Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Mati Maksing ja Ele Liiv
Otsuse tegemise aeg ja koht
15.02.2017, Tallinn
Tsiviilasja number
2-15-13618
Tsiviilasi
Osaühingu Vlaeri hagi Swedbank Liising Aktsiaseltsi vastu kahju hüvitamiseks või alternatiivselt alusetult saadu tagastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30.06.2016 otsus
Tsiviilasja apellatsioonimenetluses
hind 23 335,90 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik OSAÜHING VLAERI apellatsioonkaebus Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja (apellant): OSAÜHING VLAERI (registrikood 10959424, asukoht Valdeku 31-2, 11621 Tallinn), lepinguline esindaja Ingrid Proos Kostja (vastustaja): Swedbank Liising Aktsiaselts (registrikood 10434248, asukoht Liivalaia 8, 15039 Tallinn), tehinguline esindaja Silja Kichno
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 30.06.2016 otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta hageja kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline
menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.OSAÜHINGU VLAERI (hageja) esitas 14.09.2015 Harju Maakohtule hagiavalduse Swedbank Liising Aktsiaseltsi (kostja) vastu kahju hüvitamiseks, intressi ja viivise saamiseks. 21.12.2015 esitas hageja alternatiivse nõude võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 alusel, milles palus kostjalt välja mõista õigusliku aluseta saadud osamaksed ja viivise. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.
2.Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 16.07.2008 järelmaksuga müügilepingu nr 01105047L (liisinguleping), mille esemeks oli sõiduk Porsche Cayenne. Sõiduki omandamiseks tuli hagejal lepingu tähtaja lõpuni, s.o kuni 15.07.2013 tasuda kostjale igakuiseid osamakseid. Lepingueseme müüs kostjale 16.07.2008 AV. 16.07.2008 üleandmise-vastuvõtu aktiga andis kostja hagejale lepingu eseme üle. Hageja on vastavalt lepingule tasunud kostjale lepingutasu ja igakuiseid osamakseid kogusummas 26 291,69 eurot.
3.13.11.2008 võttis politsei hagejalt asitõendina kriminaalasjas nr 08230114905 sõiduki ära. 15.12.2008 teatas politsei hagejale, et sõiduk on kriminaalasjas asitõendina sõiduki valdajalt ära võetud ja paigutatud valvega hoiukohta. 15.12.2008 pöördus hageja kostja poole seoses temalt sõiduki äravõtmisega lepingu osamaksete peatamiseks ja kindlustusmaksetest vabastamiseks. Alates 15.12.2008 ei tasunud hageja kostjale lepingumakseid. 28.01.2009 andis kostja hagejale nõusoleku kindlustusmaksetest vabastamiseks ja teatas, et juhul kui sõiduk on varastatud, siis krediidiandja tavapäraselt loovutab igasugused nõuded, mis võiksid tekkida müüja kohustuste rikkumise tõttu, liisinguvõtjale.
4.18.06.2009 teatas prokuratuur hagejale, et sõiduk on Harju Maakohtu 08.05.2009 määruse alusel kriminaalasjas nr 1-09-6533 tagastatud omanikule Saksamaa Liitvabariiki ja hageja võib võimalike tsiviiltehingutest tulenevate nõudeõigustega pöörduda kostja poole. Hageja pöörduski kostja poole lepingueseme omandamiseks tehtud osamaksete kogusummas 15 724,67 eurot tagastamiseks. Kostja hagejale osamakseid ei tagastanud ega raha tagastamata jätmise põhjuseid ei selgitanud. Seejärel esitas hageja 29.11.2010 Harju Maakohtule tsiviilasjas nr 2-10-59876 hagiavalduse kostja vastu liisingulepingu alusel alusetult tasutud osamaksete 15 724,68 euro tagastamiseks. Harju Maakohtu 09.11.2012 määrusega jäeti nimetatud hagiavaldus läbi vaatamata.
5.Kostja sai nähtuvalt Harju Maakohtu 08.05.2009 määrusest kriminaalasjas nr 1-096533 teada juba 20.05.2009, et sõiduk on varastatud ja et see tagastatakse algsele omanikule Saksamaa Liitvabariiki, kuid hagejale seda teavet edasi ei andnud. See asjaolu andnuks aga kostjale aluse VÕS § 365 lg 1 alusel AV-ga sõlmitud müügilepingust taganemiseks. Müügilepingust taganemisel oleks kostja saanud
lepingu tagasitäitmisel (VÕS § 189 lg 1) müüjalt AV-lt tagasi vara maksumuse 47 294,62 eurot, milles sisalduvad ka hageja poolt kostjale vara omandamiseks tasutud osamaksed 14 846,14 eurot. Kostja oli kriminaalasjas nr 1-09-6533 kaasatud kolmanda isikuna, kuid ta jättis enda õigused kasutamata, st jättis kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitamata, mille tulemusena on hagejale tekkinud kahju. Kui kostja oleks müügilepingust taganenud ja nõudnud lepingu tagasitäitmist või esitanud kriminaalmenetluses tsiviilhagi, ei oleks hagejale kahju tekkinud. Ka ei ole kostja hagejale andnud müügilepingust taganemise nõusolekut VÕS § 365 lg 2 alusel ega sellistest võimalusest hagejat teavitanud.
6.Pooltevaheline liisinguleping on ülesütlemise tõttu lõppenud 15.12.2008. Hageja on tasunud kostjale osamakseid sõiduki omandamiseks, mistõttu kohustus kostja need osamaksed lepingu ülesütlemisel tagastama (VÕS § 195 lg 5, § 189 lg 1). Kostja ei ole osamakseid summas 14 846,14 eurot tagastanud. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist 14 846,14 euro ulatuses VÕS § 115 lg 1 ja § 361 alusel. Hageja palus lisaks kostjalt välja mõista intressi perioodi 17.07.2008 – 30.06.2009 eest 428,54 eurot, viivise perioodi 01.07.2009 – 14.09.2015 eest 7280,45 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude rahuldamiseni.
7.21.12.2015 esitas hageja alternatiivse nõude, milles palus kostjalt VÕS § 1028 lg 1 alusel välja mõista õigusliku aluseta saadud osamaksed summas 14 846,14 eurot, viivise perioodi 01.07.2009 – 14.09.2015 eest 7280,45 eurot ning viivise alates hagi esitamisest kuni põhinõude rahuldamiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kostja tegevuse tulemusena on hagejal muutunud võimatuks müügilepingujärgsete nõuete esitamine müüja vastu. Hageja on tasunud kostjale alusetult osamakseid ning seega on kostja hageja arvelt alusetult rikastunud.
8.Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja järgmist. Hageja kahju hüvitamise nõue ei ole aegunud. Seadusest ei tulene otseselt, millal võib võlausaldaja nõuda lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning võlausaldaja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast võlasuhte tekkimist. Hageja kahju hüvitamise nõue ei alanud 15.12.2008, kuna nimetatud kuupäevast ei saanud hagejale teatavaks kostjalt kahju nõudmise asjaolud. Ka hageja alusetu rikastumise nõue ei ole aegunud. Nimetatud nõue saab hakata aeguma alates ajast, kui on toimunud kahju hüvitamise aluseks olev tegu või sündmus ja kannatanule on tekkinud sellest tulenevalt kahju ja need asjaolud ja kahju tekitaja isik on kannatanule teatavaks saanud või pidid teatavaks saama. 18.06.2009 prokuratuuri kirjast ei saanud hageja teada kostja nõusolekust vara omandiküsimuse lahendamisel ega sellest, et kostja ostjana müüjat müügilepingu eseme lepingutingimustele mittevastavusest ei teavitanud ja müüja suhtes müügilepingust ei taganenud. 18.06.2009 ei saanud hagejale teatavaks kostjalt kahju nõudmise asjaolud.
9.Tsiviilasjas nr 2-12-39131 esitas kostja 28.09.2012 hageja vastu hagi liisingulepingust tulenevate maksete tasumiseks. Nimetatud tsiviilasjas tehtud Harju Maakohtu 29.06.2015 otsusega on tuvastatud, et hiljemalt 20.05.2009 pidi kostjale olema selge, et liisingueseme tagastamine liisinguandajale enam võimalik ei ole ning selgus nõude lõplik suurus. Seega selgus kostjale 20.05.2009 liisingulepingu edasise täitmise võimatus, millest ta aga hagejat ei teavitanud. Hagejale said need asjaolud teatavaks kostja 28.09.2012 hagiavaldusest. Hageja sai eeltoodud hagiavalduse kätte 03.01.2013, mistõttu algas kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg sellest kuupäevast.
Seega on 14.09.2015 esitatud kahju hüvitamise nõue ja 21.12.2015 alternatiivne nõue tähtaegsed.
10.Juhul kui kohus tuvastab, et hageja nõuded on aegunud, siis kohaldub hageja hinnangul tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 4 ja § 150 lg 2.
11.Kostja aegumise vastuväide on hea usu põhimõttest lähtuvalt lubamatu. Kostja vastuväited hagile
12.Kostja hagi ei tunnistanud, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja kahju hüvitamise nõue VÕS § 115 lg 1 alusel ja alternatiivne nõue VÕS § 1028 lg 1 alusel on aegunud.
13.Hageja kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 järgi kolm aastat. Hageja nõude aegumistähtaeg algas 15.12.2008, st ajast, millal liisinguleping üles öeldi. Hagi esitamise seisuga (14.09.2015) on hageja nõue aegunud.
14.Ka alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat TsÜS § 150 lg 1 alusel. Hageja nõude aegumistähtaeg algas 18.06.2009, st kuupäevast, millal hageja sai teadlikuks sõiduki tagastamisest Saksamaa Liitvabariiki. Nimetatud kuupäevast alates oli hagejal võimalik oma nõuet (ehk hagejale pidi väidetav kahju olema teda) või VÕS § 365 sätestatud õigust igal juhul sellest hetkest ka maksma panna. Seega oli alternatiivse nõude esitamise seisuga (21.12.2015) hageja nõude aegunud.
15.Nõude aegumistähtaja alguseks ei saa lugeda 28.09.2012, st kuupäev, millal hageja tutvus kostja poolt tsiviilasjas nr 2-12-39131 esitatud hagiga (kostja esitas 28.09.2012 tsiviilasjas nr 2-12-39131 Harju Maakohtule hagiavalduse hageja vastu liisingulepingust tulenevate maksete tasumiseks). Asjas ei oma tähtsust ka Harju Maakohtu 08.05.2009 määrus kriminaalasjas nr 1-09-6533 tähtsust, sest viidatud otsus kajastab endas vaid põhistust, miks sõiduk Saksamaa Liitvabariiki tagastatakse.
16.Hagejal puudub kahjunõue kostja vastu. Liisingulepingu näol on tegemist krediidilepinguga VÕS § 401 lg alusel, kus liisinguandja on üksnes krediteerija rollis. Kostja ei vastuta liisingeseme puuduste eest nii VÕS § 362 lg 3 kui ka järelmaksuga müügilepingu nr 01105047L (liisinguleping) eritingimuste p nr 7.3 ja üldtingimuste p 1.2 alusel. Liisingueseme valis hageja ise välja autoportaalist www.auto24.ee. Seega oli hageja see, kellel lasus kohustus kontrollida liisitavat vara ja kanda kõik riskid kui sõiduk osutub puudustega olevaks. Hageja peab esitama oma nõude otse sõiduki müüja AV vastu. Kostja ei ole selleks kunagi takistusi teinud. Hageja, olles juba 18.06.2009 teadlik sellest, et liisingese oli tegelikkuses varastatud Saksamaa Liitvabariigist, ei teinud midagi selleks, et kasutada VÕS § 365 lg-s 1 ja lg-s 2 sätestatud õiguskaitse vahendit. Hageja ei pöördunud kostja poole taotlusega, et kostja taganeks AV-ga sõlmitud müügilepingust või et kostja annaks VÕS § 365 lg 2 kohaselt vastava õiguse hagejale. Arvestades, et VÕS § 365 ei kohusta liisinguvõtjat müüjaga sõlmitud müügilepingust taganema, vaid võimaldab seda, siis ei saanud hagejal kostja tegevusetuse tõttu mingit kahju ka tekkida. VÕS § 365 lg 1 ja lg 2 grammatilise tõlgenduse kohaselt võib väita, et just hageja pidi olema see aktiivne pool, kes AV-ga sõlmitud müügilepingust kostjale oleks pidanud soovima taganeda.
17.Ebaõige on hageja väide selle kohta, et liisingulepingust taganemise korral tuleks VÕS § 189 lg 1 kohaselt lepingu alusel üleantu tagastada. Hagejal puudub õigus tasutud osamakseid kostjalt tagasi nõuda. Hageja ei tee vahet liisingulepingu ülesütlemise ja sellest taganemise vahel. Antud juhul on selge, et leping öeldi üles, mille järel ei toimu tagasitäimist. Seega ei kuulunud seni tasutud osamaksed hagejale ka tagastamisele.
18.Kostja ei ole lepingut rikkunud ega tekitanud hagejale kahju, kuna kostja ei ole kohustatud hageja eest müügilepingust taganema või ise nõudeid müüja vastu esitama.
Viidatu on olnud hageja õigus ja ka kohustus. Liisinguvõtja ei saa keelduda liisinguandja ees täitmast VÕS § 367 lg 1 tulenevaid kohustusi ka siis, kui sõiduauto võetakse kostja valdusest tema tahte vastaselt ära. Seega hageja oli kohustatud kostjale hüvitama kõik kulud, mida kostja kandis seoses liisingesemega.
19.Samuti ei ole kostja hageja arvelt alusetult rikastunud. Esimese astme kohtu otsus
20.Harju Maakohtu 30.06.2016 otsusega jäeti hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
21.Poolte vahel ei ole vaidlust järgmises: - 16.07.2008 sõlmisid hageja ja kostja järelmaksuga müügilepingu nr 01105047L Porsche Cayenne 3.2 suhtes (tl 8-12) ning nimetatud leping on sisuliselt liisinguleping; - 16.07.2008 sõlmisid kostja ja AV müügilepingu nr 01105047L (tl 13-14); - 16.07.2008 koostasid pooled ja müüja eseme üleandmise-vastuvõtu akti (tl 15); - 06.05.2009 määruse alusel tagastati Porsche Cayenne 3.2 Saksamaa Liitvabariiki seaduslikule omanikule kui varastatud sõiduk (tl 28).
22.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja oma tegevusega tekitas hagejale kahju või alternatiivselt rikastus alusetult hageja arvel.
23.Kostja kui liisinguandja osaleb liisingusuhtes eelkõige finantseerijana (VÕS § 361). VÕS § 362 lg 3 kohaselt ei vastuta kostja hageja ees liisingueseme lepingutingimustele mittevastavuse eest, v.a kui liisingueseme või selle müüja valis kostja, kui hagejale tekkis kahju tulenevalt mõistlikust uskumisest hageja professionaalsusesse. Hageja valis ise välja sõiduki autoportaalist www.auto24.ee. Sõiduki müüjaks oli AV, kellelt kostja hageja soovil soetas liisingvaraks sõiduki selleks, et hageja saaks selle omandada liisingulepingu abil kostja kaudu endale.
24.Liisinguese on kostjale üle läinud 16.07.2008 sõlmitud eseme üleandmise-vastuvõtu akti nr 01105047L allkirjastamisega. Liisingulepingule tüüpilise riskijaotuse kohaselt kannab kõiki liisingulepingu objektiks oleva esemega seotud riske alates selle liisinguvõtjale üleandmisest liisinguvõtja, s.o hageja (VÕS § 364). Kostja kohustused hageja ees piirduvad kohustusega tagada hageja kasutusse antava eseme omandamise finantseerimiseks vajalike rahaliste vahendite olemasolu ning seda on kostja ka teinud. Seega koos liisingueseme üleandmisega läks hagejale üle kõik liisinglepingu objektiks oleva esemega seotud riskid, sh valduse kaotamise risk.
25.Kuigi liisingueseme omandamiseks sõlmitav müügileping on juriidiliselt kostja ja AV vaheline leping, tekib nimetatud lepingu pinnalt seaduse alusel ka poolte vaheline suhe, sest VÕS § 365 kohaselt saab hageja müüjapoolse müügilepingu rikkumisel korral (eelkõige aga lepingutingimustele mittevastava liisingueseme üleandmise korral) esitada oma nimel AV vastu müügilepingu rikkumisest tulenevaid nõudeid ja õiguskaitsevahendeid. Seega tulnuks hagejal endal esitada nõue müüja vastu. Alusetu on hageja etteheide kostjale selles, et kostja oleks pidanud täiendavalt hagejat VÕS § 365 lg-s 1 sätestatud õigusest teavitada. VÕS § 365 võimaldab kostjal müügilepingust taganeda ainult hageja nõusolekul, kuid lepingust taganemine on kostja õigus, mitte kohustus. Seetõttu ei saa asuda seisukohale, et kostja on hagejale tekitanud kahju sellega, et ta ei taganenud müügilepingust ilma hageja nõusolekuta või ei teavitanud hagejat sellest õigusest.
26.Pooltevaheline leping lõppes 15.12.2008 ülesütlemisega, mistõttu puudub kostjal kohustus tagastada hagejale üleantu VÕS § 195 lg 5 alusel. Lepingu tagasitäitmine toimub lepingust taganemise korral, mitte ülesütlemise korral VÕS § 367 lg 1 alusel.
27.Järelmaksuga müügilepingu (liisinguleping) p 7.3 kohaselt kostja ei vastuta, kui ese ei vasta müügilepingu tingimustele ja/või sellel on puudused. Sama lepingu p 21
kohaselt on lepingu osaks mh müügilepingu üldtingimused jm lisad. Müügilepingu üldtingimuste p 3.6 kohaselt eseme kasutamise piiratud võimalus või mittevõimalikkus, mis on seotud eseme kahjustumise, tehnilise või majandusliku kõlbmatuse või eseme suhtes algatatud kriminaal- või kohtumenetlusega, ei vabasta ostjat osamaksete ja intressi tasumise kohustusest. Seetõttu oli hagejal kohustus tasuda kostjale kõik liisinguesemega seotud kulud (VÕS § 367 lg-d 1 ja 4).
28.Hageja ei ole tõendanud hagejale kahju tekkimises kostja vastutust põhjusliku seosena (VÕS § 127 lg 4) ning kostja ei ole hageja arvel alusetult rikastunud (VÕS § 1028 lg 1), kuna kostjal oli õigus nõuda hagejalt liisingmaksete tasumist. Kuna hageja põhinõue jääb rahuldamata, siis jäävad rahuldamata ka kõrvalnõuded.
29.Kohus analüüsis ka kostja aegumise vastuväidet. Kahju hüvitamise nõue on esitatud 14.09.2015 ning alternatiivnõudena alusetult rikastumise nõue 21.12.2015. Kahju hüvitamisest tulenev nõude aegumistähtaeg algas alates lepingu ülesütlemisest 15.12.2008 (TsÜS § 146 lg 1, § 147 lg 1). Alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg algas alates 18.06.2009 (TsÜS § 150 lg 1), s.o ajast mil hageja sai teada sõiduki tagastamisest Saksamaa Liitvabariiki. Hagiavalduses on hageja kinnitanud, et ta sai sõiduki tagastamisest teada 18.06.2009 (tl 85). TsÜS § 146 lg 4 kohaldamisele ei kuulu, kuna hageja ei ole tõendanud kostja kohustuste tahtlikku rikkumist. Seega oli esitatud nõue 14.09.2015 aegunud.
30.TsMS § 162 lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud hageja kanda. Kuna kostja teatas, et tal menetluskulud puuduvad (tl 156), siis jättis kohus menetluskulude suuruse kindlaks määramata (TsMS § 177 lg 1 p 1 ja § 177 lg 2). Apellatsioonkaebus
31.Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
32.Hageja on liisingulepingu üles öelnud 15.12.2008 tulenevalt VÕS §-st 366. Seaduses (VÕS § 196 lg 4, VÕS § 189 lg 1) on otseselt ette nähtud lepingu ülesütlemisel lepingu tagasitäitmine ning maakohtu vastupidine järeldus on ekslik.
33.Hageja nõue ei ole aegunud. Hageja jäi selles osas maakohtus esitatud seisukohtade juurde. Hageja poolt 15.12.2008 liisingulepingu ülesütlemisega tekkis kostjal õigus nõuda hagejalt VÕS § 367 lg 1 alusel tasumata jäänud liisingumaksete tasumist. Vastavalt VÕS § 82 lg-le 3 muutus see nõude sissenõutavaks kohustuse täitmiseks mõistliku vajaliku aja jooksul. Tsiviilasjas nr 2-12-39131 esitas kostja 28.09.2012 hageja vastu hagi liisingulepingust tulenevate maksete tasumiseks. Nimetatud tsiviilasjas tehtud Harju Maakohtu 29.06.2015 otsusega on tuvastatud, et hiljemalt 20.05.2009 pidi kostjale olema selge, et liisingueseme tagastamine liisinguandajale enam võimalik ei ole ning selgus nõude lõplik suurus. Seega muutus hageja kohustus tasuda kostjale VÕS § 367 lg-st 1 tulenevad maksed sissenõutavaks hiljemalt 20.05.2009. Lisaks sellele on ajavahemik 15.12.2008 – 20.05.2009 piisavalt pikk, et lugeda seda mõistlikuks tähtajaks VÕS § 82 lg 3 mõistes. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt saabus 20.05.2009 sissenõutavaks muutnud aegumistähtpäev 20.05.2012. Varasemalt kui 20.05.2009 ei saanud alata ka hageja poolt käesolevas hagis esitatud nõude aegumistähtaeg. Kuid ka 20.05.2009 ei olnud hagejale teada Harju Maakohtu 08.05.2009 määrusest kriminaalasjas nr 1-09-6533 liisingueseme tagastamise kohta Saksamaa Liitvabariiki kostja nõusolekul. Seega ei saanud hageja kahju hüvitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg alata 15.12.2008.
34.Hageja alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg ei alanud 18.06.2009. Maakohus ei põhjendanud, kuidas pidi hageja 18.06.2009 prokuratuuri kirjast aru saama talle
tekkinud kahjust ja kahju tekitanud isikust. Nimetatud kirjast ei saanud hageja teada saada, et kostja müügilepingust ei tagane ja seda õigust hagejale ka ei loovuta.
35.Lisaks tõi hageja välja, et hageja esitas 29.10.2010 kostja vastu nõude lepingu alusel tasutud osamaksete tagastamiseks tsiviilasjas nr 2-10-59876, mis jäeti 09.11.2012 kohtumäärusega läbi vaatamata. Seega algas hageja kahju hüvitamisest tulenev nõude aegumistähtaeg 29.10.2010 ja TsÜS § 160 lg 1 kohaselt peatus 29.10.2010 ja aegumistähtaeg algas TsÜS § 160 lg 3 ja 168 lg 2 kohaselt uuesti 26.01.2013, mistõttu 14.09.2015 hagiavalduses esitatud hageja nõue ei olnud aegunud.
36.Hageja on leidnud, et kostja tuginemine aegumisele on vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohus ei ole sellise hageja väite osas seisukohta võtnud.
37.Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS §-i 365. Maakohus ei ole arvestanud asjaoluga, et 18.06.2009 prokuratuurilt teate saamisel oli pooltevaheline liisinguleping juba lõppenud, mille tõttu puudus hagejal võimalus oma nimel müüjale (AV) VÕS § 365 lg 1 kohaseid liisinguandja nõudeid esitada ja õiguskaitsevahendeid kasutada. Kostjale sai 20.05.2009 teatavaks hageja huvides ostetud ja hagejale edasi liisitud lepingueseme lepingutingimustele mittevastavus, millest kostja ostjana müüjat ei teavitanud, müügilepingust ei taganenud ja lepingu tagasitäitmist ei nõudnud. Kui kostja oleks müügilepingust taganenud ja nõudnud lepingu tagasitäitmist või esitanud kriminaalmenetluses tsiviilhagi, ei oleks hagejal kahju tekkinud. Kostja ei olnud neid nõudeid ka hagejale loovutanud vaatamata sellele, et oli teadlik selliste nõuete hagejale loovutamise vajadusest (VÕS § 365 lg 2). Müügilepingu olulise rikkumise korral on reeglina liisinguandja kohustatud taganemiseks vajaliku nõusoleku andma. Seega saab hageja kostja vastu esitada kahju hüvitamise nõude, sest kostja tegevuse tulemusena on hagejal muutunud võimatuks müügilepingujärgsete nõuete esitamine müüja vastu. Vastustaja seisukoht
38.Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
39.Tsiviilkolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti.
40.Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et hageja nõuded on aegunud ning seetõttu tuleb jätta hagi rahuldamata. TsÜS § 142 lg 1 kohaselt aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus või muu vaidlust lahendav organ nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja on esitanud taotluse aegumise kohaldamiseks.
41.Hageja on esitanud nõuded kahel õiguslikul alusel. 14.09.2015 on hageja esitanud lepingust tuleneva kahju hüvitamise nõude (VÕS § 115 lg 1 ja § 361) ja 21.12.2015 alusetust rikastumiseks tuleneva nõude (VÕS § 1028 lg 1).
42.Hageja kahju hüvitamise nõude aegumistähtajaks on kolm aastat alates nõude sissenõutavaks muutumisest (TsÜS § 146 lg 1, § 147 lg 1). TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Asjas puudub vaidlus, et liisingulepingu
ülesütlemise tähtajaks tuleb lugeda 15.12.2008, s.o kuupäev, millal hageja liisingulepingu üles ütles. Lepingu ülesütlemisega muutuvad sissenõutavaks kõik lepingust tulenevad nõuded ning seega hakkas TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg kulgema 15.12.2008.
43.Hageja alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtajaks on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama (TsÜS § 150 lg 1). Selline teadmine ei eelda täpset ülevaadet kõigist kahju ja selle tekitamise üksikasjadest, piisab kui kannatanul on küllalt infot, et koostada selline hagi, mille kohus eeldatavasti menetlusse võtaks (Riigikohtu lahend asjas 3-1-1-160-12, p 39). Maakohus on õigesti leidnud, et hageja sai kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada prokuratuuri 18.06.2009 kirjast, milles hagejale teatati, et liisingulepingu esemeks olev sõiduk on tagastatud omanikule Saksamaa Liitvabariiki. Seega pidi hagejale ka nimetatud kuupäeval teada olema, et hagejal ei ole võimalik enam sõidukit kasutada ning tal võivad olla lepinguvälised nõuded kostja vastu (kuivõrd liisinguleping oli lõppenud ülesütlemisega 15.12.2008). 18.06.2009 seisuga pidi hagejal olema käesolevas asjas esitatud nõuete esitamiseks piisavalt infot, kuna hageja ütles liisingulepingu üles juba 15.12.2008 ning lõpetas sellel kuupäeval ka liisingumaksete tasumise. Seega oli hagejale juba enne 18.06.2009 teada, millises summas liisingumakseid on hageja kostjale tasunud ning kui selgus, et hagejal ei ole võimalik enam sõidukit kasutada (sõiduk tagastati selle tegelikule omanikule), siis pidi hagejale olema teada, et tal võib olla võimalik esitada nõue kostja vastu liisingumaksete tagastamiseks, samuti pidi hagejale olema teada nõude suurus. Lisaks eeltoodule on hageja varasemalt (29.11.2010) juba esitanud liisingulepingust tulenevate maksete tagastamiseks nõude kostja vastu tsiviilasjas nr 2-10-59876. Kui õigustatud isik on kahjust ja vähemalt ühest kahju hüvitama kohustatud isikust teada saanud, tuleb TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg selle isiku vastu suunatud nõude osas alanuks lugeda, olenemata sellest, kas õigustatud isik teab teisi sama kahju hüvitamiseks kohustatud isikuid (Riigikohtu lahend asjas nr 3-1-1-41-16, p 24). Seega algas hageja alusetust rikastusemisest tuleneva nõude aegumistähtaeg 18.06.2009.
44.Hageja toob apellatsioonkaebuses uue asjaoluna välja, et hageja nõude aegumine peatus tsiviilasjas nr 2-10-59876 esitatud hagi menetlemise ajaks. Tsiviilasjas nr 2-1059876 esitas hageja 29.11.2010 Harju Maakohtule hagiavalduse kostja vastu alusetult saadud summa 15 724,68 euro (s.o liisingulepingu alusel tasutud maksed) tagastamiseks VÕS § 1028 lg 1 alusel. Harju Maakohtu 09.11.2012 määrusega jäeti hagi läbi vaatamata ning maakohtu määrus jõustus samal kuupäeval. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. TsÜS § 160 lg 3 kohaselt lõpeb nõude aegumise peatumine peatumise aluseks oleva menetluse jõustunud lahendiga lõppemisega. TsÜS § 168 lg 1 kohaselt aega, mille kestel aegumine oli peatunud, ei arvestata aegumistähtaja hulka. TsÜS § 168 lg 2 kohaselt ei aegu nõue enne kahe kuu möödumist aegumise peatumise lõppemisest, kui seaduses ei ole ette nähtud, et nõue ei aegu pikema aja jooksul. Nõude aegumist ei mõjuta mistahes hagi esitamine, vaid sama nõude rahuldamise või tunnustamise hagi esitamine (Riigikohtu lahend asjas nr 3-2-1-88-12 p 11). Ringkonnakohtu hinnangul saab käesolevas asjas arvesse võtta hageja nõuete aegumise peatumist tsiviilasja nr 2-10-59876 menetluse tõttu. Tsiviilasjas nr 2-10-59876 ja käesolevas tsiviilasjas on hageja esitanud raha maksmisele suunatud nõude samade asjaolude alusel (liisingulepingu alusel tasutud maksete tagastamise nõue) ning kohaldada saab TsÜS § 160 lg-t 1.
45.Arvestades aegumise peatumist on käesolevas asjas esitatud kahju hüvitamise nõude aegumine järgnev. Kahju hüvitamise nõue muutus sissenõutavaks 15.12.2008. Nõude
aegumine peatus 29.11.2010 tsiviilasjas nr 2-10-59876 esitatud hagi esitamisel. Tsiviilasjas nr 2-10-59876 tehti lõpplahend 09.11.2012, mis jõustus 09.11.2012. Seega jätkus hageja nõude aegumine alates 09.11.2012 kuni 14.09.2015 hagi esitamiseni. Hageja nõude aegumine on järgnev: perioodil 15.12.2008 - 29.11.2010 (1 aasta, 11 kuud ja 14 päeva) ja 09.11.2012 kuni 14.09.2015 (2 aastat, 10 kuud, 6 päeva), kokku 4 aastat, 9 kuud ja 20 päeva. Seega on hageja nõue aegunud.
46.Arvestades aegumise peatumist on alusetu rikastumise sätete alusel esitatud nõude aegumine järgnev. Nõue muutus sissenõutavaks 18.06.2009. Nõude aegumine peatus 29.11.2010 tsiviilasjas nr 2-10-59876 esitatud hagi esitamisel ning jätkus tsiviilasjas nr 2-10-59876 tehtud lõpplahend tegemisel 09.11.2012. Seega jätkus hageja nõude aegumine alates 09.11.2012 kuni 21.12.2015 alternatiivse nõude esitamiseni. Hageja nõude aegumine on järgnev: perioodil 18.06.2009 - 29.11.2010 (1 aasta, 5 kuud, 12 päeva) ja 09.11.2012 - 21.12.2015 (3 aastat, 1 kuu, 13 päeva), kokku 4 aastat, 6 kuud ja 25 päeva. Seega on hageja nõue aegunud.
47.Hageja hinnangul on kostja poolt aegumisele tuginemine vastuolus hea usu põhimõttega (TsÜS § 138, VÕS § 6). Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Hageja poolt sellisele vastuväitele tuginemisel peaksid esinema väga erandlikud asjaolud. Näiteks peaks aegumise kohaldamine olema hageja suhtes mõistlikult vastuvõtmatu ja ebaõiglane. Ringkonnakohtu hinnangul selliseid asjaolusid ei esine. Hageja on esitanud liisingulepingust tulenevate maksete tagastamiseks nõude juba 29.11.2010 tsiviilasjas nr 2-10-59876. Kuna tsiviilasja nr 2-10-59876 menetlemise ajal peatus hageja nõude aegumine, siis oli hagejal küllaldaselt pärast lõpplahendi tegemist (09.11.2012) aega uue hagi esitamiseks. Hageja esitas nõudeid kohtule alles 14.09.2015 ja 21.12.2015, milliseks ajaks olid nad juba aegunud. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja vastuväide ka vastuoluline seetõttu, et tsiviilasja nr 2-10-59876 jäeti hagi läbi vaatamata tema enda taotluse alusel. Tsiviilasjas nr 2-10-59876 esitas hageja nimelt 05.11.2012 kohtule taotluse, milles palus jätta hagi läbi vaatamata, kuna hagi on muutnud hageja hinnangul ainetuks, seetõttu, et hageja hinnangul peab ta esitama nõude hoopis sõiduki müüja AV vastu.
48.Kuna hageja nõuded tuleb jätta aegumise tõttu rahuldamata, siis ei analüüsi ringkonnakohus hageja nõuete materiaalõiguslikke eeldusi ja nende põhjendatust. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
49.Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi kaebuse esitaja kanda. Arvestades, et maakohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks, siis ei tee seda ka ringkonnakohus (TsMS § 174 lg 4). Maakohus määrab menetluskulud kindlaks TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.