lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/3-2-1-45-02

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudRiigikohus · 08.04.2002

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-2-1-45-02
Asja liik
Tsiviilasi
Kuulutamise aeg
08.04.2002
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1994
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Viidatud sätted

Riigi Teataja
PankrS § 86 lg 1, 5PankrS § 45PankrS § 85 lg 1

Hilisemad lahendid, mis sellele viitavad (4)

lahend.ee
2-11-53278/15Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja24.04.20122-05-1370/15Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium18.01.20082-05-1346/17Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium29.11.20073-2-1-98-04Riigikohus06.10.2004

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud isikud

3-2-1-45-02 Tartu, 8. aprill 2002. a Eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja A. Kull AS Lembitu (pankrotis) hagi AS Eesti Ühispank vastu vara tagasivõitmiseks pankrotivarasse. Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 21. detsembri 2001. a otsus tsiviilasjas nr II-2/1355/01 AS Lembitu (pankrotis) kassatsioonkaebus 11. märts 2002. a

AS Lembitu (pankrotis) esindaja vandeadvokaat A. Hallmägi, AS Lembitu (pankrotis) pankrotihaldur T. Saarma, AS Eesti Ühispank esindaja vandeadvokaat A.-H. Raig Resolutsioon

1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 21. detsembri 2001. a otsus osas, millega jäeti AS-lt Eesti Ühispank AS Lembitu (pankrotis) pankrotivarasse välja mõistmata viimase kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist tasutud võlg 127 334 krooni. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
2.Saata asi tühistatud osas Tallinna Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
3.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Tallinna Linnakohtu 25. novembri 1997. a määrusega algatati AS Lembitu pankrotimenetlus. AS Lembitu pankrot kuulutati välja Tallinna Linnakohtu 3. veebruari 1998. a otsusega. AS Lembitu (pankrotis) esitas Tallinna Linnakohtule hagi AS Eesti Ühispank vastu, milles palus PankrS § 45 p-de 1 ja 2 alusel kostjalt välja mõista 1 440 444 krooni 30 senti. Hagi põhjenduste kohaselt laenas hageja 12. detsembril 1996. a kostjalt 1 600 000 krooni intressiga 16% aastas. Laenu tagastamise tähtpäev oli 12. september 1997. Laenulepingu täitmise tagamiseks olid panditud Tallinnas Raudtee 129A, Männiku tee 103 ja Kilbi 6 asuvad hooned. Hageja tagastas kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist kostjale laenu 127 334 krooni ja pärast pankrotimenetluse algatamist kuni pankroti väljakuulutamiseni 1 313 110 krooni 30 senti. Hageja täitis oma kohustused ühe võlausaldaja ees täielikult, jättes ülejäänud võlausaldajate ees kohustused täitmata.
2.Hagi rahuldati Tallinna Linnakohtu 22. juuni 2001. a otsusega. Võla tasumisega kostjale kahjustati võlausaldajate huve. AS Lembitu pankrotimenetluses esitati 83 nõuet kokku 90 510 571 krooni 54 senti. 18. juuni 1998. a nõuete kaitsmise koosoleku protokollist nähtub, et pankrotimenetluses tunnustati 62 nõuet kogusummas 1 966 392 krooni 95 senti. Käesoleval ajal on AS Lembitu pankrotimenetluses tunnustatud nõudeid summas 5 930 996 krooni 88 senti. Pankrotivarasse laekunud summa pole kõigi nõuete rahuldamiseks piisav. Tulenevalt PankrS § 45 p-st 2 eelistas hageja kostjat teistele võlausaldajatele ja kahjustas sellega nende huve. Pankrotimenetluses toimub võlausaldajate nõuete rahuldamine pankrotivara jagamise teel. Õige on kostja väide, et tema nõue kuulunuks PankrS § 86 lg 1 p 1 alusel rahuldamisele esimeses järgus. Samas ei saa kostja

võlausaldajana pankrotimenetlusest ette rutates otsustada oma nõude tunnustamise ega rahuldamisjärgu üle. Asjas kogutud tõenditega leidis kinnitust, et seoses kostjale võla tasumisega vähenes pankrotivara 1 440 444 krooni 30 sendi võrra. Pankrotimenetluse kaudu saab võlausaldaja õiguse võlgniku vara arvel oma nõude rahuldamiseks pankrotiseaduses ettenähtud korras. Kõigi võlausaldajate huviks on nende nõuete võimalikult täielik rahuldamine ja võlgniku vara vähenemine ei vasta sellele huvile. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

3.Tallinna Ringkonnakohtu 21. detsembri 2001. a otsusega muudeti linnakohtu otsust pankrotivarasse mõistetud summa osas. Ringkonnakohus mõistis AS-lt Eesti Ühispank välja AS Lembitu (pankrotis) pankrotivarasse 103 110 krooni 30 senti. Otsuse põhjenduste kohaselt pole hageja tõendanud, et kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist 127 334 krooni võla tasumisega kostjale kahjustati teiste võlausaldajate huve. Hageja tasus kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist võlausaldajatele võlgu kokku summas 3 221 698 krooni 9 senti. Hageja väitel oli see põhjendatud ja hädavajalik. Teistelt võlausaldajatelt, kellele võlga tasuti, pole võlga tagasi nõutud. Võla tasumisega ei eelistatud kostjat teistele võlausaldajatele. Enne pankrotimenetluse algatamist tasutud võla tagasisaamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Hageja soovis kostjalt sisse nõuda pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni tasutud võla 1 313 110 krooni 30 senti. Hageja pidi tõendama, et võla tasumisega kahjustati teiste võlausaldajate huve. Linnakohus luges võlausaldajate huvide kahjustamiseks asjaolu, et pankrotivarasse laekunud rahast ei jätku kõigi tunnustatud nõuete rahuldamiseks. Kohus jättis arvestamata, et võlgniku kohustuste täitmine panga ees oli tagatud pandiga ja sellest tulenevalt oleks kostja nõue kuulunud rahuldamisele esimeses järgus enne kõigi teiste võlausaldajate nõudeid. Seega polnud kostjal enam tasutud võla osas nõuet, mida esitada pankrotimenetluses. Kuna kostja nõue kuulunuks rahuldamisele esimeses järgus, siis võlausaldajate huve ei kahjustatud. Võla tasumine hoidis ära pankrotivara vähenemise, sest pandiga olid tagatud ka intressid ja viivis. Pandilepingud on kehtivad. Neid pole tagasivõitmise korras vaidlustatud. Vaidlusaluse tagasi makstud võla osas ei ole pankrotimenetluses nõuet esitatud. Järelikult polnud võimalik saada ka võlausaldajate üldkoosoleku otsust nõude rahuldamisjärgu kohta. PankrS § 86 lg 5 kohaselt on pandiga tagatud nõue eesõigusnõue pandieseme müügist saadud raha suhtes pandiga tagatud nõude ulatuses. Panditud vara müügist saadi 1 210 000 krooni. Kui hageja ei oleks võlga kostjale tasunud enne pankroti väljakuulutamist, siis pankrotimenetluse käigus kuulunuks pandieseme müügist pankrotivarasse laekunud raha arvel rahuldamisele just kostja nõue, mitte teiste võlausaldajate nõuded. Seega ei ole põhjendatud PankrS § 45 p 1 alusel tasutud võla sissenõudmine pandieseme müügist saadud 1 210 000 krooni ulatuses. Põhjendatud on hageja nõue osas, mis ületab pandieseme müügist saadut, sest see osa tasutud võlast oleks kuulunud jagamisele kõigi võlausaldajate vahel. Kõik võlausaldajad peavad osa võtma pankrotimenetluse kulude kandmisest. Hagi sellel alusel ei ole aga esitatud.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

4.Kassatsioonkaebuse esitas hageja, kes palus ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normide

ebaõige kohaldamise ja protsessiõiguse normide rikkumise tõttu tühistada ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldataks. Võla tasumisega kostjale enne pankrotimenetluse algatamist eelistati teda teistele võlausaldajatele. Vaidlustatud võlgnevuse tasumata jätmisel oleks teiste võlausaldajate nõuete rahuldamiseks määratud pankrotivara suurenenud. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks tuleks kõiki teisi vaidlusalusel ajavahemikul tasutud võlgnevusi käsitleda tagasivõidetavatena PankrS § 45 p 2 tähenduses. Võla tasumisega pärast pankrotimenetluse algatamist kahjustati võlausaldajate huve. Võlausaldaja nõude suuruse ja rahuldamisjärgu üle otsustab nõuete kaitsmise koosolek. Võlausaldaja või võlgnik ei või enne nõuete kaitsmise koosolekut nõude rahuldamise üle otsustada. AS Lembitu (pankrotis) nõuete kaitsmise koosolekul vaieldi vastu nii AS Eesti Ühispank nõude suurusele kui ka selle tunnustamisele eesõigusnõudena. Jääb selgusetuks, millele tuginedes on ringkonnakohus lugenud kostja nõude eesõigusnõudeks. Nõude rahuldamisjärgust sõltumata oleks ka pandieseme müügist saadu arvel tehtud PankrS § 85 lg-s 1 sätestatud väljamaksed. Kõik võlausaldajad peavad osa võtma pankrotikulude kandmisest. Ühe võlausaldaja nõude rahuldamine enne pankrotikulude kandmist kahjustab teiste võlausaldajate huve. Ringkonnakohus pole põhjendanud, millist õiguslikku tähendust omab tasutud võla tagasinõudmisel see, kas haldur on esitanud tagasinõudmise hagi ühe või kõigi võlausaldajate vastu, kellele tasuti võlg kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist. Samuti ei nähtu otsusest, millistele tõenditele ning õigusnormidele tuginedes oli AS-l Eesti Ühispank võimalik otsustada enne nõuete kaitsmise koosolekut oma nõude suuruse ja rahuldamisjärgu üle.

5.Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik. Ringkonnakohus tuvastas, et pankrotimenetluse ajal kostjale 1 210 000 krooni tasumisega ei kahjustatud teiste võlausaldajate huve. Kassatsioonkaebuses vaidlustatakse tõenditele antud hinnang. Ringkonnakohus leidis, et nõue, mille rahuldamiseks hageja pankrotimenetluse ajal kostjale võlga tasus, oli tagatud pandiga ja kuulunuks pankrotimenetluses rahuldamisele enne kõigi teiste võlausaldajate nõudeid. Kaebuse vastupidised väited tuleb jätta tähelepanuta. Juba linnakohtu otsusega tuvastati, et 12. detsembri 1996. a laenulepingust tulenevate hageja kohustuste täitmise tagamiseks oli seatud pant. Hageja ei vaidlustanud linnakohtu otsust. Pandieseme müügist laekus pankrotivarasse 1 210 000 krooni. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et kostjale võla tasumisega hoidis hageja ära teiste võlausaldajate vahel jaotamisele kuuluva pankrotivara vähenemise, sest laenulepingu järgi oli kostjal õigus nõuda hagejalt laenu õigeaegse tagastamata jätmise korral viivist 0,5% tagastamata summalt iga viivitatud kalendripäeva eest. Ka see nõue oli tagatud pandiga. Kohtuotsuses pole avaldatud seisukohta, et kostja saab võlausaldajana otsustada pankrotimenetlusest ette rutates nõude suuruse ja rahuldamisjärgu üle. Hagiavalduses pole tuginetud asjaolule, et kostja ei võta osa pankrotimenetluse kulude kandmisest. Hageja pole esitanud arvestusi selle kohta, millises ulatuses oleks kostja pidanud pankrotimenetluse kulusid kandma juhul, kui hageja poleks oma võlga kostjale enne pankroti väljakuulutamist tasunud. Kostja võtab võlausaldajana osa pankrotimenetluse kulude kandmisest. Kostja on esitanud 170 000 krooni suuruse nõude. Kostja peab ringkonnakohtu

otsuse kohaselt tasuma pankrotivarasse 103 110 krooni. Ringkonnakohus on tuvastanud, et kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist kostjale 127 334 krooni tasumisega ei eelistanud hageja kostjat teistele võlausaldajatele. See seisukoht põhineb asjas kogutud tõenditel. Kohus pole protsessinorme rikkunud. Arvestades hageja poolt teistele võlausaldajatele tasutud võlgade summat, on ilmne, et 127 334 tasumisel ei eelistatud kostjat teistele võlausaldajatele. PankrS § 45 p 2 mõttega pole kooskõlas seisukoht, et ühe võlausaldaja eelistamist teisele tuleb tuvastada, lähtudes sellest, kas vaidlustatud võlgnevuse tasumata jätmisel oleks teiste võlausaldajate nõuete rahuldamiseks määratud pankrotivara suurenenud. Iga võla tasumisega kaasneb vara vähenemine. Seega oleks hageja käsitluse kohaselt võla tasumise fakt iseenesest juba piisav alus järelduseks, et võla tasumisega on üht võlausaldajat teisele eelistatud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6.Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada pankrotiseaduse väära kohaldamise tõttu.
7.Hageja nõuab kostjalt tagasi võlga, mis maksti kostjale tagasi 12. detsembri 1996. a laenulepingu järgi. Juba linnakohtu otsusega tuvastati, et sellest lepingust tulenevate hageja kohustuste täitmine oli tagatud pandiga. Kostja on vastuses kassatsioonkaebusele õigesti märkinud, et seda linnakohtu järeldust hageja apellatsiooni korras ei vaidlustanud.
8.PankrS § 45 p 1 kohaselt nõuab kohus sisse võlgniku tasutud võla, sõltumata sellest, kas võla tasumisega võlgnik kahjustas teiste võlausaldajate huve teadlikult ja kas võlausaldaja, kellele võlg tasuti, oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik, kui võlg tasuti pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni. Ringkonnakohus on põhjendatult leidnud, et kuna 1 210 000 krooni saadi pandieseme müügist, siis pankrotimenetluse algatamisest pankroti väljakuulutamiseni kostjale võlast 1 210 000 krooni tasumisega võlgnik võlausaldajate huve ei kahjustanud. Pandieseme müügist saadud raha arvel poleks teiste võlausaldajate nõudeid rahuldada saanud. Küll oleks võla tagastamata jätmisel teiste võlausaldajate vahel jaotatav pankrotivara hoopiski kostja nõutava intressi ja viiviste tõttu vähenenud. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et selle võlasumma tagasimaksmine kahjustas võlausaldajate huve, sest nõue rahuldati enne pankrotimenetlusega seotud väljamakseid. Vastavalt PankrS §-le 83 tehakse pankrotimenetlusega seotud väljamaksed enne raha jaotise alusel väljamaksmist. PankrS § 86 lg 1 p1 kohaselt rahuldatakse pandiga tagatud nõuded esimeses järgus. Sama paragrahvi lõike 5 järgi on pandiga tagatud nõue eesõigusnõue pandieseme müügist saadud raha suhtes pandiga tagatud nõude ulatuses. Kui pankrotimenetlusega seotud väljamaksed on nii suured, et vara ei jätku nende nõuete rahuldamiseks, mis ei ole eesõigusnõuded, tehakse pankrotimenetlusega seotud väljamaksed pandieseme müügist saadud raha arvel. Kui aga vara jätkub ka nende nõuete rahuldamiseks, mis ei ole eesõigusnõuded, jäävad pankrotimenetlusega seotud kulud täielikult võlausaldajate kanda, kelle nõuded pole pandiga tagatud. Järelikult see, kas pandieseme müügist saadud rahast tehakse pankrotimetlusega seotud väljamakseid või mitte, ei saa

pankrotiseaduse järgi pandiga tagamata nõudeid omavate võlausaldajate huve kahjustada.

9.Vastavalt PankrS § 45 p-le 2 nõuab kohus sisse võlgniku tasutud võla, sõltumata sellest, kas võla tasumisega võlgnik kahjustas teiste võlausaldajate huve teadlikult ja kas võlausaldaja, kellele võlg tasuti, oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik, kui võlg tasuti viimase kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui seda tehti ebatavalise maksevahendiga või enne maksetähtaega või üht võlausaldajat teisele eelistades. Ka kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist tasuti kostjale võlga 12. detsembri 1996. a laenulepingu täitmiseks. Seega oli ka sellel ajal tasutud võla tagasimaksmine tagatud pandiga. Ringkonnakohtu otsusega tuvastati, et panditud vara müügist saadi vaid 1 210 000 krooni, mis ei katnud kogu tagasi makstud võlga. Ringkonnakohus asus seisukohale, et pankrotimenetluse algatamisest pankroti väljakuulutamiseni kostjale 1 210 000 krooni tasumisega ei kahjustanud võlgnik võlausaldajate huve seetõttu, et selline rahasumma saadi pandieseme müügist, millega võla tagasimaksmine oli tagatud. Samas mõistis aga ringkonnakohus PankrS § 45 p 1 alusel kostjalt välja tasutud võla, mis ületas pandieseme müügist saadut, leides, et see osa tasutud võlast oleks kuulunud jagamisele kõigi võlausaldajate vahel. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb viimase kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist tasutud 127 334 krooni võla tagasinõudmise hagi rahuldamata jätmise osas tühistada PankrS § 45 p 2 väära kohaldamise tõttu. Selle nõude rahuldamise või rahuldamata jätmise sisukohalt pole tähtsust, kas teistelt võlausaldajatelt, kellele ka sellel perioodil võlga tasuti, on seda tagasi nõutud või mitte. Esimese astme kohus leidis, et hageja eelistas kostjat teistele võlausaldajatele ja kahjustas sellega teiste võlausaldajate huve. Linnakohus põhjendas oma seisukohta sellega, et kõigi tunnustatud nõuete rahuldamiseks hagejal vara pole. Arvestades pandieseme müügist saadud summat, oleks ringkonnakohus pidanud otsuses põhjendama, miks ta leiab, et kuni kolm kuud enne pankrotimenetluse algatamist 127 334 krooni tasumisega kostjale teiste võlausaldajate huve ei kahjustatud. Apellatsioonikohtu otsuses pole tuvastatud, et hageja oleks võlgade tagasimaksmisel kohelnud võlausaldajaid võrdselt ning rahuldanud kõigi võlausaldajate võlanõudeid võrdeliselt võlgade suurusega.
10.Ekslik on kassatsioonkaebuse väide, et apellatsioonikohtu otsuse järgi võib kostja otsustada nõude rahuldamisjärgu ja suuruse üle. Sellist seisukohta ringkonnakohtu otsus ei sisalda. J. Odar, H. Jõks, A. Kull

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.