Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-129-02 Otsuse kuupäev Tartu, 27. november 2002. a Kohtukoosseis Eesistuja H. Jõks, liikmed V. Kõve ja J. Luik Kohtuasi Anne-Margret Jacobseni hagi Margit Metsa vastu notari ametitegevusega tekitatud kahju 1 000 000 krooni hüvitamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 19. juuni 2002. a otsus tsiviilasjas nr 2-2-212/2002 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Anne-Margret Jacobseni kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 28. oktoober 2002. a Istungil osalenud isikud Hageja esindaja vandeadvokaat J. Tehver ja kostja esindaja vandeadvokaat A. Uritam Resolutsioon
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 19. juuni 2002. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada Advokaadibüroole Kaasik & Co A.-M. Jacobseni kassatsioonkaebuselt 19. juulil 2002. a tasutud kautsjon 10 000 (kümme tuhat) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Hagiavalduse kohaselt tõestas notar Margit Mets 1. augustil 1997. a ostu-müügilepingu, mille kohaselt Anne-Margret Jacobsen müüs Indrek Saarele Viljandis Oja tee 2 asuva elamumajandushoone. A.-M. Jacobseni esindas volikirja alusel I. Saar. 16. detsembril 1997. a sõlmitud asjaõiguslepingu alusel kanti I. Saar kinnistusraamatusse Oja tee 2 kinnistu (registriosa nr 4363) omanikuna. I. Saare ja tema ema Anne Saare vahel sõlmitud asjaõiguslepingu alusel kanti kinnistu omanikuna 16. juunil 1998. a kinnistusraamatusse A. Saar. 2. detsembril 1999. a kanti kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse A. Moks. Hageja väitel ei ole ta I. Saart volitanud müüma Oja tee 2 asuvat ehitist ega ole talle volikirja andnud. Tehingu tõestamisel jättis notar kontrollimata tehingupoole esindaja volitused, rikkudes sellega notariaadiseaduse ja notariaaltoimingute tegemise korra sätteid. Kostja õigusvastase tegevuse tõttu kaotas hageja omandi temale kuulunud ehitisele. Hageja palus kostjalt välja mõista kahju 1 000 000 krooni.
2.Valga Maakohtu 23. jaanuari 2002. a otsusega jäeti hagi rahuldamata ja hagejalt mõisteti kostja kasuks välja kohtukulud. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli notari käitumine õigusvastane. NotS § 55 kohaselt võtab notar teistes riikides välja antud dokumente vastu siis, kui need on Välisministeeriumi asutuste poolt legaliseeritud. 1. augusti 1997. a tehingu tõestamisel võttis kostja vastu legaliseerimata Hamburgi Ülemkohtu Hansa piirkonna notari M."E. Schlie-vom Ende 25. juulil 1997. a tõestatud volikirja. Notar ei kontrollinud nõuetekohaselt tehinguosalise esindaja volitusi. NotS § 20 lg 1 kohaselt saab notari personaalset täisvastutust kohaldada üksnes juhul, kui kahju on tekkinud notari poolt tahtlikult või raskest ettevaatamatusest tehtud ebaõigete tegude tagajärjel. Kostja käitumise puhul pole selliste süüvormide esinemine tuvastatud. Asjas on tõendatud, et hageja oli varem I. Saarele andnud laialdased volitused enda nimel vara omandamiseks, haldamiseks ja
kasutamiseks. Vaidlusaluse volikirja väidetav võltsitus ei oma asjas tähtsust. Kostja kinnitustel olid hageja ja I. Saar talle kui notarile tuntud isikud, mistõttu ta eeldas I. Saare õiguspärast käitumist ja vajalike volituste olemasolu. Hageja ja I. Saar olid 24. märtsist 1995. a kuni 5. juulini 2001. a abielus. Kostja käitumine võiks eelduslikult olla käsitletav ettevaatamatusena, kuid ettevaatamatuse korral näeb NotS § 20 lg 2 ette notari vastutuse üksnes ulatuses, mis jäi hüvitamata kahju tekitanud isikute poolt. I. Saare kui eelduslikult kahju tekitanud isiku vastu ei ole hageja nõuet esitanud. Kostja vastutuse kohaldamiseks puudub ka kahju ning põhjuslik seos kostja õigusvastase teo ja hageja kahju vahel. Hageja on kahjuna määratlenud tehinguga väidetavalt tema valdusest välja läinud vara väärtuse. Sellise kahju olemasolu on tuvastatav üksnes tehingu õiguspärasust puudutava vaidluse lahendamisel. Iseenesest ei loo legaliseerimata volikirja vastuvõtmine kui notariaaltoiming õiguslikke tagajärgi ega anna alust väita, et see toiming põhjustas hagejale kahju. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3.Tartu Ringkonnakohtu 19. juuni 2002. a otsusega tühistati maakohtu otsus õigusabikulu väljamõistmise osas ja loeti maakohtu otsuse järgi hagejalt kostja kasuks välja mõistetuks 20 000 krooni. Muus osas jäi maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on maakohtu otsus sisu osas seaduslik ja põhjendatud ning ta ei pidanud vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi. Esimese astme kohus tuvastas notari ametikohustuste rikkumise, kuid leidis õigesti, et notari süü ei ole tõendatud. Asjaolu, et notar võttis vastu legaliseerimata volikirja, ei tähenda iseenesest, et ta tegi seda tahtlikult kahju tekitamise eesmärgil. Notari seletuse kohaselt usaldas ta I. Saart, kes oli ka varem tema juures koos hagejaga käinud. I. Saar lubas legaliseerimistõendi hiljem järele tuua ja esitaski selle 1997. a novembris. Formaalselt võiks legaliseerimata volikirja alusel tehingu tõestamist hinnata selle tegemise momendil raske ettevaatamatusena, kuid notari vastu esitatud kahjunõude hindamisel tuleb arvestada ka pärast 1. augusti 1997. a tehingu tõestamist tekkinud asjaolusid, sh legaliseerimistõendi esitamist. Legaliseerimistõendi esitamine tõendab, et notar nõudis I. Saarelt selle esitamist, mis sisuliselt välistab notari tahtluse võtta vastu legaliseerimata volikirja. Legaliseerimistõendi võltsitus ei oma asjas tähtsust. Legaliseerimistõendi hilisema esitamisega kõrvaldati tagantjärele tehingu tõestamist seaduse järgi takistav asjaolu. Seetõttu ei saa notari toimingut kahju tekkimise põhjusena hinnata raskeks ettevaatamatuseks ning NotS § 20 lg 1 kohaldamiseks puudub alus.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
4.Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, samuti mõista kostjalt välja hageja kohtukulud. Kohtud on teinud ebaõige järelduse, et legaliseerimata volikirja alusel tehingu tõestamist ei saa lugeda notari raskeks ettevaatamatuseks. NotS § 20 lg 1 kohaldamiseks ei ole tingimata vajalik, et notar käituks tahtlikult seadusevastaselt kahju tekitamise eesmärgil. Notar rikkus tehingu tegemise ajal kehtinud notariaadiseaduses selgelt väljendatud keeldu tõestada tehingut välismaal välja antud legaliseerimata volikirja alusel. Asjaolu, et notar nõudis legaliseerimistõendi esitamist, kuid tõestas tehingu siiski
ilma tõendita, kinnitab, et notar oli teadlik NotS §-s 55 ja notariaaltoimingute tegemise korra p-s 25 sätestatud nõudest, aga eiras seda teadlikult. Väär on ringkonnakohtu järeldus, et legaliseerimisdokumendi nõudmine välistab notari tahtluse võtta vastu legaliseerimata volikiri.
1.augusti 1997. a tehingu tõestamisel rikkus notar NotS §-de 44, 45; 47 lg 3; 52 lg 1 p 2 ja § 55 sätteid ning tegemist oli notari raske ettevaatamatusega NotS § 20 lg 1 tähenduses. Ringkonnakohus on möönnud, et notari tegevust võib tehingu tõestamise momendil hinnata raske ettevaatamatusena, kuid järeldanud ekslikult, et legaliseerimistõendi esitamine kolm kuud hiljem, välistab notari vastutuse NotS § 20 lg 1 alusel.
5.Vastuses kassatsioonkaebusele pidas kostja kaebust põhjendamatuks ja vaidles sellele vastu.
6.Kolleegiumi istungil jäid hageja ja kostja kassatsioonkaebuses ja vastuses esitatud seisukohtade juurde.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7.Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tühistada.
8.1. veebruarini 2002. a kehtinud notariaadiseaduse (NotS) § 20 lg 1 kohaselt vastutas notar otsese varalise kahju eest, mis oli tekkinud tema tahtlike või raskest ettevaatamatusest tehtud ebaõigete tegude tagajärjel. Notari kahju hüvitamise kohustuse tekkimiseks pidi kannatanul olema tekkinud otsene varaline kahju, notari ebaõigete tegude tegemises pidi esinema süü tahtluse või raske ettevaatamatusena ning pidi olema põhjuslik seos notari õigusvastase teo ja kahju vahel. Õigusvastaseks teoks oli seaduses sätestatud kohustuse täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine.
9.NotS § 47 lg 3 sätestas, et kui tehing tehakse esindaja kaudu, kontrollib notar tehingu tõestamisel esindaja volitusi. Teistes riikides väljaantud dokumente võttis notar NotS § 55 kohaselt vastu siis, kui need olid välisministeeriumi asutuste poolt legaliseeritud. Justiitsministri 3. novembri 1993. a määrusega nr 6 kinnitatud notariaaltoimingute tegemise korra punktiga 25 oli kehtestatud, et välismaal koostatud ja väljaantud dokumente võtab notar notariaaltoimingu tegemiseks vastu ainult siis, kui need on legaliseerinud Eesti Vabariigi Välisministeerium või konsulaarasutused. Kohtud on tuvastanud, et 1. augusti 1997. a tehingu tõestamisel võttis notar vastu Saksamaal välja antud volikirja, mida ei olnud välisministeeriumi asutuses legaliseeritud. NotS § 44 lg 1 sätestas, et notariaaltoiming tehakse pärast seda, kui on esitatud kõik vajalikud dokumendid ja tehtud ettenähtud maksed. Vajalike dokumentide puudumisel võis notar notariaaltoimingu tegemise edasi lükata (NotS § 45 lg 1 p 1) või notariaaltoimingu tegemisest keelduda (NotS § 52 lg 1 p 2). Võttes vastu välismaal väljaantud legaliseerimata volikirja, jättis notar kontrollimata hageja esindaja volitused. Kohtud on õigesti tuvastanud notari tegevuse õigusvastasuse.
10.Asjasse ei puutu see, millised olid notari isiklikud suhted tehingupooltega. Notar pidi notariaaltoimingute tegemisel järgima seadust. Notariaadiseadus ei näinud ette erinevaid reegleid teatud isikute osalemisel tehtud notariaaltoimingute suhtes, v.a isikusamasuse tuvastamise osas (NotS § 47 lg 1). Sellise volikirja alusel tehingu tõestamist tuleb käsitleda vähemalt raske
ettevaatamatusena, kuna nõudeid vastava notariaaltoimingu tegemiseks eirati olulisel määral ja notar sai sellest aru.
11.Ringkonnakohus on otsuses leidnud, et notari toimingut - legaliseerimata volikirja alusel tehingu tõestamine - võiks formaalselt hinnata selle tegemise momendil raskelt ettevaatamatuks, kuid arvestada tuleb ka pärast 1. augusti 1997. a tehingu tõestamist tekkinud asjaolusid, sh eriti seda, et legaliseerimistõend siiski esitati. Selle seisukohaga ei saa nõustuda. Asjaolu, et I. Saar tõi hiljem tehingu tõestamise ajal puudunud legaliseerimistõendi, ei välista notari süüd tehingu tõestamisel ega vabasta teda vastutusest. Seadus ei näinud ette, et notar võiks tehingu tõestada ilma ettenähtud dokumentideta või tingimusel, et need esitatakse hiljem. NotS § 44 lg 1 sätestas selgelt, et notariaaltoiming tehakse pärast seda, kui on esitatud kõik vajalikud dokumendid ja tehtud ettenähtud maksed. Legaliseerimistõendi nõudmine kinnitab seda, et notar oli teadlik tõendi vajalikkusest ja tõestas teadlikult tehingu selle puudumisest hoolimata.
12.Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et legaliseerimata volikirja vastuvõtmine ei tähenda iseenesest, et notar seda tahtlikult kahju tekitamise eesmärgil tegi. Kuid ringkonnakohus on ekslikult lähtunud süüst tagajärje - kahju, mitte aga süüst teo - ametikohustuste rikkumine, suhtes. Notari vastutus NotS § 20 lg 1 alusel ei sõltunud mitte sellest, kas notar soovis oma teoga kahju tekitada, vaid sellest, kas ta rikkus seadust tahtlikult või raskest ettevaatamatusest ja kas selle tagajärjel tekkis kannatanul otsene varaline kahju. Kohus peab seega tuvastama notari süü vormi ametialaste kohustuste rikkumise suhtes ning põhjusliku seose või selle puudumise kahju ja süülise õigusvastase teo vahel. H. Jõks, V. Kõve, J. Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.