Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

POOLTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

MAAKOHTU LAHEND

Kohus oli seisukohal, et asjaolu, et tasaarvestusega on täidetud üksnes osa võlausaldaja nõudest, ei anna alust kõrvale kalduda PankrS § 99 lg 1 tulenevast võlausaldaja huvide kaitsmise põhimõttest. Seetõttu ei saa nõustuda hageja seisukohaga, mille järgi tuleb võlgnikul oma kohustused võlausaldajate ees täita proportsionaalselt, sõltumata rahalise kohustuse täitmise viisist. Kohus pidas ebaõigeks ka kostja seisukohta, mille kohaselt tuleb kohustuse täitmist kostjale rahas lugeda õiguspäraseks, kuna kostjale on raha makstud vähem kui hageja välja toodud proportsiooni järgi õige oleks, ning kohustuse täitmist tasaarvestusega tuleb lugeda õiguspäraseks kohustuste täitmise viisist lähtudes, ühes sellest tuleneva järeldusega, et kostjal oli õigus saada oma nõue rahuldatud täies ulatuses. Seadusandja on pidanud vajalikuks tasaarvestusega täidetavate kohustuste tagasivõitmise välistamise, samas tuleb rahas maksmisega tasutud kohustuse osas siiski järgida proportsionaalsuse põhimõtet. Eeltoodud põhimõtte järgimiseks tuleb kohustuse täitmist raha maksmisega ja kohustuse lõppemist tasaarvestusega vaadelda eraldiseisvalt. Seega tuleb tasaarvestuse teel täidetud kohustuse osa lahutada kogu võla summast ja rakendada võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõtet võla ülejäänud osa tasumise kontrollimisel. Hageja võlg kostja ees 14.01.2004 seisuga oli 381 149.99 krooni, kuna tasaarvestus toimus summas 170 000 krooni, siis tuleb rahalise kohustuse täitmise proportsionaalsuse nõude täitmise kontrollimisel lugeda kostja nõude suuruseks 211 149.99 krooni. Hageja võlgnevused kokku moodustasid 53 611 393.10 krooni. 211 149.99 krooni sellest on 0,39%. 14.01.-13.04.2004 tasus hageja oma võlausaldajatele 33 948 744.50 krooni, millest 0,39% moodustab 132 400.10 krooni. Hageja on maksnud kostjale 210 000 krooni, st 77 599.90 krooni rohkem, kui ta võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt õigustatud oli ja nimetatud summa kuulub PankrS § 113 lg 1 p 2 alusel tagasivõitmisele.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

kokku summas 16 625 896 krooni. Seega on ilmne, et kostja tegutses hagejale perioodil 04.12.2003 – 23.12.2003 kütust müües heas usus ja tulenevalt 18.06.2001 sõlmitud lepingust. Hageja ei ole väitnud, et kostjalt ostetud kütus oleks alles või müüdud pankrotimenetluse käigus pankrotivarana halduri poolt. Seega on kostja arvamusel, et temalt ostetud kütus müüdi likvideerimismenetluse käigus ning selline müük ei erinenud millegi poolest hageja senisest, likvideerimisotsuse eelsest majandustegevusest. Kütusepartiide eest tasumist (kuni 45 päeva jooksul arve esitamisest) tuleb pidada tavaliseks arve tasumise tähtajaks nii kütuseäris üldiselt kui ka poolte vahelises praktikas. Kostja ei ole hagejale kunagi esitanud ühtegi viivisarvet maksetähtaja ületamise eest. Ülalnimetatud tõenditest nähtub, et hageja tellis kütuse osaliselt enne või sisuliselt samal ajal likvideerimisotsusega, kõnealune kütus müüdi hageja poolt eeldatavasti tema tanklates ning kütuse eest tasuti kütuseäris tavalise maksetähtaja jooksul. Kütuse ostmine oli oluline hageja majandustegevuse jätkamiseks, mistõttu ei saanud kostjale võla tasumine olla teiste võlausaldajate eelistamine ning nende huvide kahjustamine. 2) Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, mille kohaselt tuleb tasaarvestuse teel täidetud kohustuse osa lahutada kogu võla summast ja rakendada võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõtet võla ülejäänud osa tasumise kontrollimisel. Kostja on esitanud oma raamatupidamisest väljavõtte hagejaga tehtud tehingute ja hageja teostatud maksete kohta (tl 157). Nimetatud tõendist nähtub, et 14.01.2004 moodustas kostja nõue hageja vastu arve nr 7609 järgi 135 000 krooni. Järgmised maksed arvest nr 7609 tuleneva võlgnevuse kustutamiseks tegi hageja perioodil 20.-23.01.2004 ning kustutas kogu nimetatud arvest tuleneva võla. Arvest nr 8023 summas 246 149.99 krooni tasus hageja perioodil 26.-28.01.2004 75 000 krooni. Kostjale tasumata summa seisuga 28.01.2004 moodustas nimetatud arvest 171 149.99 krooni. Seega perioodil 14.-28.01.2004, st PankrS § 113 lg 1 p 2 sätestatud 3-kuulise tagasivõitmise tähtaja kulgemise algusest kahe nädala jooksul, tasus hageja kostjale 210 000 krooni. Hageja on hagiavalduses leidnud, et põhjendatud väljamakse kostjale oleks olnud 241 358.47 krooni. Seega kustutas hageja oma nõuet kostja ees raha maksmisega väiksemas ulatuses kui hageja peab põhjendatuks, ning järelikult ei ole teiste võlausaldajate huvisid kahjustatud. Alates 28.01.2004 kuni pankrotimenetluse algatamiseni hageja kostjale võlga ei tasunud ning kostja nõue moodustas jätkuvalt 171 149.99 krooni. Seega ei eelistatud nimetatud perioodil kostjat teistele võlausaldajatele. 10.04.2004 teostatud tasaarvestus tuleb igal juhul jätta teiste võlausaldajate huvide kahjustamise hindamisel arvestamata. Kuna teiste võlausaldajate huvisid ei ole kostjale võla tasumisega summas 210 000 krooni kahjustatud – ning seda ka hageja enda arvates – siis puudus kohtul alus hagi rahuldamiseks PankrS § 113 lg 1 p 2 alusel. Kohtu arvutused ei saa olla tõesed ka ainuüksi sel põhjusel, et vähendades kostja nõude suurust tasaarvestuse võrra jättis kohus muutmata hageja koguvõlgnevuse võlausaldajate ees. 3) Kohus on rikkunud TsMS § 436 lg 3 ja 4 sätteid, kuna on otsuses esitanud arvutuskäigu, mida kumbki pooltest ei ole kohtule esitanud, mille kohaldamist palunud, arvutuskäigu kohta pole kohus poolte arvamust küsinud ja selle kohta pole pooled ka saanud arvamust avaldada.

1) Kostjale võlgnevuse tasumine ei toimunud hageja korrapärase majandustegevuse raames, vaid võlgnevus tasuti likvideerimismenetluse käigus olukorras, kus oli ilmne, et puuduvad vahendid kõigi hageja võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise kontekstis ei oma määravat tähendust mitte kohustuse tekkimise aeg, vaid kohustuse täitmise aeg. Vaidluse korral on oluline hinnata, kas rahalise kohustuse täitmine toimus võlgniku korrapärase majandustegevuse raames ning oli faktiliselt vajalik võlgniku majandustegevuse jätkamiseks, st määravaks on küsimus, kas rahalise kohustuse täitmine võis mõistlikult aidata kaasa võlgniku majandustegevuse jätkamiseks viisil, mis võimaldanuks rahuldada ka ülejäänud võlausaldajate nõuded. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, millisel moel oli vaidlusaluse rahalise kohustuse täitmine kostja hinnangul vajalik hageja majandustegevuse jätkamiseks olukorras, kus 01.01.2004 seisuga puudus hagejal igasugune materiaaltehniline baas (kütusetanklad, jaemüügi võrgustik jms), millega saanuks kütuse jaemüügi valdkonnas majandustegevust jätkata. Kohus on õigesti leidnud, et kuivõrd rahalise kohustuse täitmine kostjale toimus hageja likvideerimismenetluse kestel ning kuna likvideerimismenetluse eesmärgiks ei ole majandustegevuse jätkamine, siis ei olnud rahalise kohustuse täitmine vajalik ei hageja majandustegevuse jätkamiseks ega käsitletav hageja korrapärase majandustegevusena. Õiguslikku tähendust ei oma kostja seisukohad seoses poolte vahelise varasema praktikaga. Samuti on irrelevantne asjaolu, kas kostja oli kütust müües heauskne või mitte. Mistahes majandustehingus maksetähtaega võimaldades peab kreeditor arvestama ärilise riskiga, et võlgnevuse sissenõudmine osutub probleemseks. Ühe (või mitme) võlausaldaja eelistamine teistele oleks teoreetiliselt põhjendatav üksnes juhul, kui vastavale võlausaldajale kohustuse täitmine võiks eeldatavasti viia võlgniku majandusliku olukorra paranemisele. Käesoleval juhul kostjale võlgnevuse tasumise tulemusena vähenesid hageja rahalised vahendid ilma, et oleks loodud mistahes eeldusi hageja majandusliku olukorra paranemiseks. 2) Kohus ei ole hagi osalisel rahuldamisel arvestustes eksinud ning kohtu rakendatud metoodika on arusaadav. Kohus on tasaarvestust lubatavaks pidades ainuõigesti lähtunud kostjale rahas täidetud kohustuse suurusest. Hageja koguvõlgnevus tasaarvestuse lubatavaks lugemise faktist ei muutunud, vaid vähenes üksnes kostja enda vaieldava nõude suurus tasaarvestatud osa võrra. Kuigi hageja ei pea otstarbekaks vastuapellatsiooni esitamist, ei nõustu hageja kohtu seisukohtadega tasaarvestuse lubatavuse osas rahalise kohustuse tagasivõitmise kontekstis. Apellant ei vaidlusta kohtu poolt aktsepteeritud metoodikat, mille kohaselt olnuks õiglane ja põhjendatud kostja nõude rahuldamine maksimaalselt 241 358.47 krooni ulatuses. Samas leiab apellant, et faktiliselt on talle rahas tasutud vastavast summast vähem, mistõttu tulnuks hagi jätta täies ulatuses rahuldamata. Apellandi seisukoht on põhjendamatu. Olukorras, kus kostja kogunõue oli 14.01.2004 seisuga 381 149.99 krooni ning nõue täideti sisuliselt täies ulatuses, puudub alus eeldada, et ulatuses, milles nõude rahuldamine ei ole õigustatud, rahuldati nõue rahas. Tasaarvestus teostati 170 000 krooni ulatuses, st lisaks tasaarvestusele oli põhjendatud maksimaalselt 71 358.47 krooni tasumine kostjale, kuid faktiliselt tasuti kostjale 210 000 krooni. Seega on kostjale rahalist kohustust täites eelistatud viimast hageja teistele võlausaldajatele ning selliselt kahjustatud nende huve. 3) Kohtuotsus ei rajane asjaoludel, mida menetluse käigus ei arutatud, kuivõrd kohtuistungitel oli korduvalt juttu hageja nõude aluseks olevast arvestusmetoodikast ning seda põhistavatest tõenditest. Samuti arutati tasaarvestusega seonduvaid asjaolusid, sh tasaarvestuse mõju hageja nõude suurusele. Kostjal oli võimalik kõigi tähtsust omavate asjaolude suhtes arvamust

avaldada. Kohtule ei saa asetada kohustust avaldada asjas sisulise arutamise käigus tehtava kohtulahendi sisu ja motiivid. TsMS § 436 lg 3 ja 4 tuleneb üksnes kohustus rajada põhjendused asjaoludele, mida menetluses arutati. Kohus on vastavat põhimõtet järginud. Juhul, kui ringkonnakohus peaks siiski leidma, et kohtuotsus kuulub tühistamisele TsMS § 436 lg 3 ja/või 4 rikkumise tõttu, siis ei ole võimalik uue otsuse tegemine apellatsiooniastmes, vaid asi tuleks saata tagasi uueks läbivaatamiseks Tartu Maakohtule, võimaldamaks kohtul ja menetlusosalistel väidetavaid uusi asjaolusid analüüsida ja nende suhtes seisukohta avaldada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus nõustub sellega, et kui ühele võlausaldajale täidetakse rahaline kohustus, mis oluliselt vähendab võlgniku (hageja) vara, siis võib tegemist olla teiste võlausaldajate huvide kahjustamisega, samuti võib erandjuhtudel olla ühele võlausaldajale oluliselt suuremas proportsioonis kui teistele rahalise kohustuse täitmine teisi võlausaldajaid kahjustav. Kostjale täidetud rahaline kohustus võis hageja arvutuste kohaselt olla 0,71 % kokku tasutud rahalistest kohustustest, ning tegelikkuses oli kostjale täitmise protsent 1,22, st 0,51 % suurem, kui hageja arvates oleks olnud põhjendatud. Ringkonnakohus leiab, et kostja rahalise kohustuse osa hageja poolt tasutud võlgnevusest ning tasumise aja seisuga ka hageja varast, on sedavõrd marginaalne, et nimetatud kohustuse täitmisega ei vähenenud hageja vara oluliselt, mistõttu käesoleval juhul puudub alus tuvastada, et kostjale rahalise kohustuse täitmine kahjustas teisi võlausaldajaid. Seega puudub tagasivõitmise üks eeldus, ning hageja nõue tuleb jätta rahuldamata.

Üllar Roostoja

Egon Konsand

Andra Pärsimägi

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.