4.Asendada avaldatavas kohtulahendis selles märgitud isikute nimed tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA MUUD SELGITUSED
Määruse resolutsiooni p-de 1-3 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest. Määrus toimetatakse kätte kaebajale.
Põltsamaa Vallavalitsus võttis 13. veebruari 2026. a otsusega nr 2-7/2026/82 üle Y väljaspool kodu osutatava ööpäevaringse üldhooldusteenuse kulude tasumise tagasiulatuvalt alates 22. jaanuar 2026 summas 789,69 eurot kuus. Otsuses on muuhulgas märgitud, et Y ülalpidamiskohustusega isikute (sh X) kanda jääb 326,49 eurot.
2.X esitas 16. veebruaril 2026 Põltsamaa Vallavalitsuse 13. veebruari 2026. a otsuse nr 27/2026/82 peale vaide, mille Põltsamaa Vallavalitsus jättis 12. märtsi 2026. a otsusega läbi vaatamata.
3.X esitas 27. märtsil 2026 Tartu Halduskohtule kaebuse tühistada Põltsamaa Vallavalitsuse
13.veebruari 2026. a haldusakt nr 2-7/2026/82 osas, millega kaebajat loetakse Y ülalpidamiskohustuslaseks ja kohustatakse tasuma Y teenuskoha maksumuse puudujääv osa, ning tühistada Põltsamaa Vallavalitsuse 12. märtsi 2026. a otsus. Alternatiivselt palus kaebaja otsuste tühisuse tuvastamist. Ka palus kaebaja tuvastada, et kaebajat ei saa lugeda ülalpidamiskohustuslaseks. Koos kaebusega esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse Põltsamaa Vallavalitsuse 13. veebruari 2026. a otsuse nr 2-7/2026/82 kehtivuse või täitmise peatamiseks.
4.Kohus annab esmalt hinnangu kaebusele (I) ning seejärel võtab seisukoha esialgse õiguskaitse taotluse osas (II). I
5.Tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p-st 8 kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. HKMS § 121 lg 2 p 1 järgi võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. HKMS § 121 lg 1 p 1 sätestab, et kohus tagastab kaebuse määrusega selle esitajale, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses.
6.Kohtupraktikas on analoogsete otsuste vaidlustamiseks halduskohtule esitatud kaebuste puhul asutud seisukohale, et kaebajatel puudub kaebuse esitamiseks kaebeõigus (vt nt Riigikohtu 31. märtsi 2020. a määrus asjas nr 3-18-1168, Tartu Ringkonnakohtu 23. septembri 2021. a määrus asjas nr 3-21-896 ja Tallinna Ringkonnakohtu 28. veebruari 2022. a otsus asjas nr 3-21-1409; Tartu Halduskohtu 29. septembri 2021. a määrus asjas nr 3-212205; Tartu Halduskohtu 13. augusti 2021. a määrused asjades nr 3-21-1793 ja nr 3-21-1784, Tartu Halduskohtu 28. aprilli 2021. a määrus asjas nr 3-21-896; Tartu Halduskohtu 14. aprilli 2020. a määrus asjas nr 3-20-661).
7.Riigikohus on eelviidatud otsuse nr 3-18-1168 p-des 9-11 märkinud, et kohalikul omavalitsusel on õigus võtta sotsiaalteenuse osutamise eest abivajajalt tasu ning sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 16 lg 2 kohaselt tuleb abivajajalt võetava tasu suuruse kindlaksmääramisel arvestada abivajaja ja tema perekonna majanduslikku olukorda. See kohustus eeldab, et muu hulgas võib kohalik omavalitsus abivajaja omaosaluse kindlaksmääramisel arvestada ka pereliikmete eeldatavat rahalist ülalpidamiskohustust. Seejuures pole eeldatava ülalpidamiskohustuse ja selle ulatuse kindlakstegemine abivajaja omaosaluse määramisel õiguslikult siduv, kuna seadus ei anna omavalitsusüksusele õigust määrata tasu suuruse kindlaksmääramise menetluses kindlaks seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust ja selle ulatust. Omavalitsusüksus ei saa haldusaktiga panna ülalpidamiskohustuslasele kohustust teenuse eest tasuda. Tasu saab nõuda üksnes sotsiaalteenuse saajalt, kuid tema omaosaluse kindlaksmääramisel võib kohalik omavalitsus arvestada tema võimaliku elatisenõudega ülalpidamiskohustuslaste vastu. Kohalik omavalitsus peab uurima, kas ülalpeetavad võtavad osa hooldusteenuse arvete tasumisest, ning võib teha neile teatavaks, kui suure osa kuludest nad kohaliku omavalitsuse hinnangul peaksid kandma. Ülalpidamiskohustuse täitmiseks võivad kaebajad kohaliku omavalitsuse poolt kindlaks tehtud osa või nende arvates põhjendatud osa hoolduskuludest tasuda. Kui kaebajad peavad hooldusteenuse tasumisest osavõttu põhjendamatuks, võivad nad lähtuda asjaolust, et vaidlusalune korraldus ei ole täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 järgi täitedokument, mistõttu ei saa seda sundtäita. Kaebajatel on võimalik esitada maakohtusse negatiivne tuvastushagi (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 368 lg 1), et tuvastada, et neil ei ole isa ülalpidamiskohustust. Samas selgitas Riigikohus otsuse p-s 12, et kui abivajava isiku ülalpidajad ei võta osa hooldusteenuse arvete tasumisest, saab kohalik omavalitsus täita ülalpidamiseks kohustatud isiku kohustuse ja esitada käsundita asjaajamisest tuleneva kulutuste hüvitamise nõude abivajava isiku ülalpidamiskohustuslase vastu. Selleks, et kaebajatele järgneks mingi õiguslik tagajärg, peab kohalik omavalitsus pöörduma oma nõudega maakohtusse. Seega on kohtupraktikas võetud selge suund, et kuigi kohaliku omavalitsuse otsused, mis puudutavad sotsiaalteenuse eest tasumist, on antud avalikõiguslikus suhtes, siis siduvat õiguslikku tagajärge ülalpidamiskohustust omavatele isikutele sellised korraldused kaasa ei too.
2
8.Kohus möönab, et kohtupraktikas kujundatud seisukoht otsuse mõju kohta raskendab mõningal määral kaebaja võimalusi kiiresti oma õigusi kaitsta, kuid kohtul ei ole senise kohtupraktika valguses alust kaebeõigust jaatada. Ka praeguses asjas on tegemist olukorraga, kus vastustaja on 13. veebruari 2026. a otsusega kindlaks määranud, kui suure osa oma isa hoolduskuludest tuleb kohaliku omavalitsuse hinnangul kanda tema seadusjärgsetel ülalpidajatel. Samas ei ole eeldatava ülalpidamiskohustuse ja selle ulatuse kindlakstegemine abivajaja omaosaluse määramisel õiguslikult siduv ning vaidlusalune korraldus ei ole TMS § 2 lg 1 järgi ka täitedokument, mida saaks sundtäita. 13. veebruari 2026. a otsusega ei ole kaebajale pandud kohustusi. Seega ei riiva 13. veebruari 2026. a otsus kaebaja õigusi ning tal puudub selle halduskohtus vaidlustamiseks ilmselgelt kaebeõigus.
9.Samuti ei riiva kaebaja õigusi eelkirjeldatud põhjustel Põltsamaa Vallavalitsuse 12. märtsi 2026. a otsus kaebaja vaide läbi vaatamata jätmise kohta. Nimetatud otsuse vaidlustamise välistab ka HKMS § 45 lg 4, mille kohaselt võib vaideotsuse (ja muu kohtueelse menetluse käigus tehtud otsuse) peale ilma vaide esemeks oleva haldusakti või toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja õigusi, sõltumata vaide esemest. Kaebuse põhjendustest ei nähtu, et 12. märtsi 2026. a otsus rikuks kaebaja õigusi sõltumata põhivaidluse esemest. Seejuures ei ole 12. märtsi 2026. a otsuse puhul tegemist haldusaktiga, vaid toiminguga ning toimingu peale tühistamiskaebust esitada ei saa.
10.Ka on kaebaja esitanud kaebuses nõude tuvastada, et kaebajat ei saa lugeda ülalpidamiskohustuslaseks.
11.Põlvnemisest tulenev ülalpidamiskohustus tuleb kaebajale perekonnaseaduse (PKS) §-st
96.Ülalpidamiskohustusega seotud vaidlus on tsiviilõiguslik, mille lahendamine kuulub maakohtu pädevusse (TsMS § 103 lg 4, § 9 lg 1) (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 26. jaanuari 2016. a otsus asjas nr 2-15-2555). Halduskohus ei ole pädev otsustama kaebaja ülalpidamiskohustuse üle ega teda sellest vabastama. Kaebajal on võimalik esitada maakohtule taotlus ülalpidamiskohustuse piiramiseks või sellest vabastamiseks (PKS § 103).
12.Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus kaebuse osas, milles kaebaja vaidlustab Põltsamaa Vallavalitsuse otsuseid, HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu ning kaebuse osas, milles kaebaja palub tuvastada ülalpidamiskohustuse puudumise, HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel halduskohtu pädevuse puudumise tõttu.
13.Kohus juhib tähelepanu, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
14.HKMS § 104 lg 5 p 2 järgi tagastatakse tasutud riigilõiv, kui kohus tagastab kaebuse selle esitajale, välja arvatud juhul, kui see toimub HKMS § 121 lg 2 alusel. Kuna kohus tagastab kaebuse mh HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel, siis peab kohus põhjendatuks tagastada kaebuselt tasutud riigilõiv 20 eurot kontole, millelt see tasuti. II
15.Kaebaja on esitanud esialgse õiguskaitse taotluse Põltsamaa Vallavalitsuse 13. veebruari 2026. a otsuse nr 2-7/2026/82 kehtivuse või täitmise peatamiseks.
16.HKMS § 249 lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt 3
raskendatuks või võimatuks. HKMS § 249 lg 3 esimese lause kohaselt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi.
17.Riigikohtu halduskolleegium on oma 22. septembri 2014. a määruses nr 3-3-1-59-14 (p-s 12) selgitanud, et esialgse õiguskaitse vajaduse vältimatuteks eeltingimusteks on subjektiivse õiguse olemasolu, mida esialgse õiguskaitsega soovitakse kaitsta, ning oht selle õiguse kahjustamiseks juba kohtumenetluse ajal.
18.Kuivõrd eelnevalt jõudis kohus seisukohale, et kaebajal puudub kaebeõigus Põltsamaa Vallavalitsuse 13. veebruari 2026. a otsuse nr 2-7/2026/82 vaidlustamiseks, siis puudub kaebajal ka esialgse õiguskaitse vajadus.
19.Eelnevat arvestades jätab kohus kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
20.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas kohtulahendis selles märgitud isikute nimed tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
4
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.