Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

(10)

Tsiviilasi nr 2-04-198 tolmu. Oktoobris-novembris tehti jälle muusikakeskuse remonti. Käesoleval ajal on muusikakeskus kaupluses, kuna hageja keeldub defektse kauba kasutamisest, aga kostja ei soorita omalt poolt mingeid tegevusi selleks, et kompenseerida hagejale muusikakeskuse otsmiseks kulunud raha. Kaupluses ostetud asi ei vasta lepingutingimustele, kuna kahe kasutamise aasta jooksul oli remondis. Makstes liisingut ei saanud ostja asja selle otstarbel kasutada. Hagejat ei rahulda remont, mis oli tehtud kahe aasta jooksul, pärast seda, kui hageja oli muusikakeskuse remondist võtnud, piirdus selle kasutusaeg ühe kuuga ning muusikakeskus oli jälle remonti nõudnud. Hageja palub sisse nõuda kostjalt muusikakeskuse maksumus 3 050 krooni; liisingu järgi tasutud protsendid. Kohtukulud palub hageja jätta kostja kanda. Kohtuistungil 11.10.2006.a. täpsustas hageja hagihinda ja palub kostjalt välja mõista 5 324 krooni, millest 3050 krooni on muusikakeskuse maksumus, millele lisandub käibemaks 549 krooni ja intressid 1725 krooni. II. 13.11.2007 muudetud hagiavalduse kohaselt ostis hageja 27.11.2001 muusikakeskuse KENWOOD+LSN30SH, kood RXD-355EH hinnaga 3050 krooni. Muusikakeskuse ostmise hind käibemaksuga on 3050+459=3599 krooni. Hageja ema L. D. võttis 27.11.2001.a. selle muusikakeskuse liisingule ja L. D. ja AS Hansa Liising Eesti vahel on sõlmitud A. AS-is tarbijafaktooring leping numbriga 121N/2013 kodutehnika soetamiseks maksumuses 6598 eesti krooni. Leping oli vormistatud perioodiga 24 kuud, intressimääraga 22% aastas, kuumaksega 342,29 krooni. Leping nr 121N/2013 on lõpetatud. Konto väljavõttest 01.01.2001-05.12.2003 hageja tütre nimel R. P. võib näha, et ta maksis muusikakeskuse ja teleri eest alates 16.01.202 kuni 30.09.2003 täies mahus lepingu alusel kokku summas 8214.96 krooni. Seega muusikakeskuse liisingu hind on 3599 krooni + (3599 krooni x 22% aastas kahe aasta jooksul)=3599+1583.59=5182.56 krooni. Hageja sai muusikakeskuse KENWOOD kauplusest, mis asus xxx aadressil xxx, pakendis, ning kontrollida muusikakeskuse tööd enne ostmist ei olnud võimalust. Vaatamata õigele kasutamisele ja hooldusele, ilmnes kohe, et muusikakeskusel on defekt – ei mängi CD. Muusikakeskuse kasutamisjuhendi alusel, müüja A. AS andis muusikakeskusele garantii 12 kuuks, arvates müügikuupäevast. Pärast muusikakeskusel puuduse avastamist hageja kogus kokku müügidokumendid ja läks kauplusesse. Seal ta selgitas probleemi ja esitas omapoolse soovitava lahenduse – muusikakeskuse tasuta asendamist uue kaubaga. Kuid kostja polnud nõus sellega ja omalt poolt pakkus ainult muusikakeskuse tasuta parandamist. Viimaste aastate jooksul on garantiiremonti tehtud 7 korda. Garantiitunnistusest nähtub, et garantiid pikendati viiel korral. Uued tähtajad olid järgmised: 15.12.2002, 19.01.2003, 28.02.2003, 01.06.2003, 15.08.2003. Seega tegemist on kestva õigussuhtega ja hageja palub kohaldada VÕS sätteid nõuete esitamise tähtaja kohta. OÜ Sipelgas Maurante töökorralduse järgi võib näha, et avastatud rike on kontakti rikkumine juhiplaadis. Seega kostja müüs hagejale mittenõuetekohase kvaliteediga asja ja asi ei vasta lepingutingimustele. Hageja leiab, et A. AS on tekitanud talle kahju ebakvaliteetse kauba müümisega. Hageja palub kohtult lõpetada ostu-müügi leping A. AS-ga ja välja mõista kostjalt A. AS varaline kahju summas 5182.56 krooni hageja kasuks.

(10)

Tsiviilasi nr 2-04-198 Kostja vastus I. Kostja 24.03.2004 vastuse kohaselt pretensioonide esitamise õigus TsK § 252 lg 1 alusel lõppes hagejal hiljemalt 27.05.2002. Hilisemalt oli nõudeid võimalik esitada garandist tuleneva õigussuhte alusel, s.o 28.05.2002-30.06.2002 TsK § 253 lg 1 või TKS § 3 ja alates 01.07.2002 VÕS § 230 jj alustel. Käesolevas asjas ei ole võimalik kohaldada VÕS-§-s 218 lg 2 sätestatud 2-aastast-nõuete esitamise tähtaega, kuna varasemalt kehtinud 6-kuuline nõuete esitamise tähtaeg oli enne VÕS jõustumist lõppenud. Garantii tähtaeg oli 1 aasta. Garantiitunnistusest nähtub, et garantiid pikendati viiel korral. Uued tähtajad olid järgmised: 15.12.2002, 19.01.2003, 28.02.2003, 01.06.2003, 15.08.2003. Seega oli viimane päev garantiist tulenevate nõuete esitamiseks 15.08.2003. Hageja ei ole enne seda tähtaega esitanud lepingu lõpetamise nõuet. Hagi on esitatud 27.02.2004, seega hilinemisega. Tulenevalt TsÜS §-st 143 palub kostja kohtul võtta nõude aegumine arvesse ning jätta hagi sellel alusel rahuldamata. TsK § 251 lg 1 andis ostjale mittenõuetekohase kvaliteediga asja müümisel alternatiivselt neli võimalust nõude esitamiseks, analoogiliselt annab õiguskaitsevahendid alternatiivsetena VÕS. Hageja on hagiavalduses kinnitanud, et ta on nõudnud asja parandamist. Riigikohus on 20.01.2003 otsuses tsiviilasjas 3-2-1-2-03 leidnud, et kui müüja on müüdud asja puudused kõrvaldanud, siis ei ole ostjal õigus esitada lepingu lõpetamise nõuet. Antud juhul on tegu täpselt samasuguse olukorraga ning seega kuulub see põhimõte ka siin kohaldamisele. Lisaks sellele on müügilepingu rikkumisega tegu siis, kui asi ei vasta lepingutingimustele. Hageja ise on lisanud hagile AA Teeninduskeskuse OÜ kirja 16.10.2003, milles on märgitud, et remondis ei ole ühelgi korral ilmnenud viga, et CD ei mängi. Selle tõendiga on tõendatud, et asi on vastanud lepingutingimustele. Kostja esindaja leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata, hageja kohtukulud tuleb jätta tema enda kanda ning kostja kohtukulud mõista välja hagejalt. II. 02.05.2008 kostja vastuses hageja muudetud hagiavaldusele kostja leiab, et hageja nõuded vaatamata nende täpsustamistele ei ole ikkagi selged ja üheselt arusaadavad. Hageja poolt esitatud nõuded ei ole kooskõlas asjaoludega, millele ta tugineb. Kostja leiab, et A.A. arve-saatelehe kohaselt on ostjaks L. D. ja mitte hageja. Seega esitatud nõue ei kuulu hagejale. Hageja teine nõue on seotud kahju hüvitamisega, kusjuures kahjuks on tasutud liisingukulud. Asjas olevad tõendid näitavad ka selle nõude osas, et esitatud nõue ei kuulu hagejale. Nimelt ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et tema oli liisinglepingu pooleks. Lisaks on hageja liisingmaksete tasumise kohta esitanud R. P. pangakonto väljavõtte, millelt on liisingmakseid tasutud ning nendes on märgitud, et liisingmakseid on tasutud L. D. eest. Seega ei ole asjas ühtegi tõendit, millest tuleneks hageja olemine müügilepingu pooleks ning järelikult ei ole hagejal ka sellel alusel võimalik nõudeid esitada. Ainsad dokumendid, milles on hageja märgitu ostjaks, on tema enda poolt koostatud avaldused, mingeid tõendeid tema poolt hagi esitamise õiguse kohta ei ole esitatud. Kõik asjakohased tõendid näitavad, et lepingu pooleks oli L.D. ning järelikult oleks ka tema olnud õigustatud hagi esitama. Kuna hageja tugineb oma hagis müüdud asja lepingutingimustele mittevastavusele, siis on vaja lahendada küsimus, kas selline väide vastab ka tegelikkusele. Hageja ei ole nimetatud ühtegi tõendit, millest tuleneks, et müüdud asi ei vasta lepingutingimustele. Sellist tõendit ei ole kostja arvates ka olemas. Kostja hinnangu kohaselt on ainsaks tõendiks muusikakeskuse seisundi kohta AA

(10)

Tsiviilasi nr 2-04-198 Teeninduskeskuse 16.10.2003 kiri, milles on nimetatud, et seade on viibinud korduvalt remondis põhjusel, et CD ei mängi, kuid remondis olles ei ole ühelgi korral selline viga ilmnenud. See on ka müüdud asja remonti puudutav ajaliselt viimane tõend ning seega on tõendatud, et müüdud asi oli hiljemalt 2003.a. aasta oktoobris töökorras, oli seda ka varem ning et hageja väited asja lepingutingimustele mittevastavusele ei ole millegagi tõendatud. Hageja peamine argument lepingutingimustele mittevastavuse osas on asjaolu, et müüdud asi on olnud korduvalt remondis. Samas ei ole ükski asjaolu tõendiks ning sündmused ei kajasta ka tegelikku olukorda. Nagu juba märgitud, on olemas tõend selle kohta, et asi on küll korduvalt olnud remondis, kuid ta on olnud töökorras. Seega ei saanud asja remondisolemine olla põhjustatud mitte objektiivsest vajadusest, vaid asjaoludest, mis ei ole meile teada. Kuna asi ei vastas lepingutingimustele, siis ei ole võimalik sellel alusel ka mingeid nõudeid esitada. Hageja on hagis esitanud nõude lõpetada leping. Antud nõude juures on kostjale arusaamatu antud nõude olemus ja õiguslik alus, kuna kehtiv õigus ei näe seda ette. Kui asi ei vasta lepingutingimustele, on ostjal õigus lepingust taganeda. Hageja on küll nimetanud taganemist reguleerivat VÕS § 116 lg 1, kuid ei ole taganemisele tuginenud. Lepingust taganemise eelduseks on lepingutingimuste rikkumine müüja poolt, mida ei ole aga esinenud. Lepingust taganemisele ei ole hageja hagis tuginenud, kostja hinnangul ei ole seda ka kunagi toimunud ning kuna taganemiseks puudus alus, ei ole seda olnud kunagi võimalik ka kehtivalt teha. Hageja poolt esitatud kahju hüvitamise nõudes tuginetakse samuti asjaolule, et asi ei vastanud lepingutingimustele, mis võib iseenesest olla vastava nõude aluseks (VÕS § 225). Lisaks sellele, et ka antud nõude esitamise eeldused puuduvad, ei ole hageja selgitanud ega tõendanud kahju olemasolu, selle suurust ega ühtegi muud kahju hüvitamise nõudega seotud asjaolu. Seega tuleb ka antud nõue jätta rahuldamata. Hageja nõude ebamäärasus teeb ka keeruliseks hagile vastamise. Samuti ei saa lugeda kahjuks tasutud intresse, kuna müüja ei saa vastutada hageja poolt valitud tehingu finantseerimisvormi eest ning võtta enda kanda sellega seotud kulusid. On muidugi võimalus, et hageja on kahju hüvitamise nõude all osas, mis puudutab müügihinda (s.o. 3599 krooni), pidanud silmas hoopis tasutu tagastamise nõuet, kuid ka sellisel nõudel puuduks igasugune alus. Müügihinna tagastamine saab tulla kõne alla juhul, kui ostja on lepingust taganenud, kuid antud juhul ei ole kehtivalt seda tehtud. Kostja palub kohtult jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja seisukoht kostja vastusele Hageja ei ole nõus kostja vastusega. Hageja leiab, et tal on õigus esitada hagi, kuna ta ostis muusikakeskuse isiklikult. Seoses sellega, et 2001 aastal hageja J.D. oli töötu, tal ei olnud tal võimalust võtta muusikakeskust liisingule. Siis ta palus oma emal L. D.l sõlmida leping kodutehnika soetamiseks maksumusega 6598 krooni. Leping vormistati perioodiga 24 kuud, intressimääraga 22 % aastas, kuumaksega 342.29 krooni. Leping on lõpetatud. Hageja tütar Rimma tahtis omandada muusikakeskuse sünnipäevaks, seoses sellega otsustas ta ise maksta muusikakeskuse eest. Võttes arvesse, et hageja on oma tütre R.P. ja oma ema L. D. seaduslik esindaja, on tal kõik õigused selleks, et esitada hagi kohtule. Asja lepingutingimustele mittevastavuse ja õiguskaitsevahendite osas jääb hageja oma seisukohtade juurde.

(10)

Tsiviilasi nr 2-04-198

Oma 13.11.2007.a. hagiavalduses hageja palus lõpetada leping. AS-i A. esindaja oma vastuses täiesti õigustatult märkis ära, et kehtiv õigus ei näe vastavat võimalust ette. Kuid hageja tahaks märkida, et antud juhul on tegemist tehnilise veaga ja tegelikkuses ta pidas silmas, et sooviks taganeda lepingust. Eeltoodu alusel hageja soovib muuta hagi eset ja teha selgeks nõuded A.A. vastu taganeda ostu-müügi lepingust A. AS-ga, välja mõista A. AS kostjalt varalise kahju summas 5182.56 krooni J.D. kasuks ning välja mõista A. AS-lt menetlus- ja kohtukulud. Kostja seisukoht seoses hageja esitatud seisukohaga Kostja on esitanud seisukoha, et hageja ei ole hagis esitatud asjaoludel õigustatud hagi esitama. Hageja selgitused ei lükka kostja arvates seda seisukoha ümber. Väide, et hageja oli ostjaks, ei ole tõendatud ühegi tõendiga ning üksnes hageja selgitused ei anna alust lugeda väidet tõendatuks. Hageja nimi ei ole kantud ühelegi müügilepingu sõlmimisega seotud dokumendile (arve, liisingleping). Kuna kõik hageja poolt esitatud nõuded on ostja nõuded müüja vastu, siis ei ole ta õigustatud selliseid nõudeid esitama, kuna ta ei olnud müügilepingus ostjaks. Hageja väide, et ta on oma ema (kes kostja hinnangul on ostjaks) ja tütre seaduslik esindaja ei tulene seadusest. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis antud väidet kinnitaks. Hageja ei ole ka oma täiendavates selgitustes esitanud ühtegi tõendit, millest tuleneks, et müüdud asi ei vasta lepingutingimustele, millele hageja hagis esitatud nõuetes tugineb. Kuna kostja on näidanud, et tõendist (AA Teeninduskeskuse 16.10.2003 kiri) tuleneb vastupidine, peaks hageja omakorda esitama tõendi, mis selle ümber lükkaks, kuid seda ei ole hageja teinud. Seega kostja leiab, et asjas olevate tõenditega ei ole tõendatud, et asi ei vasta lepingutingimustele. Asjaolu, et asja on korduvalt remonditud, võiks anda aluse lepingust taganemiseks VÕS § 223 lg 2, millele ei ole aga hageja tuginenud. Seega tuleb kohaldada VÕS § 223 lg 1 (asja parandamine ebaõnnestub), kuid selle normi kohaldamise eeldused ei ole antud juhul täidetud. Kui isegi tugineda VÕS § 223 lg-le 2, siis see norm oleks kohaldatav üksnes juhul, kui asi ei ole lepingutingimustele mittevastav, see tingimus ei ole aga antud juhul täidetud. Hageja täpsustus, et tema poolt on 13.11.2007 lepingust taganemise nõue, tekitab küsimuse sellest, kas vastav nõue on esitatud tähtaegselt. VÕS § 220 lg 1 kohaselt peab ostja teatama lepingutingimustele mittevastavusest kahe kuu jooksul teadasaamisest. Lepingust taganemise formaalseks eelduseks on taganemisavalduse esitamine mõistliku tähtaja jooksul. On küll võimalik, et lepingutingimustele mittevastavusest teatamine ja õiguskaitsevahendi kohaldamise taotlus esitatakse erinevates dokumentides, kuid viimase esitamisega ei saa ebamõistlikult viivitada, mida on aga antud juhult tehtud. Selline tegevus ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega ja saab olla käsitletav õiguse kuritarvitamisena. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused Viru Maakohus tegi 05. juunil 2008.a määruse, millega määras menetleda tsiviilvaidlus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 403 lg 1 alusel kirjalikus menetluses. Kohus, tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

(10)

Tsiviilasi nr 2-04-198 Hageja palub hagiavalduses, et kostja kompenseerikas talle muusikakeskuse ostmiseks kulunud raha, palub ostu-müügilepingu lõpetada soovides lepingust taganeda ja välja mõista kostjalt hageja kasuks varaline kahju 5 182.56 krooni. Kohus tuvastas, et 27.11.2001.a. osteti kostjale kuuluvast kauplusest muusikakeskus Kenwood RXD355E. Hagile lisatud arve-saatlehelt nr A-01111084 nähtub, et muusikakeskuse on A. AS-lt ostnud L. D.. Samuti on AS Hansapank kinnitanud L. D.le adresseeritud kirjas, et AS Hansa Liisingu Eesti ja L. D. vahel on sõlmitud tarbijafaktooring leping, millisest lepingust tulenevad graafikujärgsed maksed on laekunud AS Hansa Liising Eesti arveldusarvele ja leping on lõpetatud. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕS RakS) § 2 järgi asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Muusikakeskuse ostmise ajal kehtinud tsiviilkoodeks (TsK) § 242 lg 1 sätestab, et ostu-müügi lepingu järgi kohustub müüja vara üle andma ostja omandusse, ostja aga kohustub vara vastu võtma ja maksma selle eest kindlaksmääratud rahasumma. Kohus tuvastas, et muusikakeskuse ostumüügileping on sõlmitud L. D. ja A.A. vahel. Hageja ei ole esitanud tõendeid, et tema oleks muusikakeskuse ostumüügilepingus ostjaks. Hageja nimi ei ole kantud ühelegi müügilepingu sõlmimisega seotud dokumendile – arve-saatelehele I kd t.l. 8 vastavalt on muusikakeskuse ostjaks arve saaja L. D., makseid muusikakeskuse eest on makstud R. P. pangakontolt II kd t.l. 6-13 järgi ja liisingleping on sõlmitud L. D. ja AS Hansa Liising Eesti vahel I kd t.l. 12 järgi. Kuna kõik hageja poolt esitatud nõuded on ostja nõuded müüja vastu, siis kohus leiab, et hageja õigusi ei saa olla rikutud muusikakeskusest tuleneva ostu-müügilepinguga, kuna ta ei olnud muusikakeskuse ostumüügilepingus ostjaks. Hageja väide, et ta on oma ema ja tütre seaduslik esindaja ei tulene seadusest. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis antud väidet kinnitaks. Kohtule 07. augustil 2008.a. hageja poolt esitatud R. T. sünnitunnistusest nähtub, et R. T. on sündinud 21. septembril 1983.a., seega hagiavalduse esitamise momendil 01.03.2004.a. oli hageja tütar Rimma täisealine ja hagejal ei ole seadusest tulenevat õigust esindada oma täisealiseks saanud last. Kohtule esitatud hagiavaldustest toodud asjaoludest ei nähtu, et hageja oleks soovinud esindada kolmandate isikute õigusi. TsK § 250 lg 1 alusel müüdud asja kvaliteet peab vastama lepingu tingimustele. TsK § 251 lg 1 kohaselt on ostjal, kellele on müüdud mittenõuetekohase kvaliteediga asi, kui selle puudused ei olnud müüja poolt tingimuseks seatud, õigus omal valikul nõuda 1) kas lepinguga liigitunnustega piiritletud asja ümbervahetamist vastava kvaliteediga asja astu; 2) või ostuhinna vastavat alandamist; 3) või asja puuduste tasuta kõrvaldamist müüja poolt või ostjale kulutuste hüvitamist nende parandamiseks; 4) või lepingu lõpetamist koos kahjude hüvitamisega ostjale. TsK § 252 lg 1 alusel kui müüdud asja puudusi ei olnud enne asja üleandmist ostjale müüja poolt tingimuseks seatud, on ostjal õigus esitada müüjatel pretensioon nende puuduste osas viivitamatult pärast nende avastamist, kuid mitte hiljem kui kuue kuu jooksul, arvates asja üleandmise päevast. TsK § 253 lg 1 kohaselt juhtudel, kui jaekaubandusorganisatsioonide kaudu müüdavate asjade suhtes on kehtestatud garantiitähtajad, arvutatakse need tähtajad jaemüügi päevast. Ostja võib garantiitähtaja vältel esitada müüjale pretensiooni müüdud asja normaalset kasutamist takistavate puuduste üle. TsK § 253 lg 2 kohaselt on müüja kohustatud kas tagama asja puuduste tasuta kõrvaldamist või asja ümber vahetama nõuetekohase kvaliteediga asja vastu või selle tagasi võtma, ostjale asja eest makstud summa

(10)

Tsiviilasi nr 2-04-198 tagastamisega, kui ta ei tõenda, et puudused tekkisid ostja poolt asja kasutamise või asja hoidmise eeskirjade rikkumise tõttu. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 218 lg 2 järgi vastutab tarbijalemüügi puhul müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis ilmneb kahe aasta jooksul asja üleandmisest ostjale. VÕS RakS § 7 kohaselt enne 1. juulit 2002 tehtud tehingu saab pärast 1. juulit 2002 tühistada või lepingu ühepoolselt lõpetada üksnes kehtivates seadustes sätestatud korras. Tühistamise ja lõpetamise aluste suhtes kohaldatakse tehingu tegemise ajal kehtinud seadust. Seega peab kohus kohus tuvastama pooltevahelise ostu-müügi tehingu ajal kehtinud seaduse tsiviilkoodeksis sätestatud aluste olemasolu lepingu lõpetamiseks. Hagiavalduse esitamise ajal kehtinud VÕS RakS § 9 lg 1 järgi tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 142 lg 1 kohaselt õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuste täitmisest. TsK § 252 lg 1 alusel võis hageja esitada müüja vastu nõude asja lepingutingmustele mittevastavuse eest hiljemalt 6 kuu jooksul alates asja üleandmisest s.o. alates 27.11.2001.a. Seega hageja nõue muusikakeskuse lepingutingimustele mittevastavusele tuginedes lõppes hiljemalt 27.05.2002.a. ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse jõustumisega 01. juulist 2002.a. oli ostjal möödunud tähtaeg nõude esitamiseks asja lepingutingimustele mittevastavuse tõttu. Kohus leiab, et hageja nõue kostja vastu tuginedes asja lepingutingimustle mittevastavusele on aegunud ja tuleb jätta rahuldamata. TsK § 253 lg 1 alusel võis ostja esitada müüja vastu nõude garantiitähtaja vältel. Garantiitähtaeg oli poolte vahel ostu-müügilepingu sõlmimisel 27.11.2001.a. kokku lepitud ostu-müügikuupäevast 1 aasta. Vaidlust ei ole, et muusikakeskuse garantiid pikendati vastavalt poolte kokkuleppele kuni 15.12.2002, 19.01.2003, 28.02.2003, 01.06.2003 ja 15.08.2003.a. Kuna garantiid on korduvalt pikendatud, siis garantii andmisega on tegemist kestvuslepinguga, millega müüja on pikendanud tähtaega ostja õigusele esitada müüjale pretensioone müüdud asja puuduste suhtes. VÕS RakS § 12 lg 1 kohaselt enne 1. juulit 2002 sõlmitud kestvuslepingutele kohaldatakse 1. juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut ja lg 2 järgi paragrahvi lõikes 1 sätestatu ei välista ega piira lepingupoolte õigusi ja kohustusi, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002. Kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002, kohaldatakse senikehtinud seadust. VÕS § 230 lg 1 järgi müügigarantiiks on müüja, varasema müüja või tootja (müügigarantii andja) lubadus müüdud asi garantiis ettenähtud tingimustel tasuta või tasu eest välja vahetada, parandada või tagada muul viisil asja vastavus garantiis ettenähtud tingimustele, millega antakse ostjale seaduses sätestaatud soodsam seisund. VÕS § 230 lg 2 kohaselt algab garantiitähtaeg asja ostjale üleandmisest , kui lepingus või garantiikirjas ei ole ette nähtud garantiitähtaja hilisemat algust. Kuna kohus tuvastas, et viimane päev garantiist tulenevate nõuete esitamiseks oli 15.08.2003.a. Hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid, et ta oleks müüja vastu nõude lepingu lõpetamiseks esitanud enne

(10)

Tsiviilasi nr 2-04-198 15.08.2003.a., mida kostja ei oleks rahuldanud. Vaidlust ei ole, et kuni 15.08.2003.a. on müüja täitnud garantiitähtaja jooksul ostja s.o. hageja pretensioonid. VÕS § 155 lg 4 p 2 kohaselt lõpeb garantii andja garantiist tulenev kohustus, kui möödub garantii tähtaeg, milleks garantii on välja antud. Kuna hagi on kohtusse esitatud 27.02.2004.a. s.o. peale garantiitähtaega, siis on põhjendatud kostja taotlus kohaldada hagi suhtes aegumist ja jätta hageja nõue kui garantiitähtaja jooksul asja puudusest tulenev nõue rahuldamata. Hageja taotleb, et kostja kompenseeriks talle muusikakeskuse ostmiseks kulunud raha ja järelmaksuga ostmisel tasutud intressid. Hageja on viinud muusikakeskuse tagasi kauplusesse ja soovib ostumüügilepingust taganeda. VÕS § 217 lg 1 alusel peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele. VÕS § 217 lg 2 p 1 kohaselt asi ei vasta muu hulgas lepingutingimustele, kui asjal ei ole kokkulepitud omadusi. Sama paragrahvi lõike 2 p 6 kohaselt asi ei vasta lepingutingimustele, kui tarbijalemüügi puhul ei ole asi seda liiki asjadele tavaliselt omase kvaliteediga, mida ostja võis mõistlikult eeldada, lähtudes asja olemusest ja arvestades asja müüja, tootja, varasema müüja või muu vahendaja poolt asja teatud omaduste suhtes avalikult tehtud avaldusi, eelkõige reklaamimisel või etikettidel. VÕS § 218 lg 2 järgi vastutab müüja tarbijale müügi puhul asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis ilmneb kahe aasta jooksul asja üleandmisest ostjale. Tarbijale müügi puhul eeldatakse, et kuue kuu jooksul asja ostjale üleandmise päevast ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas asja üleandmise ajal, kui selline eeldus ei ole vastuolus asja või puuduse olemusega. VÕS § 220 lg 1 kohaselt peab ostja teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Tarbijalemüügi puhul peab tarbija teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale kahe kuu jooksul pärast seda, kui ta sai mittevastavusest teada. VÕS § 222 lg 1 järgi, kui asi ei vasta lepingutingimustele, võib ostja nõuda müüjalt asja parandamist või asendamist, kui see on võimalik ja sellega ei põhjustata müüjale ebamõistlikke kulusid või põhjendamatuid ebamugavusi, arvestades muu hulgas asja väärtust, lepingutingimustele mittevastavuse olulisust ning ostja võimalust saada lepingutingimustele vastav asi oluliste ebamugavusteta mujalt. Müüja võib parandamise asemel asendada asja lepingutingimustele vastava asjaga. VÕS § 222 lg 4 kohaselt kannab müüja asja parandamisega või asja asendamisega seotud kulud, eelkõige veo-, posti-, töö-, reisi ja materjalikulud. VÕS § 223 lg 1 sätestab, et müüjat loetakse müügilepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas ka siis, kui asja parandamine või asendamine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui müüja keeldub õigustamatult asja parandamast või asendamast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. VÕS § 223 lg 2 kohaselt loetakse tarbijalemüügi puhul oluliseks lepingurikkumiseks ka asja parandamise või asendamisega ostjale põhjendamatute ebamugavuste tekitamist. VÕS § 223 lg 3 järgi sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud juhul ei pea ostja määrama müüjale tema kohustuse täitmiseks võlaõigusseaduse §-s 114 nimetatud täiendavat tähtaega ning võib muu hulgas lepingust taganeda. TsK §-de 251 ja 253 alusel oli ostja nõude aluseks müüdud asja puudus. Mõlemas paragrahvis on sätestatud ostja nõuded alternatiivsetena. Riigikohus 20. jaanuari 2003.a. otsuses nr 3-2-1-2-03 järeldab, et kui ostja nõudel olid asja puudused tasuta kõrvaldatud, siis ei saanud ostja hiljem esitada lepingu lõpetamise nõuet samade puuduste tõttu. Kumbki osutatud paragrahvidest ei näinud lepingu lõpetamise alusena ette seda, et puuduste kõrvaldamisega tekitati ostjale põhjendamatuid ebamugavusi seoses asja

(10)

Tsiviilasi nr 2-04-198 korduvalt garantiiremondis viibimisega. Hageja ei ole kohtule selgelt väljendanud oma lepingu lõpetamise nõuet, mille kohaselt saaks otsustada kas hageja nõue lepingu lõpetamiseks võiks tuleneda samast puudusest, mis kostja poolt on kõrvaldatud garantiiremondi käigus. Hageja on kohtule esitanud vastukäivaid tõendeid asja lepingutingimustele mittevastavuse kohta. Hageja esitatud AA teenindusbürookirjast 16.10.2003.a. on näha, et muusikakeskuse remondis viibimise ajal pole ilmnenud viga, et CD ei mängi, seade on puhastatud tolmust ja üksnes profülaktikaks detsembris 2002 vahetatud ka laser. Tõendi kohaselt võib olla vea põhjuseks hoopis ebakvaliteetsete CD-plaatide kasutamine. Kohus leiab, et nimetatud tõendi kohaselt vastab muusikakeskus lepingutingimustele ja ei tõenda selle väidetavat lepingutingimustele mittevastamist. Samas on hageja esitanud ka OÜ Sipelgas Maurinte töökorralduse teostattud remondi kohta muusikakeskusele ja Sandmani Grupi AS remondi-saatelehe vea kirjelduse kohta. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et muusikakeskusel oli disk vahetatud, sest muusikakeskus oli defektiga. Kohtus ei leidnud tõendamist, et muusikakeskus ei vastanud lepingutingimustele, mis oleks olnud põhjuseks, et muusikakeskus ei töötanud. Kuna kohtus ei ole leidnud tuvastamist, et müüja oleks oma kohustusi rikkunud, siis pole ostjal õigust lepingust taganeda ja hageja kui väidetava ostja nõue muusikakeskuse hinna eest tasutud 3 599 krooni nõudes tuleb jätta rahuldamata. Samuti ei ole hagejal õigust ostu-müügilepingust taganeda, kuna tema ei ole ostu-müügilepingu pooleks. Kohus nõustub kostjaga selles, et kahjuks ei saa lugeda tasutud intresse, kuna müüja ei saa vastutada hageja poolt valitud tehingu finantseerimisvormi eest ning võtta enda kanda sellega seotud kulusid. Seega ei ole tõendatud ostja intresside 1 583.59 krooni nõue. Kohtus ei ole leidnud tõendamist asjaolu, et muusikakeskuse oleks ostnud hageja. Samuti ei ole leidnud tõendamist asjaolu, et hageja oleks tasunud muusikakeskuse ostmisega seotud intressid, seega ei ole kohtus leidnud tõendamist hageja tekkinud väidetav kahju. VÕS § 1043 alusel teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Kuna hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid, milles seisneb hagejal väidetav kahju, mis on väidetavalt tekitatud kostja poolt, põhjuslik seos kostjaga ja kosja tegevuse õigusvastasus, siis leiab kohus, et hageja nõue kahju 5 182.56 krooni hüvitamiseks on tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Kuni 01.01.2006.a. kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 91 kohaselt ja ka alates 01.01.2006.a. kehtima hakanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 230 lg1 sätestab, et peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg 1, asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. /---/. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaldatakse enne 01. jaanuari 2006 alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Hagi on esitatud kohtule 01. märtsil 2004 ning seega kuulub menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas kohaldamisele enne 01. jaanuari 2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustik. Vastavalt enne 01. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1, kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks

(10)

Tsiviilasi nr 2-04-198 on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. /---/. Kohus jättis hagi täies ulatuses rahuldamata ning seega tuleb kõik menetluskulud jätta hageja kanda.

Kohtunik

Iris Kangur-Gontšarov

(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.