3-2-1-159-01
Eesti Vabariigi nimel Tartus 18. detsembril 2001. a AS Naviplast (pankrotis) võlausaldaja kaebus esimese üldkoosoleku otsuste kehtetuks tunnistamiseks, uue koosoleku aja ja koha määramiseks ning pankrotihalduri häälte määramiseks kohustamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eestistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja J. Luik, vaatas avalikul kohtuistungil 3. detsembril 2001. a läbi AS Hasfor kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 22. juuni 2001. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/742/01. Istungist võtsid osa AS Hasfor esindaja vandeadvokaat K. Mällo, AS Naviplast (pankrotis) pankrotihaldur A. Ruuval ja AS Naviplast (pankrotis) pankrotitoimkonna esimees A. Viirma. I. Asjaolud ja varasem menetluse käik AS Hasfor esitas Tallinna Linnakohtule kaebuse, milles palus tunnistada kehtetuks 28. novembri 2000. a AS Naviplast (pankrotis) võlausaldajate esimese üldkoosoleku otsused, määrata uus esimese üldkoosoleku toimumise aeg ja koht ning kohustada pankrotihaldurit määrama kaebajale hääli võrdeliselt tema esitatud ja registreeritud nõude suurusega. AS Naviplast pankrot kuulutati välja
võlausaldajale häälte arvu määramise kohta, võib ta PankrS § 271 lg 3 kohaselt otsuse peale edasi kaevata. Sama kehtib ka siis, kui otsustati hääled andmata jätta. Kaebaja ei taotlenud üldkoosolekult häälte arvu määramist. Pankrotihaldur omandab seadusest tulenevad õigused ja kohustused, kui kohus teda nimetab, mitte aga võlausaldajate üldkoosolekul kinnitamisest. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kassatsioonkaebuse põhjendustel ei tulene PankrS § 26 lg-st 4, et pankrotihaldur võiks jätta nõude esitanud isikule hääled andmata. PankrS § 26 lg 5 kohaldamine eeldab häälte andmist. Seega puudus kaebajal üldkoosoleku poole pöördumiseks alus. Ringkonnakohus ei põhjendanud, mille alusel pankrotihaldur omandab kohtu poolt nimetamisega seadusest tulenevad õigused ja kohustused. III. Vastused kassatsioonkaebusele AS Naviplast (pankrotis) pankrotitoimkonna esimees leidis vastuses kassatsioonkaebusele, et enne üldkoosolekut võib haldur otsustada, kas anda võlausaldajale hääli või mitte. Lähtudes PankrS § 26 lg-st 5 peab võlausaldaja halduri määratud häälte arvuga (sh halduri poolt häälte määramata jätmisega) mittenõustumisel taotlema häälte määramist üldkoosolekult. Kaebaja ei vaidlustanud, et haldur jättis talle hääled määramata ega taotlenud häälte määramist üldkoosolekult. Pankrotiseadus ei seo kohtu nimetatud haldurile oma ülesannete täitmiseks volituste andmist halduri üldkoosoleku poolt kinnitamisega. Pankrotihaldur leidis vastuses kaebusele, et haldur peab võlausaldajale häälte arvu määramisel hindama nõude aluseks olevaid dokumente ja kui need ei tõenda nõude olemasolu, siis on tal õigus jätta võlausaldajale hääled andmata. Kaebaja ei taotlenud üldkoosolekult endale häälte määramist. Võlausaldajate esimese üldkoosoleku otsused vastavad seadusele ning neid ei saa kehtetuks tunnistada. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks alust. Tulenevalt PankrS § 69 lg-st 1 peab võlausaldaja esitama haldurile kirjaliku nõudeavalduse, milles on märgitud nõude sisu, alus ja suurus, samuti see, kas nõue on eesõigusnõue. Nõudeavaldusele lisatakse avalduses nimetatud asjaolusid tõendavad dokumendid või nende tõestatud ärakirjad. Vastavalt PankS § 26 lg-le 4 määrab võlausaldaja häälte arvu haldur temal olevate dokumentide alusel, kusjuures võlausaldaja häälte arv peab olema võrdeline tema nõude suurusega. Seega peab haldur nõudeavaldust ja sellele lisatud dokumente hinnates otsustama, kas avalduses märgitud nõude sisu, alust ja suurust tõendavad dokumendid on avaldusele lisatud ning vastavalt dokumentidele määrama võlausaldaja häälte arvu. Järelikult peab võlausaldaja häälte arv olema võrdeline nõude suurusega, millises ulatuses tõendavad dokumendid on avaldusele lisatud. Ekslik on kassatsioonkaebuse väide, et PankrS § 26 lg 5 kohaselt saab võlausaldaja pöörduda üldkoosoleku poole häälte arvu otsustamiseks vaid siis, kui haldur on võlausaldajale andnud vähemalt ühe hääle. Vastavalt PankrS § 26 lg-le 5 otsustab võlausaldaja häälte arvu üldkoosolek, kui võlausaldaja ei nõustu talle halduri poolt määratud häälte arvuga. Sellest sättest ei tulene, et üldkoosoleku poole ei saa pöörduda isik, kellele haldur ei ole hääli üldse andnud. PankrS § 27š lg 3
kohaselt võib võlausaldaja või haldur esitada kaebuse üldkoosoleku otsuse peale, millega määrati võlausaldaja häälte arv. Kui kohus leiab, et üldkoosoleku otsus häälte määramise kohta ei ole põhjendatud, tunnistab kohus üldkoosoleku otsuse selles osas kehtetuks ja määrab võlausaldaja häälte arvu. Kui kohtu määratud häälte arv erineb üldkoosolekul määratud häälte arvust määral, mis oleks tinginud üldkoosoleku teistsuguse otsuse, tunnistab kohus üldkoosoleku otsuse võlausaldaja või halduri nõudel kehtetuks. Ringkonnakohus on tuvastanud, et kaebaja pole võlausaldajate üldkoosolekult häälte arvu määramist taotlenud. Seega polnud kohtul alust võlausaldaja häälte arvu osas seisukohta võtta ning võlausaldaja häälte arvust lähtudes üldkoosoleku otsuse kehtetust kaaluda. Tsiviilkolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et pankrotihaldur omandab seadusest tulenevad õigused ja kohustused kohtu poolt nimetamisega. Selle seisukoha õigsust kinnitab ka see, et pankrotiseaduse kohaselt on haldur kohustatud täitma teatud ülesandeid, sh määrama võlausaldaja häälte arvu, juba enne võlausaldajate üldkoosoleku poolt kinnitamist. Juhindudes TsMS § 362 p-st 1, kolleegium o t s u s t a s: Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 22. juuni 2001.a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. J. Odar, A. Kull, J. Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.