Võlaõigus › Muud

kaasomandiõiguse alusel kande tegemise nõudes täielikult rahuldamata. 3) Seoses vastuhagis esitatud nõuete osalise rahuldamisega rahuldada osaliselt U -D K `se esitatud kohtukulude hüvitamise nõue ning mõista hagejalt H L U -D K `se kohtulude katteks välja 2000 /kaks tuhat / krooni. Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks maakohtu kantselei kaudu 07.aprillil 2005 kell 16.00. Otsusele on õigus esitada 20 päeva jooksul otsuse avalikult teatavaks tegemisest põhjendatud apellatsioonikaebus Viru Ringkonnakohtule, sellest 10 päeva jooksul kirjaliku teate esitamisega, sama maakohtu kaudu. Asja kohtuliku menetluse senine käik: 12.06.1996 esitatud hagiavalduse asjaolud: H L esitas ES § 4 ja 62 tuginedes Lääne-Viru Maakohtusse hagi L K `ja U -D K e`se vastu eluruumist väljatõstmise nõudes teist eluruumi vastu andmata, kuna kostjad kasutavad eluruumi ja mitteeluruumi omavoliliselt. Hagejale kuulub omandiõiguse alusel Koljaku külas Vihula vallas Lääne-Virumaal elamu, milline on tunnistatud Rakvere Rajooni Rahvakohtu otsusega 1982.aastal hageja abielu lahutamisel hageja isiklikuks omandiks. Elamu valmis 1981 ning kostjad kasutasid elamut suviti puhkuse ajal ligikaudu üks kuu igal aastal. 1990.aastal hakkasid kostjatega ilmnema arusaamatused, kuna kostja U -D K avaldas hagejale soovi saada elamu endale kinkelepingu alusel. Hageja keeldumisel järgnesid kostja ähvardused, ka uste lukustamine. 1990.aasta juunikuus lukkude vahetuse tõttu hageja elamusse enam ei saanud. 1992.aastal sai hageja politsei abiga magamistuppa, kuid kööki ja teistesse abiruumidesse ei pääsenud. Kostja on kasutanud hageja vastu füüsilist vägivalda: tõukas hageja taburetilt maha ja ähvardas sellega lüüa, samuti viskas hageja köögist välja; 1993.aasta kevadel kägistas hagejat aias. Hageja palus tunnistajatena üle kuulata naabrid E ja E N , samuti esitas hageja Lääne-Viru Hooneregistri Maakonnatalituse teatise 23.05.1996 elamu ja kaevu tema nimele registreerimisest (vastavalt kohtuotsusele ts.asjas nr.2-225/82, 26.04.1982) Kostja esialgsed vastuväited ja põhjendid: Kostjad oma kirjalikus vastuses 03.07.1996 hagi ei tunnista, kuna nad ei ole omavoliliselt elamut hõivanud. Vaidlusalune elamu on ehitatud kostja U -D K `se poolt ning kostjad on elamu valmimisest alates seda hagejaga kokkuleppel kogu aeg kasutanud. Kostjate poolt paluti tunnistajana üle kuulata nende tütar A P , samuti esitati hageja poolt notari kaudu kostjale väljastatud kirjad 1991.a. ja 1995.a. ning taotleti võtta asja juurde ka ts.asja nr.2-225/1982 materjalid; esitati ka hageja ja tema endise abikaasa E L poolt U.-D.K `se kasuks tehtud testamentide ärakirjad 1976 ja 1982.aastast. 01.10.1996 eelistungil täiendas hageja suuliselt hagi alust kostjatele ruumide kasutamiseks andmist suuliselt tasuta vara kasutuse lepingu alusel, tuginedes rendiseaduse § 17 lg 3 ja TsK § 347 lg 2 sätetele. 01.10.1996 esitas U -D K H L vastu vastuhagi (lk 39, I). U.-D.K taotleb tema kaasomandi tunnistamist osale ühise tegutsemise lepingu alusel valminud elamust proportsionaalselt tehtud tööde mahule ja tema poolt kantud kulutustele. Kaasomandiõiguse alusel tuleb tema suuremat panust arvestades tunnistada tema omandiks elamust kaks tuba, köök, kuur, saun, garaaž, käimla, esikud ja panipaigad. Vastuhagi asjaolud: 13.06.1974 Rakvere Metsamajandi poolt E L (hageja H.L abikaasale) Sagadi metskonna Ligedama vahtkonnast eraldati ehituskrunt 0,15 ha, millele elamu ehitamiseks sõlmiti E.L ühise tegutsemise leping. Lepinguosalise omandiks peale elamu valmimist pidi jääma sellest osa, mis vastaks tema tehtud kulutustele. Kõik materjalide muretsemisega (vastavalt kohtule esitatud saatelehtedele ja kviitungitele) ning abiliste kasutamisega seotud kulud kandis U.-D. K (kokku summas 9724.71 rbl), samuti tegi transporttöid. 14.07.1976 tehtud testamendiga pärandas E L ehitatava maja U.-D.Kaasikesele kui oma abikaasa H L vennale. Elamu vastuvõtmise akt kinnitati 07.04.1981 E L nimel oleva elamuna. Kohtuotsusega 26.04.1982 H L ja E L abielu lahutamisel jäi ühisvara jagamisel maja H L . 30.06.1982 tegi H L testamendi U.-D.K kasuks. Vaidlusalust elamut kasutasid H L ja kostja pere ühiselt, peamiselt

küll suvel. Toad jaotati omavahel loosimise teel ning H L kasutusse jäi tuba suurusega 10,8 m2. Kohtusse hagi esitamine näitab, et H.L tema õigust osale kaasomandina elamust ei tunnista. Veel 1996.a. on lõpetamata sisemised tööd garaažis, samuti on tema elamu vastuvõtmise järel maja kaks korda üle värvinud. Hageja H.Lehiste 01.11.1996 vastuses vastuhagi ei tunnista (lk. 71, I ) Ühise tegutsemise lepingut ei ole pooltel sõlmitud; kirjaliku lepingu puudumisel ei ole seda võimalik tunnistajatega tõendada. Kostja oli vaid ehitusel abiks, kõik rahalised kulutused on tegelikult kandnud hageja. Vastuhagis esitatud nõue on aegunud juba 1985.aastal. U.-D.K oli tähtajatu varakasutus ainult kahele toale (TsK § 347 alusel) ning muude ruumide osas esineb kostjate poolt omavoliline hõivamine. 28.02.1997 esitas U.-D.K täiendava vastuhagi elamu ehitamisel tehtud kulutuste eest H.L 80 000 krooni ulatuses kompensatsiooni väljamõistmiseks (lk 146-147, I). 09.05.1997 Lääne-Viru Maakohtu otsusega jäeti H.L hagi U.-D.K ja L K vastu eluruumist väljatõstmise nõudes rahuldamata; samas rahuldati U.-D.K vastuhagi kaasomandis võrdsetes mõttelistes osades tunnustamises, samuti kohustati tasuma H.L 80 000 krooni U.-D.K kaasomandile tehtud kulutuste katteks. 20.10.1997 Viru Ringkonnakohtu otsusega tühistati maakohtu otsus tervikuna ja tehti uus otsus: rahuldati H.L hagi ja kohustati U.-D.K ja L.K vabastama nende kasutuses olevad ruumid H.L kuuluvas majavalduses; U.-D.K vastuhagi 80 000 krooni kompensatsiooni nõudes jäeti rahuldamata. 07.05.1998 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsusega tühistati 20.10.1997 Viru Ringkonnakohtu otsus tervikuna. 09.10.1998 tühistas Viru Ringkonnakohus Lääne-Viru Maakohtu otsuse 09.05.1997 aastast ning saatis asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. 26.11.1999 kohtumäärusega kaasati protsessi iseseisvat nõuet mitteomava kolmanda isikuna hageja poolel E L . 21.02.2000 kostja U.-D.K loobus 80 000 krooni kompensatsiooni taotlemise nõudest ning selles osas menetlus lõpetati kohtumäärusega 17.05.2000; määrus on jõustunud. 17.05.2000 Lääne-Viru Maakohtu otsusega rahuldati osaliselt H L hagi ning lõpetati tasuta varakasutuse lepinguline suhe L K . U -D K `se vastuhagi ühise tegutsemise lepingu alusel loodud elamule kaasomandi tunnistamise nõudes jäeti hagi aegumise tõttu rahuldamata. Viru Ringkonnakohtu otsusega 02.02.2001 tühistati Lääne-Viru Maakohtu otsus ning tehti uus otsus, mille alusel rahuldati H L hagi ja otsustati U -D K ja L K H L kuuluvast elamust välja tõsta teist eluruumi vastu andmata. U.-D.K vastuhagi H L vastu kaasomandi tunnustamiseks elamule jäeti täielikult rahuldamata. 28.05.2001 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtuotsusega tühistati 02.02.2001 Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi kohtuotsus, millega rahuldati H.L hagi U -D K vastu ning jäeti rahuldamata U.-D.K vastuhagi. Muus osas jäeti ringkonnakohtu otsus muutmata, s.t. L K poolt kassatsioonkaebuse mitteesitamise tõttu jäi Viru Ringkonnakohtu otsus 24.10.2000 L K osas jõusse. Riigikohus juhtis oma lahendis ühtlasi tähelepanu asjaolule, et vastavalt ES § 28 lg 3 kuuluvad eluruumi tasuta kasutamisel kohaldamisele eluruumi üürilepingut reguleerivad sätted, mitte hageja osundatud rendiseaduse sätted. Tsiviilasi saadeti riigikohtu poolt uueks läbivaatamiseks Lääne-Viru Maakohtule. Asja uuel läbivaatamisel Lääne-Viru Maakohtus 23.10.2001 toimunud eelistungil esitas kostja U.-D.K kohtule kaks varem esitamata dokumenti: 1976.aastal sõlmitud ja U.-D.K ning E.L poolt allkirjastatud ”Ühise tegutsemise lepingu” (lk 37, III), samuti 18.05.1982 E L ”Allkirja” U.-D.K 500 rbl H L nimel oleva elamu poole ehituskrundi eest vastuvõtmises (lk 36, III). Hageja H.L ja kolmas isik E.L e eitasid ühise tegutsemise lepingu sõlmimist, samuti vaidlustasid esitatud lepingul oleva E.L allkirja ehtsuse. Läbi viidud käekirja ekspertiis ei võimaldanud ekspertiisiks esitatud vaidlustatud allkirja osas ekspertidel kategoorilist arvamust anda. Kohtuistungil 05.03.2002 tegi kostja U.-D.K hagejale ettepaneku kokkuleppe sõlmimiseks; andes hagejale üle soovitud võtme. 20.03.2002 esitas ta kokkuleppe projekti elamu ja abihoonete kasutamise korras,

samuti elamule võrdsetes mõttelistes võrdsetes poolte õiguse tunnustamiseks. Vastuseks kostja kokkuleppe projektile edastas hageja 22.03.2002 ”U -D K ettepaneku”, milles leiab, et kokkuleppes ei ole järgitud võrdse kohtlemise põhimõtet, kui elamust jääks hagejale vaid 23m2 elamispinda ning kostja kasutusse 39,6m2 elamispinda, samuti jääks abihooned ja aed. H.L teeb omakorda kostjale ettepaneku sõlmida vastavalt tubade jagamisel toimunud liisuvõtmisele leping plaanil märgitud toa nr13 (suurusega 15,2m2) tasuta kasutamiseks. Ettepanekule palub ta vastata kuni 31.03.2002. Ettepanekuga mittenõustumisel lubab hageja kasutada õigust pöörduda kohtuse hagiga lepingu sõlmimiseks või lepingu lõpetamiseks vastavalt ES § 28 lg 3 ja 32 lg 3 sätetele. Vastuseks tehtud ettepanekule esitab kostja U.-D.K 05.04.2002 vastuhagi kaasomandi tunnustamiseks elamule 1⁄2 mõttelises osas, taotlusega, tunnustada, et ühise tegutsemise lepingu tulemusena ehitatud elamu kuulub hagejale ja kostjale ühiselt kaasomandiõiguse alusel (lk.87, III). 24.04.2002 kirjalikus vastuses hageja Hilda Lehiste vastuhagi ei tunnista: U.-D.K tegutses maja ehitusel hageja palvel, ülesandel ja arvel, mida tuleb käsitleda käsundina TsK § 394 järgi. Ühise tegutsemise lepingul puuduvad TsK § 164 lg 1 ettenähtud lepingu sõlmimiseks vajalikud olulised andmed ja tingimused. Abielu lahutamisel xxxx U.-D.K tunnistas kohtus, et hakkab õde ehitusel aitama ning ”kui kostja (E L ) hakkab poolt maja nõudma, siis hakkab ka tema oma osa nõudma”. Nõuet ei esitatud, hagi on aegunud. H.L pidas loomi ning omas küllaldaselt rahalisi vahendeid ehituseks, ainult pangadokumendid varasemast perioodist ei ole säilinud. 03.10.2002 tegi kohtunik asjas enesetaanduse ning asja arutamine algas uuesti algusest peale (lk.139, III). Nii hageja kui kostja on asja uuel arutamisel jäänud põhiliselt esialgselt esitatud nõuete ja asjaolude juurde. Pooled tuginevad juba varem esitatud dokumentidele ning üle kuulatud tunnistajate ütlustele; tunnistajate uuesti väljakutsumist vajalikuks ei peetud. 14.03.2003 esitab hageja H L volitatud esindaja v.adv. Lembit Nirgi hagi aluse täiendamiseks avalduse, kinnitades, et nõueteks jäävad:

lepingulistele suhetele võlaõigusseaduse sätteid. Kuna võlaõigusseadus ei ”tunne enam väljatõstmise nõuet”, siis VÕS § 393 lg 1 ja 3 kohaselt saab tasuta vara kasutuse lepingu ülesütlemisel nõuda hõivatud ruumide tagastamist omanikule. Hagejale tehakse takistusi omandi kasutamisel. Kuna märtsis 2002 kostjale saadetud teatele vaiet ei järgnenud, siis nii ES § 32 lg 3 kui VÕS § 393 saab nõuda ruumide tagastamist ja ka kostja väljatõstmist. Kostja U.-D.K hagi tasuta kasutamise lepingu lõpetamiseks ja eluruumist väljatõstmise ega ka 09.03.2005 kohtuistungil muudetud nõudes – ruumide tagastamise nõudes – ei tunnista. Poolte vahel ei ole kunagi olnud üüri- ega ka vara tasuta kasutamise lepingulisi suhteid. VÕS RakS § 12 sätestatud kestvuslepingute lõpetamine saab toimuda ainult lähtudes VÕS-es ettenähtud alustel ja korras; antud juhul saaks kohaldada enne 01.07.2002 kehtinud TsK või elamuseaduse sätteid. Eluruumide kasutuslepingu lõpetamine ei saa toimuda esemete tasuta kasutamislepingu alusel. Üürilepingu lõpetamiseks VÕS § 325 nõudeid ei ole järgitud. Kostja U.-D.K on esitanud vastuhagi nõuded kaasomandiõiguse tunnustamiseks ning vastuhagi rahuldamisel on hageja nõuete rahuldamine välistatud. 26.03.2003 esitas kostja U.-D.K (vastuseks hageja ettepanekule tasuta kasutamise lepingu sõlmimiseks või lepingu lõpetamiseks) kohtule avalduse vastuhagi nõude muutmises, taotledes tuvastada ühise tegutsemise lepingu olemasolu elamu ehitamise eesmärgil U.-D.K , L.K ja H.L ning E.L vahel, samuti tunnustada U.-D.K omandit vaidlusalusele elamule 2/5 mõttelises osas (lk.202, III). Avalduse kohaselt tegutsesid krundil kaks peret ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks, s.o. elamu ehitamise eesmärgil. 26.03.2003 esitas U.-D.K `se abikaasa L K kolmanda isikuna iseseisva nõude, taotledes samuti elamu ehitamisel ühise tegutsemise lepingu olemasolu tuvastamist ning omandiõiguse tunnustamist 2/5 suurusele mõttelisele osale elamust. Hagis esitatud asjaolud ja põhjendid olid samad U.-D.K 26.03.2003 avalduses tooduga. 26.05.2003 kohtumäärusega (peale avalduse esitamisel esinenud puuduste kõrvaldamist) on L.K kaasatud protsessi iseseisva nõudega kolmanda isikuna. 28.05.2003 kohtumäärusega kaasati seni kolmanda isikuna osalenud E L ühise tegutsemise lepingu tunnustamise nõudes protsessi kostjana. Väljastatud hagimaterjalidele vastuseks teatas E.L 03.06.2003 kohtule kirjalikult (lk50, IV), et tema on oma seletused kohtus andnud ning palub asja edasi arutada tema osavõtuta. Ehitusega tegeles H.L , lepingust ei tea ta midagi, hageja palus oma venda maja ehitamisel aidata ning H oli ka selleks raha. (lk.52-53, IV). 11.06.2003 määras kohus hageja korduval taotlusel asjas tõendina esitatud ”Ühise tegutsemise lepingu” suhtes dokumendi tehnilise ekspertiisi dokumendi võimaliku koostamise aja kindlakstegemiseks. Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika keskuse ekspertide arvamuse kohaselt, võttes aluseks värvaine koostise, ei ole välistatud, et vaidlustatud leping on kirjutatud pastadega, mis olid kasutusel 1976.aastal. 02.10.2003 (kohtusse saabunud 10.10.2003) (lk 90-92, IV) esitas kostja U.-D.K avalduse vastuhagis hagi osaliseks muutmiseks, suurendades omandiõiguse tunnustamise nõuet 1⁄2 mõttelisele osale elamust ning ainuomandiõiguse tunnustamist krundil paiknevatele ehitistele (kel der, kasvuhoone, abihoone, puukuur, tiik ja kaev), millised on püstitatud ainult tema poolt ja tema vahendite arvelt peale elamu valmimist 1982-1985. Kostja väitel võib tema abikaasa L.K osa suurus olla veel 1⁄4 mõttelist osa ning hageja Hilda Lehiste osa 1⁄4 mõttelist osa (sisaldab ka endist E L osa). Koos U.-D.K esitas oma iseseisva nõudega hagis täienduse 02.10.2003 ka kolmas isik L K (lk 95-96, IV), kes kinnitas, et vähemalt poole kõigist kulutustest ja töödest ehitusel on teinud tema abikaasa U.-D.K . Kolmas isik hindas oma panust 1⁄4 mõttelise osana ühise tegutsemise lepingu alusel valminud ehitisest. 15.10.2003 kohtuistungil teatas H L , et vastuhagi on alusetu. Lisaks muudele vastuväidetele teatas hageja, et elamu ja kõrvalhooned on juba kinnistu lahutamatud osad 1999. aastast. Maa erastamine kinnistamisel läks tal maksma 10 000 krooni EVP-des, ning maa mõõdistamine läks maksma 3000 krooni. (lk 101, IV).

28.10.2003 esitatud vastuhagi avalduses ning kolmanda isiku iseiseisva nõude avaldustes jäid U.D.K ja L.K muudetud nõueteks:

lepingut. Kuigi kostja leiab, et tema panus oli suurem, on seda raske hinnata ning ta nõustub, et kaasomand on tekkinud võrdsetes osades. Hageja /vastuhagis kostja/ H.Lehiste vastuhagi ei tunnista: U.-D.K tegutses kui vaid käsunditäitja. Kõik ehitusel kasutatud materjalid ja tööliste palgad said kaetud Hilda Lehiste rahaliste vahendite arvel: H.L andis juba 1974.a. maja ehituseks U.-D. K 10 000 krooni, hiljem veel 4000 krooni; H.L usaldas venda. Ta ei saa oma väiteid enam tõendada, kuna tunnistajad raha andmist otseselt ei näinud, vastavad pangadokumendid ei ole aga säilinud. Tõendatud on, et kolhoosis raamatupidajana töötades oli hagejal korralik palk, samuti kasvatas ta loomi müügiks ning vajalikud rahalised vahendid olid olemas. Mingit lepingut elamu ehitamiseks ei sõlmitud. Esitatud lepingul puudub ka H L allkiri. APK § 24 kohaselt E.L ei saanud abikaasa teadmata toimida. E.L allkirja õigsus ei ole tuvastatud; see võis olla vaid mingi projekt, mis ei vasta aga ühelegi lepingu kohustuslikule tingimusele. Elamu oli kolhoosipere vara: nii H.L kui E.L olid kolhoosi liikmed ning U.-D.K nende pere hulka ei kuulunud. Möödunud on üle 20 aasta ning isegi juhul, kui U.-D.K oleks alust taotleda kaasomandiõiguse tunnustamist, on see nõue aegunud. 26.04.1982 viibis U.-D.K ka H L ja E L abielu lahutamise protsessil. U.-D.K põhjendatud nõude olemasolul oleks see tulnud esitada kehtinud kolmeaastase hagi aegumise tähtaja jooksul hiljemalt 26.04.1985. Korterit omas U.-D.K linnas ning teises asustatud punktis elamu või selle osa omamiseks takistusi ei olnud. Testamendid on aga ühepoolne tahteavaldus, mida võidakse isiku elu ajal alati muuta. Käesoleval ajal on vaidlusalune ehitis juba kinnistu osa, hageja on maa erastanud ning kõik kostja nõuded on alusetud. Kostja E L ühise tegutsemise lepingu olemasolu ei ole tunnistanud. Tema ütlused esmalt tunnistajana ning hiljem kolmanda isikuna on olnud ebamäärased ja ka vasturääkivad; ta ei mäleta allkirjade andmist maja vastuvõtmisel ega abielulahutamise protsessil, maja ehitamisega tegelenud H L ; U.-D.K käis ka maja juures, kes töölistele maksis, seda ei tea. (05.03.2002 kohtuistungil, lk.78, III). Kostjana on E.L esitanud kohtule üksnes kirjalikke vastuseid teatades, et temale keegi võlgu ei ole ning tema ka kellelegi võlgu ei ole, et ehitati oma perele jne. Asjaolude mittemäletamist põhjendab kõrge eaga ning on palunud kohtul ennast mitte tülitada. Kohtusse tulla ei saa, kuna tervis ei luba. Mitteilmumise seadusliku takistuse olemasolu (vaatamata kohtu nõudele) ei ole kostja tõendanud (lk166. IV). Kolmas isik L K toetab oma abikaasa U.-D.K vastuhagis esitatud nõudeid ning kinnitab, et maja ehitati kahe pere peale, seda kasutati kuni suhete halvenemiseni ühiselt nagu kaasomanikud. H L neile raha – kokku 14 000 rubla – ei ole andnud: U.D.K ostis materjalid ja maksis töölistele palgad oma rahast, ta teadis, et ehitab endale. Kohtu otsustuse põhjendid: Hageja H L on nimetanud asja menetluse käigus erinevaid hagi aluseks olevaid asjaolusid, samuti erinevaid lepingu ülesütlemise tähtaegu ning muutnud ka aluseks olevaid asjaolusid, s.o. esialgses hagiavalduses märgitud omavoliliselt hõivatud eluruumist väljatõstmisest kuni vara tasuta kasutamise lepingu lõpetamiseni ning vara kasutada andjale tagastamise kohustamiseni; erinevad on ka hageja avaldustes märgitud või kohtuistungitel suuliselt esitatud õiguslikud alused: ES § 62, ReS § 17, ES § 28 ja 32 lg 3. 09.03.2005 kohtuistungil on esitatud nõue VÕS § 398 kohaselt lepingu ülesütlemisest ja eluruumide tagastamisele kohustamisest. Vastavat kirjaliku nõuet ei ole esitatud. Vastavalt TsMS § 91 lg 1 peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. VÕS RakS § 12 lg 2 kohaselt sama paragrahvi lõikes 1 sätestatu ei välista ega piira lepingupoolte õigusi ja kohustusi, mis on tekkinud enne 01.07.2002. Kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2002, kohaldatakse seni kehtinud seadust. Kohus leiab, et hageja poolt 09.03.2005 kohtuistungil VÕS § 393 sätetele tuginemine ruumide vabas-

tamise ja hagejale tagastamise nõudes ei ole seaduslik. VÕS § 389-395 sätetes reguleeritakse küll tasuta kasutamise lepinguid, kuid § 389 tasuta kasutamise lepingu mõiste kohaselt kohustub tasuta kasutamise lepingu puhul (kasutusse andja) andma teisele isikule (kasutajale) üle eseme tasuta kasutamiseks. Kohus leiab, et elamu ja abiruumide kasutusse andmine ei ole samastatavad eseme tasuta kasutamisse andmisega, mistõttu nimetatud säte ei ole asjas kohane. Vastava õiguse olemasolul saaks hageja elamu (nüüd juba kinnistu) omanikuna oma õigusi kaitsta asjaõigusseaduse sätetele tuginedes. Lisaks nimetatule, ei ole hageja märtsis 2002 väljastatud teade käsitletav vara kasutuslepingu ülesütlemise teatena. Võlaõigusseadus hakkas kehtima alates 01.07.2002 ning enne võlaõigusseaduse kehtimahakkamist ei saanud esitada võlaõigusseaduse sätetele alusel lepingu ülesütlemise teadet. Tegelikult on hageja väidetud teade pealkirjastatud kui ”Ettepanek Hr.U -D K ” (22.03.2002, lk 86, III ning selle sisu kohaselt tehti ettepanek vaidlusaluses elamus ühe toa osas tasuta kasutamise lepingu sõlmimiseks. Ettepanekule vastamiseks anti kostjale aega kuni 31.03.2002. ”Ettepaneku” tekst ei lõpe lepingu ülesütlemisega, vaid hageja teatab, et ettepanekuga mittenõustumisel kasutab hageja õigust pöörduda hagiga kohtusse lepingu sõlmimiseks või lepingu lõpetamiseks vastavalt Elamuseaduse § 28 lg 3 ja § 32 lg 3 sätetele (lk.86, III k). Elamu valmimisel ajal kehtinud ENSV TsK § 347 kohaselt tasuta varakasutuse lepingu järgi kohustub üks pool andma või annab vara tasuta ajutiseks kasutamiseks teisele poolele, viimane aga kohustub sellesama vara tagastama. TsK § 347 lg 2 kohaselt kohaldatakse varakasutuse lepingule vastavalt TsK § 280, 282 lg 1, 283, 285 lg 1, 287, 289 ja 295 - 297 sätteid (vara üürimisele kohaldatavad sätted). Vastavalt TsK § 280 pidi vara üürileping tähtajaga üle ühe aasta olema sõlmitud kirjalikus vormis. TsK § 282 lg 1 sätestas, et kui vara üürileping on sõlmitud tähtaega määramata, siis loetakse see sõlmituks määramatuks ajaks ja kummalgi poolel on õigus leping lõpetada igal ajal, teatades teisele poolele hoonete või mitteeluruumide puhul ette kolm kuud. TsK § 347 sätestatud kirjalikku vara tasuta kasutamise lepingut ei ole poolte vahel kunagi sõlmitud. Kostja U.-D.K ja kolmas isik L.K eitavad tasuta kasutamises H.L ka suulist kokkulepet: nende väitel kasutati majavaldust võrdsetel alustel kui omanikud. Samuti ei ole poolte vahel seoses tasu (üüri) puudumisega alates 1983.a. kehtima hakanud Elamukoodeksi § 123-124 järgi sätestatud üürilepingut. 1992.aastal, kui poolte vahel suhted halvenesid, hakkas 01.07.1992 kehtima elamuseadus (edaspidi ES), mille § 28 lg 2 kohaselt kohaldatakse tasuta vara kasutamise suhetele eluruumi eluruumi üürilepingu sätteid; kehtinud tähtajatud lepingud loeti pikenenuks viieks aastaks; 1997.a. – elamuseaduse muutumisel – uuesti viieks aastaks ning võlaõigusseaduse rakendussätete alusel loeti kehtivad lepingud pikenenuks veelkord viieks aastaks. Hageja ei ole aga esitanud ühtegi tõendit, et tema poolt oleks toimunud vara tasuta kasutamise lepingu ülesütlemine võlaõigusseaduse sätete kohaselt. Ülesütlemise teatena nimetatud dokument märtsis 2002 ei vasta sisult ega vormilt VÕS § 325 sätestatud ülesütlemise teatele ning, seoses selle teate (ettepaneku) esitamisega kostjale 3 kuud enne võlaõigusseaduse kehtestamist, ei ole see arvestatav VÕS sätetele tugineva tõendina ning on kostja õigusi piirav. Hageja on kostjale väljastatud ”ettepanekus” teinud viite ES § -ile 32 lg 3. ES § 32 lg 3 sätestab, et kui peale 3-kuulise tähtaja möödumist üürnik hoiab kõrvale lepingu sõlmimisest, kuid jätkab eluruumi kasutamist, on üürileandjal õigus pöörduda kolme kuu jooksul kohtusse uue lepingu sõlmimiseks või lepingu lõpetamiseks. Selle õiguse mittekasutamisel loetakse leping pikenenuks esialgses lepingus näidatud perioodiks. H.Lehiste on hagejana nimetatud alusel hagi täienduse esitanud kohtule alles 14.03.2003 (s.o. aasta peale nn ”ülesütlemise teate” väljastamist) ning on seega kaotanud õiguse nimetatud sättele tuginedes lepingu lõpetamiseks. Kostja ja kolmas isik ei ole kunagi tunnistanud, et tegemist oleks üürniku ja üürileandja suhtega, samuti tasuta kasutusse andmisega, vaid U.-D.K , vastavalt ühise tegutsemise lepingu alusel valminud elamu edasisel kasutamisel kokkuleppel hagejaga, on pidanud end maja kaasomanikuks ning leiab, et tekkinud lahkhelide lahendamine saab olla võimalik vaid kaasomanike vahel kasutuskorra kindlaksmääramisel kohtu poolt (vastav nõue on käesolevast asjast eraldatud eraldi menetlusse). TsK § 165 sätestas, et leping loetakse sõlmituks, kui poolte vahel – vastavatel juhtudel ka nõutavas vormis - on saavutatud kokkulepe kõigis selle olulistes punktides. Olulised on need lepingu punktid, mis

on sellisteks tunnistatud seadusega või on vajalikud antud liiki lepingutes, samuti ka kõik need punktid, millede suhtes ühe poole avalduse põhjal peab olema saavutatud kokkulepe. TsK § 438 kohaselt ühise tegutsemise lepingu järgi kohustuvad pooled ühiselt tegutsema ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks, nagu: kolhoosidevahelise või riiklik-kolhoosliku ettevõtte või asutuse ehitamiseks ja ekspluateerimiseks, veemajanduslike rajatiste ja seadmete püstitamiseks, teede ehitamiseks, elamute jms. ehitamiseks. Alates 1985.a. kehtiva TsK § 438 lg 4 kohaselt, kui ühise tegutsemise leping kodanike vahel ei ole sõlmitud kirjalikus vormis, võidakse vaidluse korral lepingu olemasolu tõendada ka tunnistajate ütlustega olenemata lepingu summast. Kohus leiab, et kuni 1985.a. kehtinud TsK §-is 438 nimetatud sätte puudumine iseenesest ei tähenda veel tunnistajate ütlustega tõendamise lubamatust, nimetatud seadusesätte redaktsioon lepingu vormi ei kehtestanud, kuid oluline oli tegutsemise ühine majanduslik eesmärk. TsK § 44 sätestas, et tehing, mille jaoks seadusega ei olnud kindlat vormi sätestatud, loeti teostatuks ka juhul, kui isiku käitumisest ilmneb tema tahe teostada tehing. Poolte taotlusel nõuti kohtu poolt välja mõlema poole kontodest väljavõtteid Hoiupangast, samuti kuulati üle poolte esitatud tunnistajad, ka E L , tema vend E L ning teised ehitusel abiks olnud isikud – B.S , E.Kuuskla abikaasa (E.K ise oli juba surnud), E L , A P . Pooled on ka kohtuistungil 22.01.1997 andnud vande all ütlusi ehitusel kulutatud rahaliste vahendite osas (lk.130-144, I). 19.03.1977 kuulati kohtus ära tunnistajana hageja endine töökaaslane Õ.V . Kohus on ka uurinud mõlema poole esitatud dokumentaalseid tõendeid, sealhulgas hulgaliselt ehitusmaterjalide saatedokumente ja kviitungeid; samuti kviitungeid H.L poolt maja kohustuliku kindlustuse maksete tegemisel, maamaksu tasumisel jne. Asjas esitatud vaiedlustamata dokumentaalsetest tõenditest nähtub, et 1974.a. eraldati metsavahina töötanud E L Rakvere Metsamajandi direktori 13.06.1974 käskkirja nr 2-1/115 alusel ehituskrunt suurusega 0,15 ha Sagadi metskonnast Ligedama vahtkonnast. Hageja Hilda Lehiste ja E L abielu registreeriti 18.09.1974 (tõendab Lääne-Viru Maavalitsuse arhiivitõend) Ehitustöödega alustati krundil 1975.a. (vastav daatum nähtub ehituse ekspluatatsiooni vastuvõtmise aktilt). 14.07.1996 on E L teinud testamendi Koljakul ehitatava maja pärandamiseks oma naisevenna U.K kasuks (testamendi koopia on toimiku materjalidele lisatud). Vaidlus puudub selles, et elamu ehitamisel käisid abis mõlema poole sugulased ning ehitustöödel oli kõige rohkem tegev U.-D.K , kes vedas materjale ja palkas ka appi töölisi. Elamu vastuvõtmise akt kinnitati 07.04.1981 ning maja võeti ekspluatatsiooni E L nimel, kuigi E.L ise vastavat asjaolu ja dokumentide allkirjastamist enam ei mäleta. Samuti ei mäleta ta abielu lahutamise protsessil tema enda poolt kinnitatut, kuid teab, et maja jäi H.-L . Tsiviilasja nr. 2-255/892, 26.04.1982 kohtuotsuse ärakirjast nähtub, et E L ja H L abielu lahutati ning abielu ühisvarasse kuulunud majavaldus jäi H L omandiks. Samas kohtuotsuses on märgitud, et hageja ( H L ) taotleb maja tema omandiks tunnistamist, kuna ”majavaldus Koljaku külas on tegelikult ehitatud tema venna U.K `se poolt” (lk. 6, I). Samal kohtuistungil on U.-D.K ja H.Pl tunnistajatena kinnitanud, et E L maja ehitusest ei ole osa võtnud ei rahaliselt ega tööga, et maja on ehitatud U.K poolt. Otsuse kohaselt on kostja E.L maja jäämisega H L nõustunud. Lääne-Viru Hooneregistri teatisest nr 1970, 23.05.1996 hoonete ja ehitiste kuuluvuse kohta, nähtub, et vastavalt kohtuotsusele tsiviilasjas nr 2-225, 26.04.1982, kasutab H L Vihula vallas Koljaku külas asuvat vara koosseisus - elamu ja kaev – omandiõiguse alusel. Pooled ei vaidle ka selles, et maja valmimisel juba 1981.a. jaotati toad loosivõtmisega ning abiruumid jäid ühisesse kasutamisse. Kostja poolt on esitatud ka 18.05.1982 E L poolt allkirjastatud dokument - ”Allkiri” - selles, et ta on vastu võtnud U.-D.K Koljaku külas asuva H L nimel oleva elamu poole ehituskrundi eest 500 rbl (lk 36, III). Hageja H.L nimetatud dokumenti ei ole vaidlustanud. 30.06.1982 on hageja H L teinud testamendi oma vennale U.-D.K kogu oma vara pärandamiseks. Kostja väitel sai ta vastava testamendi muutmisest teada alles kohtumenetluse ajal. Vaidlus puudub ka selles, et kuni 1990.aastate alguseni kasutasid vaidlusalust majavaldust mõlemad pooled koos. Samuti on jätkunud koos ehitiste korrastamine, juurde on ehitatud abihooneid. Vastastikused tülid ja arusaamatused tekkisid alles 1991.aastal. Hageja H.L väitel oli kostja tal abis kui vend, mingit kokkulepet kaasomandi tekkeks majale ei olnud ning kõik kulutused said kaetud hageja enda vahenditest. Kostja E L seletused erinevatel istungitel on

olnud vasturääkivad ja lünklikud ning tema ütlustele kumbki pooltest ka eriti ei tugine. Elamu tegeliku ehitamisega (vastavalt vastuvõtu aktile) alustati 1975. Ehitusest võtsid osa hageja H.L , U.-D.K , samuti osalesid hageja abikaasa E L ning U.-D.K abikaasa L K . Nii poolte endi seletustest kui ka tunnistajate ütlustest nähtub, et abis käis ka teisi sugulasi, samuti oli palgatud ehitustöölisi. Kostja U.-D.K juhtivat rolli ehitustööde organiseerimisel, materjalide muretsemisel ja tööliste palkamisel ei eita ka hageja H.L , kuid tema väitel oli vend vaid käsunditäitjaks. Tunnistaja H K (lk.76, 79 I) kinnitas kohtus, et tema abikaasa E K oli U.-K palvel abiks 41 päeva 1975-1976. aastal ning U.-D.K maksis ka palka (984 rubla). E.K ehitas korstna, tegi kamina, pliidi ja kaks ahju, samuti tegi mitmesugust puutööd. Vastav toimikus oles õiend töödest ja nende maksumusest (lk.80, I) pandi kirja 1992.aastal, kui U.-D.K ja H L tekkisid arusaamatused. Tunnistaja A P (U.-D.K tütar) on kohtus seletanud, et tema teada oli ehituse ajal nii kirjalik kokkulepe kui oli ka testament. Tema isa ehitas ja palkas töölisi. Tubade osas oli loosimine ning tunnistaja sai selle toa, kus hageja praegu elab. Maja värvimine võis olla 1992-1993. ”Isa ehitas maja otsast lõpuni valmis” ja pidi selle endale saama. Tunnistaja nägi isa poolt elektrikule tööde eest maksmist; ehitusel oli tööl abis E K . Probleemid ja lahkhelid tädiga, s.o. H.L , tekkisid tunnistajal lapse kasvatamisega seoses. Tunnistaja B S (lk 103, I) kinnitas, et põhiliselt nägi ta U.-D.K materjali vedamas; palkas Võsult mehed abiks. U.-D.K ise oli autojuht, vedas laudu ja prusse;U.-D. K ehitas nagu endale. Ehitati selleks, et seal suviti elada. Tunnistaja vend käis samuti puhkepäevadel abiks, ka talle maksti. Maja ehitamisel kandis U.-D.K tema väitel materjalide muretsemisega ja töötasude maksmisega rahalisi kulutusi kokku summas 9724.71 rbl., seejuures transpordikulu arvestamata. Kulutuste tõendamiseks on

U.-D.K

esitanud kohtule koos omapoolsete kulude arvestusega kviitungeid ja saatelehti ehistumaterjalide muretsemise ja vedamise kohta (summas 2186,11 rbl, sealhulgas: palkide saagimise teenustöö, materjalidest: linaluu plaat, ahjupottkivid, ruberoid, tsement, saematerjal, isolatsiooniplaadid, Narva plokid, ehituskivid, antiseptik, tellised, kaevurõngad, gaasiballoonid, eterniitplaadid, silikaatkivid, klaas, pliit, püssi plaat, traatvõrk jne. Samuti on U.-D.K esitanud ehitusel kasutatud saatelehtedeta ehitusmaterjalide nimekirja ning nende maksumuse (summas 4468.60 rbl) ning abilistele tema poolt makstud töötasude arvestuse (kokku 3070 rbl). Kuigi hageja H L on korduvalt väitnud, et esitatud dokumendid ei ole dokumentaalsete tõenditena arvestatavad (osa dokumente on vene keeles, ei oma kõiki dokumendile vajalikke rekvisiite jne) ning ei ole ka teada, kas nendel dokumentidel märgitud materjali on üldse vaidlusaluse elamu ehitusel kasutatud, on hageja kostja poolte materjalide ostmist ja kohalevedu, samuti töölistele palga maksmist ise tunnistanud. Hageja on korduvalt kohtus tunnistanud, et kostja esitatud dokumentidel (saatelehtedel) märgitud materjalidele sarnaseid materjale on maja ehitusel kasutatud, samuti ei tea hageja väita, et kostja oleks samal perioodil veel kusagil majaehitusel osalenud. Hageja H.L ka tunnistanud, et peale seda, kui maja valmis sai, ehitati kõrvalhoone, kuid ka need kulutused olevat U.-D.K esitatud arvestuse 9700 rbl sees. Tegelikult olevat kogu ehitus hageja poolt kinni makstud, kuna ta andis vennale ehitustööde kulude katteks 10 000 rubla ning hiljem veel 4000 rbl. U.-D.K , samuti kolmas isik, Linda Kaasike nimetatud asjaolu ei tunnista. Hageja endine abikaasa, samuti tolle vend E L , samuti naabrid E -R N ja E N ja endine töökaaslane Õie Valving on küll tunnistajatena kinnitanud, et H L kolhoosis raamatupidajana töötades, samuti loomi pidades, oli ilmselt maja jaoks raha olemas; samuti nähtub hageja töötasu suurus ka ettevõttest Haljala Varahaoidja esitatud tõendis. Kohus leiab kostja põhjendatud vastuväiteid arvestades, et hagejal piisavate rahaliste vahendite olemasolu iseenesest ei tõenda tema raha kasutamist ehitusel ega ka hageja poolt nimetatud summade üleandmist U.-D. K . Hageja poolt 10 000 rbl hoiuarvelt väljavõtmine enne 1974.a., ei ole tõendatud, kuna pangadokumente enne 1974.a. ei ole säilinud ning m uid tõendeid asjas selle kohta ei ole esitatud. Ka hilisemate summade – ehituse tarbeks 4000 krooni andmist U.-D.K ei ole hageja tõendanud. Kohtule on esitatud kirjalik ühise tegutsemise leping, milline on allkirjastatud E.L ja U.-D.K poolt ning dateeritud aastaarvuga 1976 ning mille kohaselt on E.L ja U.-D.K sõlminud lepingu alljärgnevas: Lepingu pooled hakkavad ühiselt ehitama elamut krundiga suurusega 0,15 ha, milline eraldati E L

Sagadi metskonna Ligedama vahtkonnas. Kumbki lepingu osaline võtab maja ehitusest osa oma töö ja vahenditega. Lepingu osalise osa majast moodustaub proportsionaalselt tema poolt tehtud tööga hulgale ja tema poolt muretsetud materjalide maksumusele. Nimetatud dokumendi usaldusväärsus on hageja H.L ja E.L poolt seatud kahtluse alla. Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika keskuse ekspertide poolt 15.01.2002 aktis DK-0823-01/6233 antud arvamuse kohaselt (59-62, III), ei võimalda ekspertiisiks esitatud vaidlustatud allkiri anda kategoorilist arvamust selles, kas E L nimelt kirjutatud allkiri on allkirjastatud E L poolt. Esitatud võrdlusmaterjal on piisav arvamuse andmiseks, kuid allkirjade ebapüsivus välistab kategoorilise arvamuse andmise. Esineb ka viiteid, et allkirja võib olla kirjutanud keegi teine isik. Sama ekspertiisiasutuse ekspertide 27.06.2003 esitatud arvamuse kohaselt (ekspertiisiaktis nr DM-034303/4381, 27.06.2003; lk 71, IV) on ekspertiisiks esitatud ühise tegutsemise lepingu tekst ja aastaarv kirjutatud erinevate kirjutusvahenditega, kuid teksti kirjutamise aja kindlaksmääramiseks puudub teaduslikult põhjendatud metoodika. Võttes aluseks aga värvaine koostise ei ole välistatud, et vaidlustatud leping on kirjutatud pastadega, mis olid kasutusel 1976.aastal. Kuna E.L ise ei tunnista nimetatud lepingul oma allkirja olemasolu ning ka käekirjaekspertiisiga ei antud kategoorilist arvamust, siis esitatud kirjalikule ühise tegutsemise lepingut ei ole võimalik usaldusväärse kindla tõendina arvesse võtta. Samas on asjas piisavalt teisi tõendeid, mille alusel kohus poolte esitatud asjaoludel hinnangu andmisel leiab, et nii ehituse valmimisel kui ka selle järel on pooled (H L ja U.-D.K ) tegutsenud ühiselt ühise omandi (elamu) loomise tahtlusega. Abihoone on poolte seletusel valminud veel 1983.a., kusjuures kostja väitel üksnes tema kulu ja tööga, hageja väitel ühiselt ehitatuna ja tema poolt rahastatuna. Hageja H.L väide selles, et tema ei ole kunagi kostjaga soovinud kaasomandit luua, ei vasta asjas tuvastatud tegelikele asjaoludele. Lisaks kostja poolt materjalide muretsemisele ja tehtud tööle, on hageja ise 1982.a. abielu lahutamisel ja ühisvara jagamisel kohtus otseselt väitnud, et ”abikaasa (E ) oli sageli kodust ära, jõi”, et ”nad elavad juba lahus” ning ”hageja omandiks tuleb tunnistada majavaldus Koljaku külas, mis on tegelikult ehitatud hageja venna K , U. poolt” (lk6, I) Samast kohtuotsusest 26.04.1982 nähtub, et kohtus osalenud tunnistajad U.K ja H.P on kinnitanud, et kostja (E.L ) ei ole majaehitusest osa võtnud ei rahaliselt ega oma tööga, et maja on ehitatud K , U. poolt. Nimetatud kohtuotsust ei ole vaidlustatud, seega, tuvastatud asjaolud ei vaja antud tsiviilasjas täiendavalt tõendamist. Samal kohtuprotsessil on U.K väitnud ”Kui E hakkab elamut nõudma, siis hakkab ka tema oma osa nõudma”. Valminud maja jäi ühisvara jagamisel kohtuotsusega hagejale H L ning selle edasine kasutamine toimus H L ja tema venna U.-D.K poolt koos. Maja eluruumid olid poolte tunnistusel loosi teel jagatud juba maja valmimise järel 1981.a. s.o. enne abielu lahutamise otsust; abiruumid jäid ühiskasutusse. Samal ajal on 500 rbl krundi eest U.-D.K poolt E L makstud vahetult L abielu lahutamise ja lahutustunnistuse väljastamise ajal. Krundi eest 500 rubla tasumine U.D.K poolt tunnistab kaudselt, et pooled tunnistasid osade võrdsust: üks pool majast läks H L ja teine pool tema vennale. Samuti tegi H L peale oma abielu lahutamist 30.06.1982 U.-D.K kasuks testamendi. Seejärel kasutas hageja H L koos kostja perega valminud elamut ühiselt kümme aastat. Hageja on kohtus väitnud, et lubas vaid vennaperel tasuta oma elamut kasutada, kuid tegelikult U.-D.K üksi (või siis koos hagejaga) ehitasid valmis abihoone, rajati maja juurde marja- ja viljapuuaed. Nimetatud tegevusele võib anda hinnagu kui kaasomanike ühisele tegutsemisele. Poolte suhted muutusid 1990. aastate algul. Hageja väitel tekkisid tülid, teda ei lubatud majja, ustel vahetati lukud jne. Kostja pool on omakorda süüdistanud hagejat soovis maja maha müüa jne. Maja oli peale abielu lahutamist registreeritud hooneregistris hageja nimel, mis iseenesest ei välistanud TsK § 121 ja kaasomandi olemasolu ega selle valdamist ja kasutamist kaasomanike poolt omavahelisel kokkuleppel. Hageja esimene kirjalik dokument maja vabastamiseks esitati notari kaudu 24.09.1991 edastatud kirjaga. Hageja on asja uuel arutamisel esitanud ka väite kaasomandi tekkimise välistamisest seoses vaidlusaluse elamu kuulumisega kolhoosipere vara hulka. Haljala Vallavalitsuse tõendist 03.07.2003 nr 1146/20.3-11.5 nähtub, et H L (K ) ja E L moodustasid ajavahemikul 25.03.1976 kuni 07.05.1982 ühise kolhoosipere majapidamise. E L kolhoosniku tööraamat on ”Viru” kolhoosis välja antud 01.08. 1978, kolhoosi liikmeks on ta võetud 26.04.1978.

Hageja ei ole aga tõendanud, et vaidlusalune elamu selle valmimisel 1981.aastal oleks kolhoosipere vara hulka üle antud (TsK § 29). TsK § 132 alusel ei ole tehtud kolhoosipere vara jagamise osas viiteid ka 1982.a. abielu ühisvara jagamise kohtuotsuses, samuti ei ole esitatud tõendeid elamualuse maa üleandmisest kolhoosile. Krunt oli eraldatud metskonnale kuuluvast maast ja maetskonna töölisele, sinna juurde oli eraldatud maad vaid 0,15 ha; seal ei elatud alaliselt. Pooled on tunnistanud, et elati suviti (kasutati suvilana); selle juures ei olnud ka kolhoosnikule kuulunud abimajapidamist. Samuti ei ole hageja täpsustanud ega tõendanud, mil viisil oleks elamu kuulumine kolhoosiperele välistanud selle ehitamisel kaasomandi tekkimise võimaluse. Kohus, hinnanud kõiki asjaolusid kogumis, samuti poolte käitumist nii elamu ehituse käigus, ehituse lõpetamisel kui ka hiljem kümne aasta jooksul elamut koos kasutades, leiab, et poolte tahe oli suunatud elamu ehitamisel ühise omandi loomisele, s.t. poolte vahel oli sõlmitud ühise tegutsemise leping ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks ning selle ühise tegutsemise tulemusena tekkis elamule ka kaasomandiõigus. Kohus leiab ka, et nõue ühise tegutsemise lepingu alusel ehitisele kaasomandiõiguse tunnustamiseks ei ole aegunud. TsK § 81 kohaselt hagi korras õiguste kaitsmise üldiseks tähtajaks isikule, kelle õigusi on rikutud (hagi aegumine), kehtestatakse kolm aastat. Nimetatud säte kaotas kehtivuse 01.12.1993 asjaõigusseaduse kehtimahakkamisega. TsK § 86 kohaselt hagi aegumise tähtaja kulgemine algab hagemisõiguse tekkimise päevast; hagemisõigus tekib päeval, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest. Sama sätestab TSÜS § 116. AÕS § 68 kohaselt on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle, omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada. Kuna elamu omanikuna oli registreeritud H.L , siis U.-D.K õigus käsutamiseks oli piiratud. Samas valdamise ja kasutamise osas piirangud puudusid ning koos kaks peret ka majavaldust kasutasid elamu valmimisest kuni 1990.aastate alguseni. Nimetatud asjaolu (sõbralikku läbisaamist ja koos tegutsemist) on kinnitanud kohtus ka tunnistajad. Kuigi testamendid on vaid ühepoolsed isiku tahteväljendused ning neid on võimalik isiku eluajal alati muuta, leiab kohus asjaoludele kogumis hinnangut andes, et U.-D.K kasuks tehtud testamendid olid vahetult seotud tema osalusega elamu ehitamisel ning andsid U.-D.K ka teatud tagatise oma kaasomandiõiguse realiseerimiseks Kaasomanikuna oma õiguste rikkumistest sai kostja teada esmakordselt hageja H.L poolt notari kaudu 24.09.1991 edastatud kirjast, kus nõuti kostja poolt hoone vabastamist hiljemalt 01.01.1992 ja ”lillede ning istikute” ülesvõtmist. Kirjas 05.09.1995, nr 356, edastatud V H Notaribüroo poolt, nõuab hageja samuti hoone vabastamist ning väidab, et ”olete kasutanud viimasel ajal, omavoliliselt, ilma minu loata oma suvekoduna majavaldust”. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (edaspidi AÕS RakS) § 1 kohaselt jõustus asjaõigus 01.12.1993 ning selle rakendussätete § 3 kohaselt on hagi korras õiguste kaitsmise üldine tähtaeg 10 aastat. AÕS RakS § 6 lg 1 järgi kaitstakse omandit alates 01.12.1993 asjaõigusseaduse sätete kohaselt sõltumata rikkumise ajast. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on omandi kaitseks hagi esitamise tähtaeg 10 aastat, kui asjaõigusseadusest või käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Isegi juhul, kui juhinduda üksnes Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TSÜS) sätetest, ei ole kostja esitatud vastuhagi samuti aegunud: H.L kirjast 24.09.1991 oma õiguste rikkumisest teadasaamise TSÜS juba kehtis (alates 01.09.1994) ning TsK § 81 sätestatud kolmeaastane hagi aegumise tähtaeg selleks ajaks ei olnud veel möödunud. TSÜS-i rakendussätete § 170 lg 2 alusel enne 01.09.1994 tekkinud ja sel päeval kestvatele õigussuhetele kohaldatakse TSÜS-i sätteid. TSÜS § 178 lg 2 kohaselt, kui enne 01.09.1994 kehtinud hagi aegumistähtaeg ei ole möödunud ja üldosa seaduses sätestatakse pikem aegumistähtaeg, siis kohaldatakse pikemat aegumistähtaega. TSÜS § 113 lg 1 sätestas aga hagi aegumise üldiseks tähtajaks 10 aastat, v.a. nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. Viimati nimetatud asjaolusid ei ole tuvastatud. Seega ei ole U.-D.K omandi kaitseks esitatud hagi aegunud. Kohtus on leidnud tõendamist, et pooled, vaatamata isegi nõuetele vastava kirjaliku ühise tegutsemise

lepingu vorminõuetele mittevastavuse ning allkirjade ehtsuse osas usadusväärsuse puudumisel, olid sõlminud E.L krundile ehitatava elamu osas ühise tegutsemise lepingu, mille eesmärgiks oli ühiste vahendite ja tööga luua kahele perele ühine omand. Vastavalt TsK § 440 lg 1 kohaselt on võimalik ühise tegutsemise lepingu alusel lugeda kõigi osaliste osad võrdseks. Abielu lahutamisel jäi E.L osa kohtuotsusega tema abikaasale H.L . TsK § 440 lg 2 sätestab, et lepinguosaliste ühise tegutsemise tulemusena loodud või omandatud vara on nende kaasomandis, mistõttu saab tunnistada, et peale abielu lahutamist jäi vaidlusalune elamu H L ning U.-D.K ja L.K kaasomandisse (viimane neist on oma osa eraldi nõudmisest loobunud abikaasa kasuks). Kuna L.K on väitnud, et ta toetab U,-D.K nõuet, kes tegelikult oli kogu ehituse organiseerijaks ja omas kõige suuremat panust ehitustegevuses, siis tema abikaasade ühisvarasuse põhimõttest lähtudes tunnistab, et vähemalt 1/2 valminud elamust kuuluks kaasomandiõiguse alusel tema abikaasale U.D.K ning teine pool H.Lehistele. Ka AÕS § 71 alusel on kaasomanike osad ühises asjas võrdsed, kui seaduses või tehinguga ei ole sätestatud teisiti. Seega, kohus leiab, et 1981.a. vastu võetud elamu ehitamisel on ühise tegutsemise lepingu olemasolu elamu ehitamisel tuvastatud ning U.-D.K kuuluks kaasomandiõiguse alusel sellest 1⁄2 mõttelist osa. AÕS § 107 alusel saaksime tugineda ka ühise tegutsemise läbi vallasasjade segamisele ja ühendamisele, neid ei saa enam eraldada objekti kahjustamata; tekkinud on omanike kaasomand asjale. Igaühe panust on raske eraldi välja tuua; kostja on leppinud, et tegelikult olid osaliste panused võrdsed. Vastavalt kinnistamisotsusele 29.09.1999, on aga kinnistu Kasesalu, reg.osa nr.10526, elamumaa, Vihula vald, Koljaku küla, 0,98 ha, vastavalt H L avaldusele 11.08.1999 kinnistusraamatusse sisse kantud ( lk.195,

III).

AÕSRakS § 12 lg 1 – kaasomandis oleva ehitise aluse ja selle ehitise teenindamiseks vajalik maa tagastatakse, asendatakse või erastatakse kaasomanikele vastavalt nende osa suurusele. AÕS RakS § 13 lg 1 – kuni maa kandmiseni kinnistusraamatusse ei ole õiguslikul alusel kasutatud maal asuv ehitis maa oluline osa ja seda loetakse vallasasjaks; sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on ehitise omanikul õigus saada maa omanikuks maareformi seaduses sätestatud alustel ja korras. Kuna U.-D.K ühise tegutsemise lepingu olemasolu kaasomandiõiguse tekkimine (1/2 mõttelises osas) on tuvastud ehitisele (elamule) kui vallasasjale, kuid vallasasi on vastavalt AÕS RakS § 13 lg 1 kohtumenetluse ajal muutunud kinnisasja oluliseks osaks, siis eelnevast tulenevalt kinnisasjale ühise tegutsemise lepingu alusel omandiõiguse tunnustamine samadel alustel ning samas ulatuses sama menetluse jätkuna ei ole põhjendatud ega seaduslik. Antud juhul ei ole tegemist maa tagastamisega endistes piirides, vaid hageja H.Lehiste on registreeritud ehitise ainuomanikuna maareformi seaduse § 22, 22-1 alusel erastanud vaidlualuse elamu juurde ostueesõigusega maad 0,98 ha (s.o. krundi suurusest enam kui 6,5 korda suurem maatükk), mis on tema nimel oleva kinnistu nr.10526 kinnistusraamatusse kantud elamumaa suuruseks. Erastamisõigus oleks sama seaduse § 22 -1 lg 4 kohaselt ka ehitise kaasomanikul, kuid maa ostu-eesõigusega erastamisele eelnevad vastavad halduskorralduslikud toimingud (maareformiseaduse § 22-2 - § 23) ning ka erastamise ostumüügi leping koos vastava tasu maksmisega (sama seaduse § 22-3). Kuna eelpool nimetatud põhjustel ei ole võimalik tunnustada kostja U.-D.K kaasomandiõigust 1⁄2 mõttelisele osale H. L kuuluvast kinnistust nr 10526, siis puudub ka seaduslik alust AÕS § 65 alusel kinnistusraamatus omaniku kande muutmiseks ning U.-D.K 1/2 mõttelise osas kinnistu kaasomanikuna sissekandmiseks. Kohtukulude jaotus: Hageja H L esitatud kohtukulude nimekirja kohaselt 09.03.2005 (lk 236, IV) on ta tasunud teda esindanud Leo Luus`ile seoses antud tsiviilasjaga sõiduraha (lisatud vastavad bussipiletid) sõiduks VõsuRakvere-Võsu kokku 203 krooni ulatuses ning postikulu vastavalt tähtkirjade saatmise eest kokku 34.70 krooni ulatuses, samuti on hageja H L tasunud vandeadvokaat Lembit Nirgi esindusel õigusabi eest vastavalt kassa-sissetuleku orderile 27.07.2004 - 5900 krooni. Hagi rahuldatamata jätmise tõttu jäävad hageja kantud kohtukulud tema enda kanda. Kostja U -D K taotleb vastavalt 09.03.2005 esitatud kohtukulude nimekirjale vastuhagi esitamisel makstud riigilõivu - 120 krooni, postikulu - 19.10. krooni ning õigusabikulu - 8260 krooni, kokku

8399.10 krooni hüvitamist. Kohtukulude nimekirjale on lisatud õigusabi eest maksmisel sularaha arved 14.10.2003 nr.14-10 (U.-D.Kaasikese poolt tasutud 3540 krooni) kohta ning 09.12.2003 nr.09-12 (tasutud summas 4720 krooni). Kuna kostja vastuhagi kuulub rahuldamisele vaid osaliselt, siis vastavalt TsMS § 61 lg 1, kui hagi rahuldatakse osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõude suurusega; hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud ka tema enda kanda. Antud asjas peab kohus põhjendatuks hagi rahuldamata jätmise ning vastuhagi osalise rahuldamise korral rahuldada kostja U.-D.K kohtukulude hüvitamise nõue osaliselt ning seda summas 2000 krooni. Kohtunik:

/allkiri/

I.Külavee

Ärakiri õige Nooremreferent

I.Golubev

Kohtuotsus jõustus 19. märtsil 2007.a. Viru Ringkonnakohtu kohtuotsusega, kusjuures 09. 02. 2007.a. Viru Ringkonnakohus o t s u s t a s:

Kohtukulude jaotus

Nooremreferent

Välja mõista Uuno-Diander Kaasikeselt H L kasuks H L kohtukulude hüvitamiseks 18 773 (kaheksateist tuhat seitsesada seitsekümmend kolm) krooni. I.Golubev

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.