4.Mõista MK-lt AKTSIASELTS OBER-HAUSI KINNISVARA kasuks tema apellatsiooniastme menetluskulude hüvitamiseks välja 1100 eurot 75 senti. Nimetatud summalt tuleb alates praeguse otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist. Kohtu selgitused: Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AKTSIASELTS OBER-HAUSI KINNISVARA (hageja) esitas 26. veebruaril 2016 Harju Maakohtule hagi, milles palus MK-lt (kostja) välja mõista võla 9722 eurot 54 senti. Hagiavalduse ja hageja täiendavate seisukohtade kohaselt sõlmisid hageja ja Osaühing KIKAS KONSULTATSIOONID (võlgnik) 11. juulil 2011 agendilepingu. Võlgnik rikkus agendilepingut, s.o väljastas vahendustegevuse eest arveid enda nimele ja jättis lepingust tuleneva tasu hagejale maksmata. Agendilepingu p 8 järgi oli hagejal õigus nõuda iga rikkumise eest leppetrahvi 5000 eurot. Hagejal oli õigus nõuda võlgnikult suuremat summat, kuid hageja ja võlgnik tegid kompromissi ning sõlmisid 19. augustil 2014 võlakokkuleppe, mille kohaselt võlgneb võlgnik agendilepingu p 8 rikkumise eest hagejale üksnes 13 500 eurot, samuti lepiti kokku, et võlgnik allub kohesele sundtäitmisele. Samas dokumendis sõlmisid hageja ja kostja ka käenduslepingu, mille kohaselt vastutas kostja füüsilise isikuna võlgniku kohustuse täitmise eest maksimaalselt 13 500 euro ulatuses. Võlakokkuleppe p 1.4 järgi pidi võlgnik tasuma võlasumma hagejale igakuiste osamaksetena hiljemalt 19. augustiks 2015. Esimene makse (1125 eurot) tuli tasuda 19. septembril 2014. Hageja algatas võlatunnistuse alusel võlgniku vastu täitemenetluse, mille raames on võlgnik tasunud hagejale 3777 eurot 46 senti. Võlgnikul on võlatunnistuse alusel tasumata 9722 eurot 54 senti. Kuna võlgnik ei ole täitnud kohustusi tähtaegselt ja nõuetekohaselt, peab kostja käendajana võlgniku kohustuse hagejale täitma.
2-16-3112 Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja väitel ei ole hageja oma nõuet tõendanud. Võlakokkuleppest ei selgu, kuidas ja millistel asjaoludel leidis hageja, et võlgniku agendilepingust tulenev võlg on 13 500 eurot. Hageja ei ole tõendanud võlakokkuleppes märgitud võla aluseks olevaid asjaolusid. Kliendid, kellele kostja võlgniku seadusliku esindajana teenuseid osutas, ei olnud saadud hageja kliendibaasist. 13 500 euro suuruse kahju puhul oleks võlgnik pidanud tegema tehinguid 23 275 euro 86 sendi ulatuses, kuid seda ei ole võlgnik teinud. Võlgniku kontole on laekunud vahendustasu üksnes 10 860 euro ulatuses, millest hageja tasu võiks lepingu järgi olla üksnes 6298 eurot 80 senti. Siiski ei ole osa objektidega tehtud tehinguid hageja kaudu, st hagejal ei ole ka nii suure tasu saamise õigust. Kuna võlgnik ei ole sellise summa ulatuses tehinguid teinud, on kostja tõendanud, et hagejal ei saanud olla võlakokkuleppes kui võlatunnistuses märgitud suuruses nõuet võlgniku vastu. Seega pöördub tõendamiskoormis asjas ümber ja hageja peab tõendama, et võlgnikul oli kohustus maksta hagejale 13 500 eurot. Esimese astme kohtu otsus
3.Harju Maakohus rahuldas 26. augusti 2016. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 9722 eurot 54 senti. Kohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1570 eurot ning viivise hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt sõlmisid hageja, võlgnik ja kostja 19. augustil 2014 võlatunnistuse, kohesele sundtäitmisele allumise kokkuleppe ja käenduslepingu, mille p 1.2 kohaselt võlgneb võlgnik agendilepingust tulenevate rahaliste kohustuste mittetäitmisest tulenevalt hagejale kokku 13 500 eurot. Kostja väitis, et võlgnikul ei ole lepingu punktis 1.2. nimetatud võlgnevust hageja ees kunagi olnudki. Hageja selgitas, et 13 500 euro suurune võlg oli kokkuleppeline summa võlgniku ja hageja vahel sõlmitud agendilepingu rikkumiste eest, sest võlgnik väljastas arveid mitte hageja nimel nagu leping nõuab, vaid enda nimel ning ei tasunud maakleritasusid. Agendilepingu p 8 järgi ei või agent käsundiandja andmebaasis sisalduvaid andmeid kasutades sõlmida lepinguid enda nimel ja arvel ega vahendada käsundiandja andmebaasis sisalduvaid andmeid kasutades lepingute sõlmimist ühelegi muule isikule peale käsundiandja. Käsundiandja võib käsundada ka teisi isikuid täitma agendiga samu ülesandeid. Käsundiandja ei ole agenti määranud mingisse kindlasse piirkonda ega piiritlenud klientide ringi, kellega agent lepinguid vahendab või sõlmib. Ülesannete täitmisel peab agent/agendi esindaja viivitamatult teatama käsundiandjale igast agendi enda või tema esindaja otsesest või kaudsest isiklikust huvist tema poolt täidetava ülesande või sõlmitava või vahendatava lepingu suhtes. Agent kohustub teatama käsundiandjale kõigist oma ülesannete täitmisega seotud olulistest asjaoludest, eelkõige nendest, mis võivad ajendada käsundiandjat oma juhiseid muutma, samuti andma käsundiandja nõudmisel talle teavet ülesannete täitmise kohta. Nimetatud kohustuste rikkumise korral tasub agent käsundiandjale leppetrahvi viis tuhat eurot. Lisaks leppetrahvile kohustub agent hüvitama käsundiandjale vastava rikkumisega tekitatud kahju.
2-16-3112 Käsundiandjal on nimetatud punktis sätestatud rikkumise korral õigus leping koheselt ilma etteteatamistähtajata lõpetada. Lepingu lõpetamine ei mõjuta käsundiandja leppetrahvi ja kahju hüvitamise nõudeid. Kostja vastuväited, et temale ei ole esitatud leppetrahvi nõuet, on ümber lükatud hageja
19.augusti 2014 teatega agendilepingu lõpetamisest. Teates on märgitud, et lepingu lõpetamine on tingitud sellest, et võlgnik rikkus agendilepingu p 8 ning lepingu rikkumise tasu on kokkuleppel 13 500 eurot vastavalt Tallinna notar Tiit Sepa poolt 19. augustil 2014 sõlmitud võlatunnistus kohesele sundtäitmisele allumise kokkuleppele ja käenduslepingule. Pooled ei vaidle selle üle, et teate agendilepingu lõpetamisest on kostja allkirjastanud. Kostja osutas maakleriteenust paralleelselt nii võlgniku seadusliku esindajana kui ka hageja esindajana. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja ei tolereerinud võlgniku poolt arvete esitamist enda nimel, kus arve on esitatud võlgnikule tasumiseks, kuid arvele on märgitud, et võlgnik esindab hagejat. Vaidlust ei olnud ka selle üle, et agendilepingu kohaselt kohustus võlgnik sõlmima kolmandate isikutega lepinguid hageja nimel ja arvel. Kostja ei tõendanud oma väidet, et kliendid, kellele võlgnik teenust osutas, ei olnud saadud hageja kliendibaasist. Asjaolu, et hageja heidab ette tasude hagejale edastamata jätmist ja ning enda nimel arvete väljastamist, mida kostja asus kohtumenetluses eitama, ei lükka ümber võlgniku ja hageja vahelist kokkulepet tasuda agendilepingust tulenevate kohustuste katteks 13 500 eurot. Kostja ei tõendanud, et võlgnikul ei olnud võlakokkuleppes märgitud võlga (13 500 eurot) agendilepingu p 8 rikkumiste tõttu. Tähtsust ei ole kostja väidetel, et sellist summat võlgnik tasuna hagejale võlgneda ei saa, sest kostja pangakontole pole laekunud selliseid summasid, millelt arvestada maakleritasuks 13 500 eurot. Kostja ei tõendanud, et võlgnik oleks hagejale võla katteks tasunud rohkem kui 3777 eurot 46 senti. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja ei ole 14 päeva jooksul nõude esitamisest võlgniku kohustust täitnud. Seega tuleb võlg kostjalt kui käendajalt välja mõista. Hagi rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 järgi kostja kanda. Hageja esindaja menetluskulude nimekirjas väljatoodud toimingud olid menetluses vajalikud ja kooskõlas menetluse käiguga. Toimingutele märgitud aeg ei ole ülemäärane ning on vastavuses asja keerukusega. Kuna põhjendatud õigusabile oli kokku kulunud aega 12 tundi tunnihinnaga 85 eurot, siis tuleb kostjal hüvitada hagejale õigusabikulud 1020 euro (ilma käibemaksuta) ja hagilt tasutud riigilõiv 550 eurot. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole hageja nõue selge. Kostja ei ole võlakokkuleppe p-s 1.5.1 kinnitanud, et võla suurus on 13 500 eurot. Nimetatud punktis käsitletakse lepinguosalistena põhivõlgnikku ja vastustajat, mitte kostjat. Lepingu valmistas ette notar ning kostjal ei olnud võimalust seda muuta. Hageja lubas hiljem saata andmed, mille järgi on arvestatud võla suurus, kuid ei ole seda teinud.
2-16-3112 Teates lepingu lõpetamise kohta ega võlakokkuleppes ei ole märgitud, et osa summast moodustab leppetrahv. Hageja ei ole tõendanud leppetrahvi nõude esitamist, ega ka selle suurust. Põhivõlgnik ei rikkunud lepingut ega tekitanud hagejale kahju. Hageja ei esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et kostja sõlmis tehinguid, kasutades hageja kliendibaasi ning jättis tehingutelt tasud tasumata. Kliendid, kellele Osaühing KIKAS KONSULTATSIOONID teenust osutas, ei olnud saadud hageja kliendibaasist. Isikud, kellele kostja osutas maaklerteenust, kinnitasid, et nad ei ole olnud hageja kliendid. Võlakokkulepe, mille sõlmisid põhivõlgnik ja hageja, ei võta kostjalt kui käendajalt õigust esitada vastuväiteid ega hagejalt kohustust esitada selge nõue. Nõutavat summat 13 500 eurot ei saa Osaühing KIKAS KONSULTATSIOONID tasumata maakleritasuna hagejale võlgneda, sest kostja pangakontole pole laekunud summasid, millelt arvestada maakleritasuks 13 500 eurot. Kostja kontole laekus kolmandatelt isikutelt 10 800 eurot ning isegi kui arvestada see kõik rikkumise teel saadud tasuks, siis agendilepingu p 14 kohaselt oleks hagejal õigus saada sellest 58%, s.o 6298 eurot. Maakohus mõistis kostjalt põhjendamatult suures ulatuses välja menetluskulud. Hageja õigusabile kulunud töömaht ei ole põhjendatud. Tõendite kogumise ja korrastamise, hagiavalduse koostamise, ülevaatamise ja kohtule esitamise osas oleks põhjendatud ajakulu kaks tundi. Hageja arvamuse koostamise põhjendatud ajakulu on üks tund. Kostja seisukoha ja tõenditega tutvumise, tõendite kogumise, korrastamise ning kohtule taotluse koostamise mõistlik ajakulu on üks tund. Dokumentide korrastamise ja ülevaatamise, ettevalmistumise istungiks, kliendi istungil esindamise, kliendile tagasiside andmise põhjendatud ajakulu on 1,5 tundi. Täiendavate tõendite kogumise, dokumentidega tutvumise ja analüüsimise, hagejaga asjaolude arutamise ning hageja seisukoha koostamise ja kohtule esitamise põhjendatud ajakulu on 1,5 tundi. Vastustaja seisukoht
5.Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Hageja esitas kostja vastu selge nõude ning kuna võlgnik ei ole oma kohustust hageja ees täitnud, tuleb võlg välja mõista kostjalt. Isegi kui lepingu p-s 1.5.1 käsitletakse lepinguosalistena võlgnikku ja hagejat, siis käendaja ühtlasi ka võlgniku seaduslik esindaja. Kinnitades võla suurust võlgniku seadusliku esindajana, ei saa kostja käendajana väita, et tema ei ole võla suurust kinnitanud. Usutav ei ole väide, et kostja ei teadnud, millest võlg koosneb. Leppetrahvi suurus on kokku lepitud agendilepingu p-s 8 ja võlakokkuleppe p-s 1.2 on kokku lepitud summa suurus, mille võlgnik kohustub võlausaldajale tasuma rahaliste kohustuste mittetäitmise tõttu. Menetlusosaliste täiendavad seisukohad
6.Hageja esitas ringkonnakohtule selgituse võlgniku võla kujunemise kohta ning tõendid agendilepingust tuleneva nõude kohta. Hageja andmebaasi väljavõtetega objektide Aali tee 4, Paekaare 46-64, Härjapea 22, Nisu 14, Poska 45-23, Kuldala 13-23, Astangu 50A ja Karu 15 kohta soovis hageja tõendada, et nimetatud objektid olid hageja andmebaasis. Andmed nende kohta lisas andmebaasi kostja ning kui objekti müük või üürimine oli kindel, tühistas kostja kuulutuse.
2-16-3112 Arveldamine kinnisasjade maakleritasu maksmiseks toimus otse võlgnikuga, kelle kontole laekus 24. septembril 2012 vahendustasu Aali tee 4 objekti eest 3900 eurot. Võlgnik sõlmis lepingu enda nimel ja jättis hagejale maakleritasu 2262 eurot maksmata. Paekaare 46-64 objekti müügist laekus võlgniku kontole 14. oktoobril 2013 maakleritasu 3000 eurot, millest jättis võlgnik 58% ehk 1740 eurot hagejale üle kandmata. Härjapea 22 objekti eest laekus võlgniku kontole vahendustasu 1360 eurot, millest 58% ehk 788 eurot 80 senti jättis võlgnik hagejale tasumata. Nisu 14 objekti vahendustasu 2240 eurot laekus võlgniku kontole 8. mail 2014, millest 58% ehk 1299 eurot 20 senti jättis võlgnik hagejale üle kandmata. Poska 45-23 objekti vahendustasu 488 eurot laekus võlgniku kontole, millest 58% ehk 2784 eurot jäi hagejale tasumata. Kuldala 13-23 objekti maakleritasu suuruseks oli 266 eurot 67 senti, millest 58% ehk 154 eurot 67 senti jäi hagejale tasumata. Astangu 50A ja Karu 15 objektide puhul tühistas kostja müügikuulutuse, kuid tõendit maakleritasu suuruse kohta hagejal esitada ei ole, kuna üürivahendustasu makstakse tihti sularahas. Objektid olid hageja andmebaasis ja võlgnik jättis maakleritasu maksmata. Kokku jäi võlgniku tegevuse tõttu hagejale tasumata vähemalt 9028 eurot 67 senti, millele lisandub viimati nimetatud objektide üürivahendustasu. Tegelikult võib olla saamata maaklertasu suurus veel suurem. Kuna võlgnik rikkus agendilepingu p 8, nõudis hageja temalt lisaks kahju hüvitamisele ka iga rikkumise eest leppetrahvi 40 000 eurot (8*5000 eurot). Hageja otsustas nõuda siiski üksnes 13 500 eurot, mida pidas mõistlikuks.
7.Kostja vastuväidete kohaselt ei selgitanud hageja, millistele asjaoludele tuginedes ta leiab, et kui kostja pani kuulutuse üles, siis on automaatselt tegemist hageja andmebaasiga. Kuulutuse avaldamine ei tõenda tehingu toimumist ega raha saamist. Härjapea 22, Aali tee 4, Paekaare 46-64 ja Nisu 14-4 objektide müüjad ei ole kunagi sõlminud lepinguid hagejaga, mistõttu ei saanud nad olla hageja andmebaasis kui kinnisvara võõrandada, osta või üürida soovivad isikud. Poska 45-23 objekti puhul ei ole õige tehingu hind, samuti on tõendamata maakleritasu saamine. Teiste objektide kohta esitatud tõendid ei tõenda, et andmed nende kohta on võlgnikule esitanud hageja või nende andmete alusel oleks toimunud tehing, mille eest kanti raha võlgnikule. Hageja ei ole tõendanud väidetava leppetrahvi suurust, millest tulenevalt ei ole arusaadav võla kujunemine. Isegi kui lugeda, et põhivõlgnik on oma kohustust rikkunud, siis oleks hagejal õigus tasule ilma käibemaksuta, st hageja maksimaalseks nõudeks saaks olla 1094 eurot 54 senti.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi tuleb osaliselt muuta maakohtu otsuse põhjendusi.
9.Pooled vaidlevad asjas selle üle, kas kostja peab käendajana täitma 19. augusti 2014. a võlakokkuleppest tulenevat võlgniku kohustust ulatuses, milles võlgnik on jätnud oma kohustuse täitmata. Apellatsiooniastmes ei vaidle pooled järgmiste maakohtu tuvastatud asjas oluliste asjaolude üle:
2-16-3112 -
-
-
-
-
hageja ja võlgnik sõlmisid 11. juulil 2011 agendilepingu (tl-d 109–112), mille p 1 järgi kohustus agent (võlgnik) käsundiandja (hageja) jaoks ja huvides iseseisvalt ja pidevalt vahendama lepingute sõlmimist kolmandate isikutega ning sõlmima kolmandate isikutega lepinguid käsundiandja nimel ja arvel. Agendilepingu p 10 järgi võimaldas käsundiandja agendil kasutada tasuta käsundiandja klientide ja ostu-müügiobjektide andmebaasi. Agenditasu suuruseks oli agendilepingu p 14 järgi 42% kliendi poolt käsundiandjale makstud maaklertasust. Agendilepingu p 8 järgi ei võinud agent sõlmida käsundiandja andmebaasis sisalduvaid andmeid kasutades lepinguid enda nimel ja arvel ega vahendada käsundiandja andmebaasis sisalduvaid andmeid kasutades lepingute sõlmimist ühelegi muule isikule peale käsundiandja. Nende kohustuste rikkumise korral pidi agent sama lepingupunkti järgi tasuma käsundiandjale leppetrahvi 5000 eurot ja hüvitama rikkumisega tekitatud kahju; hageja ja võlgnik sõlmisid 19. augustil 2013 võlakokkuleppe (tl-d 6–10), mille p-de 1.1 ja 1.2 järgi ei ole võlgnik tasunud hagejale tähtaegselt agendilepingust tulenevaid maakleritasusid ega täitnud oma kohustusi hageja ees, mistõttu võlgneb võlgnik hagejale agendilepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmise tõttu 19. augusti 2014. a seisuga kokku 13 500 eurot. Lepingu p-s 2.1 leppisid hageja ja võlgnik kokku kohesele sundtäitmisele allumises. sama notariaalses dokumendis sisaldub hageja ja kostja 19. augusti 2013. a käendusleping (tl-d 7–8). Lepingu p 3.1 järgi vastutab kostja käendajana hageja ees mh lepingu p-s 1.2 nimetatud kohustuse täitmise eest ja käendaja vastutab lepingu p 3.3 järgi võlgniku kohustuste täitmise eest maksimaalselt 13 500 euro ulatuses; samal päeval, s.o 19. augustil 2014 on hageja edastanud võlgnikule teate agendilepingu lõpetamise kohta, millel kostja võlgniku seadusliku esindajana kinnitab teate kättesaamist; teate järgi on lepingu lõpetamine tingitud sellest, et agent rikkus agendilepingu p 8 ja lepingu p 8 rikkumise tasu on kokkuleppel 13 500 eurot vastavalt ülalviidatud notariaalsele kokkuleppele; võlgniku vastu alustatud sundtäitemenetluses on võlgnikuvara arvel rahuldatud hageja nõue kokku 3777 euro 46 sendi ulatuses (tl-d 15–23).
Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes selle üle, kas võlgnik on kohustatud võlakokkuleppe p 1.2 järgi tasuma hagejale 13 500 eurot.
10.Kostja on asjas õigesti osundanud sellele, et võlakokkuleppe p 1.2 on käsitatav deklaratiivse võlatunnistusena. Samast eeldusest on tõenäoliselt lähtunud hagi esitades ka hageja, kes on hagiavalduses tuginenudki eelkõige nimetatud kokkuleppele, mitte selle aluseks olevale lepingulisele suhtele. Riigikohus on selgitanud, et deklaratiivse võlatunnistuse eesmärgiks on olemasoleva kohustuse kinnitamine, mitte uue kohustuse loomine, ning seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist (vt nt Riigikohtu
24.aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15; 18. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24 ja 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 23). Samuti on deklaratiivse võlatunnistuse tagajärjeks üldjuhul tõendamiskoormuse ümberpööramine nii, et võlausaldaja ei pea võla sissenõudmiseks esitama muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt nt Riigikohtu 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21 ja 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 23).
2-16-3112 Hea usu põhimõttest tulenevalt on siiski võimalik tõendamiskoormuse veelkordne pöördumine. Riigikohus on leidnud, et juhul, kui kostja on põhistanud kausaalsuhtest tuleneva võla puudumise tõenäosust ja hageja on keeldunud võla tekkimise asjaolusid selgitamast ja selle kohta tõendeid esitamast, peab hageja hagi rahuldamiseks tõendama kausaalsuhtest tulenevat võlga (vt Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 26 ja
8.jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17).
11.Praeguses asjas tugines hageja hagi esitades võlatunnistusele, s.o võlakokkuleppe p-le 1.2, mille järgi oli võlgnikul kohustus tasuda hagejale agendilepingu rikkumise tõttu 13 500 eurot. Kostja vaidles hagile vastu mh seetõttu, et võlatunnistusel märgitud võlga ei saa agendilepingu p 8 järgi võlatunnistuses märgitud suuruses olla. Selle tõendamiseks esitas kostja agendilepingu kehtimise aja kohta võlgniku pangakonto väljavõtte alusel koostatud tabeli (tl-d 77–87), mille kohaselt on võlgnikule laekunud nimetatud ajavahemikul hagejaga jagamata vahendustasu 10 860 eurot, milles hagejal võiks olla hüpoteetiliselt õigus saada 58%, s.o 6298 eurot 80 senti, mitte aga 13 500 eurot. Samuti esitas kostja tõendid selle kohta, et mujal pankades tal pangakontosid ei ole (tl-d 126–130 ja 135–138), millele oleks veel võinud nimetatud ajavahemikul vahendustasu laekuda. Neil asjaoludel oli kostja maakohtule põhistanud ja tõendanud, et võlatunnistusel märgitud suuruses võlga ei pruukinud agendilepingust tulenevalt tegelikult olemas olla. Kostja väitis, et võlgnik ei rikkunud agendilepingut, kuna vahendas kolmandatele isikutele tehinguid ilma hageja osaluseta, ja tegi eluliselt usutavaks, et arvestades võlgnikule laekunud vahendustasusid, ei saanud tal igal juhul sellises suuruses võlga olla. Sellest tulenevalt juhtis kostja asjas õigesti maakohtu tähelepanu sellele, et tulenevalt Riigikohtu praktikast pöördub tõendamiskoormis praeguses asjas ümber ja hageja peab tõendama, et võlgnik rikkus agendilepingut ja sellest tulenevalt oli tal kohustus maksta hagejale 13 500 eurot. Kuigi maakohus ei ole ülalmärgituga arvestanud ja on jätnud põhjendamatult kostja vastuväited tähelepanuta ega ole pooltele sellist tõendamiskoormist selgitanud, kõrvaldas ringkonnakohus asja menetledes maakohtu minetused, sh selgitas kohtuistungil pooltele tõendamiskoormise ümberpöördumist ja andis pooltele võimaluse esitada sellest tulenevalt asjas uusi tõendeid ja selgitusi võlgniku rikkumise ning võla kujunemise kohta.
12.Hageja selgitas 13. detsembri 2016. a menetlusdokumendis (tl-d 193–197), et võlgnik rikkus aastatel 2012–2014 agendilepingu p 8 vähemalt kaheksa objekti müüki vahendades sama käitumismustrit järgides: kostja võlgniku seadusliku esindajana sisestas objekti andmed hageja andmebaasi, kuid objektile kliendi leidmise järel kustutas objekti andmebaasist, sõlmis kliendiga enda nimel ja arvel vahenduslepingu ning jättis kogu vahendustasu endale. Võlgniku rikkumise tõendamiseks esitas hageja oma andmebaasist väljavõtted nende objektide kohta, mille kostja võlgniku seadusliku esindajana hageja andmebaasi sisestas (tl-d 198–203, 206, 208–209). Väljavõtetelt nähtub mh nii objekti sisestamise kui ka kustutamise aeg, samuti objekti sisestanud maakler (MK (Ober-Haus EE)). Ringkonnakohtu istungil kinnistas kostja, et sisestas objektid töökeskkonda (hageja andmebaasi). Seega on asjas tõendatud, et võlgniku seaduslik esindaja sisestas hageja viidatud kaheksa objekti hageja andmebaasi. Kostja on kinnitanud ja ka võlgniku kontoväljavõttega (tl 100–104) ning selle alusel kostja koostatud tabeliga (tl-d 77–87) tõendanud, et hageja nimetatud nelja objekti (Aali tee 4,
2-16-3112 Paekaare 46-64, Härjapea 22-2 ja Nisu 14-4) vahendamise eest sai võlgnik vahendustasu 10 500 eurot. Kostja väidete ja tabeli järgi on ta lisaks saanud Tatari 3–4 objekti eest vahendustasu 360 eurot, kuid seda objekti ei ole hageja esile toonud. Seega on tõendatud, et võlgnik vahendas nimetatud nelja objekti ja sai selle eest tasu. Hageja on lisaks esile toonud veel kaks objekti (Poska 45-23, Kuldala 13-23), mille vahendamise eest on võlgnik tasu saanud, kuid ei ole hagejaga saadud raha jaganud. Vahendustasu saamise tõendamiseks on hageja esitanud Poska 45-23 objekti kohta ostumüügilepingu jaoks esitatud andmed, mille kohaselt on müügiobjekti hind 204 800 € ja vastavalt maaklerlepingule tasutakse võlgnikule vahendustasu 4800 € (tl 204), samuti kinnistusraamatu väljavõtte, mille kohaselt on objekti müügilepingu alusel esitatud samal päeval kinnistamisavaldus omanikukande muutmiseks (tl-d 205 ja 205 pöördel). Võlgniku konto väljavõttest ei nähtu nimetatud summa laekumist. Kostja on esitanud väljavõtte, mille kohaselt oli tehingusumma 200 000 € (tl 216). Seega on hageja tõendanud, et võlgnik vahendas ka nimetatud objekti müüki. Kostja konto väljavõte ja registriväljavõte seda asjaolu ei kummuta. Küll aga ei ole asjas tõendatud, et kostja sai tehingult vahendustasu 4800 eurot. Teise ülal nimetatud objekti (Kuldala 13-23) kohta on hageja esitanud võlgniku 6. mai 2013. a arve üürivahenduse eest, millel võlgnik on mh märkinud, et esindab lepingu alusel OberHausi Kinnisvara AS-i. Võlgniku kontoväljavõttelt ei nähtu küll seda, et arve saaja oleks nimetatud tasu 320 eurot võlgnikule üle kandnud, kuid kostja on teinud arvel märgitud summas 7. mail 2013 sularaha sissemakse võlgniku pangakontole. Seega on hageja tõendanud, et võlgnik vahendas nimetatud tehingut ja sai selle eest ka tasu. Kostja ei ole nimetatud asjaolusid ümber lükanud. Ülejäänud kahe objekti kohta (Astangu 50A ja Karu 15) ei ole hageja esitanud tõendeid selle kohta, et võlgnik sai nende vahendamise eest vahendustasu, kuid on märkinud, et arvestades võlgniku käitumismustrit on alust arvata, et võlgnik sai tasu sularahas. Hageja ei ole tõendanud, et nimetatud objektide vahendamine jõudis positiivse tulemuseni, s.o tehingu tegemiseni, mistõttu ei saa asjas lugeda tõendatuks, et võlgnik vahendas nende objektidega tehingu tegemist ja sai selle eest vahendustasu. Ülalmärgitu kohaselt on asjas tõendatud, et kostja sisestas võlgniku esindajana hageja andmebaasi kaheksa objekti, millest viie puhul vahendas kostja tehingu tegemist ja sai selle eest kokku tasu 10 820 eurot, ühe tehingu tegemist vahendas võlgnik, kuid asjas ei ole tõendatud, et ta sai selle eest tasu, ning kahe objekti vahendamist ja selle eest tasu saamist võib küll kostja käitumismustrit arvestades oletada, kuid need asjaolud ei ole asjas tõendatud.
13.Hageja väitel rikkus võlgnik ülalmärgitud asjaoludel agendilepingut, mistõttu oli hagejal õigus nõuda võlgnikult saamata vahendustasusid ning leppetrahvi. Hageja selgitas, et ainuüksi leppetrahvinõue oli kaheksa rikkumise eest 40 000 eurot, kuid hageja ja võlgnik leppisid võlakokkuleppes kokku väiksemas võlas. Kolleegium juhib tähelepanu, et agendilepingu p 1 esimese lause järgi kohustus agent lepingu alusel käsundiandja jaoks ja tema huvides iseseisvalt ja pidevalt vahendama lepingute sõlmimist kolmandate isikutega ning sõlmima kolmandate isikutega lepinguid käsundiandja nimel ja arvel. Agendilepingu p 8 esimese lause kohaselt ei võinud agent käsundiandja andmebaasis sisalduvaid andmeid kasutades sõlmida lepinguid enda nimel ja arvel ega vahendada käsundiandja andmebaasis sisalduvaid andmeid kasutada lepingute sõlmimist
2-16-3112 ühelegi muule isikule peale käsundiandja. Agendilepingu p 8 viienda ja kuuenda lause järgi pidi agent nimetatud kohustuste rikkumise korral tasuma käsundiandjale leppetrahvi summas 5000 eurot ning lisaks leppetrahvile kohustus agent hüvitama käsundiandjale vastava rikkumisega tekitatud kahju. Nagu kolleegium ülal märgitud tõendite alusel järeldas, sisestas kostja võlgniku seadusliku esindajana hageja andmebaasi vähemalt viis objekti, mille müüki või üürimist ta vahendas ning mille vahendamise eest sai ta kokku vahendustasuna 10 850 eurot. Hageja väitel ei ole võlgnik agendilepingu järgi sõlminud maaklerlepinguid hageja nimel ja arvel ega ole hagejale vahendustasu üle andnud. Kostja ei ole hageja väiteid ümber lükanud ega vastupidist tõendanud. Kostja väitel võis võlgnik sõlmida kolmandatelt isikutelt saadud klientidega vahenduslepingud enda nimel ja arvel sõltumata sellest, et ta oli sisestanud objekti hageja andmebaasi. Kolleegium kostja käsitusega ei nõustu. Agendilepingu p-de 1 ja 8 järgi oli selline tegevus selgelt keelatud ning võlgnik pidi agendina sõlmima maaklerlepingu hageja nimel ning esitama maakleritasu kohta klientidele arve samuti hageja nimel. Seega on asjas tõendatud, et võlgnik rikkus agendilepingu p 8, mille tõttu oli hagejal õigus nõuda võlgnikult iga rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist ning leppetrahvi.
14.Agendilepingu p 14 esimese lause järgi oli agenditasu suuruseks 42% käsundiandja kliendi poolt makstud käsundiandja maaklertasust. Agendilepingu p-i 8 rikkudes on võlgnik saanud klientidelt asjas esitatud tõendite kohaselt vahendustasu vähemalt viie vahendamise eest kokku 10 850 eurot, millest võlgnikul oli lepingu järgi õigus saada 42% (4557 eurot). Seega jäi hagejal võlgniku rikkumise tõttu saamata vähemalt 6293 eurot, mida saab pidada hageja kahjuks VÕS § 128 lg 2 järgi ja millist kahju ei oleks hagejal tekkinud, kui võlgnik oleks täitnud lepingut korrektselt (VÕS § 127 lg 4). Võlgniku vastutust välistavaid asjaolusid ei ole kostja asjas esile toonud. Agendilepingu p 8 viienda lause järgi pidi agent tasuma lepingu p 8 rikkumise korral leppetrahvi 5000 eurot. Ülaltoodu kohaselt on võlgnik rikkunud lepingu p 8 ajavahemikul 2012–2014 vähemalt viiel korral. Seega on hagejale lepingu p 8 viienda lause järgi õigus nõuda võlgnikult vähemalt 25 000 eurot (5*5000 eurot) leppetrahvi. Arvestades ülal märgitut, oli hagejal õigus nõuda võlgnikult agendilepingu rikkumise eest vähemalt 31 293 eurot (6293 eurot + 25 000 eurot).
15.Hageja väitel leppisid hageja ja kostja (võlgniku seadusliku esindajana) kokku väiksema võla tasumises. Võlakokkuleppe p-s 1.2 leppisid hageja ja võlgnik kokku, et kuna võlgnik ei ole agendilepingust tulenevaid maakleritasusid tähtaegselt tasunud ega täitnud oma kohustusi hageja ees, võlgneb võlgnik hagejale lepingust tulenevate rahaliste kohustuste mittetäitmisest tulenevalt 19. augusti 2014. a seisuga kokku 13 500 eurot. Samal päeval on hageja esitanud võlgnikule teate agendilepingu lõpetamise kohta (tl 113), milles hageja märgib, et lepingu lõpetamine on tingitud sellest, et agent on rikkunud lepingu p 8 ja lepingu p 8 rikkumise tasu on kokkuleppel 13 500 eurot (viitega võlakokkuleppele). Kuigi võlakokkuleppest ega agendilepingu lõpetamise teatest ei nähtu selgelt, et kokkulepitud summa hõlmab nii kahjuhüvitist saamata jäänud maakleritasu eest kui ka leppetrahvi erinevate rikkumiste eest, saab seda järeldada mõlemas dokumendis tehtud viitest
2-16-3112 agendilepingu p-le 8, mille järgi oli hagejal õigus nõuda nii kahju hüvitamist kui ka leppetrahvi. Eeltoodud põhjendustel on hageja tõendanud, et võlgnik rikkus agendilepingu p 8, mistõttu oli võlgnikul kohustus maksta hagejale vähemalt 31 293 eurot, kuid hageja ja võlgnik leppisid võlatunnistuses kokku, et võlgnik peab nende rikkumiste eest maksma hagejale kokku üksnes 13 500 eurot. Kostja ei ole hageja väiteid ümber lükanud ega tõendanud, et võlgnikul sellises summas agendilepingu järgi võlga ei olnud.
16.Kostja käsitus, et võlgnik võis hageja andmebaasi enda sisestatud objekte vahendada ka oma nimel ja arvel, kui ta leidis kliendi muid kanaleid pidi, ei ole põhjendatud, sest see ei ole kooskõlas agendilepingu p-dega 1 ja 8. Kuna võlgnik oli sõlminud hagejaga agendilepingu, ei võinud ta hageja andmebaasi sisestatud objektide kohta sõlmida enda nimel ja arvel maaklerlepinguid sõltumata sellest, millisel viisil ta leidis objektile kliendi. Seetõttu ei ole asjas ka asjakohased kostja tõendina esitatud klientide kirjalikus vormis kinnitused selle kohta, et neile osutas teenust võlgnik ning et neil ei olnud kokkulepet ega käsundit hageja vara müügiks (tl-d 131–133, 139), samuti kostja ringkonnakohtule esitatud kolmanda isiku kirjalik kinnitus selle kohta, et kolmas isik vahendas võlgnikule ühe tehingu kliendi (tl 214).
17.Kostja ringkonnakohtule täiendavas seisukohas esitatud väide, et isegi juhul, kui võlgnikul oli kohustus tasuda lepingu rikkumise tõttu 58% maakleritasudest, tuleb need tasud maksta ilma käibemaksuta, on esitatud asja hilinenult, mistõttu ringkonnakohus jätab selle väite tähelepanuta. TsMS § 329 lg 1 järgi peavad menetlusosalised esitama oma vastuväited nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik, sh pärast eelmenetluse lõppemist võib uusi vastuväiteid esitada üksnes juhul, kui neid ei olnud mõjuval põhjusel võimalik varem esitada. Kostja on maakleritasu hüvitamist käsitlenud juba maakohtule 3. juunil 2016 esitatud seisukohas (tl 74–75), milles kostja ei ole esile toonud, et maakleritasu tuleks maksta ilma käibemaksuta. Seega ei ole kostja õigel ajal oma vastuväidet esitanud.
18.Kostja vastuväide, et võlgnikul ei ole kohustust tasuda hagejale leppetrahvi, kuna hageja ei ole õigel ajal leppetrahvi nõuet esitanud, ei ole põhjendatud. Iseenesest on õige kostja arusaam, et VÕS § 159 lg 2 järgi kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Kolleegium märgib siiski, et kostja ei ole toonud asjas esile asjaolusid, millest saaks järeldada, et hageja ei ole mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist võlgnikule teatanud, et ta nõuab leppetrahvi. Lisaks juhib kolleegium tähelepanu sellele, et kuigi hageja ja võlgniku võlakokkuleppest ning hageja lepingu lõpetamise teatest ei nähtu selgelt, et võlg 13 500 eurot koosneb leppetrahvist ja kahjust, nähtub võlakokkuleppe p-st 1.2, et võlg 13 500 eurot tulenes agendilepingust tulenevate rahaliste kohustuste mittetäitmisest ning lepingu lõpetamise teate kohaselt on
2-16-3112 lepingu p 8 rikkumise tasu kokkuleppel 13 500 eurot. Seega pidi võlgnikule ja kostjale olema arusaadav, et võlg sisaldab lepingu p-s 8 nimetatud rikkumisest tulenevalt leppetrahvi ja kahjuhüvitist. Sellest tulenevalt on võlgnik võlakokkuleppes kinnitanud, et lepingu p 8 rikkumise eest võlgneb ta kokku hagejale 13 500 eurot, sh leppetrahv ja kahjuhüvitis. Kuna võlatunnistuse üheks eesmärgiks on võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist (vt ülal p 8), siis on võlgnik kolleegiumi hinnangul võlatunnistust andes loobunud VÕS § 159 lg-s 2 sisalduvast vastuväitest võlale ega saa pärast võla tunnistamist enam tugineda asjaolule, et hageja ei ole temalt mõistliku aja jooksul leppetrahvi nõudnud.
19.Lisaks palus kostja ringkonnakohtu 7. veebruari 2017. a kohtuistungil leppetrahvi vähendada. Kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel VÕS § 162 lg 1 järgi vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Praeguses asjas tõi hageja juba 7. juunil 2016 maakohtule esitatud menetlusdokumendis (tl-d 106–107) esile, et võlg koosnes mh leppetrahvist, sama kordas hageja kostja esindaja küsimuse peale ka maakohtu 8. juuni 2016. a kohtuistungil (tl 118). Kostja esitas seejärel maakohtule 1. juulil 2016 menetlusdokumendi (tl-d 121–123), milles väitis, et hageja ei ole esitanud talle leppetrahvinõuet, kuid ei ole taotlenud leppetrahvi vähendamist. Kostja märkis alles apellatsioonkaebuses (tl-d 169–171), et kui maakohtus oleks selgunud leppetrahvi suurus, siis oleks kostjal olnud võimalus paluda seda vähendada. Pärast seda, kui ringkonnakohus andis pooltele tähtaja võla suuruse kohta selgituste andmiseks ja täiendatavat tõendite esitamiseks, esitas kostja ringkonnakohtu teisel istungil taotluse vähendada leppetrahvi. Neil asjaoludel leiab kolleegium, et kostja ei ole esitanud lepetrahvi vähendamise taotlust menetluses õigel ajal TsMS § 329 lg 1 tähenduses ega selgitanud, et esitamata jätmiseks oli tal mõjuv põhjus. Asjaolu, et hageja ei olnud esile toonud, millise osa võlast moodustab kahjuhüvitis ja millise osa leppetrahv, ei anna alust järeldada, et kostjal ei olnud mõistlikult võimalik esitada leppetrahvi vähendamise taotlust maakohtule. Sõltumata eeltoodust märgib kolleegium, et isegi kui kostja oleks esitanud taotluse õigel ajal, ei ole kostja toonud esile ega tõendanud selliseid asjaolusid, mis annaksid VÕS § 162 lg 1 järgi alust leppetrahvi vähendada.
20.Põhjendatud ei ole ka apellatsioonkaebuse väide, et maakohus määras ekslikult hagejale hüvitatavate menetluskulude suuruse ja menetlustoimingutele kulunud aja. Kolleegium märgib, et dokumentide koostamiseks ja õigusteenuse osutamiseks kulunud aja hindamise aluseks ei saa olla üksnes teise menetlusosalise arvamus, et nendeks toiminguteks kulub vähem aega. Kulude väljamõistmise peamiseks kriteeriumiks on nende vajalikkus ja põhjendatus. Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on maakohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (Riigikohtu 18. detsembri 2012. a määrus kohtuasjas nr 3-2-1-171-12). Praegusel juhul ei ole kolleegiumi hinnangul maakohus hageja esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel diskretsioonipiire ületanud, seega ei
2-16-3112 ole alust kulude põhjendatust ja vajalikkust ümber hinnata. Maakohus on vastavalt TsMS § 175 lg-le 1 piisava põhjalikkusega kontrollinud ja analüüsinud hageja esindaja töö mahtu.
21.Neil põhjendustel leiab kolleegium, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse resolutsiooni tühistada, kuid ülalmärgitud põhjendustega tuleb maakohtu otsust täiendada. Muus osas nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega ega korda neid, juhindudes TsMS § 654 lg-st 6. Menetluskulud
22.Kuna kolleegium jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi kostja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses TsMS § 174 lg 1 esimese lause järgi kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid, sh määrab ka kaebust lahendav kõrgema astme kohus TsMS § 174 lg 3 järgi kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus TsMS § 175 lg 1 järgi kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
23.Hageja esitatud menetluskulude nimekirja järgi on tema kohtuasjaga seotud menetluskuludeks ringkonnakohtus lepingulise esindaja kulud 1487 eurot 50 senti. Hageja kinnitas, et kõik kulud on kantud seoses tsiviilasja nr 2-16-3112 menetlusega, ning et hageja on käibemaksukohustuslane. Hageja palus vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 märkida menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja õigusabikuludeks olid: apellatsioonkaebusega tutvumise ja analüüsimise, vastustaja
2.novembri 2016 vastuse koostamise, ülevaatamise ja kohtule edastamise eest 4 tundi – 340 eurot; 29. novembri 2016 istungiks ettevalmistumise ja istungil esindamise eest ning tagasiside eest kliendile, kokku 4 tundi - 340 eurot; täiendavate tõendite kogumise ja komplekteerimise ning kohtule selgituse koostamise eest 4 tundi - 340 eurot; apellandi vastusega tutvumise ning vastustaja 13. jaanuari 2017 seisukoha koostamise eest 3 tundi – 255 eurot; 7. veebruari 2017 istungiks ettevalmistumise ja istungil esindamise eest ning tagasiside eest kliendile, ajakulu kokku 2,5 tundi – 212 eurot 50 senti.
24.Kostja esitas hageja menetluskulude mahule vastuväited. 29. novembri 2016 kohtuistungiga seotud kulude osas leidis kostja, et põhjendatud oleks maksimaalselt 0,5 tundi, millele lisandub reaalne ajakulu istungil osalemise eest. Täiendavate tõendite kogumise ja komplekteerimise ning kohtule selgituse koostamise eest on põhjendatud kuluks maksimaalselt 2 tundi. Apellandi vastusega tutvumise ning vastustaja 13. jaanuari 2017 seisukoha koostamise ajakulu, arvestades vastuse mahtu, ei saa olla suurem kui 1,5 tundi.
7.veebruari 2017 istungiks ettevalmistumise ja istungil esindamise eest ning tagasiside eest kliendile ei ole põhjendatud kuluks tagasiside andmine kliendile. Kostjal ei olnud vastuväiteid kuludele, mis seondusid apellatsioonkaebusega tutvumise ja analüüsimise, vastustaja
2.novembri 2016 vastuse koostamise, ülevaatamise ja kohtule saatmisega.
2-16-3112
25.Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja esindaja taotluses märgitud toimingutele kulunud aeg kogu ulatuses olnud põhjendatud ja vajalik kulu. Hageja esindajal kulus apellatsioonkaebusega tutvumise ja analüüsimise, vastustaja
2.novembri 2016 vastuse koostamise, ülevaatamise ja kohtule edastamisele kokku 4 tundi, mis oli kolleegiumi hinnangul vajalik ja põhjendatud ajakulu, arvestades mh käesoleva tsiviilasja keerukust ja mahtu. Ka täiendavate tõendite kogumise ja komplekteerimise ning kohtule selgituse koostamise ajakulu 4 tundi oli kogu ulatuses põhjendatud ja vajalik, arvestades nii tõendite mahtu kui ka tähtsust asja lahendamisel.
29.novembri 2016. a istungiks ettevalmistumise ja istungil esindamise ning kliendile tagasiside andmise ajakulu 4 tundi, on kolleegiumi hinnangul siiski mõnevõrra ülepaisutatud ega ole kogu märgitud ulatuses vajalik. Kohtuistung kestis ühe tunni. Arvestades asjaolu, et tegemist on teise astme kohtumenetlusega, samuti seda, et eelnevalt oli hageja esindaja põhjalikult apellatsioonkaebusega tutvunud ning sellele vastuse koostanud, ei saa pidada esindaja ajakulu kohtuistungiks ettevalmistumisel ning kliendile tagasiside andmiseks põhjendatuks ulatuses, mis ületab 1,5 tundi. Seega on nimetatud kohtuistungiga seotud põhjendatud ajakulu kolleegiumi hinnangul kokku 2,5 tundi. Samuti leiab kolleegium, et vastustaja täiendava vastusega tutvumise ning vastustaja
13.jaanuari 2017. a seisukoha koostamisele kulunud aeg 3 tundi ei ole täielikult põhjendatud. Kolleegiumi hinnangul saab küll lugeda vajalikuks ajakuluks apellandi täiendava vastusega tutvumist, kui kuna kolleegium ei ole kohustanud hagejat sellele omakorda vastama, ei ole vastuse koostamine olnud menetluses vajalik. Hageja esindaja sai esitada oma vastuväiteid ka kohtuistungil. Sellest tulenevalt loeb kolleegium põhjendatud ajakuluks ühe tunni.
7.veebruari 2017 istungiks ettevalmistumise ja istungil esindamise ning kliendile tagasiside andmise põhjendatud ajakuluks on kolleegiumi hinnangul 1,45 tundi. Kohtuistung kestis 45 minutit. Kohtuistungiks ettevalmistamise ning kliendile tagasiside andmise mõistlikuks ajakuluks saab lugeda ühe tunni, arvestades mh seda, et varem oli hageja esindaja menetlusega põhjalikult tutvunud. Seega on vastustaja lepingulise esindaja apellatsiooniastme toimingud põhjendatud ja vajalikud kokku 12,95 tunni ulatuses.
26.Menetluskulude nimekirja järgi on hageja esindaja tasu ühe tunni eest 85 eurot, mis ei ületa tavapärast esindajatasu määra.
27.Seega on vastustaja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale 1100 eurot 75 senti (12,95 tundi * 85 eurot), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.