X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 4. veebruari 2025. a ettekirjutuse osaliseks tühistamiseks sissesõidukeelu kohaldamise osas
Menetlusosalised
Kaebaja X, esindaja vandeadvokaat Ilya Zuev Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Annaliisa Vincjunaite
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 13. aprillil 2026 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1 ja § 67 lg 4). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida. Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Ida prefektuur tegi 4. veebruaril 2025 Venemaa Föderatsiooni kodanikule X-ile lahkumisettekirjutuse nr 1052285781, millega kohustas teda Eestist hiljemalt 11. veebruaril 2025 lahkuma, ning kohaldas tema suhtes väljasõidukohustuse
3-25-358 ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 74 lg 1 alusel Schengeni sissesõidukeeldu kolmeks aastaks. Otsuse kohaselt oli X-il lühiajaline Hispaania viisa kehtivusega 24. detsember 2024 kuni 6. veebruar 2025, viibimisajaga 30 kalendripäeva. Asjaolude kontrollimisel selgus, et X viibis Schengeni riikide territooriumil kokku 37 päeva. Ta saabus Prantsusmaale 30. detsembril 2024. Ajavahemikus 29. jaanuar 2025 kuni 4. veebruar 2025 viibis ta Eestis, s.o Schengeni territooriumil, seadusliku aluseta. X selgituse kohaselt lähtus ta ekslikult viisa kehtivusajast. Talle ei ole Eestis varem lahkumisettekirjutust tehtud. Kuna lahkumiskohustuse sundtäitmisele pööramise aluseks olevaid asjaolusid ei esine, pidas PPA põhjendatuks anda lahkumisettekirjutuses tähtaeg Eestist vabatahtlikult lahkumiseks. Vabatahtliku täitmise tähtajaga lahkumisettekirjutuse tegemise tõttu kohaldati talle sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates.
2.X esitas 13. veebruaril 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub PPA 4. veebruari 2025. a lahkumisettekirjutuse nr 1052285781 tühistada ja jätta sissesõidukeeld kohaldamata või alternatiivselt vähendada sissesõidukeelu kestust ühe aastani võib kohtu õiglasel äranägemisel muu mõistliku ulatuseni.
3.Kohus võttis 14. veebruari 2025. a määrusega kaebuse menetlusse nõudena tühistada PPA
4.veebruari 2025. a ettekirjutus nr 1052285781 osas, milles kaebaja suhtes kohaldati sissesõidukeeldu.
4.PPA esitas 14. märtsil 2025 vastuse kaebusele. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata.
5.Kohus otsustas 16. veebruari 2026. a määrusega vaadata asja läbi kirjalikus menetluses ning andis menetlusosalistele tähtaja täiendavate menetlusdokumentide ja taotluste esitamiseks.
6.Menetlusosalised ei esitanud täiendavad menetlusdokumente.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.Kaebaja on põhjendanud kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt. Sissesõidukeeld on ebaproportsionaalne. Sissesõidukeeld kolmeks aastaks ei vasta rikkumise ulatusele, sest tegemist on esimese rikkumisega ja puuduvad raskendavad asjaolud. Otsuses ei ole arvestatud isikuga seotud konkreetseid asjaolusid ega kaalutud võimalust määrata kergem meede. Otsus mõjutab otseselt kaebaja era- ja perekonnaelu. Viibimisaja ületamine oli tingitud erakordsetest asjaoludest: kaebaja viibis Eestis osaliselt seetõttu, et ta hoolitses elukaaslase haige ema eest. Tegemist on vääramatu olukorraga. Kaebaja plaanib abielluda, kuid sissesõidukeeld seab sellele olulisi takistusi. Rikkumine ei olnud pahatahtlik ega teadlik. Piirikontrolli ametnikud ei selgitanud kaebajale piisavalt selgelt viibimispiirangut. Kaebaja käis Tallinnas PPA kontoris, et saada selgitusi viibimisreeglite kohta ja leida seaduslik viis viibimise korraldamiseks.
8.Vastustaja põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. PPA lähtus kaebajale sissesõidukeelu kehtestamisel seadusest. Kaebajal puudus Eestis viibimiseks seaduslik alus. PPA kaalus, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline 2(5)
3-25-358 sissesõidukeelu kestus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Kaebaja ei esitanud menetluse läbiviimise ajal selgitusi ega tõendeid, et sissesõidukeeldu kohaldataks lühemaks ajaks. Kaebaja selgitas 4. veebruari 2025. a küsitluse protokollis, et tal puuduvad nii Eestis kui ka kogu Schengeni territooriumil sugulased. Tema väide abiellumise plaani kohta on tõendamata ja paljasõnaline. Kaebaja ei ole tõendanud, et tal pole võimalik elada perekonnaelu oma kodakondsusjärgses riigis. Ta pole väitnud ka ohtu oma elule või tervisele või muu samalaadse tagajärje saabumist. Seega puudus PPA-l põhjus kohaldada kaebaja suhtes sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. VSS § 32 lg 1 ja § 32 lg 1 2 võimaldavad taotleda sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist ja sissesõidukeelu kehtivusaja lühendamist.
KOHTU PÕHJENDUSED
9.Kaebaja vaidlustab lahkumisettekirjutust üksnes sissesõidukeelu kohaldamist puudutavas osas.
10.Välismaalasel on keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta (VSS § 2 lg 1). Viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tuleb teha lahkumisettekirjutus (VSS § 7 lg 1). Sama kohustuse näeb EL õiguses ette kolmandate riikide kodanike tagasisaatmise direktiivi 2008/115 art 6 lg 1. Sissesõidukeeld on lahkumisettekirjutusega kaasnev ennetav tõkend, millega ei lubata isikutel, kes on eiranud EL liikmeriikide rändealaseid norme, siseneda teatud aja vältel ühessegi EL liikmesriiki (Euroopa komisjoni 16. novembri 2017. a soovitus 2017/2338, s.o EK tagasisaatmise käsiraamat, p 11).
11.PPA kohaldas kaebaja suhtes sissesõidukeeldu VSS § 7 4 lg 1 alusel. Nimetatud säte näeb ette, et lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. EK tagasisaatmise käsiraamatu kohaselt võivad liikmesriigid näha ette, et üldjuhul kohaldatakse sissesõidukeeldu kolmeks aastaks. Küll aga tuleb igal üksikul juhul hinnata kõiki olulisi asjaolusid ning järgida proportsionaalsuse põhimõtet (käsiraamatu p 11.5).
12.Kaebaja väitel kohaldas PPA tema suhtes sissesõidukeeldu ebaproportsionaalselt.
12.1.VSS § 7 lg 1 kohaselt kohaldatakse lahkumisettekirjutuses sissesõidukeeldu vajaduse korral. VSS § 74 lg 3 võimaldab kohaldada sissesõidukeeldu kolmest aastast lühemaks ajaks, kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne. VSS § 74 lg 4 alusel võib jätta sissesõidukeelu humaansetel asjaoludel ka kohaldamata.
12.2.Kuna PPA andis kaebajale lahkumisettekirjutuses tähtaja Eestist vabatahtlikult lahkumiseks, oli PPA-l kaalumiskohustus nii sissesõidukeelu kestuse määramisel kui ka küsimuses, kas sissesõidukeeldu üldse kohaldada (vt direktiivi 2008/115 art 11 lg 1 teine lõik; Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-23-1317/41, p-d 28 ja 29).
12.3.PPA 4. veebruari 2025. a otsuse põhjendused seoses sissesõidukeelu kohaldamisega on napisõnalised. Siiski on nendest näha, et PPA teostas kaebajale sissesõidukeelu kohaldamisel ja selle kestuse määramisel kaalutlusõigust. Otsuse tegemisel võeti arvesse, et kaebaja ületas viibimisõigust seitse päeva. Samuti võeti otsuse tegemisel arvesse kaebaja selgitusi viibimisõiguse ületamise kohta ning sedagi, et kaebaja ei esitanud sissesõidukeelu kohaldamise kohta vastuväiteid ja ta nõustus sissesõidukeelu kohaldamisega kolmeks aastaks (dtl 6). 3(5)
3-25-358 Sama nähtub ka kaebaja küsitluse protokollist, millele on sissesõidukeelu kohaldamise otsuses tuginetud. PPA 4. veebruari 2025. a küsitluse protokolli kohaselt selgitas PPA ametnik kaebajale, et tema suhtes võidakse kohaldada sissesõidukeeldu kolmeks aastaks ning tal paluti esitada küsitluse käigus selle kohta oma arvamus ja vastuväited. Protokolli kohaselt vastas kaebaja, et kui seadus näeb nii ette, siis tal ei ole vastuväiteid ning ta on nõus, et tema suhtes kohaldatakse sissesõidukeeldu Schengeni alale kolmeks aastaks. Kaebaja on protokolli allkirjastanud (dtl 38–40). Kaebaja ei ole kohtumenetluses väitnud, et PPA oleks küsitluse protokollis tema vastuseid ekslikult kajastatud. Kaebaja ei ole kohtumenetluses väitnud ka seda, et ta oleks haldusmenetluses esile toonud mõne kaitset vääriva subjektiivse õiguse või huvi. PPA 4. veebruari 2025. a küsitluse protokollist nähtuvalt ei esitanud kaebaja vastuseks PPA küsimustele ühtegi väidet oma isiklike huvide kohta (dtl 38–40). Konkreetsele küsimusele, kas kaebajal elab Schengeni territooriumil sugulasi, sealhulgas neid, kelle eest oleks vaja hoolt kanda, vastas kaebaja eitavalt (dtl 39). Võttes arvesse nii eeltoodut kui ka seda, et asja materjalidest nähtuvalt ei olnud kaebaja Eestis püsivalt elav välismaalane, vaid viibis Eestis ajutiselt, ei olnud PPA-l ilma kaebaja esitatava teabeta võimalik tema huvisid ja õigusi sissesõidukeelu kohaldamisel arvesse võtta.
12.4.Samuti ei ole kohtule asja materjalide põhjal äratuntav, et PPA oleks rikkunud mõnda menetluslikku kohustust. PPA 4. veebruari 2025. a küsitluse protokollist on näha, et kaebajale selgitati talle arusaadavas keeles ärakuulamisõiguse sisu (dtl 38).
12.5.Kuigi asja materjalides ei viita miski sellele, et PPA oleks jätnud mõne kaebaja isikliku huviga arvestamata, märgib kohus, et asja lahendamist ei mõjuta ka väited, mida kaebaja tõi oma eraelu riive kohta esile kohtumenetluses. Väited elukaaslase haige ema hooldamine ja abiellumise kavatsuse kohta on jäänud paljasõnalisteks, kuigi nii vastustaja kui ka kohus juhtisid kaebaja tähelepanu tõendamise vajadusele (vt vastus kaebusele, dtl 34; kohtu 16. veebruari 2026. a määruse p 7). Samuti ei ole kaebaja esile toonud, et tal oleks olnud tõendite hankimine raskendatud või võimatu. Seepärast ei loe kohus kaebaja väiteid tema eraelu riive kohta tõendatuks (HKMS § 59 lg 4).
12.6.Paljasõnaliseks on jäänud ka kaebuses esitatud väide, et viibimisaja ületamine oli tingitud vääramatust olukorrast. Asja materjalidest ei nähtu kohtule ühtegi kaebaja erilisele olukorrale osutavat asjaolu, mida PPA oleks pidanud kaalumisel arvesse võtma.
12.7.Viisarežiimi rikkumine osutab kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamise vajadusele (VSS § 7 lg 1). Kaebaja esitas PPA-le lahkumiskohustuse rikkumise põhjendusena üksnes väite, et ta pidas Schengeni alalt lahkumise tähtajaks ekslikult viisa kehtivusaja lõppemise kuupäeva (s.o 6. veebruar 2025). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt võttis PPA seda asjaolu sissesõidukeelu kohaldamisel arvesse, kuid sissesõidukeelu kestust selle asjaolu tõttu ei lühendatud. Kohtule arusaadavalt ei pidanud PPA seda asjaolu selliseks, mida arvesse võtmata muutuks sissesõidukeeld ebaproportsionaalseks. Võttes arvesse, et kaebaja pole tõendanud ühtegi sisulist asjaolu, mis osutaks tema õigustatud huvile siseneda mõnda EL liikmesriiki, puudub kohtul alus järeldada vastupidist (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-23-1317/41, p 34). Ainuüksi asjaolud, et kaebaja rikkus viisarežiimi hooletusest ja tegemist on esmakordse rikkumisega, ei muuda kolmeks aastaks kohaldatud sissesõidukeeldu ebaproportsionaalseks.
4(5)
3-25-358
12.8.Kohtule pole täpselt arusaadav, kuidas seostub sissesõidukeelu kestuse õiguspärasusega kaebuses esitatud väide, et piirikontrolli ametnikud ei selgitanud kaebajale piisavalt selgelt viibimispiirangut. Kaebuses on väidetud ka seda, et kaebaja käis Tallinnas PPA kontoris, et saada selgitusi viibimisreeglite kohta ja leida seaduslik viis viibimise korraldamiseks. Kohus märgib vastuseks kaebaja nendele väidetele, et viisarežiimi tingimuste väljaselgitamise kohustus ning viibimisõiguse lõppemisel Eestist lahkumise kohustus olid kaebajal ilma riigipoolse selgituseta.
12.9.Kokkuvõtvalt leiab kohus, et praeguse juhtumi asjaolude põhjal ei ole kaebajale vaidlustatud otsusega kohaldatud sissesõidukeeld ebaproportsionaalne.
13.PPA kohaldas vaidlustatud otsusega kaebaja suhtes sissesõidukeeldu kogu Schengeni alale. VSS § 74 lg 41 sätestab, et välismaalase suhtes, kes ei ole Euroopa Liidu, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi ega Šveitsi Konföderatsiooni kodanik või tema perekonnaliige, kohaldatakse Schengeni sissesõidukeeldu. VSS § 7 4 lg 42 kohaselt piiratakse sissesõidukeelu kehtivust Eesti territooriumiga juhul, kui vastuvõtvaks riigiks on Schengeni konventsiooni või Euroopa Liidu liikmesriik. Kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodanik (dtl 11). Kuna kaebaja pole väitnud, et ta oleks mõne eeltoodud riigi kodaniku perekonnaliige või et vastuvõtvaks riigiks on mõni Schengeni konventsiooni või Euroopa Liidu liikmesriik, on sissesõidukeelu kohaldamine kogu Schengeni alale VSS § 74 lg-tega 41 ja 42 kooskõlas.
14.Eeltoodust tulenevalt on PPA 4. veebruari 2025. a lahkumisettekirjutus nr 1052285781 sissesõidukeelu kohaldamist puudutavas osas õiguspärane ning lahkumisettekirjutuse osaliseks tühistamiseks kaebusega hõlmatud osas puudub alus. Kohus jätab kaebuse rahuldamata. Kohus märgib täiendavalt, et vastustaja on vastuses kaebusele osutanud asjakohaselt VSS § 32 lg-le 1 ja § 32 lg-le 12. VSS § 32 lg 1 võimaldab välismaalasel taotleda sissesõidukeelu kehtivusaja lühendamist või sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist, kui sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud on muutunud või ära langenud, samuti humaansetel kaalutlustel, kui sellega ei ohustata riigi julgeolekut ega avalikku korda. VSS § 32 lg 1 2 näeb välismaalasele ette võimaluse taotleda sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist, kui ta on lahkumisettekirjutuses määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul täitnud. Nimetatud sätted ei mõjuta sissesõidukeelu kohaldamise õiguspärasust, kuid tagavad välismaalasele võimaluse kaitsta Schengeni riikidesse sisenemisega seotud põhjendatud huve ja õigusi.
15.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus tegi otsuse kaebaja kahjuks, jäävad kaebaja menetluskulud (kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 20 eurot ja esindajakulu 600 eurot) tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud. Seepärast jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Ene Andresen
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.