2-15-2035 MEW hagi osaühingu WIKKENDER (likvideerimisel) vastu 10 608,37 euro ja viivise nõudes Harju Maakohtu 17. oktoobri 2016 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
MEW apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
11 462, 11 eurot Hageja (apellant): MEW (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Kuldar Kirt Kostja (vastustaja): osaühing WIKKENDER (likvideerimisel, registrikood 10710866), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaimo Räppo Iseseisva nõudeta kolmas isik kostja poolel: IW (isikukood XXXXXXXXX) Kirjalikus menetluses
Tsiviilasi
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
Harju Maakohtu 17. oktoobri 2016 otsuse resolutsioon jätta muutmata, aga täiendada otsuse põhjendusi käesoleva otsuse punktidega 15 ja 20. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda. Rahuldada kostja taotlus ringkonnakohtu menetluskulude kindlaksmääramiseks. Määrata kostja vajalike ja põhjendatud menetluskulude summaks ringkonnakohtus 540 eurot (õigusabikulu, sisaldab käibemaksu). Mõista hagejalt MEW (isikukood XXXXXXXXX) kostja osaühing WIKKENDER (likvideerimisel, registrikood 10710866) kasuks välja 540 eurot.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.
Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.MEW (hageja) esitas Harju Maakohtule 6. veebruaril 2015 hagi osaühingu WIKKENDER (likvideerimisel, kostja) vastu 10 608,37 euro ja viivise nõudes. Hageja tõi esile järgmised asjaolud: kostja esitas 1. juulil 2005 hagiavalduse AP vastu (tsiviilasi nr 2-05-23081). Kostja tugines mh väitele, et ta omandas 17. juuni 2005 nõude loovutamise lepingu alusel hagejalt nõude AP vastu summas 14 216 USA dollarit; käesoleva asja pooled sõlmisid 10. septembril 2009 notariaalse lepingu, milles leppisid mh kokku, et juhul kui rahuldatakse kostja hagi AP vastu, siis kohustub kostja tasuma AP-lt väljamõistetud summast hagejale 150 000 krooni. Kui AP-lt mõistetakse välja suurem summa, kohustus kostja tasuma hagejale lisaks 50% summast, mis ületab 150 000 krooni; Viru Maakohtu 7. detsembri 2009 otsusega mõisteti AP-lt kostja kasuks välja 170 986 krooni. Tartu Ringkonnakohus kinnitas 31. jaanuari 2011 määrusega kostja ja AP vahelise kompromissi, mille kohaselt kohustus AP maksma kostjale 11 630 eurot (181 969,96 krooni). Hageja palub mõista kostjalt välja 150 000 kroonile ja lisaks poolel seda ületavast summast, mis AP pidi kompromissi järgi kostjale tasuma, st veel 15 984,98 kroonile vastavad summad eurodes – kokku 10 608,37 eurot ( = (150000 + 15984,98) : 15,6466). Viivist nõuab hageja alates 7. veebruarist 2015, st sisuliselt alates hagi esitamisest. Nõue ei ole aegunud. Kostja ei teavitanud hagejat eespool viidatud kohtulahenditest. Hageja sai neist teada alles 21. novembril 2014. Kõnealused kohtulahendid ei ole leitavad avalikest andmekogudest. Kuna hageja sai nõudest teada alles 21. novembril 2014, hakkas aegumistähtaeg tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg 3 alusel kulgema 1. jaanuaril 2015. Kui asuda seisukohale, et nõude aegumistähtaeg algas Tartu Ringkonnakohtu määruse tegemisest, siis peaks lähtuma TsÜS § 147 lg-st 3, st aegumine algas mitte varem kui
1.jaanuaril 2012 ja lõppes kõige varem 1. jaanuaril 2015. Hageja esitas 11. detsembril 2014 kostjale nõude 10 608,37 euro ja viivise tasumiseks ning andis tähtaja kohustuse täitmiseks kuni 19. detsembrini 2014. Lisaks 11. detsembril 2014 esitatud nõudele andis hageja kostjale kohustuse täitmiseks 7. jaanuari 2015 e-kirjaga täiendava tähtaja kuni 6. veebruarini 2015. Arvestades asjaolu, et täiendava tähtaja andmise aja võrra aegumine pikenes, esitas hageja hagiavalduse tähtaegselt, st 6. veebruaril 2015 ehk täiendava tähtaja jooksul. Kostja ega IW (kolmas isik) ei ole hagetavat kohustust täitnud. Kuna aga kostja väidab, et kolmas isik on kohustuse täinud, siis tunnistab kostja hageja nõuet ja tuleb kohaldada TsÜS § 158 lg-t 1 ning hageja nõue ei ole aegumistähtaja katkemise tõttu aegunud. Lisaks märkis hageja 19. septembri 2016 teesides, et nõude aegumise suhtes kohaldub TsÜS § 146 lg 4 järgi 10-aasta pikkune aegumistähtaeg, kuna kostja tegutses pahas usus ega teavitanud hagejat AP suhtes tehtud kohtulahenditest. 2 (7)
2.Kostja vaidles hagile vastu. Hageja nõue on aegunud. Kohtulahendid on avalikud ning hageja pidi olema teadlik Viru Maakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu lahenditest. Hageja ja kolmas isik suhtlesid omavahel enne 2012. aasta veebruari üsna tihedalt ja veidi aega pärast AP suhtes tehtud kohtuotsust andis kolmas isik sellest teada ka hagejale. AP suhtes tehtud lahendist teavitamine toimus 2011. aasta veebruari alguses. Samuti teavitas kolmas isik hagejat AP suhtes tehtud lahendist ja selle sisust veidi aega pärast selle jõustumist. Hageja nõue kostja vastu muutus sissenõutavaks ringkonnakohtu määruse jõustumisega 4. veebruaril 2011 ja aegus TsÜS § 146 lg 1 alusel hiljemalt 4. veebruaril 2014. Kui nõue ei ole aegunud, siis tugineb kostja alternatiivselt sellele, et hagejale on tasutud kostja poolt või kostja eest kolmanda isiku poolt vaidlusalune summa. Hageja soovis, et rahasumma tasuks talle kolmas isik. Seega ei saa hagejal olla nõuet kostja vastu. Kostja seisukoht, et hageja nõue on tasutud, et ole käsitletav nõude tunnustamisena.
3.Kostja taotlusel kaasas maakohus 8. jaanuari 2016 määrusega iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel menetlusse kolmanda isiku, kes toetas kostja seisukohti ja palus samuti jätta hagi rahuldamata.
MAAKOHTU OTSUS
4.Maakohus jättis 17. oktoobri 2016 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi aegumise tõttu rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja määras kindlaks kostjale hüvitatava kulu summa.
5.Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoludena järgmist: 10. septembri 2009 kokkuleppega kohustus kostja tema hagi rahuldamisel AP vastu tsiviilasjas nr 2-05-23081 tasuma AP-lt väljamõistetud summast hagejale 150 000 krooni, aga kui AP-lt mõistetakse välja sellest suurem summa, siis kohustus kostja lisaks tasuma hagejale 50% summast, mis ületab 150 000 krooni; Viru Maakohus rahuldas 7. detsembri 2009 otsusega kostja hagi AP vastu ja mõistis viimaselt kostja kasuks välja 170 986 krooni; Tartu Ringkonnakohus kinnitas 31. jaanuari 2011 määrusega kostja ja AP vahelise kompromissi, mille kohaselt maksab AP kostjale 11 630 eurot. Viidatud määrus jõustus 4. veebruaril 2011.
6.Maakohus leidis, et hageja nõude aegumisele kohalduvad TsÜS § 146, § 147 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 82 lg 7. Maakohus juhindus Riigikohtu seisukohast, et tehingulise nõude aegumise algusaja määramisel ei ole üldjuhul, kui seaduses või välislepingus ei ole teisiti sätestatud, tähtsust sellel, kas võlausaldaja nõudest ja selle sissenõutavusest teadis või pidi teadma. Oluline tehingulise nõude aegumise algusaja arvutamise juures on üksnes nõude tekkimine, mis tähendab VÕS § 82 lg 7 (maakohtu otsuses ekslikult § 87 lg 7) järgi selle sissenõutavaks muutumist (17. veebruari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-168-10, p 12). Seega ei oma asjas tähtsust hageja väide, et kohtulahendid, millega AP-lt mõisteti välja kostja kasuks raha, ei ole leitavad avalikest andmekogudest, ega ka see, et hageja sai kohtulahenditest teada alles 21. novembril 2014. Eelmises lõigus viidatud seisukohta saab rakendada nõuete aegumise algusaja arvutamise kohta, sidumata seda konkreetse õiguskaitsevahendiga, mida võlausaldaja soovib oma õiguste kaitseks kasutada. Maakohtu hinnangul tekkis hagejal alus nõuda kostjalt kokkulepitud raha maksmist pärast Tartu Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2011 määruse jõustumist 4. veebruaril 2011. Poolte
12.septembri 2009 kokkuleppest ega mujalt ei nähtu, et pooled oleksid leppinud kokku kostja kohustuse täitmise tähtajas. Seega tuleb kohustuse sissenõutavaks muutumise aja tuvastamisel 3 (7)
kohaldada VÕS § 82 lg-d 7 ja 3 ning hagejal tekkis õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist pärast selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. Arvestades tasumisele kuuluva summa suurust leidis maakohus, et mõistlik aeg 10 608,37 euro tasumiseks on neli kuud ja hagejal tekkis õigus nõuda kostjalt raha maksmist alates 4. juunist 2011. Samast kuupäevast alates hakkas kulgema hageja nõude aegumistähtaeg, mis lõppes 4. juunil 2014. Hageja esitas hagi 6. veebruaril 2015, st pärast aegumistähtaja lõppemist. Alternatiivselt kontrollis maakohus nõude aegumist juhul, kui kohaldada TsÜS § 154 lg 3 esimest lauset, mille kohaselt algab kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Lugedes hageja nõude tasu maksmise nõudeks selles tähenduses, hakkaks aegumistähtaeg kulgema 1. jaanuarist 2012 ja lõppeks
31.detsembri 2014 möödumisega. Ka sel juhul esitas hageja 6. veebruaril 2015 hagi pärast aegumistähtaja lõppemist.
7.Maakohus ei nõustunud hagejaga, et nõude aegumistähtaeg oli peatunud TsÜS § 167 lg 2 alusel, kuna hageja saatis kostjale 11. detsembril 2014 ja 7. jaanuaril 2015 nõudekirjad, milles andis täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks. Hageja ei tõendanud, et nõudekirjad on kostjani jõudnud. Pealegi ei peata ühepoolne tahteavaldus nõude aegumistähtaega. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue aegunud ja maakohus jättis hagi seetõttu rahuldamata.
8.Lisaks põhjendas maakohus, et usutav ei ole hageja väide nagu poleks kostja teda teavitanud AP suhtes tehtud lahenditest. Samuti ei järeldanud maakohus kostja alternatiivsest vastuväitest nõude kolmanda isiku poolt rahuldamise kohta, et kostja oleks nõuet tunnistanud ja aegumine seeläbi katkenud. Hageja teesides esitatud väidet 10-aastase aegumistähtaja kohta pidas maakohus hilinenult esitatuks ja keeldus seda menetlemast tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 331 lg 1 alusel.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
9.Hageja esitas vaidlustatud otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuse väited (kaebuse p 4 alapunktid 4.1–4.8) on kokkuvõtvalt järgmised. Esimese väitega tugineb hageja jätkuvalt sellele, et tema nõude aegumistähtaeg hakkas kulgema alles 1. jaanuaril 2015, sest hageja sai kostja ja AP kohtuvaidluses tehtud lahenditest teada 21. novembril 2014 pärast Viru Maakohtule vastava päringu esitamist. Aegumine ei saanud alata enne, kui hagejale said teada aegumise aluseks olevad asjaolud ehk talle sai teatavaks nõude sissenõutavaks muutumine. Lisaks ei ole maakohtu seisukoht aegumise osas mõistlik ega kooskõlas hea usu põhimõttega, kuna see loob pahatahtlikule kostjale soodsad võimalused oma kohustuste täitmisest kõrvale hoida. Lisaks toob hageja esile võimaluse tõlgendada VÕS § 82 lg-tes 3 ja 7 nimetatud mõistlikku aega selliselt, et see on käesoleva juhtumi asjaoludel aeg, mille jooksul kostja informeerib hagejat nõudeõiguse sissenõutavaks muutumisest. Ka sel juhul ei muutunud nõue sissenõutavaks enne 21. novembrit 2014. Maakohus on arusaamatutel põhjustel ja ebaõigesti pidanud mõistlikuks ajaks nelja kuud. Teiseks ei nõustu hageja Riigikohtu otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-168-10 kujundatud praktika rakendamisega käesolevas asjas. Eelkõige erineb praegune juhtum Riigikohtu käsitletust selle poolest, et hagejal ei olnud võimalik kontrollida kostja ja AP vahelise kohtuvaidluse käiku. Kolmas väide kordab sisuliselt esimese väite põhjenduseks esitatud seisukohti. Neljas väide käsitleb aegumise võimalikku peatumist ja selles vaidlustab hageja maakohtu järelduse, et hageja 11. detsembri 2014 ja 7. jaanuari 2015 nõudekirjade kostjale kättetoimetamine on tõendamata. 4 (7)
Viiendaks heidab hageja maakohtule ette üllatavat ja ebaõiget asjaolu tuvastamist seoses kolmanda isiku väitega, et ta teavitas hagejat AP-ga peetud kohtuvaidluse lahenditest. Hageja hinnangul on maakohus otsuses asunud vastuolulistele seisukohtadele leides, et hageja pidi e-kirja saatmist tõendama, aga omakorda talle adresseeritud kirja puhul sama reeglit ei järgi.
Kuues väide käsitleb hageja volikirja, millega hageja volitas kolmandat isikut esindama ennast hagejale kuuluva korteriga seotud tehingute ajamisel. Hageja arvates ei tõenda volikiri, et kostja oleks hagejat Viru Maakohtu otsusest ja Tartu Ringkonnakohtu määrusest teavitanud või mistahes muul kujul oma kohustuse täitnud. Seitsmendaks ei nõustu hageja maakohtuga, et kostja avaldusi ei saa käsitleda nõude tunnustamisena. Nõude tunnustamise tõttu on aegumine katkenud. Kaheksas väide käsitleb küsimust, kas maakohus pidi kaaluma TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud 10-aasta pikkuse aegumistähtaja kohaldamist olukorras, kus hageja esimest korda viitas kõnealusele normile kohtukõne kirjalikes teesides. Hageja arvates on tegemist õiguse kohaldamisega, mida kohus peab tegema omal algatusel. Hageja märkis juba hagiavalduses, et kostja ei tegutsenud suhetes hagejaga heas usus ja püüdis oma kohustuse täitmisest kõrvale hoida.
10.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, kolmas isik apellatsioonkaebuse kohta seisukohta ei esitanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus tutvus poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega ning leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel jätta muutmata, aga ringkonnakohus peab vajalikuks täiendada otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
12.Maakohus on õigesti tuvastanud asjas tähtust omavad asjaolud ja leidnud, et neil asjaoludel oli hageja nõue enne hagi esitamist aegunud. Samuti on põhjendatud maakohtu seisukoht, et hageja ei saanud ühepoolse tahteavaldusega nõude aegumistähtaja kulgemist peatada. Neis osades nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda neid.
13.Maakohus jättis aga käsitlemata küsimuse, kas aegumisele tuginemine võib olla vastuolus hea usu põhimõttega. Hea usu põhimõtte kohaldamine on õiguse kohaldamine, mida kõigi astmete kohtud saavad teha TsMS § 436 lg 7, § 652 lg 8 ja § 688 lg 2 kohaselt sõltumata poolte õiguslikest väidetest (vt nt Riigikohtu 30. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-13, p 14 ja selles viidatud 5. jaanuari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39). Hageja viitas nii maakohtus kui ka apellatsioonkaebuses sellele, et aegumisele tuginemine on tema arvates käesoleval juhul vastuolus hea usu põhimõttega.
14.Aegumisele tuginemine ei ole lubatud juhul, kui see tähendaks õiguste kuritarvitamist ning rikuks heas usus käitumise põhimõtet (TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2 ning VÕS § 6 lg 1). Hea usu põhimõtte funktsiooniks on tõkestada lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamine. See tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat (vt Riigikohtu 16. mai 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-12, p 11 teine lõik, samuti selles viidatud 20. detsembri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 14, ja 7. novembri 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 16).
15.Aegumisele tuginemine võib olla vastuolus hea usu põhimõttega üksnes väga erandlikel asjaoludel (Riigikohtu 10. märtsi 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-199-13, p 13 teine lõik). Ringkonnakohtu hinnangul on selliseks asjaoluks eelkõige kohustatud isiku tahtlik tegevus võlausaldaja teadmatuses hoidmisel või talle nõude sissenõutavaks muutumisest vale ettekujutuse loomisel. Samas ei ole kõnealuse erandliku olukorraga tegemist siis, kui võlausaldaja ise ei tunne mõistlikku huvi oma nõude sissenõutavaks muutumise kohta. 5 (7)
Käesoleval juhul tähendab eeltoodu, et kostja tuginemine aegumisele võiks olla vastuolus hea usu põhimõttega juhul, kui hageja oleks pöördunud kostja poole päringutega AP-ga peetud kohtuvaidluse tulemuste kohta ja kostja oleks andnud kas ebaõigeid või põiklevaid vastuseid. Selliste päringute tegemist ei ole hageja esile toonud. Aegumisele tuginemine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega olukorras, kus võlausaldaja ise ei ilmuta piisavalt hoolt oma nõude sissenõutavaks muutumise kohta teabe saamisel. Eeltoodust järeldab ringkonnakohus, et kostja tuginemine aegumisele ei ole käesolevas asjas vastuolus hea usu põhimõttega.
16.Nõustudes maakohtu järeldustega aegumistähtaja kulgema hakkamise ja lõppemise osas ning olles käsitlenud eelnevas punktis aegumisele tuginemise kooskõla hea usu põhimõttega, on ringkonnakohus vastanud ühtlasi apellatsioonkaebuse esimesele, kolmandale ja neljandale väitele. Viiendale ja kuulendale väitele ei ole vaja sisuliselt vastata, sest eespool p-des 14 ja 15 kujundatud seisukohtade järgi ei oma asja lahendamisel tähtsust, kas ja millal kostja teavitas hagejat AP-ga peetud kohtuvaidluse tulemustest. Vastuseks apellatsioonkaebuse ülejäänud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
17.Teine väide ei ole edukas. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et Riigikohtu otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-168-10 esitatud seisukohad on üldisemalt rakendatavad. Riigikohus sedastas viidatud otuse p 12 teises lõigus, et tehingulise nõude aegumise algusaja määramisel ei ole üldjuhul, kui seaduses või välislepingus ei ole teisiti sätestatud, tähtsust sellel, kas võlausaldaja nõudest ja selle sissenõutavusest teadis või pidi teadma. Oluline tehingulise nõude aegumise algusaja arvutamise juures on üksnes nõude tekkimine, mis tähendab VÕS § 82 lg 7 järgi selle sissenõutavaks muutumist. Vaidlust ei ole selles, et hageja esitas käesolevas asjas nõude kostja vastu lepingulisel alusel. Seaduses ega välislepingus ei ole määratud, et hageja kirjeldatud ja maakohtu tuvastatud 10. septembri 2009 kokkuleppe korral tuleks aegumise algusaja määramisel lähtuda võlausaldaja teadmisest. Siinjuures ei oma tähtsust, et hagejal ei olnud võimalik kontrollida kostja ja AP vahelise kohtuvaidluse käiku, sest hagejal oli mõistlik võimalus kontrollida selle vaidluse lahendamist esitades selle kohta päringuid kas kohtuasja pooltele või kohtutele.
18.Seitsmes väide keskendub küsimusele, kas kostja alternatiivne vastuväide, et kolmas isik on hagetava kohustuse juba täitnud, on käsitletav nõude tunnustamisena. Maakohus tuvastas, et hageja nõude aegumistähtaeg hakkas kulgema 4. juunil 2011 ja möödus 4. juuniga 2014. Kohtusse pöördus hageja 6. veebruaril 2015 ja kostja vastas hagile
21.aprillil 2015. Neil asjaoludel ei saanud kostja vastuses esitatud väide põhjustada aegumise katkemist, sest aegumistähtaeg oli juba enne kostja vastuse esitamist möödunud (vt Riigikohtu 18. detsembri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24 esimene lõik, samuti selles viidatud 21. novembri 2002 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-02, p 11). Seega ei katkenud aegumine nõude tunnustamise tõttu.
19.Kaheksas väide on menetlusõiguslikust aspektist edukas, aga sisuliselt ei anna alust muuta maakohtu lõppjäreldust, et nõue on aegunud. Õige on hageja arusaam, et TsÜS § 146 lg 4 kohaldamine on õigusküsimus, mida kohus peab ise otsustama sõltumata poolte väidetest. Kui pool on toonud esile õigusnormi kohaldamise eeldused, siis kohaldab kohus normi vaatamata sellele, kas pool on ise normile viidanud (vt konkreetselt aegumise kohta Riigikohtu 3. veebruari 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-15, p 11 esimene lõik). Järelikult võis hageja ka alles 19. septembri 2016 teesides viidata esmakordselt TsÜS § 146 lg-le 4 ja maakohus ei saanud pelgalt sättele varem viitamata jätmise tõttu jätta kontrollimata, kas esineb alus 10-aasta pikkuse aegumistähtaja kohaldamiseks.
20.Samas ei ole TsÜS § 146 lg 4 kohaldamise eeldused täidetud. Eelkõige peab kohustatud isik rikkuma tahtlikult kohustust sooviga tuua sellega kaasa mõni õigusvastane tagajärg, 6 (7)
milleks ei ole piisav oma kohustuse täitmata jätmise tahe (vrd Riigikohtu 17. märtsi 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-09, p 14). Selline rikkumine peab olema heade kommete vastane (Riigikohtu 16. septembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09, p 11, ja 3. aprilli 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-12, p 33 esimene lõik) ning suunatud võlausaldaja kahjustamisele (Riigikohtu 19. detsembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-12, p 41 esimene lõik). Kui kostja ka ei teavitanud hagejat AP-ga peetud kohtuvaidluse lahenditest, siis ei ole see tahtlik heade kommete vastane tegevus. Sarnaselt eespool p-s 15 märgituga võiks ka siinkoha uuritavast aspektist olla heade kommete vastane kohustatud isiku tahtlik tegevus võlausaldaja teadmatuses hoidmisel või talle nõude sissenõutavaks muutumisest vale ettekujutuse loomisel, aga neid asjaolusid ei ole hageja esile toonud.
21.Eelneva põhjal ei anna ükski apellatsioonkaebuse väide alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohtu otsuse põhjendustest puudunud hea usu põhimõtte ja 10-aastase aegumistähtaja käsitluse saab ringkonnakohus ise lisada.
22.Hagi jääb ka ringkonnakohtu otsuse järgi rahuldamata, st hageja kannab TsMS § 162 lg 1 ja TsMS § 171 lg 1 järgi kõik senised menetluskulud. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuses mõlema kohtuastme kulude jaotuse. Maakohus määras kindlaks hüvitatavad menetluskulud rahaliselt, sama teeb TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt ka ringkonnakohus. Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb seda teha kostja kulude nimekirja põhjal. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskulud apellatsioonikohtus 540 eurot, mis moodustuvad õigusabikulust 3,75 t eest tasumääraga 120 eurot/t, millele lisandub käibemaks. Kostja kinnitas, et ta ei saa tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna tagasi. Esindajal kulus kliendiga kohtumisele ja asjaolude täpsustamisele 1 t, kaebusega tutvumisele ja sellele vastamisele 2,5 t ning ringkonnakohtu määruse analüüsimisele 0,25 t. Hageja vaidles kostja kuludele vastu ajakulu 1 t ülevas osas. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja esindaja ajakulu kõigi eelnevas loetletud toimingute osas põhjendatud ja vajalik. Samuti on kohane ja mõistlik advokaadist esindaja tasumäär 120 eurot/t. Kuna kostja kinnitas, et ta ei saa tagasi õigusabi eest tasutud summa käibemaksu, siis tuleb hagejal vastav kulu hüvitada koos käibemaksuga summas 540 eurot ( = 3,75 × 120 + 20%). / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing
/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm
/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.