Kohtulahend

pantimisel iseenda ning AS-i D, mitte aga AS-i U (pankrotis) huvidest. Kostjad olid AS-i D aktsionärid ja V. B ka juhatuse liige. Lisaks otsustati AS-i U (pankrotis) aktsionäride 10. oktoobri 1997. a üldkoosolekul võtta aktsionäriks ka AS D ning suurendada aktsiakapitali 272 000 kroonini, lastes välja 172 nimelist aktsiat. Samuti otsustati, et aktsiate märkimise eesõigus on AS-il D, kes tasub nende eest mitterahalise sissemaksega. Pandilepingu sõlmimise ajaks oli hageja teinud kõik endast oleneva, et viia lõpuni aktsiakapitali suurendamine ja vormistada AS D oma aktsionäriks. Pandilepingu muutmise kokkuleppe sõlmimisel oli AS D juba AS-i U (pankrotis) aktsionär. Seega võttis hageja endale kohustuse tagada oma aktsionäri laenu. Kostjate tegutsemine isiklikes huvides väljendub ka selles, et nad mõlemad käendasid isiklikult AS-i D kohustuste täitmist AS-i E ees. Võimaldades täiendavat tagatist hageja hoonete näol, lootsid kostjad vabaneda isiklikust vastutusest AS-i E ees juhul, kui AS D oma kohustusi täita ei suuda. Tagades AS-i D kohustusi hagejale kuulunud varaga, rikkusid kostjad ÄS §-st 281 tulenevat keeldu ja lõid võimaluse hagejale kahju tekkimiseks. See võimalus realiseerus juunis 2000. a, kui AS D ei suutnud oma kohustusi panga ees täita ja pandiesemed täitemenetluse käigus võõrandati. Sellega kaotas hageja omandiõiguse nimetatud hoonetele. Tulenevalt hoonete müügihinnast tekitasid kostjad hagejale kahju 305 000 krooni. ÄS § 289 lg 1 kohaselt vastutab aktsionär aktsiaseltsile tahtlikult tekitatud kahju eest. Puudub alus kahelda, et otsused hageja vara pantimise kohta vastasid kostjate tahtele. Arvestades AS-i U (pankrotis) ja AS-i D seotust ning nende aktsionäride ringi kattuvust, pidid kostjad pandilepingu ja selle muutmise kokkuleppe sõlmimisel olema teadlikud AS-i D majanduslikust olukorrast ja perspektiividest. Allkirjastades vaadeldava pandilepingu ja selle muutmise kokkuleppe, millise sõlmimist seadus keelas, ei käitunud V.B AS-i U huvides vajaliku hoolsusega, millega rikkus seadust ja juhatuse liikmele põhikirjaga esitatavaid nõudeid. Kuna kahju tekkimine sai võimalikuks kostjate ühise tegevuse tulemusena, tuleb kostjatel tulenevalt ÄS §-st 315 ja tsiviilkoodeksi (TsK) §-st 459 kahju solidaarselt hüvitada.

pandilepingu sõlmimisel ei olnud AS D hageja aktsionär ega emaettevõte ning sellel ajal ei olnud võimalik hagejat ja AS-i D lugeda kontserniks ÄS § 6 mõttes. Kohus viitas ÄS § 281 alates 9. jaanuarist 1998. a kehtinud redaktsioonile ning ei nõustunud kostjate seisukohaga, et AÕS § 278 kohaselt puudus vara pantimise keeld. Aktsionäride üldkoosoleku toimumise ajal, 18. mail 1998. a oli AS D juba hageja aktsionär ning vastavalt ÄS §-le 281 ei olnud kostjatel õigust otsustada varade pantimist. Kuigi V.B oli ka AS-i D seaduslik esindaja, esines ta otsuse vastuvõtmisel hageja aktsionärina. Seega AS-i D esindaja üldkoosolekust osa ei võtnud. Sellega ei lähtutud otsuse vastuvõtmisel põhikirja punktist 6.6 ja ÄS § 297 lg-st 1, mille alusel võib üldkoosolek vastu võtta otsuseid, kui kohal on vähemalt pool aktsiatega esindatud häältest. AS-ile D kuulus 172 aktsiat nimiväärtusega 172 000 krooni, kostjale aga kokku 100 aktsiat nimiväärtusega 100 000 krooni. Otsuse vastuvõtmisel ületasid kostjad ÄS § 298 lg-s 1 kehtestatud üldkoosoleku pädevuse. Viitega ÄS § 289 lg-le 1 märkis kohus, et kostjad tagasid seadusvastaselt kolmanda isiku, hiljem aktsionäri, kohustuse täitmist kokku 1 700 000 krooni ulatuses. Kui poleks antud luba vara pantimiseks, ei oleks kahju tekkimine võimalik olnud. Otsuse kohaselt tagasid kostjad ilma juhatuse ja nõukogu loata teise isiku kohustuste täitmist ulatuses, mis ületas mitmekordselt äriühingu aktsiakapitali. Kostjad pidid ette nägema, et kui võlgnik jätab laenukohustuse täitmata, realiseeritakse panditud vara. Praegusel juhul vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Äriseadustik ei sätesta aegumist aktsionäride vastutuse osas. Tehingu tegemise ajal ei näinud äriseadustik ette aktsionäride solidaarset vastutust. Kuna otsuse vastuvõtmisel olid kostjate hääled võrdsed, peavad nad hageja ees võrdselt vastutama. Põhjendamatud on hageja nõuded kostjate vastutusele võtmiseks ÄS § 315 alusel. A.N ei olnud hageja juhatuse liige ning tema suhtes ei saa kohaldada juhatuse liikme vastutust reguleerivaid sätteid ega solidaarset vastutust. Otsuse kohaselt ei loo asjaolu, et panditud vara realiseeriti hinnaga 305 000 krooni, hagejale õigust kahju hüvitamisele summas 305 000 krooni. Kostjatelt on õigus nõuda vaid seda osa realiseeritud vara maksumusest, mis läks tagatud kohustuse täitmiseks. Hageja ei ole tõendanud, et ülejäänud osa ei ole talle tagastatud. Seetõttu leidis kohus, et hagi tuleb rahuldada summas 300 000 krooni, kummaltki kostjalt tuleb välja mõista 150 000 krooni.

solidaarselt väljamõistmata jätmise osas, samuti juhatuse liikme vastutuse kohaldamata jätmise osas. Seetõttu neid küsimusi otsuses ei puudutatud. AS-i D esindaja osalemise kohta üldkoosolekul märkis ringkonnakohus, et 18. mai 1998. a aktsionäride koosoleku protokollist (maakohtu tl 32) nähtub, et koosolekust võtsid osa A.N ja V.B, kummagi osalus 50%. Protokoll ei sisalda viidet selle kohta, et juriidilise isiku AS-i D esindaja osales koosolekul. Ka juhul kui AS-i U (pankrotis) aktsionäride üldkoosolekul oleks kolmanda aktsionäri AS-i D - esindajaks olnud isik, kes samaaegselt oli füüsilise isikuna AS-i U (pankrotis) aktsionär, pidanuks sellekohane informatsioon sisalduma ka sõnaselgelt protokollis. Asja materjalides ei ole ühtegi dokumenti, mida võiks hinnata juhatuse otsusena laenu tagamise kohta. Samas asus ringkonnakohus seisukohale, et ülalnimetatud küsimustes oma seisukohtade avaldamisega on maakohus rikkunud protsessiõiguse norme. TsMS § 229 lg 2 kohaselt ei või asjas, mis ei riiva avalikku huvi, kohus otsust rajada asjaolule, mida pool ise ei ole asja läbivaatamisel esitanud. Asjast ei nähtu, et keegi pooltest oleks toetunud oma väidetes või vastuväidetes 18. mai 1998. a aktsionäride üldkoosolekul otsuste tegemisega seotud protseduuri ja pädevuse küsimustele, osutades aktsiaseltsi põhikirjale ja ÄS §-des 317, 297, 298 sätestatule. Lähtudes eeltoodust tuleb maakohtu otsuse põhjendavast osast välja jätta põhjendused, mis puudutavad pädevust ja otsuse tegemise protseduurilisi küsimusi. Maakohus tuvastas, et 31. märtsil 1998. a ei olnud AS D hageja aktsionär. Vara pantimise otsuse tegemise ajal, 18. mail 1998. a oli AS D juba hageja aktsionäriks ja kehtis ÄS §-s 281 sätestatud keeld. Ringkonnakohtu istungil võtsid kõik protsessiosalised õigeks, et AS D oli alates 7. aprillist 1998. a AS-i U (pankrotis) aktsionär. Vaidluse lahendamisel on maakohus lähtunud ÄS § 281 õigest, tol momendil kehtinud redaktsioonist. Apellatsioonkaebuse viide sellele, et hilisem ÄS § 281 redaktsioon on oma formuleeringus erinev varasemast, on iseenesest õige, kuid see ei anna alust asuda seisukohale, et mais 1998 kehtinud ÄS § 281 lg 1 kohaselt oli aktsiaseltsi aktsionäri laenu tagamine lubatud. 1998. a mai seisuga ÄS § 281 lg 1 redaktsioonis sisalduv laenu andmise ja tagamise keeld oli absoluutne, erinevalt sama sätte hilisemast redaktsioonist, milles on regulatsioon piirangutega - näiteks seotuna aktsiakapitali suurusega. Ka ÄS § 281 lg 1 hilisemas redaktsioonis sisalduv keeld oleks välistanud AS-i D laenude tagamise, kuna AS-i D omandis oli rohkem kui 1% AS-i U (pankrotis) aktsiakapitalist. 1998. a mais kehtinud ÄS § 281 kohaselt ei võinud aktsiaselts anda ega tagada laenu aktsiaseltsi ega selle emaettevõtja osanikule, juhatuse ega nõukogu liikmele ega prokuristile, samuti nendega võrdset majanduslikku huvi omavatele isikutele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. ÄS § 289 lg 1 kohaselt vastutas aktsionär aktsiaseltsile tahtlikult tekitatud kahju eest. AS-i U (pankrotis) aktsionäri AS-i D kohustuste tagamise otsustamisega on aktsionärid/kostjad rikkunud ÄS §-s 281 sätestatud keeldu ja tekitanud äriühingule tahtlikult kahju. Tegemist ei ole äritegevuse raames hariliku äritehinguga, mille puhul on mõistlik eeldada teatud äririski olemasolu. Aktsionärid peavad oma otsustes lähtuma eelkõige äriühingu huvidest. Otsustades 18. mail 1998. a aktsionäride üldkoosolekul tagada teise aktsionäri -aktsiaseltsi, milles kostjad omasid samuti aktsiaid

(kumbki maakohtu otsuse kohaselt 35%), kohustusi, ei ole kostjad toiminud AS-i U (pankrotis) huvides. AS-i U (pankrotis) huvides olnuks eelkõige oma kohustuste tagamine võimalike võlausaldajate (sealhulgas AS-i D) ees. Kostjate väited seaduse mittetundmisest, AS-i D partnerlussuhetest ja pandilepingu teise poole töötaja arvamusest lepingu sõlmimise seaduslikkuse kohta ei anna alust vabastada neid vastutusest ÄS § 289 lg 1 järgi.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

ühtlasi seda, et kolmanda isiku jaoks ei ole see sõlmitud kasulikel tingimustel. Kuid ainuüksi sellega ei saaks kaasneda ÄS § 289 koosseisutunnuste ning aktsionäride vastutuse olemasolu tunnustamine kolmanda isiku kahjustamise tõttu. ÄS § 289 ei välista iseenesest ka aktsiaseltsi juhatuse või nõukogu liikme vastutust ÄS §-de 315 ja 327 kohaselt. Seega tuleb eeltoodud sätteid reeglina tõlgendada ja kohaldada koostoimes, lähtudes konkreetse asja tehioludest.

2004, 4, 44) on Riigikohus leidnud järgmist: "Kui kohtutäituri vahendusel sai AS E hageja vara arvel 720 000 krooni, ilma et tal oleks selle raha omandamiseks garantiilepingust tulenevat alust, siis tekkis hagejal TsK § 477 lg 1 kohaselt õigus nõuda AS-lt E selle summa tagastamist. Seega ei saa hageja varast AS-le E tasutud 720 000 krooni lugeda hageja kahjuks, sest juhul, kui AS-l E puudus selle summa saamiseks alus, omandas hageja sama summa suuruse tagasinõudeõiguse AS E vastu tsiviilkoodeksi vara alusetut omandamist reguleerivate sätete alusel. Kolleegium leiab, et hageja kahjuna oleks vaadeldav vaid see osa 720 000 kroonist, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on sellest summast väiksem. Kuna tekitatud kahju suuruse tõendamise koormis lasub kannatanul, siis pidi hageja esitama tõendid tagasinõudeõiguse väärtuse suuruse kohta." Põhimõtteliselt samale järeldusele on Riigikohus jõudnud ka eespool viidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-109-04. Selles lahendis leidis Riigikohus: "Raha omandamise aluseks selles asjas oli täitemenetluses toimunud enampakkumine. Kui enampakkumine kehtib, ei saa hageja nõuda enampakkumisel saadu väljaandmist. Tuginedes täitedokumendiks olnud käenduslepingu tühisusele ja selle tagajärjel täitemenetluse alusetule läbiviimisele, mis tõi kaasa käendaja omandiõiguse rikkumise, on hageja nõuet kostja vastu õige kvalifitseerida alusetust rikastumisest tuleneva nõudena Tsiviilkoodeksi järgi." Toetudes eeltoodule, leiab kolleegium, et kui käesolevas asjas on AS E saanud hageja arvel täitemenetluse tulemusel 300 000 krooni ilma õigusliku aluseta, s.t pandilepinguta, võib hagejal olla nimetatud summa ulatuses tekkinud alusetu rikastumise nõue AS-i E vastu. Seega ei pruugi hagejal ollagi kahju tekkinud. Kohtud ei ole ÄS § 281 rikkudes sõlmitud tehingu tühisusega arvestanud ega tuvastanud, kui palju täitemenetluse tulemusel saadud raha anti üle AS-ile E. Esitatud kahju hüvitamise nõude otsustamiseks tuleb lahendada küsimus, kas hagejal on tekkinud kahju ja kui on, siis millises suuruses. A. Kull, H. Jõks, V. Kõve

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.