Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-2-03 Otsuse kuupäev Tartu, 20. jaanuar 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja V. Kõve, liikmed H. Jõks ja A. Kull Kohtuasi Artur Meritsa hagi Lada Eesti AS vastu ostu-müügilepingu lõpetamiseks ja kahju hüvitamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 3. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/903/02 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Artur Meritsa kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 6. jaanuar 2003. a, kirjalik menetlus Resolutsioon Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 3. oktoobri 2002. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Artur Merits ostis Lada Eesti AS-lt 25. septembril 1998. a sõiduauto VAZ 21214 NIVA hinnaga 128 130 krooni. Müüja andis sõiduautole garantii 12 kuuks või 20 000 km läbisõiduni.
2.Hageja palus TsÜS § 112 lg 2 p-de 3 ja 4, tarbijakaitseseaduse (TKS) § 4 p 6, TsK § 222, § 251 lg 1 p 4 ja § 253 alusel lõpetada 25. septembril 1998. a sõlmitud ostu-müügilepingu ja mõista müüjalt välja lisaks auto maksumusele (128 130 krooni) ka auto pukseerimiskulud (1550 krooni) seoses auto pukseerimisega rikete korral ning kohtukulud. Hagiavalduse kohaselt töötas auto nõuetekohaselt 20. oktoobrini 1998. a. Garantiiajal on auto viibinud müüja juures remondis 12 päeva ja remondi ootel 42 päeva. Autol on ilmnenud õlileke esija tagasillast, mistõttu autol esineb kütuse ja õli ülekulu. Kui auto viidi garantiiremonti, selgus, et auto mootor vajab kapitaalremonti. Auto müüja ei olnud nõus ebakvaliteetset autot uue, puudusteta auto vastu vahetama. Hageja arvates on talle müüdud mittenõuetekohase kvaliteediga asi.
16.septembril 1999. a esitas hageja kostjale pretensiooni ostu-müügilepingu lõpetamiseks ja sõiduki eest tasutud raha tagastamiseks. Kostja hageja taotlust ei rahuldanud. Kuna kostja ei tellinud majandusministri 2. detsembri 1994. a määrusega nr 49 kinnitatud "Kaubale või teenusele garantii andmise juhendi" (Juhend) p 10.2 alusel ekspertiisi kauba puuduste kindlaksmääramiseks, loetakse, et tal ei olnud pretensiooni suhtes lahkarvamusi ja see kuulub rahuldamisele kohtu korras.
3.Kostja palus jätta hagi rahuldamata tõendamatuse ja aegumise tõttu. Hageja ei ole tõendanud, et auto ei vasta antud automargi üldtuntud tehnilistele tingimustele. Vabariigi Valitsuse 4. aprilli 1995. a määrusega nr 165 kinnitatud "Kaupluse töö üldeeskirjad" (Eeskiri) p 38 järgi kuulus faktilise asjaoluna tuvastamisele, kas pretensiooni või hagi esitamise hetkel esines vaidlusalusel autol sihtotstarbelist kasutamist või säilitamist takistavaid asjaolusid, mis olnuks tingitud auto ebakvaliteetsusest. Eeskirja p 44 ja Juhendi p 10.2 kohaselt oli auto väidetavaid tehnilisi puudusi poolte lahkarvamuse korral võimalik tuvastada üksnes ekspertiisiga, mille tegemiseks aga hageja keeldus kostjale autot üle andmast. Kostja oli nõus auto tagasi ostma 70 000 krooniga, kuid hageja keeldus sellest ja jäi oma nõude juurde, et talle tagastataks auto eest makstud summa.
4.Järva Maakohus jättis hagi rahuldamata. Otsuse põhjenduste järgi ei ole hageja tõendanud, kuidas
kostja temale kahju tekitas. Eeskirja p-st 38 tulenevalt pidi hageja tõendama, et autol on sellised puudused, mis takistavad auto sihtotstarbelist kasutamist või säilitamist. Hageja ei ole tõendeid esitanud ega ole autot üle andnud kohtu määratud ekspertiisi tegemiseks, mille läbiviimine oli vastavalt Eeskirja p-dele 38, 44 ja Juhendi p-le 10 koosmõjus TsMS §-ga 93 tsiviilasjas kohustuslik. Hageja takistas tahtlikult tõe välja selgitamist tsiviilasjas. Puksiirteenuse kulu hüvitamise nõudest loobus hageja viimasel kohtuistungil. Aegumist ei saa kohaldada, kuna kirjalik pretensioon esitati müüjale üheaastase garantiitähtaja jooksul. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 3. oktoobri 2002. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata kahju hüvitamise nõue, ja tegi selles osas uue otsuse, millega mõistis kostjalt välja 650 krooni. Muus osas jäi maakohtu otsus muutmata. Kauba suhtes, millele müüja on andnud garantii, kohaldatakse TsK § 253 sätteid. TsK § 253 lg 1 sätestab, et ostja võib garantiitähtaja vältel esitada müüjale pretensiooni müüdud asja normaalset kasutamist takistavate puuduste üle. TsK § 253 lg 2 järgi on müüja kohustatud kas tagama asja puuduste tasuta kõrvaldamise või asja ümber vahetama nõuetekohase kvaliteediga asja vastu või selle tagasi võtma, ostjale asja eest makstud summa tagastamisega, kui ta ei tõenda, et puudused tekkisid ostja poolt asja kasutamise või asja hoidmise eeskirja rikkumise tõttu. Vaidluse esemeks on asjaolu, kas müüdud autol olid normaalset kasutamist taksitavad puudused või mitte. TsMS § 91 lg 1 järgi peab pool oma nõude või vastuväite aluseks olevaid asjaolusid tõendama. Hageja ei tõendanud oma väidet, et autol olid selle normaalset kasutamist takistavad puudused - normist suurem kütuse ja õli kulu. Maakohus jättis tõendamatuse tõttu õigesti rahuldamata hageja nõude lõpetada leping ja tagastada auto eest makstud raha.
6.Ringkonnakohus leidis, et kui ekspertiis jäetakse tegemata, on pooltel õigus tugineda ka muudele tsiviilmenetluses lubatud tõenditele.
7.Ringkonnakohus mõistis kostjalt auto pukseerimisega tekkinud 650 krooni suuruse kahju hageja kasuks välja. Tegemist on lepingu rikkumise tõttu tekkinud kahjuga, kuna pukseerimine oli vajalik seoses garantiiajal tekkinud rikke kõrvaldamisega. Hageja ei loobunud sellest nõudest. TsMS § 182 lg 1 kohaselt protokollitakse nõudest loobumine ja hageja kirjutab sellele alla. Kohtuistungi protokollis sellist loobumist ei ole.
8.Hageja nõude pukseerimisega tekkinud 900 krooni suuruse kahju väljamõistmiseks jättis ringkonnakohus rahuldamata tõendamatuse tõttu.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha asjas uus otsus, millega lõpetada pooltevaheline 25. septembri 1998. a ostu-müügileping tagasitäitmisega. Kaebuse kohaselt ei reguleeri Juhendi p 10.2 üksnes seda, kui esineb lahkarvamus puuduste esinemise põhjuste asjus, vaid ka olukorda, kus esineb vaidlus puuduste olemasolu üle. Juhendi p 10.2 käsitlus, mille järgi peab tarbija esmalt kaubal esinevad puudused tõendama ning alles seejärel on tegemist vaidlusega p 10.2 mõttes, on meelevaldne ega põhine Juhendi p 10.2 tekstil. Selline
käsitlus on tarbijat ebamõistlikult koormav ega ole kooskõlas tarbijakaitse üldiste põhimõtetega. Juhendi p-st 10.2 tulenevalt tuleb garantiiga müüdud kauba kohta esitatud pretensioon igal juhul rahuldada, kui müüja ei vaidlusta pretensiooni ega telli ekspertiisi või kui ekspertiis kinnitab tarbija kaebuse põhjendatust. Ükski kaubale garantii andmist käsitlev õigusakt ei sätesta tarbija kohustust koos pretensiooni esitamisega tõendada pretensioonis viidatud puuduste esinemist. Juhendi regulatsiooni näol on tegemist erinormiga tsiviilkohtumenetluse seadustiku järgse tõendamiskoormuse jaotumise suhtes. Kehtib tarbija esitatud väidete tõesuse presumptsioon, nendega mittenõustumisel peab vastupidist tõendama müüja. Kohus on jätnud tähelepanuta, et hageja käsitleb lisaks õli ja kütuse ülekulule normaalset kasutamist takistava asjaoluna ka seda, et auto oli kasutusperioodi kestel remondis 12 päeva ja remondiootel 42 päeva. Tegemist on TsMS § 231 nõuete eiramisega. Ringkonnakohus ei vastanud apellatsioonkaebuse punktis 3 toodud asjaolule, mille kohaselt maakohus tuvastas, et hageja tegi takistusi ekspertiisi läbiviimiseks, kuid jättis märkimata selle seisukoha aluseks olevad tuvastatud asjaolud ning tõendid.
10.Kostja peab kassatsioonkaebust põhjendamatuks. Hageja on esitanud samad argumendid juba esimese astme kohtule. Kohtud leidsid, et hageja nõue ei ole tõendatud ja argumenteeritud. Hageja ei ole toonud ühtegi uut põhjendust ning kassatsioonkaebusest ei selgu, kuidas ringkonnakohus on seadust rikkunud.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leidis, et alus apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks puudub.
12.Hageja on hagiavalduse kohaselt rajanud oma nõude sellele, et sõiduauto oli garantiitähtaja jooksul 12 päeva remondis ja 42 päeva remondi ootel ning autol esines kütuse ja õli ülekulu. Ostja õigusi ja müüja kohustusi garantiitähtajaga müüdud asja puuduste korral reguleeris TsK § 253. Selle esimese lõike kohaselt oli müüja vastutuse aluseks garantiitähtaja kestel asja normaalset kasutamist takistavad puudused. Müüja kohustused asja normaalset kasutamist takistavate puuduste korral tulenesid sama paragrahvi lõikest kaks, mille kohaselt ta pidi tagama puuduste tasuta kõrvaldamise või asja ümbervahetamise nõuetekohase kvaliteediga asja vastu või selle tagasi võtma ostjale asja eest makstud summa tagastamisega, kui ta ei tõenda, et puudused tekkisid ostja poolt asja kasutamise või hoidmise eeskirjade rikkumise tõttu. Samuti oli ostjal õigus talle mittenõuetekohase kvaliteediga asja müügi korral esitada nõudeid TsK § 251 järgi. Mõlema osundatud paragrahvi kohaselt oli ostja nõude aluseks müüdud asja puudus. Samas sätestati mõlemas paragrahvis ostja nõuded alternatiivsetena. Sellest järeldub, et kui ostja nõudel olid asja puudused tasuta kõrvaldatud, siis ei saanud ostja hiljem esitada lepingu lõpetamise nõuet samade puuduste tõttu. Kumbki osutatud paragrahvidest ei näinud lepingu lõpetamise alusena ette seda, et puuduste kõrvaldamisega tekitati ostjale põhjendamatuid ebamugavusi. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et kohtud pole tähelepanu pööranud hagi alusena esitatud asjaolule, mille kohaselt sõiduauto oli remondis 12 ja remondi ootel 42 päeva. See protsessinormi
rikkumine ei toonud aga kaasa ebaõiget kohtulahendit, sest nimetatud alus polnud lepingu lõpetamise aluseks TsK § 251 lg 1 p 4 järgi ega asja tagasivõtmise ja ostjale asja eest makstud summa tagastamise aluseks TsK § 253 lg 2 järgi. Hageja pole tuginenud sellele, et remondi käigus puudusi ei kõrvaldatud.
13.TsMS § 93 lg 1 sisaldab reeglit, mille kohaselt kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Seega pidi hageja tõendama, et sõiduautol esines õli ja kütuse ülekulu. Kooskõlas asja materjalidega on kohtud leidnud, et hageja pole nimetatut tõendanud. Kolleegium ei jaga kassaatori arusaama, et sellest kohtumenetluse seadusega kehtestatud tõendamise põhimõttest sai majandusministri määrusega kinnitatud juhendis kehtestada erandi. Juhendi p-s 10 ei reguleeritud mitte tõendamist tsiviilkohtumenetluses, vaid tõendamist vaidluse kohtueelse lahendamise staadiumis. Ja ka vaidluse selles staadiumis sätestas juhendi punkt 10.4 tarbija võimaluse ekspertiisi tellimiseks.
14.Iseenesest õige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei vastanud apellatsioonkaebuse väitele, mille kohaselt maakohus ei osutanud tõenditele, millest ta järeldas, et hageja tegi takistusi ekspertiisi läbiviimiseks. Kuid ka see TsMS § 330 lg-s 6 sätestatu rikkumine ei toonud kaasa ebaõiget kohtulahendit, sest hageja ei tõendanud õli ja kütuse ülekulu. Ekspertiisi ei määratud mitte hageja, vaid kostja taotlusel ja kostja toetas ka eksperdi palvet vabastada ta oma kohustustest seoses selgunud auto hoiutingimustega. Hageja ekspertiisi ei taotlenud ja ei tõendanud õli ja kütuse ülekulu ka teiste tõenditega. V. Kõve, H. Jõks, A. Kull
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.