3-2-1-111-98
Eesti Vabariigi nimel Tartus 18. novembril 1998. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed A. Kull ja J. Rätsep vaatas läbi avalikul kohtuistungil 19. oktoobril 1998. a Jossif Grodinski kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12. juuni 1998. a otsuse Jossif Grodinski, Eliyahu Grodinski, Maia Grodinski ja Feodor Grodinski hagis Aleksander Gordienko vastu eluruumist väljatõstmiseks ning abiruumide ja kuuri vabastamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tagastati 14. jaanuaril 1994. a õigusvastaselt võõrandatud varana Jossif Grodinskile jt Tallinnas elamu Koidula 8/Köleri 7. Tallinna Linnakohtule esitatud hagis paluti elamuseaduse (ES) § 47 lg 3 ja 4 alusel välja tõsta nimetatud elamu korterist nr 8 (enne korterite numeratsiooni korrastamist korter nr 3) ilma teist eluruumi vastu andmata Aleksander Gordienko, kes oli selle korteri üürniku 13. märtsil 1996. a surnud A. Meristu allüürnik. Elamu tagastamise ajal elas A. Meristu tegelikult talle panipaigana renditud korteris nr 5 (varem korter nr 1A). Hagis leiti, et üürniku surmaga A. Gordienko allüürileping lõppes. Ühtlasi paluti hagis kohustada kostjat vabastama A. Meristu kasutuses olnud kuuriboks ja 13,2 m2 suurune abiruum. Linnakohtu 26. märtsi 1998. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse kohaselt ei ole tuvastatud asjaolusid, mis oleksid kostja eluruumist väljatõstmise aluseks. Kostja on korterisse nr 8 sisse registreeritud 22. novembrist 1977. a. A. Meristu elas korteris nr 5. A. Meristu ja kostja maksid üüri eraldi, kumbki oma kasutuses oleva korteri eest. Kirjalikku allüürilepingut kohtule esitatud ei ole. Allüürisuhteid ei kajasta ka elanike registri teatised. Seega ei ole tõendatud, et kostja kasutas korterit nr 8 allüürilepingu alusel. Abiruumi ja kuuriboksi vabastamise nõue ei ole põhjendatud, kuna ES § 2 lg 3 kohaselt kuuluvad korteri juurde ka abiruumid. Hagejate esindaja ei osanud kohtule selgitada, milline on kostja kasutatava eluruumi mõni teine abiruum, kus oleks võimalik kütet hoida. Ei ole tõendatud, et kostja kasutab A. Meristu kuuriboksi. Ringkonnakohtu 12. juuni 1998. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt põhineb hagi asjaolul, et kostja kasutas eluruumi allüürilepingu alusel. TsKS § 88 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Majaraamatu sissekannetes ja Elanike Registriosakonna teatistes ei ole ühtki märget, et Aleksander Gordienko olnuks allüürnik. Õige on hageja esindaja väide, et 1977. a kehtinud seadus ei nõudnud allüürilepingu kirjalikku vormi, kuid samas ei ole hagejad esitanud tõendeid, et kostja ja A. Meristu vahel oli sõlmitud suuline allüürileping. Tähtsust ei ole asjaolul, et A. Meristule eraldati korter nr 5 rendilepingu alusel. Eluasemetoetuse arvestuskaartidelt ja sotsiaalabi osakonna tõendi kohaselt oli A. Meristu elukoht Koidula 8/Köleri 7 korter nr 5 (varem 1A). Kuna korter nr 5 oli tegelikult elamispind, siis on ka siin tegemist üürisuhtega. Seega kasutas kostja elamu tagastamise ajal korterit nr 8 iseseisva üürilepingu alusel, vaatamata sellele, et kirjalik üürileping puudus.
Väär on apellatsioonkaebuse väide, et kohus jättis kostja kasutusse 2 kuuriboksi ja abiruumi. Linnakohus leidis, et hagejate nõue kuuriboksi ja abiruumi vabastamiseks ei ole põhjendatud ja jättis selle rahuldamata, kuna vaidlusalune abiruum on kogu aeg kuulunud korteri nr 8 juurde ja on kostjale vajalik kütte hoidmiseks. A. Meristu kasutada olnud kuuriboks kostja kasutuses ei ole. Kostja ei soovi kasutada ka seda kuuriboksi, mida hagejate esindaja talle ise pakkus. Kassatsioonkaebuses paluti ringkonnakohtu otsus muuta ja rahuldada hagi. Kaebuse väidete kohaselt on ringkonnakohus vääralt kohaldanud ja tõlgendanud materiaalõiguse norme ning rikkunud protsessiõiguse norme. Väär on ringkonnakohtu väide, et hagejate esindaja ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit selle kohta, et kostja kasutuses oli eluruum allüürilepingu alusel. Hagejate esitatud esimestel üürikviitungitel oli kostja ja tema perekonnaliikmed märgitud A. Meristu allüürnikena. Selliseks tõendiks oli ka linnakohtu tagastatud A. Meristuga sõlmimiseks planeeritud üürilepingu projekt, milles kostja oli näidatud allüürnikuna. Kinnisvarahoolduse Munitsipaalettevõtte 13. juuni 1994. a dokumendist nähtuvalt on korteri nr 3 üürnik A. Meristu, kostja ja tema perekonnaliikmed on üürnikule võõrad. Alusetu on ringkonnakohtu majaraamatu ja registriosakonna kannetele tuginev põhjendus kostja allüürnikuks mitteolemise kohta, kuna need ei kajasta andmeid selle kohta, kellena sissekirjutatud isik elamispinda kasutab. Seadus välistas ja välistab kirjaliku üürilepingu puudumisel üürisuhte olemasolu riigile kuuluvates ja munitsipaaleluruumides. 1977. a kehtinud TsK § 305 lg 1 sätestas kirjaliku üürilepingu sõlmimise, millele eelnes orderi väljaandmine. Sama nägi ette
kohus põhjendatult selle nõude rahuldamata. Asjakohatu on kaebuse väide, et kuuriboksi ja abiruumi vabastamise nõude rahuldamata jätmisega eraldab kohus need kostja kasutusse. Kohtud ei saanud nimetatud nõuet rahuldada, kuna hagejad ei ole tõendatud, et kostja korteri nr 8 üürnikuna on omavoliliselt hõivanud abiruumi ja kuuriboksi. Linnakohus on õigesti tagasi lükanud hagejate esitatud üürilepingu projekti, kuna projekt ei olnud dokumentaalne tõend TsKS § 116 mõttes. Juhindudes TsMS §-st 362 p 1, kolleegium o t s u s t a s: Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12. juuni 1998. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja J. Luik Liikmed A. Kull, J. Rätsep
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.