka TsMS §-le 367. Arve nr 20152882 tasumise tähtajaks oli 07.01.2016, seega muutus summa sissenõutavaks 08.01.2016. Hageja nõuab viivist alates 08.01.2016 kuni kohustuse kohase täitmiseni. Hagi esitamise seisuga on kostja olnud viivituses 104 päeva, millelt arvestatud seadusjärgne viivis (8,05% aastas) on 7.74 eurot. Arve nr 20160061 tasumise tähtajaks oli 03.02.2016, seega muutus summa sissenõutavaks 04.02.2016. Hageja nõuab viivist alates 04.02.2016 kuni kohustuse kohase täitmiseni. Hagi esitamise seisuga on kostja olnud tasumisega viivituses 77 päeva, millelt arvestatud seadusjärgne viivis on 0.19 eurot. Hageja viivisearvestusele ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Tulenevalt eeltoodust tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 7.93 eurot ja viivis VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras kuni kohustuse 349.75 eurot täitmiseni.
17.Hagi rahuldamise tõttu jäid menetluskulud kostja kanda. Hageja palus kostjalt välja mõista õigusabikulud 2927.75 eurot (käibemaksuta) ja riigilõiv 100 eurot. Avalduse kohaselt on õigusteenust osutatud 16,73h tunnitasuga 175 eurot. Kohus leidis, et hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on põhjendatud osaliselt. Kohus ei pidanud põhjendatuks hageja lepingulise esindaja tasu 1,6h ulatuses osas, mis puudutab 26.05.2016 hageja seisukoha esitamist, ja 1,75h ulatuses, mis puudutab hageja 22.06.2016 menetlusdokumendi koostamist, kuna need kordavad suures osas varasemalt esitatut. Muus osas vastab hageja lepingulise esindaja toimingute maht tsiviilasja keerukusele ning tunnitasumäär on samuti praktikas tavapärane. Eeltoodu alusel määras
kohus hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks 2502.75 eurot käibemaksuta ja mõistis selle kostjalt hagejale välja. Apellatsioonkaebus
18.Kaebuses palub kostja maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
19.Kohus on vääralt leidnud, et hageja poolt kostja raamatupidamise jaoks toimingute tegemisel pärast lepinguliste suhete lõppemist on tegemist õigustatud käsundita asjaajamisega VÕS § 1018 lõike 1 mõttes. Kostja asja ajamisega viidatud sätte mõttes võiks teoreetiliselt olla tegemist juhul, kui hageja oleks teenust osutades täitnud kostja mingit kohustust VÕS § 78 mõttes. Hageja ei ole aga sellele tuginenud ning kohus ei ole tuvastanud, missugust kostja kohustust hageja asjaajamisel täitis. Maakohus on VÕS § 1018 eelduste täitmist lakooniliselt kinnitanud, seda sisuliselt põhjendamata. Mh ei nähtu otsusest, kuidas vastas teenuse osutamine kostja avaldatud tahtele.
20.Antud juhul puudus kostja tahe teenuse saamiseks, sest varasem leping oli lõpetatud ja kostja teatas hagejale varakult, et tal on uus raamatupidaja. Kohus ei ole kostja poolt hagejale avaldatud tahte sisulisi asjaolusid käsitlenud. Kohus tegi vale järelduse, justkui kostja oleks nõustunud tasulise teenuse saamisega hagejalt. Õiguslikult ei ole võimalik teenuslepingu lõppemisest automaatselt üle minna käsundita asjaajamisele, kui tellija huvi oli teenuse saamine lõpetada, seetõttu ka need e-kirjad hagejale saadeti, et novembrikuu arvestus korrektselt lõpetada. Kohus ei käsitlenud kostja väiteid, et 01. ja 04.12.2015 saadetud dokumendid käisid oktoobri ja novembri 2015 kohta, millise teenuse eest on kostja juba tasunud, ning et hageja ei teavitanud kostjat, et saadetud dokumentide alusel osutab ta mingisugust tasulist teenust ka veel detsembri raamatupidamisena. Kostja ei ole teadlik, mis kandeid ja kuhu hageja tegi, seega arves nr 20152882 toodud kirjed on hageja poolt tõendamata. Kõnealused toimingud puudutasid novembri raamatupidamist. On arusaamatu, miks olukorras, kus pooled lõpetasid lepingu, viimaseks teenuse osutamise päevaks oli 30.11.2015 ning kus kostja pöördus raamatupidamisteenuse ülevõtmiseks hageja poole, saaks hageja eeldada teenuse osutamise jätkamist.
21.Directo andmebaasi oli kostjal vajalik kasutada vaid ühel põhjusel, et saada oma valdusesse lepingu lõppemisel müügiarved. Samas ei suutnud hageja korraldada kostjale andmebaasile ligipääsu. Sellest teavitas kostja hagejat mitmel korral. Seega ka hageja nõue andmebaasi kasutusõiguse eest ei ole põhjendatud. Hageja viidatud suuline kokkulepe andmebaasi kasutusõiguse jätkumise kohta peale lepingu lõpetamist ei ole tõendatud. AL 18.11.2015 kirjast nähtuvalt hageja pakkus, et kostja võiks ka edaspidi kuupõhise tasu eest tarkvara edasi kasutada, kuid puuduvad tõendid, et kostja oleks sellega nõustunud. Kostja 27.01.2016 e-kirjas teatas seaduslik esindaja, et senini ei olnud juurdepääsu Directos kostja kontodele. Maakohus neile asjaoludele otsuses tähelepanu ei pööranud.
22.Hageja tugines sellele, et tegi mitmeid toiminguid veel detsembris selleks, et novembri raamatupidamine korrektselt lõpetada ja dokumentatsioon üle anda. Kohus ei andnud sellele väitele põhjendatud hinnangut ning järeldas meelevaldselt, et nimetatud asjaolule tuginemine annab aluse VÕS § 1018 järgi nõude esitamiseks. VÕS § 1023 lõikest 3 tulenevalt oli hageja kohustuseks, kui ta soovinuks kostjale teenust osutada tasu eest detsembris pärast sellekohase lepingu lõpetamist, teha kostjale teatavaks tasu saamise soov. Hageja ei teavitanud, et osutab teenust ja soovib selle eest tasu. Teavitamise
kohustus tuleneb ka VÕS § 1020 lõigetest 1 ja 2, millest järeldub, et VÕS § 1018 kohaldamise üheks eelduseks on asjaajaja heausksus. Kohus tuvastas, et viimaseks teenuse osutamise kuuks oli kokku lepitud november, seega ei saanuks kohus järeldada, et hageja heauskselt tegutses detsembris edasi ja oli õigustatud lootma, et kostja selle eest senistel lepingulistel alustel tasu maksab. Hageja oli selles mõttes pahauskne. Seetõttu on põhjendamata maakohtu seisukoht, et hagejal oli õigus saada tasu VÕS § 1023 lõike 2 alusel, milleks on kohtu arvates lõppenud lepingu alusel kehtinud kuu- ja kirjete tasu.
23.Maakohus rikkus menetlusnorme menetluskulude väljamõistmisel. Kostja menetluskulud tuleb hagejalt välja mõista, kuna kostjat esindanud juhatuse liige osutas kostjale õigusteenust Suurpea Varahaldus OÜ kaudu. Kostja vaidleb vastu hageja menetluskulude suurusele nii tunnitasu kui ülemäärase ajakulu osas. Arvestades, et kohus leidis, et pooled ei saanud alates detsembrist 2015 omavahelise suhte puhul enam lähtuda lepingust, tuleks jätta hageja menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus hageja kanda. Vastustaja seisukoht
24.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
25.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normide rikkumise ja materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu tühistada. Ringkonnakohus saab teha TsMS § 657 lõike 1 punkti 2 alusel asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Maakohtu otsuse tühistamise tõttu muudab ringkonnakohus ka menetluskulude jaotust ja määrab kulud rahaliselt kindlaks. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
26.Maakohus tuvastas kaevatavas otsuses õigesti pooltevahelise raamatupidamisteenuste osutamise lepingu lõpetamisega seotud asjaolud, mille üle pooled ka ei vaidle. Neist asjaoludest lähtub ringkonnakohus TsMS § 652 lõike 1 punkti 1 järgi apellatsioonkaebuse lahendamisel.
27.Kolleegium nõustub maakohtuga, et hagi ei saa rahuldada lepingulisel alusel. VÕS § 619, § 8 lõike 2 ja § 108 lõike 1 alusel nõude esitamiseks peab poolte vahel olema kehtiv leping käsundi täitmise ajal. Mõlema poole väitel aga lõppes nendevaheline leping 30.11.2015, seega ei ole hagejal kostja vastu lepingulisel alusel nõuet pärast seda kuupäeva tehtud toimingute eest.
28.Tõendamata on kostja vastuväide, et kostja makstud lepingu lõpetamise tasu 200 eurot hõlmas ka tasu nende toimingute eest, mille eest hageja käesolevas asjas tasu nõuab. Lepingu lõpetamise kokkuleppe (t lk 16-18) punkti 2 järgi oli tegemist üksnes lepingu ennetähtaegse lõpetamise tasuga. Seega ei annaks pelgalt lepingu lõpetamise tasu maksmine alust jätta hagi rahuldamata.
29.Kolleegium ei nõustu aga maakohtu seisukohaga, et poolte vahel tekkis VÕS § 1018 alusel käsundita asjaajamise võlasuhe, millest lähtuvalt oleks hagejal õigus asjaajamise eest nõuda mõistlikku tasu § 1023 lõike 3 alusel. Vastavat järeldust ei ole maakohus nõuetekohaselt põhjendanud ja see ei tulene asjas esitatud tõenditest. VÕS § 1018 järgi on õigustatud käsundita asjaajamisega tegemist järgmiste eelduste olemasolu korral:
1) aetakse võõrast asja; 2) asjaajaja tahab soodustada teist isikut; 3) asjaajamiseks puudub seadusest või tehingust tulenev alus; 4) esineb vähemalt üks esimese lõike kolmes punktis loetletud asjaoludest: a) soodustatu kiidab asjaajamise heaks, b) asjaajamine vastab soodustatu huvile ja tema tegelikule või eeldatavale tahtele või c) asjaajamiseta jääks õigeaegselt täitmata soodustatu seadusest tulenev kohustus ülal pidada kolmandat isikut või on asjaajamine muul põhjusel oluline avalikes huvides. Seega peab vastava võlasuhte tekkimiseks olema täidetud nii kolm VÕS § 1018 lõikes 1 sätestatud üldist eeldust kui ka üks kolmest lisaeeldusest.
30.Maakohus, analüüsides VÕS §-s 1018 toodud eelduste esinemist, jättis nõuetekohaselt analüüsimata ja tuvastamata VÕS 1018 lõike 1 punktides 1-3 sätestatud lisaeelduse olemasolu. Otsusest nähtuvalt on maakohus tuginenud VÕS § 1018 lõike 1 punktis 2 sätestatud lisaeeldusele, so et asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele, kuid seda eeldust hinnates on kohus analüüsinud vaid sätte esimest poolt ehk asjaajamise vastavust soodustatu huvile. Sellele eeldusele tuginedes tuleb aga tuvastada ka soodustatu tegelik või eeldatav tahe ja hinnata asjaajamisele asumise vastavust sellele. Viidatud osas maakohtupoolne analüüs puudub. Kolleegium nõustub apellandiga, et antud juhul ei vastanud asjaajamisele asumine soodustatu tegelikule ega eeldatavale tahtele, kuivõrd kostja sooviks oli pooltevaheline leping lõpetada ja hagejalt enam raamatupidamisteenust mitte saada. Seega ei saa eeldada kostja tahet teenuse jätkuvaks saamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu kostja juhatuse liikme poolt hageja töötajale 01.12.2015 ja 04.12.2015 saadetud ekirjadest (t lk 22-25) kostja tahet tema asja ajamiseks väljaspool pooltevahelist lepingut. Lepingu lõpetamise kokkuleppe punkti 1 järgi oli viimaseks lepinguga hõlmatud raamatupidamise arvestuse kuuks november 2015 ja teenuse pakkumise viimaseks päevaks 30.11.2015. Sellest võis kostja aru saada, et hageja teeb ära kõik novembrikuu raamatupidamiskanded. Eeltoodud arusaama toetab ka poolte kokkulepe selle kohta, et dokumendid antakse üle alles alates 18.12.2015. Kui hageja 01.12 ja 04.12.2015 ekirjade saamisel leidis, et nendes taotletud kostja raamatupidamistoimingute tegemine ei ole vastavalt lepingu lõpetamise kokkuleppele enam tema kohustus, tulnuks tal sellest kostjat teavitada, mitte aga asuda kostja raamatupidamist korraldama. Selline toimimine vastaks VÕS § 1020 lõike 1 mõttele. Põhjendatud on ka kostja vastuväide, et käsundita asjaajamise mõte ei ole suruda isikule peale soovimatuid teenuseid ja kohustada teda selle eest maksma, st luua sisuliselt leping, mida isik ei ole soovinud (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-44-11, punkt 33). Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus vääralt, et poolte vahel oli tekkinud käsundita asjaajamise võlasuhe.
31.Isegi kui leida, et VÕS § 1018 lõikes 1 sätestatud eeldused on täidetud ehk tegemist oli n-ö õigustatud käsundita asjaajamisega, välistab kolleegiumi hinnangul hageja tasunõude VÕS § 1023 lõige 3. VÕS § 1023 lõike 2 esimene lause sätestab, et oma majandus- või kutsetegevuses tegutsenud käsundita asjaajaja võib nõuda soodustatult asjaajamise eest mõistlikku tasu. VÕS § 1023 lõike 3 järgi kui vastavalt asjaoludele on ilmne, et asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulude hüvitamist või tasu maksmist, ei ole tal käesoleva paragrahvi lõigetest 1 ja 2 tulenevaid õigusi. Nagu kolleegium eelnevalt märkis, võis kostja pooltevahelise lepingu lõpetamise kokkuleppe punktis 1 sätestatust mõistlikult järeldada, et hageja teeb ära kõik novembrikuu raamatupidamiskanded. Seega võis kostja ka mõistlikult eeldada, et hageja ei nõua seoses novembri raamatupidamistoimingutega täiendavat tasu. Olukorras, kus pooltevaheline leping oli lõppenud ning hagejale oli teada, et kostja ei soovi temalt enam raamatupidamisteenuse osutamist, tulnuks hagejal asjaajamisele asumisel selgelt teavitada kostjat, et osutab teenust ja soovib selle eest tasu. Lisaks, kuigi kolleegium
märkis eelnevalt, et asja materjalidest ei tulene, et kostja makstud lepingu lõpetamise tasu hõlmas tasu ka nende toimingute eest, mille eest hageja praeguses asjas tasu nõuab, kolleegium siiski möönab, et kostjal võis tekkida põhjendatud arvamus, et see ongi tasu nende novembrikuu toimingute eest, mis hageja raamatupidajal tuleb veel detsembris seoses raamatupidamisteenuse osutamise lõpetamisega teha (kuna lepingu lõpetamise kokkuleppes ei ole märgitud, mille eest kohustub kostja kõnealuse tasu tasuma). Ka VÕS § 1020 lõikest 1 tulenevalt pidanuks hageja kostjale selgelt väljendama, et novembri raamatupidamisega seonduvad detsembris teostatavad toimingud ei ole hõlmatud pooltevahelise lepinguga ning et hageja kavatseb nende eest eraldi tasu nõuda. Õige on apellatsioonkaebuses märgitu, et heauskne ei ole see asjaajaja, kes jätab välja selgitamata soodustatu tahte olukorras, kus see on võimalik või kes ei arvestanud soodustatu tahtega. Seega oli hageja asjaajamisele asudes pahauskne. Eeltoodust tulenevalt oleks välistatud hageja nõue ka VÕS § 1024 lõike 4 alusel alusetu rikastumise sätete järgi.
32.Vaatamata eeltoodule, isegi, kui leida, et poolte vahel tekkis VÕS §-s 1018 sätestatud võlasuhe ning hagejal on õigus VÕS § 1023 alusel tasu nõuda, ei ole kolleegiumi hinnangul tõendatud hageja tasunõue hageja poolt soovitud ulatuses ehk ei ole tõendatud raamatupidamisteenuse osutamine detsembris 2015 tavapärases mahus, mis õigustaks hageja poolt tavapärases mahus teenuse eest arve esitamist. Kostjale esitatud 31.12.2015 arvest nr 20152882 (t lk 20) nähtuvalt sisaldab see tasu 95.87 eurot jooksva kuu raamatupidamisteenuse eest ja 186 eurot 372 raamatupidamiskirje eest (hinnaga 0.50 eurot kirje eest). Maakohus ei ole sisuliselt hinnanud VÕS § 1023 lõike 2 mõistes mõistliku tasu suurust, leides, et antud juhul ongi mõistlikuks tasuks hageja nõutud kuni 30.11.2015 kehtinud tavaline kuutasu 95.87 eurot ja tasu raamatupidamiskirjete eest 186 eurot. Samas ei ole kohus tuvastanud, et hageja oleks osutanud kostjale teenust nn tavapärases mahus, mis õigustaks hageja poolt arve esitamist tavapärases mahus teenuste eest. Kolleegiumi hinnangul asjas kogutud tõenditest sellist järeldust teha ei ole võimalik. Maakohus on üksnes märkinud, et TU 01.12.2015 ja 04.12.2015 e-kirjadega on tõendatud, et kostja on saatnud hagejale rohkelt arveid ja lepinguid ning palunud makseid panka üles panna ning et samuti tõendavad detsembrikuus teenuse osutamist raamatupidaja ütlused, kes kirjeldas, milliseid raamatupidamistoiminguid ta kostja palvel detsembris teostas. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub AL ütlustest (t lk 90), et ta tasus detsembris 2015 kostja heaks ostuarveid, mida oli 5-10 vahel, tegi novembrikuu eest käibe- ja tuludeklaratsioonid ning andis üle uuele raamatupidajale raamatupidamise failid. Toiminguid seoses raamatupidamise üleandmisega ei saa pidada käsundita asjaajamise raames teostatud toiminguteks, sest kliendilepingu lõpetamise kokkuleppe punkti 3 kohaselt oli hagejal kohustus dokumendid üle anda. Asja materjalidest nähtuvalt ei olegi hageja esitanud kostjale ka arvet seoses dokumentide üleandmisega. Tunnistaja ütluste põhjal saab asuda järeldusele, et põhimõtteliselt võiks käsundita asjaajamise võlasuhte raames detsembris 2015 teostatud raamatupidamistoimingutena käsitleda 5-10 ostuarve tasumist ning eelnevalt nimetatud deklaratsioonide tegemist. Viidatuga ei ole aga tõendatud raamatupidamine tavapärases mahus ning 372 raamatupidamiskirje tegemine. Seega isegi juhul, kui hagejal oleks õigus detsembris teostatud toimingute eest tasu nõuda, ei oleks VÕS § 1023 lõike 2 mõistes mõistlikuks tasuks tavapärane lepingujärgne tasu. Kuivõrd aga ringkonnakohus leidis eelnevalt, et poolte vahel ei tekkinud VÕS §-s 1018 sätestatud võlasuhet, ei analüüsi kolleegium pikemalt võimaliku mõistliku tasu suurust.
33.Samuti ei ole tõendatud kostja poolt andmebaasi Directo kasutamine, mille eest esitas hageja arve 27.01.2016. Kostja on menetluses läbivalt väitnud (ja millele ei ole hageja
ka vastu vaielnud), et kostjal puudus viidatud andmebaasile juurdepääs perioodil, mille eest arve on esitatud. Hageja on selgitanud, et poolte vahel oli suuline kokkulepe, mille alusel Directo andmebaas jäi hagejale avatuks, et uus raamatupidaja saaks küsimuste korral vajadusel hageja poole pöörduda. Nagu kolleegium eelnevalt leidis, ei saa raamatupidamise üleandmisega seotud toiminguid (sh uue raamatupidaja küsimustele vastamist) pidada väljaspool pooltevahelist kliendilepingut sooritatud toiminguteks. Hageja ei ole tõendanud Directo andmebaasi kasutamist kostja huvides perioodil, mille eest arve on esitatud. Seega puudub alus ka andmebaasi kasutamise eest mõistlikku tasu nõuda.
34.Eeltoodust tulenevalt on maakohus ebaõigesti rahuldanud hageja põhinõude. Põhinõude põhjendamatuse tõttu puudub hagejal ka viivisenõue.
35.Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad nii maakohtu- kui apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud TsMS § 162 lõike 1 järgi hageja kanda.
36.Kostja taotles maakohtus lepingulise esindaja kulu 936 eurot (sh käibemaks) hüvitamist ning ringkonnakohtus esindajakulu 936 eurot ja riigilõivu 100 eurot hagejalt väljamõistmist. Kostja kinnitas, et teda esindas menetluses juhatuse liige TU, kes võib TsMS § 218 lõike 1 punkti 2 alusel olla lepinguliseks esindajaks kohtus Suurpea Varahaldus OÜ kaudu. Esindaja tunnitasuks on 120 eurot (käibemaksuta). Hageja esitas maakohtu 05.10.2016 istungil vastuväite, paludes jätta esindajakulud välja mõistmata, kuna menetlusdokumentidest ei nähtu, et kostjal on menetluses lepinguline esindaja. Ka ringkonnakohtu 08.02.2017 istungil vaidles hageja esindajakuludele vastu, kuna nimetatud kuupäevani ei olnud kostja lepinguline esindus hagejale nähtav. Hageja leidis, et esindajatasu saaks hüvitamisele kuuluda mitte rohkem kui ringkonnakohtu istungi eest.
37.Kolleegium, tutvunud asja materjalide ja menetluskulude nimekirjadega, leiab, et kostja õigusabikuludest on põhjendatud üksnes kulu ringkonnakohtu istungil osalemise eest. Ringkonnakohus nõustub hageja vastuväitega, et kuni selle istungini ei olnud kostja lepinguline esindus hagejale nähtav. Esindajaga seotud kulu peab olema vastaspoolele mõistlikult ettenähtav (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-112-11, punkt 17). Kostja menetluskulude kindlaksmääramise taotlustes märgitud esindajakulu, v.a ringkonnakohtu istungil osalemise kulu, ei olnud ega pidanudki olema hagejale ettenähtav, mistõttu hageja ei pea vastavat kulu hüvitama. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1154-15 punktist 10 ja nr 3-2-1-173-15 punktist 12 tuleneb, et asja materjalidest peab olema nähtav esindaja osalemine menetluses just lepingulise esindajana. Põhjendamatu on kostja arusaam, et kuna tema seaduslik esindaja on omandanud õiguse õppesuunal riiklikult tunnustatud magistrikraadile vastava kvalifikatsiooni, tuleb teda kohtumenetluses igal juhul käsitleda lepingulise esindajana TsMS § 218 lõike 1 punkti 2 alusel. Lähtuvalt kulude ettenähtavuse põhimõttest ei ole hiljem kulude hüvitamise taotlemiseks piisav ainult vastava haridustaseme olemasolu, vaid ka selle ja lepinguliseks esindajaks olemise tahte nähtavaks tegemine kohtumenetluses. Käesolevas asjas esitas kostja esindaja oma haridust tõendava dokumendi alles koos menetluskulude nimekirjaga maakohtus. Selles ega üheski varasemas menetlusdokumendis ei nimetanud esindaja end lepinguliseks esindajaks. Samuti esitas ta kostja nimel apellatsioonkaebuse seadusliku esindajana. Alles ringkonnakohtu istungil esitatud kohtukõne seisukohtade menetlusdokumendis märkis kostja esindaja end nii juhatajaks kui ühtlasi lepinguliseks esindajaks Suurpea Varahaldus OÜ kaudu. Tsiviilasja materjalides puudub kirjalik volikiri TU-le kostja esindamiseks. Ringkonnakohtu istungil volitas kostja seaduslik
esindaja end suuliselt OÜ Suurpea Varahaldus kaudu kostja lepingulise esindajana osalemiseks. TU märkis, et kostja on suulise käsunduslepingu alusel kohustatud tasuma esinduse eest käesolevas asjas OÜ-le Suurpea Varahaldus. Ringkonnakohus selgitas, et suuliselt antud ja protokolli kantud esindusõigus kehtib vaid käesoleval istungil (TsMS § 221 lõige 3). Eeltoodust tulenevalt saab hageja poolt hüvitamisele kuuluda vaid kostja lepingulise esindaja ringkonnakohtu istungil osalemise kulu. Istung kestis kell 14.0215.35. Kostja palus välja mõista kulu 1,5h eest tunnihinnaga 120 eurot + käibemaks. Menetluskulude nimekirjas on aga kostja kinnitanud, et ta on käibemaksukohustuslane, seega tuleb talle kulud hüvitada käibemaksuta. Eeltoodust lähtudes tuleb hagejalt kostjale välja mõista õigusabikulu 180 eurot. Samuti tuleb hagejal hüvitada kostjale apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 100 eurot. Kokku tuleb hagejalt kostja kasuks menetluskuluna välja mõista 280 eurot.
Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.