3-2-1-135-97
Eesti Vabariigi nimel Tartus 18. detsembril 1997. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja J. Luik, hageja Ain Kirotari ja tema esindaja vandeadvokaat Peeter Järve ning Adolf ja Alla Kelle esindaja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 8. detsembril 1997. a Ain Kirotari kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 17. septembri 1997. a otsuse Ain Kirotari hagis Artur Kelle pärijate Anna Kelle, Adolf Kelle ja Alla Kelle vastu 15950 krooni saamiseks ja Aare Juhti hagis AS-i Fantoom ja Artur Kelle pärijate vastu 12 720 krooni saamiseks. Tartu Ringkonnakohtu otsusega on tuvastatud, et 5. aprilli 1994. a laenulepingu järgi laenas A. Kirotar AS-ile Fantoom, keda esindas Artur Kelle, 12 000 krooni. Laenusaaja kohustus laenu tagastama 5. juulil 1994. a. Lepinguga kehtestati viivise määraks 0,14 % iga viivitatud päeva eest ja intressiks 480 krooni kuus. Laenusaaja tasus 2 kuu intressi ja laenutähtaja saabumisel 2000 krooni. Tartu Linna Ettevõtteregistri andmetel registreeriti AS Fantoom 16. veebruaril 1995. a ümber AS-iks Konto. Aktsiaseltside Fantoom ja Konto ainuaktsionär oli Artur Kelle, juhataja Evar Ilves. Artur Kelle tapeti 5. septembril 1995. a. Kogu tema vara päris testamendi järgselt Adolf Kelle. Pärandi sundosa saajateks on Artur Kelle ema Anna Kelle ja 13. jaanuaril 1994. a sündinud tütar Anna Kelle, kelle seaduslik esindaja on tema ema, Artur Kelle abikaasa Julia Stepanova-Kelle. Tartu Uurimisbüroo lõpetas 20. septembril 1995. a kriminaalasja A. Kelle osas KrK § 143 lg 3 p 1, 2 ja § 1484 lg 1 ettenähtud kuritegudes KrMK § 5 lg 1 p 8 alusel. Hageja A. Kirotar nõudis tunnistada tema ja AS-i Fantoom vahel 5. aprillil 1994. a sõlmitud laenuleping sõlmituks pettuse mõjul, kuna A. Kelle ei kavatsenudki saadud raha tagasi maksta ja esitas lepingu sõlmimisel valeandmeid firmal kinnisvara olemasolu kohta. Tagatise puudumisel ei oleks laenuandja laenulepingut sõlminud. Petjaks oli kolmas isik Artur Kelle, kes samaaegselt AS-i Fantoom ainuomanikuna oli teadlik kolmanda isiku pettusest. Eeltoodu tõttu kuulub kohaldamisele TsÜS § 72 lg 3. Kuna A. Kelle on surnud, tema pärand avanenud ning vaieldav suhe võimaldab õigusjärglust, siis taotles A. Kirotar TsK §-de 272, 558, 559 ja TsÜS §-de 72 ja 175 alusel välja mõista A. Kelle pärijatelt tagastamata põhivõlga 10 000 krooni ja viiviseid 950 krooni. Linnakohus jättis A. Kirotari hagi Adolf Kelle, Alla Kelle ja Anna Kelle vastu rahuldamata. Kohus leidis, et kuna Artur Kelle sõlmis lepingu AS-i Fantoom esindajana, siis ei ole ta kolmandaks isikuks. Laenulepingul on üldsõnaliselt märgitud, et tagatiseks on firma kinnisvara. Kuna laenuandja ei täpsustanud lepingu sõlmimisel, kas firmal on kinnisvara ja missugust nimelt, siis on tegemist laenuandja riisikoga. Pettus seisneb ebaõige ettekujutuse loomises asjaoludest, millel on oluline tähtsus tehingu suhtes. Sellist pettust lepingu sõlmimisel ei ole tõendatud. Kuna ei ole tõendatud, et laenuleping on sõlmitud pettuse mõjul AS-i Fantoom esindanud A. Kelle tahtluse tagajärjel, ei kuulu A. Kirotari hagi A. Kelle pärijate vastu rahuldamisele. Sama otsusega jäeti rahuldamata ühte
menetlusse liidetud Aare Juhti hagi AS-i Fantoom ja A. Kelle pärijate vastu. Ringkonnakohus nõustus linnakohtu põhjendustega A. Kirotari hagi rahuldamata jätmise osas. TsKS § 292 lg 1 p 1alusel luges ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ilmselt põhjendamatuks ning jättis linnakohtu otsuse A. Kirotari suhtes muutmata. A. Juhti osas linnakohtu otsus tühistati protsessiõiguse normi rikkumise tõttu ja asi saadeti uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kassatsioonkaebuses palub A. Kirotar apellatsioonikohtu otsuse tühistada selle muutmata jäetud osas ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kaebuse kohaselt on pettuse puhul alati kellegi tahtlus teise eksitusse viimiseks kasusaamise eesmärgil. Selline tahtlus A. Kellel lepingut sõlmides oli ja see on tõendatud asja juures olevate kriminaalasja materjalidega. Kohtud pole kõiki esitatud tõendeid hinnanud. Nendest nähtuvalt sõlmis AS Fantoom hagejaga analoogse laenulepingu 41 isikuga, kavatsuseta saadud raha tagasi maksta, mida tõendab laenuks saadud raha pööramine ASi Fantoom kaudu Artur Kelle omandisse. AS Fantoom registreeriti ümber AS-iks Konto ning omanik esitas avalduse sellele pankroti väljakuulutamiseks. Laenutaja riisikoga oleks tegemist siis, kui laenusaaja oleks teatanud tagatise puudumisest ja hageja oleks ikka laenulepingu sõlminud. Kassaator ei pea õigeks ka kohtu seisukohta, et A. Kelle polnud kolmas isik. Kuigi A. Kelle tegutses AS-i Fantoom esindajana, pettis ta isiklikes huvides, pöörates kogu laenulepingute järgi saadu enda omandisse. Seega kuulus kohaldamisele TsÜS § 72. Vastustajad Adolf ja Alla Kelle peavad kassatsioonkaebust põhjendamatuks, leides, et selles taotletud tõendite hindamine ei kuulu Riigikohtu pädevusse. Kolleegiumi istungil jäid poolte esindajad oma seisukohtade juurde. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub tühistamisele TsKS § 347 p 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi rikkumise tõttu. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et kuna laenutaja ei täpsustanud lepingu sõlmimisel kinnisvara olemasolu laenusaajal, siis on tegemist laenutaja riisikoga, mitte aga pettusega. Põhimõte, mille kohaselt tsiviilõigusi tuli teostada heas usus, kehtis ka laenulepingu sõlmimise ajal 5. aprillil 1994. a. TsÜS § 72 lg 1 kohaselt on pettus isiku poolt teise isiku tahtlik eksitusse viimine või eksituses hoidmine, et kallutada teda tehingut tegema. Eksimuseks sama seaduse § 71 lg 1 kohaselt on tegelike asjaolude mitteteadmine või ebaõige ettekujutus neist. Seega on pettuseks teisele isikule tahtlikult tegelike asjaolude mitteteatamine, nendest ebaõige ettekujutuse loomine või teise isiku tahtlik eksimuses hoidmine eesmärgiga kallutada teist isikut lepingut sõlmima. Need asjaolud peavad viima lepingu sõlmimisele, kuid erinevalt eksimuse tõttu tehtud tehingu kehtetuks tunnistamisest ei pea asjaolud pettuse puhul olema olulised. Pettust ei põhjendanud hageja mitte ainult A. Kelle poolt lepingus deklareeritud kinnisvara olemasolu puudumisega AS-l Fantoom, vaid ka sellega, et A. Kellel puudus üldse laenu tagastamise kavatsus. Viimase väite ja selle kinnitamiseks esitatud tõendite suhtes kohtud seisukohta pole võtnud. Sellega on rikutud TsKS §-s 232 lg 4 sätestatut. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et lepingupoole esindaja ei saa laenulepingus samaaegselt olla kolmandaks isikuks. Kui isik teeb tehingu teise nimel ilma volituseta, siis vastutab ta TsÜS § 103 lg 3 järgi.
Hageja nõuab temalt pettusega sõlmitud laenulepingu järgi saadu tagastamist AS-i Fantoom esindajana tegutsenud ainuaktsionäri Artur Kelle pärijatelt, kuna Artur Kelle pettis teda lepingu sõlmimisel. Asja uuel arutamisel on vajalik anda õiguslik hinnang sellele, kas kohtu poolt on toimunud hageja taotletud esialgse kostja - AS-i Fantoom - asendamine A. Kelle pärijatega. Samuti tuleb võtta seisukoht kõigi hageja poolt esiletoodud asjaolude tõendatuse suhtes ning sellest tulenevalt anda õiguslik hinnang aktsionäri ja tema pärijate vastutusele aktsiaseltsi kohustuste eest, tulenevalt Ministrite Nõukogu 23. novembri 1989. a määrusega nr 385 kinnitatud aktsiaseltsi põhimääruse p-s 5 sätestatust ja AS-i Fantoom põhikirja punktist 47. Samuti on vajalik kaaluda TsÜS-i §-s 46 lg 2 sätestatu kohaldatavust, arvestades sama seaduse paragrahvi 170. Vaidluse lahendamisel, milles on võimalik poolte kokkulepe, on kohus seotud küll poolte esiletoodud asjaoludega, kuid mitte nende pakutud õigusliku kvalifikatsiooniga. Juhindudes TsKS §-st 346 p 2, kolleegium o t s u s t a s: Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 17. septembri 1997. a otsus tühistada osas, millega jäeti muutmata Tartu Linnakohtu 15. mai 1997. a otsus Ain Kirotari hagi rahuldamata jätmiseks. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Ain Kirotarile 30. septembril 1997. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja J. Odar Liikmed H. Jõks, J. Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.