2-11-28032/30 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

Hagi asjaolud ja menetluse käik 15.06.2011 esitas X X hagi Harju Maakohtusse OÜ AEROTEX vastu tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamiseks 25 025,39 eurot ja igakuise hüvitise 493,75 eurot alates 01.06.2011. Hageja palus kohustada kostjat üks kord aastas ümber arvestama hüvitise suuruse korrutamise teel Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelmise aasta tarbijahinnaindeksiga. Hageja remontis kostja töötajana 27.08.2008 Keila linnas Keskväljak 5 elumaja katust. Kokku oli vaja kinnitada katuseharjale üheksa kahe meetri pikkust harjaplekki. X X keeras harjapleki kinnituskruvid ühest otsast ja hageja teisest otsast sisse. Kruvi sisekeeramisel vajus see äkitselt viltu ja tekkinud vääratusest hakkas hageja 25-kraadise kaldega märjalt plekkkatuselt alla libisema. Hageja kukkus kümne meetri kõrguselt üle tellingute alla õhukese liivakorraga kaetud asfaldile. Toimunud õnnetusjuhtumist sai hageja rasked kehavigastused. Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniameti Tallinna büroo 29.03.2011 otsusega nr 727948 määrati hageja töövõime kaotuseks 80%. Poolte vahel oli sõlmitud tööleping. X X leidis, et tööandja on süüdi hageja tervisele tekitatud kahju tekitamises. Maja küljele ei ehitatud tellinguid kuni katuse räästani ega varustatud neid kaitsepiiretega. Katuseserval puudusid ohutuspiirded. Kostja oli küll ohutusvööd ehitusobjektile toonud, kuid ohutusköied katusel pidevaks liikumiseks olid liialt lühikesed ning kostja polnud määranud katusel nende kinnituse kohta. Kostja rikkus töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe korraga kehtestatud juhendamise ja väljaõppe registreerimise korda. Kostja ei fikseerinud praktilise väljaõppe kuupäeva ja kestust, struktuurioskust, ohutusjuhendite numbrit ja kinnitamise kuupäeva, juhendaja isikuandmeid ning töötaja iseseisvale tööle lubamise kuupäeva. Hageja tunnistas õnnetusjuhtumi saabumises end osaliselt vastutavaks, kuna ta oli teadlik märja plekkkatuse libedusest, kuid läks siiski sinna ilma isikukaitsevahenditeta. Arvestades süü segavormi, palus hageja mõista kostjalt välja pool hagejale tekitatud kahjusummast.

Hageja esitas arvestuse oma sissetulekute vähenemise ja vastava kahju suuruse arvutamise kohta. Töösuhete fakt on kinnitatud lisaks hageja poolt esitatud tõenditele ka kostja käitumisega. Tööõnnetuse saabumisel allkirjastas kostja tööõnnetusrapordi, milles ta on märgitud tööandjana. Maksu- ja Tolliameti tõendist nähtub, et kostja on maksnud hageja töötuskindlustuse maksu. Poolte vahel oli töösuhe. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja ei ole oma tõendamiskoormist täitnud. Hageja on oma töötasu suuruse kohta esitanud kohtule ebaõigeid ja eksitavaid andmeid. Seonduvalt väidetavalt saadud töötasuga OÜ-st Ehitus Talivain, leidis kostja, et summa tõestuseks esitatud pangakonto väljavõttelt nähtuvalt on hageja saanud tasu 2008.a. mai, juuni ja juuli eest. Puuduvad andmed varasemalt saadud töötasude eest. Kostjalt saadud tasu ei olnud töötasu, vaid ühekordselt töövõtulepingu alusel kokku lepitud tasu. Hageja ja kostja vahel puudus töölepinguline suhe. Pooled olid sõlminud ühekordse töövõtulepingu. Kahjunõude suuruse määratlemisel jättis hageja arvestamata, et kahju hüvitamise üldpõhimõtete kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvestada igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel. Pangakonto väljavõttest nähtuvalt on hagejale lisaks töövõimetushüvitisele ja sotsiaaltoetustele tasutud ka pensioni 3832 krooni kuus, mida hageja saab jätkuvalt igakuiselt. Kuna nimetatud töövõimetuspensioni saab hageja oma töövõimetuse tõttu, tuleks see nõutavast hüvitisest maha arvestada. Pooltevahelise töövõtulepingu kohaselt oli hageja töövõtjaks ning kostja tellijaks. Järelikult ei saa hageja kostja käitumise õigusvastasuse ja süü tõendamisel tugineda töötervishoiu ja tööohutuse seadusele (TTOS). Kuna määrus „Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ehituses“ on kehtestatud TTOS § 4 lg 5 alusel ja reguleerib samuti tööandja ja töötaja vahelisi suhteid, ei kohaldu nimetatud määrus pooltevahelisele suhtele. Hageja ei saa tugineda määrusele „Isikukaitsevahendite valimise ja kasutamise kord“, mille rikkumist hageja kostjale ette heidab, sest määrus on vastu võetud TTOS § 3 lg 5 alusel ning see ei kohaldu töövõtulepingule. Tööinspektsiooni materjalidest nähtuvalt on kostja seaduslik esindaja tööinspektsioonile kinnitanud, et töölistega oli allkirjastatud tööohutuse instruktsioon kõrgustes töötamiseks, samuti olid väljastatud ohutusvööd. Konkreetsel päeval eiras hageja kostja seadusliku esindaja otsest korraldust ja juhist mitte minna vihmase ilmaga märjale katusele. Kui hageja oleks kostja korraldusi järginud, ei oleks õnnetust suure tõenäosusega üldse aset leidnud. Seega puudub põhjuslik seos hagejale tekkinud kahju ja kostja väidetava rikkumise vahel. Kostja on järginud käibes vajalikku hoolt. Juhul, kui deliktilise vastutuse üldised eeldused on täidetud, leidis kostja, et esineb alus kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 139 lg 1 alusel. Hageja hinnangul on tema osa õnnetuse tekkimisel 50%. Kostja leidis, et ta on teinud endast kõik mõistlikult oleneva selleks, et vältida õnnetuse toimumist ja seeläbi hagejale kahju tekkimist. Kostja oli varustanud ehitusobjektil tööd tegevad isikud ankurdatud ohutusvöödega ja oli keelanud hagejal vihmaga katusele mineku. Samuti oli kostja varustanud hagejat eelmisel õhtul muude materjalidega ning hageja oleks vihma korral saanud tegeleda kas tuulekastide valmistamise või tellingute kõrgendamisega. Kuivõrd hageja asetas end teadlikult ohtu, eirates kostja keeldu ning tööohutuse nõudeid, vastutab hageja kahju tekkimise eest täies ulatuses.

Vaatamata hageja väidetele töövõimetuse kohta ning esitatud tõenditele, on kostjale teada, et hageja on pärast õnnetust teinud tööd edasi. Hageja ei ole puude tõttu saanud vähemtasustatavat tööd. Kostja andmetel töötab hageja edasi katuseid paigaldades. Niisiis ei ole hageja töövõime vähenenud selliselt, et ta ei saaks samaväärset tööd teha. Hageja keskmine sissetulek enne õnnetuse toimumist oli 4591 krooni (55 097 : 12 = 4591 krooni), aga mitte 22 000 krooni. Võib eeldada, et hageja teostas nö juhutöid erinevatele äriühingutele ning tema sissetulekud on olnud ebaregulaarsed. Samuti on hageja 2008.a saanud hüvitist Haigekassast 12 760 krooni, millelt on kinnipeetud tulumaks 2679 krooni, väljamakse seega 10 081 krooni. Kostja arvates ei ole Haigekassa makstav hüvitis käsitletav sissetulekuna, mille vähenemist on silmas peetud VÕS § 130 lg-s 1. Seega ei saa nimetatud summat kahju määratlemisel arvestada. Lisaks tuleb arvestada, et hageja leidis endal olevat juhtunus kaassüü vähemalt 50 % ulatuses. Kahju suuruse kontekstis tähendaks selline hageja kinnitus eeskätt seda, et ka nõutavat kahjuhüvitist tuleks vähemalt samas ulatuses vähendada. Seega alaneks hageja arvestuslik keskmine tasu 50 % võrra, s.o 2250 kroonile. Saadav riiklik töövõimetuspension ületab aga seda summat märkimisväärselt. Seega õiguslikus mõttes ei saaks hagejal üldse eksisteerida kahju, mida tuleks hüvitada VÕS § 130 lg 1 alusel. Täiendavalt tuleb arvestada sedagi, et hageja töövõime kaotuse protsent oli 80 %, mitte 100 %. Seega saaks nõutav kahjuhüvitist moodustada keskmisest sissetulekust 80 %, mistõttu tuleks hageja nõutavat kahjuhüvitis summaliselt veelgi vähendada. Kõigest eelnevast järeldub, et sõltumata hagi õiguslikust alusest, ei ole võimalik hagi nõutud summade ulatuses rahuldada. Kostja kasutas hagejat ühekordse tellimuse täitmisel ning maksis hagejale 2008.a kahel korral tasu 8000 krooni ja 15 000 krooni töövõtulepingu alusel. Hageja sai püsivat töötasu hoopis OÜ-st Ehitus Talivain. Mõistlikult võttes on ilmselge, et hageja ei saanud olla samaaegselt täistööajaga töösuhtes kahes äriühingus korraga. Kostja leidis, et kuivõrd lepingulise suhte rikkumisele hakkas hageja tuginema alles 12.09.2012 istungil ning 05.11.2012 menetlusdokumendis, võib nõue olla esitatud kohtule aegunult. Tööõnnetus leidis aset 27.08.2008. Kuigi kahjunõude sissenõutavuse ajahetk võib olla teoreetiliselt vaieldav, pidi hageja antud juhul võimalikust kahjust teada saama hiljemalt aprillis 2009.a, kui talle määrati riiklik töövõimetuspension. Esimese astme kohtu otsus 21.12.2012 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja ühekordse kahjuhüvitise 16 081,90 eurot ja igakuise hüvitise 444,86 eurot ja jättis menetluskuludest 64 % kostja kanda. Poolte vahel oli vaidlus selles, kas 10.07.2008 sõlmiti tööleping või töövõtuleping. Riigikohus on otsuses 3-2-1-41-11 märkinud, et töösuhte tuvastamisel tuleb teha kindlaks eelkõige see, kas töötaja on tööülesannete täitmisel tööandjaga alluvusvahekorras, s.t kas väidetaval tööandjal on õigus korraldada tööprotsessi, anda töötajale juhiseid ja kontrollida tööd ning töötaja on kohustatud alluma tööandja korraldustele, juhistele ja töökorrale. Kui lepinguga on töötajale võimaldatud teatav iseseisvus, nt töö tegemise viisi, aja ja koha valikul, on töösuhte kindlakstegemiseks mh oluline töötaja alluvuse määr ehk see, mil määral ta oli seotud kostja korraldustega töö tegemise viisi, aja ja koha kohta.

Tööandja kohustuseks on tõendada, et töötaja ja tööandja vahel on sõlmitud mingi muu leping kui tööleping. Kohus leidis, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud tööleping ja kostja ei ole vastupidist tõendanud. Kostja seaduslik esindaja Andrei Šolotjuk on tööinspektsiooni materjalidest nähtuvalt kinnitanud (tööõnnetuse raport), et hageja puhul on tegemist täistööajaga töötava töötajaga, kellega on sõlmitud tähtajaline tööleping, samuti oli tööandja andnud hagejale kui töötajale 27.08.2008 tööalaseid korraldusi. Kohus leidis, et TLS § 28 lg 2 p 6 kohaselt tööandja on kohustatud tagama töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele vastavad töötingimused; p 7 kohaselt tutvustama töötajale tema töölevõtmisel, samuti töötamise ajal tuleohutuse, tööohutuse ja töötervishoiu nõudeid ning tööandja kehtestatud töökorralduse reegleid. TTOS § 12 lg 1 esimese lause kohaselt tööandja tagab töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmise igas tööga seotud olukorras, § 3 lg 5 kohaselt, kui õnnetuse või haigestumise ohtu ei ole võimalik vältida või kui töökeskkonna ohuteguri parameetrit ei ole võimalik viia vastavusse kehtestatud piirnormiga tehnilisi ühiskaitsevahendeid või töökorralduslikke abinõusid kasutades, annab tööandja töötajale isikukaitsevahendid. Isikukaitsevahendite valiku ja kasutamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus. Vabariigi Valitsuse 11.01.2000 määrusega nr 12 kinnitatud isikukaitsevahendite valimise ja kasutamise korra (IVK) § 2 lg 6 p 5 kohaselt on tööandja kohustatud korraldama töötajale isikukaitsevahendi kasutamise väljaõppe, vajadusel näitliku kasutamise ning teavitama töötajat terviseriskist, mis kaasneb kaitsevahendi mittekasutamisega; § 4 lg 1-2 kohaselt tööandja peab tagama, et isikukaitsevahendit kasutataks valmistaja antud kasutusjuhendi kohaselt, alates ohtliku töö algusest kuni töö lõpetamiseni ning kontrollima selle kasutamist. Tööandja määrab isikukaitsevahendi kasutamise korra ja kestuse ohu suuruse, ohuga kokkupuute sageduse, töötamiskoha eripära ja isikukaitsevahendi omaduste põhjal. TTOS § 4 lg 5 kohaselt tegevusalade töötervishoiu ja tööohutuse nõuded kehtestab Vabariigi Valitsus. VV määrusega 08.12.1999 nr 377 kinnitatud Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ehituses § 7 lg 1 kohaselt ehitustöödel kasutatavate töövahendite, kraanade ja muude tõsteseadmete, tellingute, teisaldatavate raketiste, ajutiste tugede ning kaitsevahendite konstruktsioon ja seisukord peavad tagama tööde ohutuse; § 36 lg 5 kohaselt kui katuse kalle on 15o või suurem ning katuseräästas kõrgem kui 2,0 m, tuleb katuse serva paigaldada kaitsepiire või ohutusvõrk ning libeda katuse korral katta tööpiirkond 30 cm vahega paigaldatud trappidega jalgade toetamiseks. Tööinspektsiooni Põhja Inspektsiooni tööinspektori Endel Lauriki 10.10.2008 koostatud uurimiskokkuvõtte kohaselt raske kehavigastusega lõppenud tööõnnetuse kohta, olid tööõnnetuse põhjusteks: 1) töötamiskoha mittevastavus ohutusnõuetele. Maja küljele ei olnud ehitatud tellinguid kuni katuse räästani ega varustatud neid kaitsepiiretega. Katuse serval puudusid ohutuspiirded; 2) isikukaitsevahendite mittekasutamine. Tööandja oli ohutusvööd küll ehitusobjektile toonud, kuid nende ohutusköied olid katusel pidevaks liikumiseks liiga lühikesed ning tööandja polnud määranud katusel nende kinnituse kohta; 3) töötaja puudulik juhendamine. Ohutusjuhend kõrguses töötamiseks on numbri ja kuupäevata ning tööandja poolt kinnitamata. Töötajatele polnud viidud läbi ohutusvööde kasutamise väljaõpet valmistaja kasutusjuhendi järgi, ei fikseeritud praktilise väljaõppe kuupäeva ja kestust, struktuuriüksust, ohutusjuhendite numbrit ja kinnitamise kuupäeva, juhendaja isikuandmeid, töötaja iseseisvale tööle lubamise kuupäeva; 4) hageja ja X Xi ettevaatamatus. Kogenenud ehitustöölistena olid nad teadlikud märja plekkkatuse libedusest, kuid läksid siiski sinna ilma isikukaitsevahenditeta. Samal ajal oli objektile toodud laudu ning nad oleksid saanud tegeleda tuulekastide valmistamisega või tellingute kõrgendamisega. Hageja tunnistas end toimunud õnnetusjuhtumis osaliselt vastutavaks, kuna ta oli teadlik märja plekkkatuse libedusest, kuid läks siiski sinna ilma isikukaitsevahendita. Kohus luges tõendatuks, et hagejaga toimunud

tööõnnetuse põhjustasid koosmõjus nii hageja enda kui kostjapoolsed õigusnormide rikkumised. Eeltoodu alusel leidis kohus, et hagejaga toimunud tööõnnetuses olid süüdi nii töötaja, kes oli raskelt hooletu, kui ka tööandja - süü jaguneb võrdselt 50% ja 50%. Kostja vastuväide, et hageja vastutus peaks olema üle 50%, oli paljasõnaline ja tõendamata. Kohus leidis, et kostja on ebaõigesti jaganud hageja poolt OÜ-st Ehitus Talivain 2008.a saadud töötasu 40341 (brutopalk) 12 kuuga, kuigi hageja pangakontost nähtub, et hageja sai OÜ-st Ehitus Talivain aprilli, mai, juuni ja juuli eest, s.o 4 kuu eest palka kokku 33 000 krooni, mis seadusega ettenähtud mahaarvamisi arvesse võttes korrespondeerub MTA õiendiga (40431-6381-243-810), nagu ka pangakonto laekumistest tulenevad andmed hageja saadud töötasu kohta kostja juurest – 23 000 krooni. Kostja vastuväide, et hageja sissetulekute kindlaksmääramisel tuleks lähtuda keskmise töötasu arvutamise korrast tulenevalt vähemalt kuue kuu sissetulekust, on põhjendamatu. Samuti kostja vastuväited, et hageja on teinud juhutöid erinevatele äriühingutele, mistõttu tema sissetulekud on olnud ebaregulaarsed ning et tema töövõime ei ole õnnetusjuhtumijärgselt tegelikult vähenenud, on paljasõnalised ja tõendamata. Hageja ei ole käsitlenud Eesti Haigekassast 2008.a saadud hüvitist sissetulekuna, vaid on saadud hüvituse arvel vähendanud oma kahjutasunõuet, samuti nagu saadud pensioni ja puudetoetuse arvel. Eeltoodust tulenevalt kohus leidis, et õnnetusjuhtumi tagajärjel kaotas hageja võimaluse teenida igakuist sissetulekut 1406 eurot (22 000 krooni). Hageja poolt esitatud kahjunõude aritmeetilise arvutuskäigu õigsuse suhtes ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Kohus leidis, et hageja poolt tehtud kahjunõude arvestuses ei ole võimalik arvestada tarbijahinnaindeksiga, kuna VV 10.06.1992 määrusega nr 172 kinnitatud „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutine kord“, mis nägi ette hüvituse määramisel tarbijahinnaindeksi kohaldamist, kaotas oma kehtivuse alates VÕS jõustumisest. Eeltoodust tulenevalt nõustus kohus hageja kahjuarvestusega 50% segasüüd arvesse võttes 2008.a osas (2489,96 eurot), kuid 2009.a osas oleks see 6893,19 eurot (22 000 x 12-652941761/2= 107 855 krooni =6893,19 eurot), 2010.a osas 6714,94 eurot (22 000 x 12-53868 /2 = 105 066 krooni=6714,94 eurot), 2011.a osas kuni 28.02.2011 - 1119,63 eurot (22 000 krooni =1406 eurot x 2-572,74 / 2), 01.03-31.05.2011 perioodi eest (80 % töövõimetus) 1354,14 eurot (1406 x 0,8 x 3-666,12/ 2), s.o kokku 16 081,90 eurot. Kohus ei suurendanud hüvitist tulumaksu võrra (21%), kuna hageja lähtus oma nõudes igakuise töötasu suurusest 1406 eurot (22 000 krooni), mitte 1779,74 eurost. Igakuise hüvitise osas alates 01.06.2011 leidis kohus, et väljamõistetava hüvitise summa on 444,86 eurot (22 000 krooni=1406 eurot x 0,8 - 235,08 / 2). Kostja aegumisvastuväide on põhjendamatu, kuna TsÜS § 153 lg-st 1 tulenevalt tervise kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Hagi on esitatud 15.06.2011, seega enne kolmeaastase tähtaja möödumist õnnetusjuhtumist. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda. Kohus jõudis ebaõigele järeldusele, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud tööleping. Kostja esitas allkirjastatud töövõtulepingu, milles oli konkreetselt osundatud, et töövõtja kohustus tegema ühekordse tööna hoone katuse ehitus- remonditöid ehitusobjektil Keilas ajavahemikus

10.07.- 23.08.2008 ning tellija kohustus selle eest tasuma. Nagu nähtus hageja pangakonto väljavõttest, siis on hageja püsivat töötasu saanud hoopis OÜ-st Ehitus Talivain, mitte kostjalt. Hageja ei saanud olla samaaegselt täistööajaga töösuhtes kahes äriühingus korraga. Tasu saamist teisest äriühingust tõendas lisaks ka Maksu- ja Tolliameti õiend. Kohus lähtus üksnes tööõnnetuse raportist, milles on märge, et hageja puhul oli tegemist täistööajaga töötava töötajaga. Selline käsitlus on ebaõige, kuna raporti puhul on tegemist Vabariigi Valitsuse poolt välja töötatud tüüpvormiga ning selles puudub üldse lahter, mis võimaldaks lepingulist suhet käsitleda töövõtulepinguna. Kostja seaduslik esindaja Andrei Šolotjuk valdab eesti keelt tagasihoidlikul tasemel ega oma juriidilisi teadmisi, mistõttu ei saaks tema poolt tüüpvormis märgitud andmeid käsitleda nn absoluutse tõendina. Seetõttu tuleb hinnata tõendeid kogumis. Tööõnnetuse raport ei lükka ümber pangakonto väljavõttest nähtuvat asjaolu, et regulaarset töötasu on hageja saanud teisest äriühingust ning kahes kohas korraga töötamine (täistööajaga) ei ole eluliselt usutav. Asjaolu, kas poolte vahel oli tööleping või muu võlaõiguslik leping, on oluline eeskätt seetõttu, kas kahjunõude arvestamisel ning kostja käitumise võimaliku õigusvastasuse hindamisel on võimalik juhinduda töösuhteid reguleerivatest õigusaktidest (eeskätt keskmise töötasu arvestus, töölepingu rikkumine) või saab kahjunõuet analüüsida üldistel võlaõiguslikel alustel. Lisaks on oluline eristada, kas tegemist on lepingulise suhte rikkumisel põhineva nõudega või lepinguvälise kahju hüvitamise nõudega. Hageja ei toonud selgelt esile, millise nõude juurde hageja lõppkokkuvõttes jääb, s.t kas kahju hüvitamise nõue põhineb deliktil või lepingulise suhte rikkumisel. Kuivõrd kohus ei ole lahendis eristanud lepingulisi ja lepinguväliseid nõudeid, on kohus jätnud hageja nõude sisuliselt õiguslikult kvalifitseerimata, millega on eiranud TsMS § 438 lg 1 nõudeid. Kohus on küll viidanud, et kostja on eiranud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) ning selle alusel vastu võetud Vabariigi Valitsuse 11.01.2000 määrusega nr 12 ja 08.12.1999 määrusega nr 37 kinnitatud nõudeid, kuid on jätnud selgitamata, kas tegemist on lepingulise või lepinguvälisel võlasuhtel põhineva rikkumisega. Riigikohus on osundanud (nr 3-2-1-94-08), et lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude korral on vaja kindlaks teha lepingu olemasolu, kehtivus ja lepingutingimused, s.t poolte õigused ja kohustused, lepingu rikkumine, rikkumise mittevabandatavus, kahju olemasolu hagejal, põhjuslik seos kostja lepingurikkumise ja kahju vahel, kahju kuulumine kostja rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgi alla ning kahju ettenähtavus kohustuse rikkumise tagajärjena. Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud kahju õigusvastase põhjustamise kostja poolt, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab süü puudumise. Kostja arvates hageja oma tõendamiskoormist ei täitnud ning lepingu rikkumist ei ole tuvastanud ka kohus. Isegi juhul, kui TTOS ja selle alusel vastu võetud õigusaktid oleksid asjas kohaldatavad, ei ole hageja tõendanud, et kostja oleks nimetatud sätetest tulenevaid kohustusi rikkunud. Tööõnnetuse raportist nähtuvalt on kostja seaduslik esindaja tööinspektorile kinnitanud, et töölistega oli allkirjastatud tööohutuse instruktsioon kõrgustel töötamiseks, samuti olid väljastatud ohutusvööd. Konkreetsel päeval eiras hageja kostja seadusliku esindaja otsest korraldust. Kuivõrd hageja asetas end teadlikult ohtu, eirates kostja keeldu ning tööohutuse

nõudeid, vastutab hageja kostja hinnangul kahju tekkimise eest täies ulatuses. Seega puudub põhjuslik seos hagejale tekkinud kahju ja kostja väidetava rikkumise vahel. Deliktilise üldvastutuse esinemise kontrollimisel on süü element kõige viimane, s.t et enne süü küsimuse hindamist peab olema kindlaks tehtud kahju põhjustamine kostja poolt ning kostja teo õigusvastasus. Süü eeldus ei kehti mitte iga süü vormi osas. Õiguskirjanduses on süülisuse presumptsiooni sisustamisel asutud seisukohale, et VÕS § 1050 lg 1 sätestab kahju õigusvastase põhjustaja süü presumptsiooni, mis tähendab õigusvastaselt kahju tekitanud isiku välise hooletuse (mitte tahtluse) eeldamist. Kostja vabaneb vastutusest, kui ta tõendab hooletuse puudumise. Süü kontekstis tuleb viidata ka lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-129-02, mille kohaselt kahju tekitamise analüüsimisel tuleb reeglina lähtuda isiku süüst teo, mitte aga süüst tagajärje (kahju) suhtes. Kostja ei ole oma hoolsuskohustust rikkunud ning on järginud käibes vajalikku hoolt. Seega puudub tema käitumises süü, mis tähendab, et deliktilise vastutuse eeldused ei ole täidetud. Kahju suurus ei ole põhjendatud. Ebaõige on kohtu hinnang, nagu ei oleks kostja esitanud vastuväiteid hageja nõude aritmeetilisele arvestusele. Kostja märkis juba algses vastuses hagile, et kahju suurus on ebaselge ja tõendamata. Kohus on kahju suuruse tuvastamisel ka sisulises mõttes eksinud ja kohaldanud materiaalõigusnormi ebaõigesti. Hageja lähtus oma nõude suuruse arvestamisel ebaõigetest lähteandmetest, mistõttu on kogu arvestus oma lõpptulemuses vale. Ükski asjas esitatud tõend ei kinnita, et hageja töötasu suuruseks oleks olnud 22 000 krooni kuus. Maksu- ja Tolliameti tõendist nähtuvalt on kostja saanud 2008.a tulu OÜ-lt AEROTEX 29 890 krooni ja OÜ-lt Ehitus Talivain 40 431 krooni. Reaalse netotulu suuruse leidmiseks tuleb nimetatud summadelt maha arvestada kinnipeetud tulumaks, töötuskindlustusmakse ja kohustusliku kogumispensioni makse, mis nähtuvad samuti samast tõendist. Seega on hageja OÜ-st AEROTEX saanud 2008.a reaalset netotulu 23 000 krooni (29 890- 6113- 179 - 698 = 23 000, mis on ka hagejale reaalselt tasutud) ning OÜ-st Ehitus Talivain 32 097 krooni (40 431- 6381-243-810= 32 097), seega kokku 55 097 krooni. Jagades nimetatud summa kuude arvuga, on hageja keskmine sissetulek enne õnnetuse toimumist 4591 krooni (55 097 : 12 = 4591 krooni), aga mitte 22 000 krooni. Hageja pangakonto väljavõttest nähtuvalt on ta saanud tasu OÜ-st Ehitus Talivain aprilli, mai, juuni ja juuli 2008.a eest. Puuduvad andmed muude perioodide kohta. Samuti pole hageja esitanud tõendina töölepingut töötamiseks OÜ-s Ehitus Talivain. Kostjalt on hageja saanud tasu kahel korral - 15 000 krooni ja 8000 krooni, kokku seega 23 000 krooni, püsivat kindlat kuupalka kostja hagejale tasunud ei ole. Kohus ei ole põhjendanud, miks on aastas teenitud sissetuleku jagamine aasta kuude arvuga keskmise sissetuleku suuruse leidmiseks ebaõige. Samuti on kohus pidanud põhjendamatuks alternatiivset lähtumist keskmise töötasu arvestamise korrast (lähtudes kuue kuu keskmisest sissetulekust). Samas ei ole kohus viidanud, millisele materiaalõigusnormile tuginedes on kohus ise vastavad arvestused teinud. Sellisena ei ole kohtu järeldused saamata jäänud sissetuleku osas kontrollitavad. Samuti on hageja 2008.a saanud hüvitist Haigekassast 10 081 krooni. Kostja arvates ei ole Haigekassa makstav hüvitis käsitletav sissetulekuna, mille vähenemist on silmas peetud VÕS § 130 lg 1. Seega ei saa nimetatud summat kahju määratlemisel arvestada. Lisaks eelnevale on hageja oma kahjunõude suuruse määratlemisel jätnud arvestamata talle töövõimetuse tõttu määratud riikliku pensioni. Riigikohus on mitmes lahendis (nt 3-2-1-114-02) leidnud, et kahju tekitaja (tööandja) ei pea hüvitama töötaja tervisekahjustusest tingitud kahju seda osa, mida katab tervisekahjustuse tõttu saadav toetus või pension. Teisisõnu maksab kostja asemel

kahjuhüvitist riik, mistõttu tuleb seda kahjunõude kindlakstegemisel arvestada. Hageja poolt tõendina lisatud pangakonto väljavõttest nähtuvalt on hagejale alates oktoobrist 2008.a tasutud igakuist töövõimetushüvitist (suurusjärgus 4000 krooni kuus). Alates aprillist 2009.a on riigi poolt hagejale määratud töövõimetuspension suurusega 3832 krooni kuus, mida hageja saab jätkuvalt igakuiselt. Kuna nimetatud töövõimetuspensioni saab hageja oma töövõimetuse tõttu, tuleks see nõutavast hüvitisest maha arvestada. Lisaks tuleb arvestada, et hageja leiab hagiavaldusest nähtuvalt ka endal olevat juhtunus kaassüü vähemalt 50% ulatuses. Seega alaneks hageja arvestuslik keskmine tasu 50% võrra, s.o 2250 kroonile. Saadav riiklik töövõimetuspension ületab aga seda summat märkimisväärselt. Seega õiguslikus mõttes ei saaks hagejal üldse eksisteerida kahjusid, mida tuleks hüvitada. Kohus on iseenesest põhjendatult vähendanud nõutavat kahjuhüvitist 50% võrra, kuid nagu nähtub eespool kirjeldatud keskmise sissetuleku arvestustest, ei saaks hagejal sellisel juhul eksisteerida rahalist nõuet, mis ületaks talle riigi poolt makstavat töövõimetuspensioni. Hageja töövõime kaotuse protsent oli 80%, mitte 100%. Seega saaks ka nõutav kahjuhüvitis moodustada keskmisest sissetulekust 80%, mistõttu tuleks hageja nõutav kahjuhüvitis summaliselt veelgi vähendada. Nimetatud asjaoluga on kohus iseenesest õigesti ka arvestanud, kuid kahjunõude arvestus põhineb ebaõigetel lähteandmetel ning kostja jaoks kontrollimatul metoodikal. Sõltumata hagi õiguslikust alusest ei ole võimalik hagi nõutud summade ulatuses rahuldada. Arvestades hageja tegelikku keskmist sissetulekut, kaassüüd pooles ulatuses ja isikule töövõimetuse tõttu juba määratud töövõimetuspensioni suurust, puudub hagejal kahju VÕS § 130 lg 1 tähenduses. Eeltoodud käsitlus ei muutuks ka juhul, kui hageja keskmist sissetulekut arvestada vastavalt õnnetuse toimumise ajal kehtinud keskmise palga arvutamise korrale (Vabariigi Valitsuse 15.08.2001 määrus nr 275, mis kehtis kuni 01.07.2009). Määruse § 2 lg 1 järgi keskmine palk arvutatakse üldjuhul arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud palga kogusummast. Kohus on otsuses ka sellest määrusest lähtumist pidanud põhjendamatuks, kuid nagu viidatud, ei ole otsuses esile toonud muid materiaalõigusnorme ega selgitanud, millisest õiguslikust alusest ja/või metoodikast lähtus kahjunõude suuruse arvestamisel maakohus. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi põhjendused Kolleegium, olles ära kuulanud menetlusosaliste esindajad ning uurinud toimikus olevaid tõendeid ja materjale, leiab, et maakohtu otsus kuulub osalisele tühistamisele tervisekahjustuse ühekordse hüvitise ja igakuise hüvitise osas materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõigusnormide rikkumise tõttu tõendite hindamisel. Samuti tuleb otsust muuta menetluskulude jaotamise osas. Vastuseks apellatsioonkaebuses olevatele väidetele märgib kolleegium järgnevat. Maakohus tuvastas alljärgnevad asjas tähtsust omavad asjaolud: ● 10.07.2008 sõlmisid pooled lepingu, mis kannab pealkirja töövõtuleping Keilas, Keskväljak 5 asuva hoone katuse ehituse- ja remondi teostamiseks ajavahemikus 10.07.2008 kuni 23.08.2008; ● 27.08.2008 kukkus hageja ehitusobjektil töötades katuselt alla ja sai raskeid kehavigastusi;

● Sotsiaalkindlustusameti Tallinna Pensioniameti pensionide ja toetuste osakonna otsuse nr 922865/1 kohaselt oli hageja töövõimekaotus 100%; ● Sotsiaalkindlustusameti 29.03.2011 otsusega nr 727948 määrati hageja töövõime kaotuseks 80 %; ● Sotsiaalkindlustusameti otsusega 03.04.2012 määrati hageja töövõime kaotuseks 80% kuni 28.02.2014 (I kd. lk. 123). ● Hageja sai kätte töötasuna 2008.a. Ehitus Talivan OÜ-lt 2008.a. aprilli kuu eest- 7000 krooni, maikuu eest- 7000 krooni, juunikuu eest- 13 000 krooni, juulikuu eest- 6 000 krooni ja AEROTEX OÜ-lt- juulis 15 000 krooni. Seega on hageja saanud nelja kuu eest enne tööennetuse toimumist töötasu kokku 48 000 krooni. Hageja ja kostja vahel tekkis õiguslik vaidlus selle üle, milline õigussuhe oli poolte vahel. Maakohus tuvastas, et poolte vahel oli töölepingust tulenev õigussuhe ning on otsuses oma seisukohta põhjendanud, tuginedes tõenditele, miks ta sellisele järeldusele jõudis. Kolleegium nõustub maakohtuga ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda maakohtu otsuses olevat seisukohta. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et maakohus on töösuhte tuvastamisel lähtunud üksnes tööõnnetuse rapordist. Maakohus on hinnanud tõendeid TsMS § 232 lg 1 nõuete kohaselt ning sellest tulenevalt jõudnud siseveendumusele, et tegemist on töösuhtega. Maakohtu seisukoht on põhjendatud, et kostja ülesandeks oli tõendada oma vastuväidet, et tegemist ei olnud töölepinguga. Vastustaja on põhjendatult juhtinud apellandi tähelepanu, et ta viitas 05.11.2012 täiendavas vastuses tõenditele töösuhte olemasolu kohta, mida ei ole kostja ümber lükanud. Õige on, et hageja pangakonto väljavõttest ilmneb, et kostja kandis hageja kontole 24.07.2008 15 000 krooni töötasuna (t. I kd. lk. 14). Ka töövõtulepingu p 3 kohaselt kostja juhendas ja kontrollis tööde teostamist, mis on iseloomulik nimelt töösuhtele. Asjaolu, et leping kannab pealkirja töövõtuleping, ei oma õiguslikku tähendust. Oluline oli tuvastada, millise õigussuhtega oli tegemist, mida ongi maakohus teinud. Maksu- ja Tolliameti 25.04.2012 tõendi kohaselt on OÜ AEROTEX maksnud hageja osas nii töötuskindlustusmaksu kui ka sotsiaalmaksu (t. I kd. lk. 124). Vastustaja väide on põhjendatud, et töötuskindlustuse seaduse § 4 lg 2 p 1 järgi maksab töötuskindlustusmakset tööandja. Ka Tööinspektsiooni Põhja Inspektsiooni materjalides raske kehavigastusega lõppenud tööõnnetuse kohta on OÜ AEROTEX märgitud hageja tööandjaks ning seda asjaolu ei ole kostja suutnud maakohtus oma tõenditega ümber lükata. Kui kostja leidis, et tegemist ei olnud töösuhtega, siis oli tema kohustuseks tõendada teise lepingu olemasolu, tulenevalt TLS § 1 lg-st 2. Töötamine samaaegselt kahe tööandja juures ei ole töölepingu seaduse kohaselt keelatud. Apellatsioonkaebuses olevad väited ei anna alust kolleegiumil asuda maakohtust erinevale seisukohale. Õige on, et lepingulisest suhtest tuleneva kahjuhüvitise nõude puhul tuleb tuvastada lepingu rikkumine, kahju olemasolu ning põhjusliku seose olemasolu lepingurikkumise ja tekkinud kahju vahel. Maakohus on otsuses põhjendanud, milles seisnes tööandjapoolne tööohutusnõuete rikkumine ning et kohtu poolt tuvastatud lepinguliste kohustuste rikkumised olid põhjuslikus seoses hagejal kahju tekkimisega. Seega on põhjendamatu apellandi väide, et maakohus ei tuvastanud põhjusliku seose olemasolu tekkinud kahju ja kostja kohustuste rikkumise vahel. TLS § 28 lg 2 p 6 kohaselt on tööandja kohustatud tagama töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele vastavad töötingimused. Tööinspektsioon tegi kindlaks, et esinesid tõsised tööohutuse eeskirjade täitmata jätmised tööandja poolt. Maakohus ei tuvastanud kostja käitumises vabandatavust VÕS § 103 järgi ning selliseid asjaolusid ei tuvastanud ka kolleegium.

Apellandi väide on ekslik, et kostja süü puudumist ei ole kohus hinnanud. Kohus on seda teinud, asudes seisukohale, et tööõnnetuses oli süüdi ka töötaja, kes oli raskelt hooletu. Ka on maakohus pooltevahelise süü jaganud põhjendatult võrdselt 50% ja 50% ning on põhjendanud, milles seisneb kostja kui tööandja süü. Kuivõrd maakohus tuvastas, et poolte vahel oli töösuhe, siis on maakohus hagi rahuldamisel põhjendatult tuginenud TTOS § 14 lg 5 p-le 6, mille kohaselt on tööajal õigus saada tööst põhjustatud tervisekahjustuse eest hüvitist võlaõigusseaduses sätestatud ulatuses. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 130 lg 1 kohaselt isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikult või osaliselt töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Apellant ei nõustu maakohtuga väljamõistetud tervisekahjustuse hüvitise suuruse osas ega selle arvutamise metoodikas. Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohtu põhjendus hageja sissetuleku ja kahjuhüvitise arvestuse osas ei ole õige. Maakohus ei võtnud arvesse poolte esitatud keskmise töötasu arvestamist, kuid ei viidanud ka õigusaktile, millest lähtudes ta luges igakuiseks sissetulekuks nimelt 22 000 krooni. Kolleegium on seisukohal, et tervisekahjutuse hüvitise arvutamisel tuli aluseks võtta õnnetusjuhtumi ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 15.08.2001 määrus nr 275 keskmise palga arvutamise korra kohta, mille § 2 lg 1 kohaselt keskmine palk arvutakse üldjuhul arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud palga kogusummast. Nimetatud paragrahvi lõike 2 kohaselt kui töötaja on tööandja juures töötanud vähem kui kuus kalendrikuud, kuid vähemalt ühe terve kalendrikuu, võetakse keskmise palga arvutamisel aluseks eelnenud kalendrikuudel teenitud palga kogusumma. Hageja töötas OÜ-s Ehitus Talivain enne juhtumit neli kuud (2008.a. aprill, mai, juuni, juuli) ja selle aja eest sai palka kogusummas 33 000 krooni ning OÜ-s AEROTEX töötas enne juhtumit ühe kuu, s.o juulikuu ja selle eest sai kätte 15 000 krooni. VÕS § 130 lg 1 mõttes täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahjuks loeb seadus töövõimetusest tingitud sissetulekute vähenemist. Sissetulekuks on antud sätte mõttes kõik inimese töö eest saadavad tasud. Seega hageja kahjuks VÕS § 130 lg 1 mõttes oli töötasust ilmajäämine OÜ-s Ehitus Talivan ja OÜ-s AEROTEX, mis moodustab keskmise palga näol kokku 12 000 krooni (48 000 krooni :4 kuuga). Apellatsioonimenetluses esitasid pooled kahjuhüvitise arvetuse. Kolleegium ei nõustu poolte kahjuhüvitise arvestusega. Hageja sissetuleku arvestamisel ei ole pooled lähtunud nelja kuu keskmisest palgast. Kolleegium loeb hageja keskmiseks palgaks enne tööõnnetuse toimumist 12 000 krooni, mis on töötaja kaotatud sissetulekuks. Seejärel tuleb arvesse võtta hageja töövõime kaotuse %. Hageja oli töövõimetu kuni 28.02.2011- 100% ning arvates 01.03.2011 80%. Saadud summa on hageja puhul kahju, mis kuulub vähendamisele, arvestades kahjustatud isiku enda osa kahju tekkimisel VÕS § 139 lg 3 järgi, mis oli käesolevas tööõnnetusjuhtumis 50%. Alles pärast seda kuuluvad määratud pension ja sotsiaaltoetused tasaarvestamisele. Hageja ei ole oma arvestuses lähtunud eelnimetatud tervisekahjustuse hüvitise arvestamise viisist. Kostja on küll eelnimetatust juhindunud, kuid on ekslikult

Kahjuhüvitis perioodi 01.09.2008-31.12.2008 osas Hageja kaotatud sissetulek oli 12 000 krooni, 12 000 krooni х 4 kuud= 48 000 krooni; millest 50% on 24 000 krooni; 24 000 krooni – 10 081 krooni (Eesti Haigekassa poolt makstud töövõimetushüvitis) = 13919 krooni (889,59 eurot); Kahjuhüvitis perioodi 01.01.2009-31.12.2009 osas 12 000 krooni х 12 kuud= 144 000 krooni; millest 50% on 72 000krooni; 72 000 krooni – 6 529 krooni (Eesti Haigekassa poolt makstud töövõimetushüvitis) – 41 761 krooni (töövõimetuspension ning sotsiaaltoetus) = 23710 krooni (1515,35 eurot); Kahjuhüvitis perioodi 01.01.2010-31.12.2010 osas 12000 krooni х 12 kuud=144 000 krooni; millest 50% on 72 000 krooni; 72 000 krooni – 53 868 krooni (töövõimetuspension ning sotsiaaltoetus) = 18132 krooni (1158,85 eurot); Kahjuhüvitis perioodi 01.01.2011-28.02.2011 osas Hageja kaotatud sissetulek 12 000 krooni vastab 766,94 eurole. 766,94 eurot х 2 kuud= 1533,88 eurot; millest 50% moodustab 766,94 eurot; 766,94 eurot – 572,74 eurot (pension ning sotsiaaltoetus) =194,20 eurot; Kahjuhüvitis perioodi 01.03.2011-31.05.2011 osas Alates 01.03.2011 on hageja töövõimekaotuse protsendiks 80% ning kahjuks on 613,55 eurot. Arvestades hageja süüastet 50% on hageja õigustatud saama kahju hüvitamiseks kokku 306,78 eurot. 306,78 eurot х 3 kuud= 920,34 eurot; 920,34 eurot – 666,12 euro (töövõimetuspension ning sotsiaaltoetus) = 243,22 eurot. Arvestades hageja süüastet 50% ja tema kaotatud töövõimeprotsenti on seisuga 31.05.2011 kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele kuuluv ühekordse tervisekahjustuse hüvitis summas 4001,21 eurot, s.o 889,59 + 1515.35 + 1158,85 + 194,20 + 243,22). Ühekordne tervisekahjustuse hüvitis mõistetakse välja kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Kolleegium peab mõistlikuks välja mõista ühekordne hüvitis 30.06.2013 seisuga. Seega tuleb hageja kasuks välja mõista ühekordne kahjuhüvitis ka perioodi 01.06.2011 kuni 30.06.2013 eest, s.o 25 kuu eest summas 1792,50 eurot (71,70 eurot x 25 kuud ). Seega kuulub ühekordse hüvitisena väljamõistmisele kostjalt hageja kasuks kokku 5793,71 eurot. Otsus kuulub eeltoodud põhjendustel osalisele tühistamisele.