3-2-1-43-98
Eesti Vabariigi nimel Tartus 2. aprillil 1998. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, hageja esindaja vandeadvokaat J. Kirikali osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 23. märtsil 1998. a AS-i Südalinna Kinnisvarahoolduse kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 11. detsembri 1997. a otsuse AS-i Südalinna Kinnisvarahooldus hagis Tatjana Lazukina vastu tasumata maksete nõudes. Tallinna Linnakohtu 2. septembri 1997. a otsusega jäeti rahuldamata AS-i Südalinna Kinnisvarahooldus hagi Tatjana Lazukina vastu 3765 krooni 65 sendi tasumata maksete nõudes. Kohtuotsusega tuvastati, et kostja erastas Tallinnas Lembitu tn 14 korteri nr 5 26. oktoobril 1994. a ja samal päeval sõlmitud eluruumi haldamise lepingu p 6.1 järgi kohustus tasuma hagejale iga kuu 20. kuupäevaks jooksva kuu eluasemekulud vastavalt hageja esitatud arvele. Sama lepingu p 3.1 järgi kehtis leping kuni korteriühistu moodustamiseni. Korteriühistu Lembitu tn 14 loeti moodustatuks alates selle registreerimisest 17. juunil 1996. a. Kohtule esitatud kviitungi kohaselt on kostja tasunud ajavahemikus 1996. a juuli kuni mai 1997. a hagejale vee ja kütte eest 4852 krooni 70 senti ning maamaksu 238 krooni 70 senti, kokku 5091 krooni 40 senti. Kuna pooltevaheline eluruumi haldamise leping lõppes korteriühistu moodustamisega 17. juunil 1996. a ja sellest tulenevalt puudub pooltel lepinguline suhe, siis puudub hagejal alus nõuda lepingu mittetäitmisega tekitatud kahju hüvitamist. Kostja on kohustatud tasuma vaid faktiliselt osutatud teenuste eest, mida ta on ka teinud. Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata. Kohus on tulnud õigele järeldusele, et lepinguline suhe poolte vahel lõppes lepingu p 3.1 kohaselt Lembitu 14 korteriühistu registreerimisega 17. juunil 1996. a. Hagi esitati TsK §-des 173 lg 1 ja 222 lg 1 sätestatud alustel ning neil alustel jättis kohus hagi põhjendatult rahuldamata. TsKS § 230 lg 1 p 1 kohaselt ei võinud kohus otsuses ületada poole nõuete piire. Seega on põhjendamatud hageja väited, et kohus võinuks hagi rahuldada AÕS §-s 75, TsK §-s 477 lg 6 ja korteriomandiseaduse §-des 9, 10, 12 sätestatud alustel. Selliseid nõudmisi linnakohtus ei esitatud. TsKS § 301 lg 2 kohaselt ei ole apellatsioonkaebuses õigus esitada nõudmisi, mida esimese astme kohtus ei esitatud. Kassatsioonkaebuses palub kassaator tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsuse ja saata asi samale kohtule uueks arutamiseks. Hagi esitamisel on lähtutud eluruumide erastamise seadusest. Osundatud seadus koos AÕS sätetega reguleerib hageja ja kostja vahelisi õigussuhted. Pooltevahelised õigussuhted ei tekkinud mitte lepingust, vaid kaasomandiõigust reguleerivatest seadusesätetest. Kuna TsKS ei nõua üldse hagiavalduses õigusnormidele viitamist, siis oli kohus kohustatud kaaluma hagi rahuldamist ka teistest õigusnormidest lähtuvalt. Kaebuse kohaselt esitas hageja kohtule üheainsa nõude, et T. Lazukina kui kaasomanik täidaks temal lasuvaid kohustusi kaasomandis oleva elamu haldamisel, hooldamisel, majandamisel. Väär on kohtute seisukoht, et lepinguline suhe poolte vahel lõppes lepingu p 3.1 kohaselt 17. juunil
1996. a korteriühistu registreerimisega. Kuna kostja tegelikult kasutas osutatud teenust, siis on ta vara alusetult säästnud. Vastuses kassatsioonkaebusele on vastustaja seisukohal, et haldamislepingu nr 143 kehtivus lõppes
Eesistuja: J. Odar Liikmed: H. Jõks, L. Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.