Võlaõigus › Võõrandamislepingud

olulisest osast viivistest ning nõutavaks viiviste summaks oleks jäänud vaid 26 471,58 Eesti krooni. Samas MGOÜ ei kasutanud talle antud võimalust võlgnevusest vabanemiseks ning ei tasunud nõutavat summat mitte üheski osas. Märgitust tulenevalt jäi MGOÜ võlgnevus põhisumma ja leppetrahvi osas samaks ning suurenes veelgi viiviste võrra. Märgitut, et kui MGOÜ oma kokkuleppes võetud kohustusi tähtaegselt ei täida, siis tuleb tal tasuda võlgnevus kogu ulatuses, kajastasid pooled ka kokkuleppe p 4. Kokkuleppe p 6 viitasid pooled jätkuvale viiviste arvestamisele ning p 7 leppisid lisaks kokku, et kui MGOÜ ei täida kokkuleppe p 2 täies ulatuses tähtaegselt ja kokkuleppekohaselt, siis kohustub MGOÜ tasuma SOÜ-le intressi 1,5% võlgnevuse summalt 1 292 908,74 Eesti krooni ühes kalendrikuus. Intressi arvestamise olid pooled kokku leppinud alates 20. aprillist 2005. a. Järelikult on SOÜ-l alates 20. aprillist 2005. a. õigus arvestada võlgnevuselt intressi 1,5% kuus võlgnevuse summalt so 1 292 908,74 Eesti krooni, mis teeb ühe kuu intressi summaks 19 393,63. Alates 20. aprillist 2005. a. kuni 10. oktoobrini 2007. a. on 29 täiskuud, mis teeb käesoleval hetkel intressi summaks 562 415,27 Eesti krooni. Viimati märgitud kohustus on ainuke, mis ei tulene ainult pooltevahelisest müügilepingust ning vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 145 lg 4 (tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast käenduslepingu sõlmimist, ei laienda käendaja kohustust) ei laiene see seni sõlmitud käenduslepingutele. Samas ei oma see antud juhul tähtust kuivõrd käendaja MB oli käenduslepingu p 2.2 kokku lepitud 600 000 Eesti krooni ning see on nagunii kaetud ainuüksi põhivõlgnevusega ning EP ega kokku lepitud 1 000 000 Eesti krooni suurune käenduse määr on samuti kaetud põhivõla ja viivisega. Hageja osundab, et isegi arvestades viiviseid kohtupraktikat ja häid kombeid arvesse võttes põhivõlaga võrdses summas so. 849 528,42 Eesti krooni, on vastava nõude summaks ikkagi 1 699 056,80 Eesti krooni, mis ületab oluliselt käendajate vastutuse piirmäära, mis kokku on summas 1 600 000 Eesti krooni. Kuivõrd hagejale teada olevalt on põhivõlgnik MGOÜ oma tegevuse täies ulatuses lõpetanud, ei saa kätte kirju oma registriaadressilt ega ka ei asu seal, siis esitabki hageja oma nõude vaid käendajate vastu kooskõlas käenduslepingute p 3.3, mis sätestab, et käendaja kohustus täita võlgniku kohustused krediidilepingus ettenähtud tähtajal ja tingimustel rakendub olenemata sellest, kas võlausaldaja on eelnevalt esitanud pretensiooni, nõude või hagi võlgniku vastu või mitte. Märgitust tulenevalt esitabki hageja käesolevaga käendajate vastu solidaarselt nõude põhivõla osas summas 849 528,42 Eesti krooni ja viiviste osas summas 750 471,60 Eesti krooni, kusjuures EP vastutuse maksimaalmääraks on 1 000 000 Eesti krooni ja MB vastutuse maksimaalmääraks 600 000 Eesti krooni. Lisaks ülamärgitud nõudele peab hageja õigustatuks esitada kostjate vastu ka kulude hüvitamise nõue, mida hageja kandis seoses pretensioonide koostamise ja esitamisega summas 7670 Eesti krooni. Hageja osundab, et kohtueelsete pretensioonide esitamise eesmärk oli vältida kohtuvaidlust ning lahendada vaidlus kokkuleppeliselt ning oli seega antud asjaoludel igati vajalik ja mõistlik. Kohtumenetluseelsete õigusabikulude hüvitamist tsiviilprotsessiõigus ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 144 ei reguleeri. Seetõttu on erialakirjanduses asutud seisukohale, et nende hüvitamine saab kõne alla tulla tavalise tsiviilõigusliku kahju hüvitamise nõudena võlaõigusseaduse (VÕS) § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 alusel. Samasugusele seisukohale on asunud ka Riigikohtu tsiviilkolleegium oma 14. juuni 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, kus rõhutatakse, et: „kui inkassoteenuse kasutamine on asjaolusid arvestades mõistlik, on sellest tulenevad mõistlikud kulud käsitatavad võlgniku kohustuse rikkumisest tuleneva kahjuna.” Seega on ka kohtueelselt kantud õigusabikulud sarnaselt inkassokuludele mõistlikud kulud kahju hüvitamisega seotud

nõuete esitamiseks § 128 lg 3 mõttes. Kostja I seisukoht Kostja I hagi ei tunnista ning vaidleb sellele vastu. Käenduslepingut ei ole sõlmitud ning poolte vahel lepinguline suhe puudub. Kostja ei ole otsest ega kaudset ettepanekut lepingu sõlmimiseks hagejale teatavaks teinud. Hagile ei ole lisatud ühtegi dokumenti, milles võiks sisalduda kostja ofert käenduslepingu sõlmimiseks. Hageja ei saanud esitada kostjale käenduslepingu sõlmimise ettepanekut ka suuliselt, kuna kostja ei ole hageja juures kunagi käinud ega läbirääkimisi pidanud. Eeltoodud põhjusel puudub kostja tahteavaldus, mis omaks õiguslikku tähendust ja tooks kaasa õiguslikke tagajärgi. Leping on kehtetu nõuetekohase aktsepti puudumise tõttu. Kostja leiab, et leping on kehtetu VÕS § 144 lg 2 sätestatud nõuete mittejärgimise tõttu. Lepingu ühestki punktist ei selgu otsene kostja tahe võtta endale kohustus vastutada põhivõlgniku kohustuste täitmise eest. Käendusleping oli sõlmitud eksimuse ja pettuse mõjul. Hageja oleks pidanud kostjaid teavitama, kui oluline ja suur vastutusrisk käenduslepingu sõlmimisega kaasneb ning kas põhivõlgnik on võimeline ise lepingust tulenevaid kohustusi täitma. Samuti ei tutvustanud hageja MGOÜ maksevõimelisust. Kuna hagejal oli teavitamiskohustus, kuid ta seda ei täitnud, siis on kostjal I alus käenduslepingu tühistamiseks. Kostja ja MGOÜ vahel olid töösuhted, kostja I ei ole kostja II ega MGOÜ-ga kokkuleppinud, et ta on valmis käendama hageja ees MGOÜ poolt võetud kohustusi. Kostja peab võimalikuks, et ta võis kostja II korraldusel alla kirjutada mingisugustele dokumentidele, kuid ta ei ole teadlikult alla kirjutanud käenduslepingule. Kostja ei olnud teadlik käenduslepingu sõlmimise tegelikest asjaoludest ega omanud õiget ettekujutust. Kostjal puudus reaalne võimalus käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmiseks, kuna tagatava kohustuse suurus ei ole vastavuses kostja võimega kohustust täita. Seega leiab kostja I, et ta viidi tahtlikult eksimusse eesmärgiga kallutada teda käenduslepingut sõlmima. Käenduslepingus sisaldub kokkulepe, milles käendaja kohustub vastutama tulevikus tekkivate kohustuste eest. Nimetatud lepingu tingimused kehtivad tüüptingimusena, kuna lepingu tingimusi ei ole lepingupooled eraldi läbirääkinud. Tüüptingimusena võib nimetatud kokkulepe olla tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoole huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingu poolt ebamõistlikult. Kostja leiab, et käenduslepingus ei olnud poolte huvid tasakaalus ning nimetatud kokkulepped vastutada tulevikus tekkivate rahaliste kohustuste eest kahjustasid kostjat ebamõistlikult. Hageja on kaotanud õiguse esitada käendajate vastu viivise nõude summas 750 471,60 krooni. Kostja I leiab, et hageja ei ole kasutanud oma õigust võla sissenõudmiseks heas usus, sest on esitanud oma nõude käendajate vastu liiga hilja. Käenduslepingu p 3.3 kohaselt vastutavad olenemata sellest, kas võlausaldaja on eelnevalt esitanud pretensiooni, nõude või hagi võlgniku vastu või mitte. Kostjale esitatud pretensioonist nähtub, et pretensiooni esitamise ajaks oli viivis juba ületanud põhivõlgnevuse. Samuti oli möödunud 2 aastat ajast, mil sõlmiti põhivõlgnikuga võlgnevuse kustutamise kokkulepe. Asja materjalidest ei nähtu, miks esitati nõue alles kahe aasta pärast. Puuduvad ka tõendid, et hageja püüdis pärast 28.06.2005 võlga põhivõlgnikult sisse nõuda. Kostja leiab, et käesoleval juhul on tegemist erandlike asjaoludega, mis tingivad hagimenetluses käendajate vastu viivisnõude esitamise õiguse kaotamise. Kostja vastu esitatud nõue kuulub vähendamisele. VÕS § 146 lg 1 kohaselt peab käendaja

nõudel võlausaldaja andma talle teavet põhivõlgniku kohustuse täitmise kohta. Käenduslepingu p 3.1 kohustas käendajat kustutama võlgniku rahalised kohustused võlausaldaja ees kas krediidilepingus toodud tähtajal või hiljemalt 5 päeva jooksul arvates võlausaldaja poolt vastavasisulise nõude esitamisel. Kostja leiab, et antud lepingu sättest tulenes lepingupoolte kokkulepe, mille kohaselt hageja kohustus teavitama kostjat põhivõlgnikupoolsest kohustuse rikkumisest. VÕS § 146 lg 3 annab käendajale õiguse nõuda tema vastu esitatud nõude vähendamist teavitamiskohustuse rikkumisega käendajale tekkinud kahju ulatuses. Kostja I leiab, et vähendamisele kuulub viivise väljamõistmise osa, samuti puudub alus käendajalt nõuda võlgnevuse täitmist, mis tekkis hageja enda hooletusest. Kostja I leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hageja seisukoht Alusetu on väide, et käenduslepingut ei ole sõlmitud ning kostja ja hageja vahel lepinguline suhe puudub. Esiteks jääb hagejale selgusetuks, millisest õigusnormist tulenevalt peaksid vastavad oferdid olema kirjalikus vormis. Seadus ei näe ette, et pooled peavad enne käenduslepingu sõlmimist vahetama kirjalikke oferte. Samuti ei olnud hageja initsiatiiv see, et vastav käendusleping sõlmida – hageja nõudis vaid krediidilimiidi tõstmiseks lisaks EP käendusele ka mõne teise isiku käendust – nõusoleku selleks andis kostja I so. kostja I oli teooriat silmas pidades tegelikult see, kes tegi hagejale ettepaneku käenduslepingu sõlmimiseks. Samas ei omagi hageja meelest selline õigusteoreetiline käsitlus antud hetkel mingit tähtsust vaid tähendust õiguslikus mõttes omab vaid see, et leping on käesolevaks hetkeks sõlmitud. Eeltoodust tulenevalt on kostja I õigesti märkinud, et: „Hagiavaldusele lisatud käenduslepingust ja selles sisalduvatest tingimustest võib pigem järeldada, et ettepanek käenduslepingu sõlmimiseks tulenes kostjalt.” Täpselt nii see oligi kuivõrd hagejale ei olnud tähtis sõlmida käenduslepingut mitte konkreetselt kostjaga I vaid mistahes isikuga, kes oleks nõus olnud OÜ MG kohustusi käendama. Täiesti üllatav ja samas väär on kostja I seisukoht, et: „Hageja ei saanud esitada kostjale käenduslepingu sõlmimise ettepanekut suuliselt, kuna kostja ei ole hageja juures mitte kunagi käinud ning lepingulisi läbirääkimisi pidanud.” Hagejale jääb selgusetuks, millist tähtsust omab asjaolu, kus täpselt on kõnealune käendusleping sõlmitud – kas hageja kontoris või kusagil mujal. Antud juhul on leping allkirjastatud kostja I poolt ja selle üle vaidlus puudub. Juhul, kui kostja I ka seda ei tunnistaks, saaks selle ümber lükata ekspertiisiga, samuti võib vajadusel anda tunnistusi hageja töötaja Priit Mae, kes oli lepingu sõlmimise juures. Samas märgituks antud hetkel põhjus puudub, kuna kostja I ei vaidlusta asjaolu, et lepingul on tema allkiri, millest tulenevadki vastavad õiguslikud tagajärjed ning kostja I ei saa väita, et lepingut nagu polegi kunagi sõlmitud. Alusetu on väide, et leping on kehtetu nõuetekohase aktsepti puudumise tõttu. Kostja I on asunud seisukohale, et käesoleval juhul on tegemist tarbijakäenduslepinguga VÕS § 143 lg 1 mõistes, kuna käendajaks oli kostja, kes on füüsiline isik, seega tarbija. Hageja leiab, et märgitud väide on küsitav – ainuüksi asjaolu, et lepingupooleks on füüsiline isik, ei tee temast veel tarbijat. VÕS § 34 mõttes on tarbija VÕS tähenduses füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Seega lisaks sellele, et vastava isiku näol on tegemist füüsilise isikiga, ei tohi vastav tehing seonduda iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Samas hagejale jäi kostjast I mulje, kui EP partnerist, kelle osalus pole küll veel vormistatud. Juhul, kui kostjal I polnud OÜ MG suhtes mingit ärilist huvi, siis jääb selgusetuks, miks ta üsna olulises summas käenduse andis. Järelikult ei ole käesoleval juhul üldsegi kindel, et tegemist oleks tarbijakäenduslepinguga. Samas ka märgitu ei oma lõppkokkuvõttes tähtsust: VÕS § 144 lg 2 kohaselt peab tarbijakäenduslepingu puhul käendaja avaldus, milles ta kohustub võtma

endale käendusest tulenevad kohustused, olema kirjalikuks vormis. Käesoleval juhul sisaldubki vastav kirjalik avaldus poolte vahel sõlmitud käenduslepingus. Milline lepingupunkt kostjale I selgusetuks jääb, pole kostja suutnud selgitada. Järgnevalt esitab kostja I väite, et käendusleping on sõlmitud eksimuse mõjul – märgitud väide on vastuolus eelmiste kostja I seisukohtadega, mille kohaselt lepingut nagu polekski sõlmitud ning et puudu on nõuetekohane aktsept. Nagu ülalpool märgitud, siis esimesed kaks vastuväidet on täies ulatuses asjakohatud ning kostja I pole suutnud neid millegagi selgitada. Ka viited eksimusele on pigem otsitud vastuväited, mida kostja on püüdnud põhjendada õigusaktide tsiteerimisega. Samas ainult õigusaktide tsiteerimine ei anna põhjust hagi rahuldamata jätmiseks. Tõepoolest sätestab tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 92 lg 1, et eksimus on ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest. Tehingu teinud isik võib olulise eksimuse mõjul tehtud tehingu tühistada TsÜS § 93 lg-s 3 nimetatud alustel. Antud juhul pole aga kostja I tähele pannud, et formaalseks eelduseks tehingu tühisusele tuginemisel eksimuse tõttu ongi tehingu tühistamine. Tehingu tühistamise mõiste on antud TsÜS § 90 lg 1, mille kohaselt tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul või raskete asjaolude ärakasutamise tõttu, võib seaduses sätestatud korras tühistada. TsÜS § 98 lg 1 kohaselt toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega teisele poolele. Kui teist poolt ei ole, toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega avalikkusele. Kuigi Riigikohtu praktika kohaselt võib tühistamisavalduse esitada ka kohtule esitatavas menetlusdokumendis, ei ole kostja I vastusest mitte mingil viisil välja loetav, et kostja I tahe oleks suunatud tühistamisavalduse esitamisele. Kostja I märgib näiteks, et: „Kuna hagejal oli teavitamiskohtus, kuid ta seda kohustust reaalselt ei täitnud, siis on kostjal alus käenduslepingu tühistamiseks” Seega kostja vaid leiab, et tal on alus tühistamiseks, kuid ei ole esitanud avaldust tehingu tühistamiseks. TsÜS § 99 lg 1 p 2 tulenevalt võib tehingu tühistada pettuse või eksimuse korral kuue kuu jooksul, arvates pettusest või eksimusest teadasaamisest. Märgitud tähtaeg on igal juhul läbi, kuivõrd kõige hiljemalt pidi kostja „eksimusest” teda saama hagimaterjale saades. Kuigi kostja I vastuväited seoses oma väidetava eksimusega on õigustühised ja ainetud ainuüksi seetõttu, et kostja I ei ole eksimusele tuginedes käenduslepingut tühistanud, on asjakohatud ka tema muud viited. Nimelt püüab kostja I tuginedes TsÜS § 93 lg 3 p 1 ja § 95 väita, et hageja ei ole talle teatavaks teinud vastavaid asjaolusid, millest teatamata jätmine, kui asjaolude teatavakstegemine oli vastavalt hea usu põhimõttele nõutav. Kostja märgib, et: „käenduslepingu p-st 6.2 tuleneb, et hageja pidas oluliseks, et käendaja tutvub käenduslepingus sõlmimisel krediidilepingu sisuga ja võlgniku majandusliku olukorraga. See tähendab, et nimetatud teabe määrav tähendus oli hageja jaoks äratuntav ning seepärast lasus hagejal nimetatud asjaolude suhtes teavitamiskohustus.” Hagejale jääb täies ulatuses arusaamatuks kostja I etteheide. Kõnealune lepingupunkt kõlab järgmiselt: „Käendaja kinnitab, et on tutvunud Krediidilepingu sisuga ja Võlgniku majandusliku olukorraga ning ei esita Võlausaldajale selle alusel mingeid pretensioone”. Kuidas kostja I märgitud lepingupunktist loeb välja, et hageja kohustuseks on kostjat vastavatest asjaoludest informeerida, jääb selgusetuks. Kui kostja I annab käendajana kinnituse, et ta on krediidilepinguga tutvunud, siis võib hageja eeldada, et krediidilepingu on käendajale esitanud äriühing, kes käendust soovib ja tutvustanud käendajale põhikohustuse sisu. Juhul, kui käendaja ei ole krediidilepingu sisuga varem tutvunud, siis tulnuks tal seda küsida enne käenduslepingu allkirjastamist hagejalt enne, kui ta vastava kinnituse annab. Täies ulatuses jääb mõistmatuks, kust peaks hageja saama andmed OÜ MG majandusliku olukorra kohta, et neid kostjale I tutvustada. Märgitust tulenevalt on kostja I vastavad etteheited

otsitud ja asjakohatud – kui isik sõlmib käenduslepingu ja seda enam niivõrd olulisele summale kui käesoleval juhul so. 600 000, siis peab ta ise olema hoolas ja kui ta kinnitab, et: „on tutvunud Krediidilepingu sisuga ja Võlgniku majandusliku olukorraga”, siis ei ole hagejal mitte mingit põhjust hakata eraldi veel käendajale krediidilepingut tutvustama – juhul, kui kostja I oleks seda soovinud, siis loomulikult oleks hageja märgitut meelsasti ka teinud. Samas OÜ MG majandusliku olukorra kohta oleks teavet ikkagi pidanud andma OÜ Miller Grupp, kelle huvides vastav käendusleping sõlmiti. Samas nagu ülalpool öeldud, ei omagi märgitu mingit tähtsust kuivõrd kostja I on vaid viidanud sellele, et tal „on alust” käendusleping tühistada, kuid pole samas vastavat avaldust esitanud. Alusetu on väide, et käendusleping oli sõlmitud pettuse mõjul. TsÜS § 94 lg 1 kohaselt on pettus isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel, eesmärgiga kallutada isik tehingut tegema. Riigikohus on juba oma

selgesõnaliselt pealkirjastatud kui „Käendusleping”, ei vabasta kostjat I tema vastutusest. Kostja jaoks on nüüd arusaamatu, miks ta peaks vabatahtlikult käendama MGOÜ kohustusi ja võtma käendusega ebamõistlikult suure riski, mis on mittevastav tema varanduslikule seisundile. Ka hageja jaoks on see arusaamatu, kuid märgitud küsimus ei ole käesoleva tsiviilvaidluse esemeks – antud juhul on fakt, et kostja I on vastava lepingu allkirjastanud ja millistel kokkulepetel ta seda OÜ-ga MG tegi, ei ole käesoleval hetkel tähtis. Täiesti väär ja kohut eksitav on kostja I väide, et: „hageja pidi pettusest teadma, sest kui põhivõlgnik toob talle kostja allkirjaga käenduslepingu ning hageja nõustub seepeale lepingu sõlmima tegelikult kostja isikut tuvastamata, teda ennast nägemata ja tema kohustuse täitmise võime vastu huvi tundmata.” Nagu märgitud, viibis lisaks hageja juhatuse liikmele käenduslepingu allkirjastamise juures hageja töötaja Priit Mae, kes võib tunnistada, et allkirja andis kostja I märgitud isikute juuresolekul ning et ülaltoodud väide on täies ulatuses eksitav ja väär. Samas ka ülaltoodu ei oma sisulist tähtsust kuivõrd nagu rõhutatud, ei ole kostja I esitanud seaduses ettenähtud aja jooksul avaldust tehingu tühistamiseks. Alusetud on viited lepingu tüüptingimustele. Kostja I on seisukohal, et käenduslepingus sisaldub kokkulepe, milles käendaja kohustub vastutama tulevikus tekkivate kohustuste eest ning nimetatud lepingu tingimused kehtivad tüüptingimusena, kuna lepingu tingimusi ei lepingupooled eraldi läbirääkinud. Kostja I märgib, et tüüptingimusena võib nimetatud kokkulepe olla tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoole huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingu poolt ebamõistlikult. Selleks, et jõuda selgusele, kas tegemist on üldse tüüptingimusega ja kas see on õigusvastane ja seetõttu tühine, tuleb läbida kolmeetapiline kontroll, milles iga järgnev etapp langeb ära, kui eelmisel astmel osutub tulemus negatiivseks. Esmalt tuleb saada vastus küsimusele, kas konkreetne tingimus on tüüptingimus. VÕS § 35 lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Antud juhul on käenduslepingu vorm tõepoolest välja töötatud hageja poolt, kuivõrd ei oleks praktiline, asuda iga kord uut käenduslepingut koostama. Samas ei tähenda märgitu veel seda, et tegemist oleks tüüptingimustega – sellisel juhul võiks vast enamik sõlmitavatest lepingutest liigitada tüüptingimusi sisaldavateks kuivõrd vastavad vormid on suuremal või väiksemal määral üldjuhul välja töötatud. Lõppkriteeriumiks on seega hoopis teise poole võimalus lepingutingimusi mõjutada. Antud juhul ei avaldanud kostja I kordagi soovi, et lepingu sõnastust muuta või et ta käendab ainult olemasolevaid kohustusi vms. Kui kostja I ei soovinud lepingutingimusi muuta, siis ei saa ta nüüd väita, et tal puudus võimalus vastavaid lepingutingimusi mõjutada. Seega leiab hageja, et kõnealuseid tingimusi ei saa käsitleda tüüptingimustena. Samas isegi juhul, kui kohus leiab, et tegemist on tüüptingimustega, siis tuleb analüüsida vastavat väidet tüüptingimuste võimaliku õigusvastasuse kontrolli teisel etapil, kus tuleb vastata küsimusele, kas vastav tingimus kuulub seaduse alusel kontrollimisele selle võimaliku ebaõigluse tuvastamiseks. Nimelt on tüüptingimuste kontrolli puhul välistatud seaduse imperatiivseid sätteid peegeldavad lepingutingimused ja lepingu põhilist eset või hinna ja saadu väärtuse suhet reguleerivate tingimuste suhtes kehtib presumptsioon, et need on eelnevalt poolte poolt eraldi läbi räägitud. Nimelt sätestab VÕS § 42 lg 2 teine lause, et tüüptingimust ei vaadelda ebamõistlikult kahjustavana, kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu

väärtuse suhet. Lepingu põhilist eset puudutab antud juhul käenduse maksimumsuurus summas 600 000 krooni ning ei oma tähtsust, kas vastavad kohustused olid olemas juba käenduslepingu sõlmimisel või mitte – kostja I pidi aru saama, et tema vastutuse piirmäär on 600 000 krooni ja selles summas käenduse andmine oligi lepingu põhiline ese. Märgitust tulenevalt ei olegi meil võimalik jõuda tüüptingimuste kontrolli kolmandasse etappi, kus kuuluks tuvastamisele, kas konkreetne tingimus on ebamõistlikult kahjustav või mitte. Samas isegi sellisel juhul, kui vastavat lepingupunkti peaks asuma analüüsima, siis on üheselt selge, et analoogsed käenduslepingud ongi ju üldjuhul suunatud sellele, et tagada ka tulevikus tekkivate kohustuste täitmist ning kuivõrd vastutuse piirmäär on fikseeritud, siis ei saa need tingimused kuidagi olla käendajat ebamõistlikult kahjustavad. Kostja leiab, et hageja ei ole kasutanud oma õigust võla sissenõudmiseks heas usus, sest on esitanud oma nõude käendajate vastu liiga hilja. Millel kostja I selline arvamus tugineb, ei ole selge. Hageja märgib, et esitatud nõue ei ole aegunud, mistõttu ei saa väita, et see oleks esitatud „liiga hilja”. Kuivõrd käesolev nõue on suunatud käendajate vastu, kes käenduslepingu p 3.3 kohaselt vastutavad olenemata sellest, kas võlausaldaja on eelnevalt esitanud pretensiooni, nõude või hagi võlgniku vastu või mitte, siis ei ole käesoleval juhul vajalik analüüsida ega tuua esile, mida on hageja põhivõlgniku vastu ette võtnud – jääb selgusetuks, mida juriidiliselt märgitud selgitused muudaks. Antud juhul on hageja oma aegumata nõude esitanud kostjate vastu, kes on käendajatena üheselt vastutavad, ning mida on hageja teinud suhetes põhivõlgnikuga, ei oma mitte mingit tähtsust. Kostja I viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-70-03 jääb arusaamatuks, kuivõrd Riigikohus selgitas samas lahendis ka järgmist: „Ringkonnakohus leidis, et hageja ei ole kasutanud oma õigust võla sissenõudmiseks heas usus, sest on esitanud oma nõude ligikaudu kolm aastat hiljem varasema nõude läbivaatamata jätmisest ning üle viie aasta hiljem võla põhiosa sissenõutavaks muutumisest. Kolleegium sellise järeldusega ei nõustu, märkides, et asjas kindlaks tehtud asjaolud ei võimalda TsÜS § 108 lg 1 kohaldamist. Läbivaatamata jäetud hagi teistkordne esitamine on seadusliku protsessiõiguse kasutamine. Hagi korras õiguste kaitsmisel sätestab seadus aegumistähtajad. Kohus võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel (TsÜS § 143). Seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada.” Kostja I poolt on püütud välja tuua hoopis vastupidist seisukohta kusjuures antud juhul ei ole tegemist mitte mingite erandlike asjaoludega, mis tingiksid hagimenetluses käendajate vastu viivisnõude esitamise õiguse kaotamise. Põhjendamatu on ka kostja I viide, et tema vastu esitatud nõue kuulub vähendamisele. Kostja I toob esile, et VÕS § 146 lg 1 kohaselt peab käendaja nõudel võlausaldaja andma talle teavet põhivõlgniku kohustuse täitmise kohta. Samas jätab kostja I tähelepanuta, et talle ei olnud hagejal võimalik pretensioonigi kätte toimetada – kostja I ise oli see, kes ei hoolitsenud, et tema antud postiaadress oleks õige ja hageja saaks temaga suhelda. Jääb selgusetuks, kuidas oleks kostja I arusaamist mööda pidanud hageja teda informeerima. Samuti toob kostja I esile, et VÕS § 146 lg 3 annab käendajale õiguse nõuda tema vastu esitatud nõude vähendamist teavitamiskohustuse rikkumisega käendajale tekkinud kahju ulatuses. Jääb selgusetuks, milline on siis vastav kahju kostjale I – kuivõrd kostja I vastutuse piirmäär on võrdne põhivõlgniku krediidilimiidiga, siis ei saa kostja I isegi mitte viivistele või krediidilimiidi ületamisele viidata: tema vastutus piirneb põhisummaga, mis on krediidilimiidi piires ja seda ei oleks saanud vähendada isegi mitte see, kui kostja I oleks hagejat informeerinud enda toimivast postiaadressist, mida kostja aga asjaoludest nähtuvalt

pole teinud. Seega ei saa kostjal I olla mitte mingeid vastuväiteid sellele, et ta on vastutav OÜ MG võlgnevuse eest, mis on piiratud kostja I lepingujärgse vastutuse maksimaalmääraga summas 600 000 krooni. Antud juhul ei vähenda märgitud määras kostja I vastutust mitte üksi esitatud vastuväide, mis pealegi olid omavahel vastuolulised ja üksteist välistavad. Märgitust tulenevalt palub hageja hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostjate kanda. 05.10.2009 esitas hageja nõude täpsustuse ja palus õigeks lugeda EP vastutuse maksimaalmäär summas 1 600 000 krooni. Hageja on seisukohal, et EP ega uut käenduslepingut sõlmides ei muudetud ega tunnistatud kehtetuks varasemat – 18.02.2005 sõlmitud käenduslepingut summas 600 000 krooni. Järelikult vastutab EP mõlema käenduslepingu alusel summas 1 600 000 krooni. Kohtu põhjendused Kohus, kuulanud ära hageja esindajate, kostja I ja kostja I esindaja seletused ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 436 lg 1 kohaselt kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud ja sama paragrahvi lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 4 kohaselt eeldatakse omaksvõttu, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Kuivõrd kostja II ei ole hagile vastanud ega ilmunud kohtuistungile, loeb kohus hageja esitatud faktilised väited kostja II poolt omaksvõetuks. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja ja MGOÜ on 18.02.2005 sõlminud püsikliendi ostu-müügilepingu (tl 9-13) ning hageja ja kostja II on sõlminud käenduslepingu, millest tulenevalt käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma on 600 000 krooni (tl 14). Poolte vahel puudub vaidlus ka selles, et seoses asjaoluga, et MGOÜ soovis tõsta senist krediidilimiiti 300 000 kroonilt 600 000 kroonini, sõlmisid hageja ja MGOÜ 18. märtsil 2005 vastavasisulise lepingu lisa (tl 15) ja kostjaga II käenduslepingu suurendatud vastutuse määraga 1 000 000 krooni (tl 16). Lisaks ei ole vaidlust selles, et MGOÜ jäi hageja poolt esitatud arvete tasumisega viivitusse ning seisuga 27.06.2005 oli võlgnevus 1 292 908,78 krooni, millest põhivõlg 849 528,42 krooni, viivis 230 998,22 krooni ja leppetrahv 212 382,11 krooni (tl 18-21). Ka ei vaielda selle üle, et 28.06.2005 sõlmis hageja ja MGOÜ võlgnevuse kustutamise kokkuleppe (tl 22). Võlgnevuse kustutamise kokkuleppe punkti 2 kohaselt kohustus MGOÜ tasuma hagejale hiljemalt 10.08.2005 võlgnevusest, so 1 292 908,74 kroonist, osa summas 876 000 krooni, millele järgnevalt ei omaks pooled punkti 3 kohaselt üksteise suhtes nõudeid või pretensioone, mis tuleksid punktis 1 nimetatud summast. Lisaks puudub vaidlus selles, et hageja on saatnud kostjatele pretensioonid võlgnevuse tasumise kohta (tl 23-37). Kohus leiab, et 28.06.2005 kokkuleppe näol on tegemist kompromissilepinguga, mis

sisaldab endas deklaratiivset võlatunnistust. Kompromissilepinguks on võlaõigusseaduse (VÕS) § 578 lg 1 esimese lause järgi leping, millega muudetakse õiguslikult vaieldav või ebaselge õigussuhe vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Kokkuleppe punkti 1 kohaselt on MGOÜ-l tulenevalt poolte vahel 18.02.2005 sõlmitud püsikliendi ostumüügilepingust võlgnevus, mis seisuga 27.06.2005 moodustab 1 292 908,74 krooni. Antud kokkuleppega on tõendatud, et kompromissilepinguga reguleeriti hageja ja MGOÜ vahel 18.02.2005 püsikliendi ostu-müügilepingust tuleneva võlgnevuse tasumist. Hageja ja kostja I vahel on vaidlus selles, kas hageja ja kostja I on sõlminud käenduslepingu, millest tulenevalt käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma on 600 000 krooni (tl 17). Samuti on vaidlus selles, kas käendusleping on kehtiv või tühine ning kas käendusleping sõlmiti eksimuse ja pettuse mõjul. Lisaks vaidlevad kostja I ja hageja selle üle, kas hagejal on õigus kostjalt I nõuda viivise tasumist ja kui suures ulatuses. Kostja I arusaam, et poolte vahel ei ole võlasuhet ja käenduslepingut ei ole sõlmitud, on ekslik. Kohtule on esitatud hageja ja kostjate vahel sõlmitud käenduslepingud, millega käendaja kohustus kustutama MGOÜ rahalised kohustused hageja ees. Vaidlust ei ole selle üle, et sõlmitud lepingud kannavad nii MBi kui ka EP allkirju. Kohus ei nõustu kostja I seisukohaga, et ta ei ole ettepanekut lepingu sõlmiseks hagejale teatavaks teinud ega andnud käenduslepingu sõlmimiseks VÕS § 144 lg-s 2 sätestatud tingimustele vastavat aktsepti. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 9 lg 1 sätestab, et leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 16 lg 1 kohaselt on pakkumus (ofert) lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. VÕS § 20 lg 1 kohaselt on nõustumus (aktsept) otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. Nõustumus on tahteavaldus, millega pakkumuse saanud isik väljendab oma nõusolekut sõlmida pakkumuses märgitud tingimustel pakkumuse teinud isikuga leping. Tahe olla lepinguliselt seotud võib olla väljendatud otseselt. Antud vaidluses on otseseks nõustumuseks allkirjastatud leping. Seega kui kostja I allkirjastas käenduslepingu, väljendas sellega ta oma nõusolekut lepingu sõlmimiseks ja nõustus lepingus sisalduvate tingimustega. Lepingu sõlmimine on isiku vabadus. Nii pidi olema kostjale I käenduslepingule alla kirjutades arusaadav, millises ulatuses ta vastutab hageja ees ehk milline on hageja pakkumus VÕS § 9 lg 1 ja § 16 lg 1 järgi ja mis järgneb siis, kui ta oma kohustust ei täida ehk vastutus rikkumise eest. Alusetu on kostja I väide, et käendusleping oli sõlmitud eksimuse ja pettuse mõjul. TsÜS § 90 lg 1 kohaselt saab tehingu tühistada, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul või raskete asjaolude ärakasutamise tõttu. TsÜS § 92 lg 1 kohaselt on eksimus ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on tehing tehtud olulise eksimuse mõjul, kui eksimus tehingu tegemisel oli sellise tähtsusega, et tehingu teinud isikuga sarnane mõistlik isik ei oleks samasuguses olukorras tehingut teinud või oleks selle teinud oluliselt teistsugustel tingimustel. TsÜS § 94 lg 1 kohaselt on pettus isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel eesmärgiga kallutada isik tehingut tegema. Ebaõigete asjaolude avaldamisega on võrdsustatud nendest asjaoludest teatamata jätmine, millest vastavalt hea usu põhimõttele oleks tulnud teatada, samuti selliste asjaolude tõesena avaldamine, mille tõelevastavust avaldaja ei ole kontrollinud ja mis hiljem osutuvad ebaõigeks. TsÜS § 99 lg 1 p 2 sätestab tehingu tühistamise eksimuse ja pettuse korral kuue kuu jooksul, arvates pettusest või eksimusest teadasaamisest. TsÜS § 98 lg-e 1 kohaselt tehingu tühistamine

toimub avalduse tegemisega teisele poolele. Esmalt käsitleb kohus tehingu tühistamise vorminõudeid ja tähtaega. Kostja I on kohtule esitatud vastuses leidnud, et tal on alus käenduslepingu tühistamiseks, kuid antud vastust ei saa käsitleda tehingu tühistamisavaldusena TsÜS § 98 lg 1 mõttes. Seega ei ole täidetud tehingu tühistamiseks seadusega ette nähtud vorminõue, st kostja I ei ole teinud hagejale selgelt väljendatud kirjalikus vormis tahteavaldust. Samuti ei ole kostja I järginud TsÜS § 99 lg 1 p-s 2 sätestatud tähtaega, mille kohaselt on tehingu pettuse või eksimuse tõttu tühistamise tähtajaks kuus kuud pettusest või eksimusest teadasaamisest alates. Isegi kui lugeda kostja I poolt vastuses väljendatud seisukoht tühistamisavalduseks, ei leia kohus, et kostja I oleks sõlminud käenduslepingu eksimuse ja pettuse mõjul. Asjaolu, et kostja I ei olnud teadlik käenduslepingu sõlmimise tegelikest asjaoludest, ei ole aluseks lepingu mittetäitmisele. Kostja I poolt välja toodud asjaolu, et hageja oleks pidanud kostjaid teavitama, kui oluline ja suur vastutusrisk käenduslepingu sõlmimisega kaasneb, ei saa olla argumendiks käenduslepingu tühistamiseks. Kohus ei tuvastanud, et kostja I suhtes oleks kohaldatud mingit sundi lepingule alla kirjutamisel. Kostja I ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et hageja oleks kostjat I mingil viisil eksitanud enne tehingu sõlmimist või oleks avaldanud kostjale I ebaõigeid asjaolusid, et kallutada kostjat I tehingut tegema. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja I selgitused ei ole tõsiselt võetavad, et tegemist oli eksimuse või pettuse mõjul sõlmitud lepinguga. Asjakohatu on ka kostja I väide, et käenduslepingus sisalduv kokkulepe, milles käendaja kohustub vastutama tulevikus tekkivate kohustuste eest, on tühine, kuna kahjustab kostjat ebamõistlikult. Kuivõrd 28.06.2005 võlgnevuse kustutamise kokkuleppega vähenes võlgnetav summa, siis ei saanud ka antud kokkuleppega suureneda kostja I kohustused, mistõttu käenduslepingu p-ga 6.1 ei kahjustatud käendaja huve. VÕS § 30 lg 1 kohaselt on leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, võlatunnistus. Kohtu hinnangul on kokkuleppes võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Võlgnevuse kustutamise kokkuleppega reguleeriti hageja ja MGOÜ seniseid kohustusi, sisaldades endas viiteid kohustuse suurusele ning kohustuse tekkimise aluseks olnud lepingule. Samuti on kokkulepe ostu-müügilepingu lisa. Kohtu hinnangul on nimetatud summa 28.06.2005 kokkuleppe sõlmimisel muutunud põhivõlgnevuseks, millelt on hagejal õigus arvestada kokkulepitud ulatuses viivist. Kostja I leiab, et viivise nõue kuulub vähendamisele (tl 66). Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et ülemääraseks ja ebamõistlikult suureks loetakse viivist, mis ületab põhinõuet. Antud vaidluses ei ületa viivis põhivõlga. Kuna viivise vähendamist taotles kohtult kostja, on nimelt tema kohustus tõendada, et viivise suurus on ebaproportsionaalne, mh et hageja ei ole raha maksmise kohustuse viivitamisest kahju saanud. Kostja I ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaksid alust viivise vähendamiseks VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel. Samuti on paljasõnaline kostja I väide, et võlausaldaja ei täitnud VÕS § 146 lg-tes 1 ja 2 nimetatud kohustusi. Sellest tulenevalt leiab kohus, et viivise alandamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Kokkuleppe punktis 6 on kokku lepitud, et tasumata võlgnevuselt tuleb tasuda viivist 0.5 % päevas iga tasumisega viivitatud päeva eest. Käenduslepingu p 3.1 kohaselt tasub käendaja võlausaldajale viivist, leppetrahvi jt kõrvalkohustusi vastavalt krediidilepingule. Seega tuleb viivis summas 750 471,60 krooni kostjatelt solidaarselt välja mõista.

Kohtule jääb arusaamatuks kostja I väide, et hageja on kaotanud õiguse esitada käendajate vastu viivise nõue, kuna hageja on esitanud oma nõude liiga hilja. Seadus sätestab õiguste kaitsmiseks aegumistähtajad. TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kui kostja I leidis, et viivise nõue on aegunud, oleks kostja I pidanud esitama aegumise vastuväite ja tuginema ühele TsÜS 10. peatükis sätestatud alusele. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et käesoleval juhul ei ole tegemist erandlike asjaoludega, mis tingiksid käendajate vastu viivisnõude esitamise õiguse kaotamise, kuna ka Riigikohus on selgitanud, et seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada. Hageja palus kostjatelt välja mõista ka kulude hüvitamisena 7670 krooni, mida hageja kandis seoses pretensioonide koostamise ja esitamisega (tl 38). TsMS § 144 lg 4 kohaselt on kohtuvälised kulud seaduses sätestatud kohtueelse menetluse kulud, välja arvatud juhul, kui hagi on esitatud hiljem kui kuus kuud pärast kohtueelse menetluse lõppu. Kuivõrd kostjad antud kulutustele vastu ei vaielnud, kuuluvad kohtumenetluseelsed õigusabikulud summas 7670 krooni väljamõistmisele. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2 kohaselt on leping täitmiseks kohustuslik ning lepinguga võetud kohustused tuleb vastavalt VÕS § 76 lg-le 1 täita nii nagu kokku lepitud. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine kohustuse rikkumine ning vastavalt VÕS § 101 lg 1 p-le 1 ja § 108 lg-le 1 on raha maksmise kohustuse rikkumise korral võlausaldajal õigus nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 järgi vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees kohustuse rikkumise korral solidaarselt, kui käenduslepingus ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt vastutab ta ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Hageja, kostja I ja kostja II vahel on sõlmitud käenduslepingud. Kostja II vastutuse maksimumsummaks on 1 600 000 krooni ja kostja I vastutuse maksimaalmääraks on 600 000 krooni. Sellest tulenevalt kuulub kostjalt I ja kostjalt II solidaarselt väljamõistmisele põhivõlgnevus 849 528,42 krooni, viivis 750 471,60 krooni ja kahju 7670 krooni hageja kasuks, sealjuures EP vastutuse maksimaalmääraks on 1 600 000 krooni ja MBi vastutuse maksimaalmääraks 600 000 krooni. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg-te 1 ja 2 alusel kannab hagimenetluses menetluskulud, s h kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab hagi, siis jäävad menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. TsMS § 165 lg 3 kohaselt kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. TsMS § 174 lg 1 tulenevalt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. TsMS § 174 lg 3 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja

menetlenud esimese astme kohtule, käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul vastavalt ringkonnakohtule või Riigikohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Lukiina Vismann Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.