3-2-1-18-01
Eesti Vabariigi nimel Tartus 17. aprillil 2001. a Tarvo Kiikeri hagi AS ERA Pank (pankrotis) vastu nõude tunnustamiseks summas 24 800 krooni ja Tõnu Kiikeri hagi AS ERA Pank (pankrotis) vastu nõude tunnustamiseks summas 21 000 krooni. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik ja T. Vernik, vaatas läbi 19. märtsil 2001. a avalikul kohtuistungil Tarvo Kiikeri ja Tõnu Kiikeri kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. septembri 2000. a otsuse tsiviilasjas nr II-2-344/00. Istungist võttis osa AS ERA Pank (pankrotis) esindaja vandeadvokaat R. Paron. I. Asjaolud ja varasem menetluse käik ERA Pank (pankrotis) võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolekul ei tunnustatud Tarvo Kiikeri 24 800 krooni nõuet ja Tõnu Kiikeri 21 000 krooni nõuet. Jaak Kiiker loovutas Tarvo Kiikerile 5. jaanuari 1999. a nõudeõiguse loovutamise lepinguga nõude AS ERA Pank (pankrotis) vastu nõudmiseni hoiuse, tähtajalise hoiuse ja intresside osas 24 800 krooni. Jaak Kiiker loovutas Tõnu Kiikerile 5. jaanuari 1999. a nõudeõiguse loovutamise lepinguga 21 000 kroonise nõude, mille ta omandas 4. jaanuari 1999. a nõudeõiguse loovutamise lepingu alusel MTÜ-lt Eesti Korvpalliklubide Assotsiatsioon, kelle arvelduskontol AS-s ERA Pank 4. jaanuaril 1999. a oli 22 699 krooni 15 senti. Hagejad palusid tunnustada nõudeid V rahuldamisjärgu nõuetena. Nõuded olid loovutatavad, kuna nõuete loovutajate kontodel oli loovutatud raha lepingute sõlmimise ajal olemas. Kostja AS ERA Pank nõudeid ei tunnistanud. Hagejad ei ole tõendanud nõudeõiguse õiguspärase omandamise aluseid. Klient peab panka kirjalikult teavitama nõude loovutamisest, vastasel juhul ei saa kolmas isik käsutada pangakliendi arvelduskontot. Tartu Maakohus jättis 2. juuni 2000. a otsusega hagid rahuldamata. Otsuse motiividel ei saa lepingust, mille pooleks pank ei ole, tekkida pangale kohustusi kolmandate isikute ees. Kuna konto omanik ei ole seoses nõude loovutamisega teinud kirjalikke korraldusi pangale kolmandate isikute kasuks, ei tekkinud pangal kohustusi hagejate ees. Pangal ei ole õigust teha ülekannet kliendi pangakontolt ainult kliendi ja kolmanda isiku vahel sõlmitud nõude loovutamise lepingu alusel. Eesti Panga 17. juuni 1992. a käskkirjaga nr 45 kinnitatud sularahata arvelduste eeskirjade (sularahata arvelduste eeskirjad) p 9 kohaselt tuleb panga kliendil esitada selleks maksekorraldus, maksenõude korraldus või akreditiiv. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Tartu Ringkonnakohus jättis 28. septembri 2000. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Otsuse põhjendustel ei ole panga ja kliendi õigussuhte eripära arvestades nõude loovutamise lepingud täidetavad. Võlausaldaja Jaak Kiiker on lepingu järgi loovutanud oma nõuded AS-s ERA Pank
(pankrotis) asunud arvelduskontodel olevale rahale Tarvo Kiikerile ja Tõnu Kiikerile. Nõuded uute võlausaldajate poolt ei ole sissenõutavad. Vaidlusaluste nõuete loovutusega iseseisvat laenusuhet hagejate ja kostja vahel ei tekkinud. Nimetatud laenusuhte tekkimiseks peaks pangal olema võimalik kreeditori arvelduskontolt maha kanda raha lepingutes näidatud summades. Krediidiasutuste seadus (KAS), samuti sularahata arvelduste eeskirjad ei anna pangale õigust nõudeõiguse loovutamise lepingu alusel nõudeõiguse loovutaja pangakontolt raha maha kanda. Nõudeõiguse loovutamise ajal kehtinud KAS § 47 lg 3 (kehtiva redaktsiooni § 89 lg 8 ) alusel võib sissenõuet krediidiasutuses hoitavale kliendi varale pöörata ainult seaduses sätestatud korras. Seadusest ei tulene, et nõudeõiguse loovutamise korral on pangal õigus loovutaja pangakontolt raha maha kanda. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Hagejad paluvad kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada materiaalõiguse normide väära kohaldamise tõttu ning uue otsusega hagi rahuldada. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et nõude loovutaja ei ole üle andnud kõiki nõudeõigust tõendavaid dokumente. TsK § 217 lg 1 mõttes on hagejatele üle antud kõik nõudeõigust tõendavad dokumendid. Täiendavate dokumentide järele puudub vajadus, kuna kostja on nõude omaks võtnud. Nõude loovutamise lepingus on loovutaja selgelt väljendanud oma tahet loovutada temale kuuluv rahaline nõue kostja vastu hagejatele. Ekslik on apellatsioonikohtu väide, nagu ei oleks loovutamisega tekkinud iseseisvat nõuet võlgniku ja uute kreeditoride vahel. Nõude loovutamisest tulenev nõudeõigus on täidetav ning kostja on kohustatud selle täitma nõude omandanud isikule. Pankrotimenetluses esitatakse võlgniku vastu nõuded PankrS § 23 korras. Nõuded esitati mitte tegutsevale, vaid pankrotis krediidiasutusele. Krediidiasutuse pankroti väljakuulutamise järel ei ole krediidiasutusel kliente, on isikute nõudeõigused. Pankrotimenetluses ei ole takistatud nõuete rahuldamine selliselt, et esialgse kreeditori loovutatud nõude esitab pankrotimenetluses uus kreeditor. Võlgnikul on TsK §-st 219 tulenevalt õigus esitada uue kreeditori vastu kõik vastuväited, mis tal olid esialgse kreeditori vastu, nõude loovutamise teate saamisel. Kuna kostjal puudusid vastuväited esialgse kreeditori nõude vastu, ei saa tal olla vastuväiteid ka uue kreeditori nõude suhtes. Seaduse kohaselt ei ole võlgnik õigustatud esitama aga vastuväidet selles, kes on nõude omanik. III. Vastus kassatsioonkaebusele Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Väljamaksete tegemist pangas avatud kontolt on õigustatud nõudma üksnes konto omanik. Pangal ei ole õigust rahuldada kolmanda isiku nõuet kliendile avatud kontol olevate vahendite arvelt üksnes nõude loovutamise lepingu alusel isegi juhul, kui taolises nõude loovutamise lepingus sisaldub kliendi tahe nõude loovutamiseks. Nõuete loovutamine saanuks toimuda üksnes selliselt, et loovutaja pidanuks esitama kostjale sularahata arvelduste eeskirjades sätestatud vormi kohase maksekorralduse loovutatavate summade ülekandmiseks hagejate arvelduskontole. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks alus puudub.
Kreeditori poolt on nõude loovutamine TsK § 216 lg 1 kohaselt teisele isikule lubatud, kui see ei ole vastuolus seaduse või lepinguga. Vastavalt nõude loovutamise ajal kehtinud KAS § 48 lg-le 1 reguleeritakse krediidiasutuse suhteid klientidega kirjalike lepingutega. Tulenevalt KAS §-st 45 peavad krediidiasutused arveldama Eesti Panga poolt kehtestatud korras. Eesti Panga 17. juuni 1992. a käskkirjaga nr 45 kinnitatud sularahata arvelduste eeskirjade p-s 12 on nõuded kliendi korraldusele - arveldusdokumendile - mille alusel kliendil on õigus oma kontot käsutada. Kuna kontol muudatuste tegemine saab toimuda üksnes kontoomaniku kirjaliku korralduse alusel, ei saa panga kliendi ja kolmanda isiku vahel sõlmitud kliendi kontolt rahasumma nõudeõiguse loovutmise lepingu alusel kolmandal isikul panga vastu nõuet tekkida. Õigusaktidest ega ka panga ja kliendi vahel sõlmitud kontolepingust ei tulene piiranguid kontolt rahasummade nõudeõiguse loovutamiseks ainult nõudeõiguse loovutamise lepingu alusel krediidiasutuse pankrotimenetluses. Nõude loovutamise lepingute allakirjutamise ajal ei olnud kostja pankrotti välja kuulutatud. Juhindudes TsMS § 362 p-st 1, kolleegium o t s u s t a s: Jätta Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. septembri 2000. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eriarvamusele jäid kolleegiumi liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa. J. Odar, H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik, T. Vernik H. Jõksi ja L. Laarmaa eriarvamus Apellatsioonikohus leidis, et Eesti Panga 17. juuni 1992 käskkirjaga nr 45 kinnitatud "Sularahata arvelduste eeskirjad" (eeskiri) ei piira klienti nõude käsutamisel ning ei kehtesta aluseid loovutusõiguse piiranguteks. Loovutusõiguse teostamine peab loovutaja poolt toimuma aga selliselt, et see oleks täidetav, arvestades kliendi ja panga vahelise õigussuhte eripära. Nõuete loovutamine on toimunud TsK § 216 lg 1 kohaselt, kuid samas ei ole J. Kiiker täitnud TsK §-st 217 lg 1 tulenevat kohustust, anda uutele võlausaldajatele üle nõudeid tõendavaid dokumente. Arvestades krediidiasutuste seaduse ja eeskirja sätteid, ei ole pangal õigust vaidlusaluste nõudeõiguse loovutamise lepingute alusel, ilma kontoomaniku kirjaliku korralduseta pangale, tema pangakontodelt rahalisi vahendeid maha kanda. Formaalselt on toimunud nõudeõiguse loovutamine, kuid nõuded pole uute võlausaldajate poolt sissenõutavad. Jättes apellatsioonikohtu otsuse muutmata, on eelnevaga nõustunud ka kassatsioonikohus. Seega on nõuded loetud loovutatuks. Nõustuda ei saa apellatsioonikohtu järeldusega, et vaidlusaluste nõude loovutamise lepingute alusel ei saa pankrotimenetluses tunnustada nõuet, kuna endise võlausaldaja poolt uutele võlausaldajatele üle antud nõudeõigust tõendavad dokumendid ei ole - arvestades panga kui võlgniku ja võlausaldaja kui kliendi vahel oleva õigussuhte eripära - piisavad.
Peame ekslikuks seisukohta, mille kohaselt krediidiasutuse pankrotimenetluses oleneb nõude tunnustamine sellest, kas nõude loovutamisel on järgitud tegutseva krediidiasutuse ja tema kontoomanikust kliendi suhteid reguleerivaid õigusakte. Selline seisukoht ei tulene pankroti - ega krediidiasutuste seadusest. Samuti leidis kassatsioonikohus, et ei õigusaktidest ega ka panga ja kliendi vahel sõlmitud kontolepingust tulene piiranguid kontolt rahasummade nõudeõiguse loovutamiseks ainult nõudeõiguse loovutamise lepingu alusel krediidiasutuse pankrotimenetluses. Raske on mõista, miks hagejale kehtivalt juba loovutatud nõue tuleks selle tunnustamiseks krediidiasutuse pankrotimenetluses pärast pankroti väljakuulutamist veelkord loovutada. Eelneva alusel tulnuks apellatsioonikohtu otsus tühistada ja asi saata uueks arutamiseks. H. Jõks, L. Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.