Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tegi X-ile 27.09.2026 lahkumisettekirjutuse nr 1052300194, jättes lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata. Lahkumisettekirjutus kuulus sundtäitmisele alates selle koostamise kuupäevast. Lahkumiskohustuse sundtäitmise korral nähti ette kaebaja väljasaatmine Brasiiliasse. Ühtlasi kohaldati tema suhtes viieaastast Schengeni sissesõidukeeldu.
2.X esitas 06.10.2026 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada PPA 27.09.2026 lahkumisettekirjutuse, alternatiivselt kohustada PPA-d otsustama uuesti vabatahtliku lahkumise tähtaja üle. Samuti palus ta tühistada viieaastase sissesõidukeelu ning
3-26-3193 kohustada PPA-d uuesti otsustama, kas sissesõidukeelu kohaldamine on vajalik ja kui pikaks ajaks seda kohaldada. Lisaks palus ta kohustada PPA-d otsustama, kas lahkumiskohustuse sundtäitmise asemel teha ettekirjutus Eestis viibimise seadustamiseks või anda elamisluba humanitaarsetel või perekondlikel põhjustel. Ühtlasi esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus keelata PPA-l kaebaja Eestist väljasaatmise kuni haldusasjas tehtava kohtuotsuse jõustumiseni, alternatiivselt peatada vaidlustatud ettekirjutuse täitmise, alternatiivselt keelata kaebaja väljasaatmise ajaks, mis on vajalik, et kohus saaks põhikaebuse lahendada, ja kohaldada väljasaatmise asemel sobivaid järelevalvemeetmeid.
3.Tallinna Halduskohus jättis 13.10.2026 määruse resolutsiooni punktiga 1 esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Halduskohus leidis, et kaebusel puuduvad märkimisväärsed eduväljavaated. Kaebaja oli viibinud Eestis seadusliku aluseta 388 päeva ega olnud selle aja jooksul oma viibimist seadustanud. Kohus arvestas, et PPA oli 04.06.2025 otsusega jätnud kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse läbi vaatamata ning kaebaja ei olnud seda otsust vaidlustanud. Halduskohtu hinnangul ei andnud abielu Eesti kodanikuga kaebajale iseseisvat õigust Eestis viibida. Samuti ei olnud kaebaja põhjendanud selliste pöördumatute tagajärgede tekkimise ohtu, mille vältimiseks oleks vajalik esialgse õiguskaitse kohaldamine. Halduskohus märkis, et kaebaja suhtes on pooleli kriminaalmenetlus, mistõttu ei ole tema väljasaatmine vahetult võimalik. Kohus arvestas PPA selgitust, et kaebaja kohalolek Eestis on kriminaalmenetluse tõttu vajalik ning lahkumisettekirjutuse sundtäitmine saab toimuda pärast kriminaalmenetluses vajalike toimingute lõppemist. Seetõttu ei pidanud halduskohus väljasaatmise ohtu vahetuks ega esialgse õiguskaitse kohaldamist vajalikuks. Kohus leidis, et kaebajal on asjaolude muutumisel võimalik esitada uus esialgse õiguskaitse taotlus.
4.Kaebaja esitas 26.10.2026 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palub tühistada halduskohtu 13.10.2026 määruse resolutsiooni punkti 1 ja kohaldada esialgset õiguskaitset. Kaebaja palub määruskaebuses peatada PPA 27.09.2026 lahkumisettekirjutuse sundtäitmise, sealhulgas väljasaatmise ja sellega seotud meetmete kohaldamise, ning viieaastase sissesõidukeelu täitmise kuni põhivaidluse lahendamiseni. Alternatiivselt palub ta keelata PPA-l alustada või jätkata sundtäitmist ilma sellest vähemalt 30 tööpäeva ette teatamata. Määruskaebuse kohaselt ei ole halduskohus piisavalt arvestanud kaebaja väljasaatmise võimalike pöördumatute tagajärgedega, tema perekonnaelu kaitse vajadusega ega Eesti kodanikust abikaasa õigustega. Kaebaja on alates 2021. aasta aprillist abielus Y-iga ning nad elavad koos Eestis. Abikaasa on Eesti kodanik, kelle isiklikud, sotsiaalsed ja tööalased sidemed on Eestis. Samuti vajab ta terviseseisundi tõttu arstiabi ja retseptiravimeid. Kaebaja hinnangul oleks abikaasa ümberasumine Brasiiliasse raskendatud ning väljasaatmine koos viieaastase sissesõidukeeluga põhjustaks nende pikaajalise lahusoleku. Pooleliolev kriminaalmenetlus ei välista väljasaatmise ohtu ega asenda kohtulikku õiguskaitset. Lahkumisettekirjutus on juba sundtäidetav ning kriminaalmenetluses kokkuleppe sõlmimise järel võib PPA asuda seda viivitamata täitma. Kaebaja hinnangul ei pruugi tal sellisel juhul jääda piisavalt aega uue esialgse õiguskaitse taotluse esitamiseks ja selle lahendamise ootamiseks. Seetõttu võib väljasaatmine muuta põhikaebuse läbivaatamise sisuliselt mõttetuks. Kaebaja tugineb Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklitele 8 ja 13, direktiivi 2008/115/EÜ artiklitele 5, 9 ja 13 ning Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusele De 2(6)
3-26-3193 Souza Ribeiro vs. Prantsusmaa (22689/07), rõhutades tõhusa kohtuliku kaitse vajadust enne väljasaatmist. Kaebaja ei nõustu halduskohtu hinnanguga põhikaebuse eduväljavaadetele ega avaliku huvi kaalukusele. Tema hinnangul ei ole PPA lahkumisettekirjutuse tegemisel piisavalt kaalunud perekonnaelu kaitset ega Eesti kodanikust abikaasa olukorda. Kaebaja rõhutab, et teda ei ole kriminaalkorras süüdi mõistetud ning liiklusrikkumised ei tõenda iseenesest tõsist ohtu avalikule korrale. Samuti leiab ta, et kavatsus taotleda Portugalis elamisluba näitab soovi oma viibimine seadustada, mitte lahkumiskohustusest kõrvale hoiduda. Viieaastane Schengeni sissesõidukeeld võib aga takistada ka Portugalis elamisloa taotlemist.
5.Ringkonnakohtu nõudmisel esitas PPA 09.11.2026 täiendavad selgitused lahkumisettekirjutuse täitmise kohta. PPA kinnitas, et 27.09.2026 lahkumisettekirjutus kuulub viivitamata sundtäitmisele ning kaebajale ei ole määratud vabatahtliku lahkumise tähtaega. Samas on väljasaatmine VSS § 18 lg 3 alusel poolelioleva kriminaalmenetluse tõttu takistatud ning selle peatamiseks ei ole tehtud eraldi kirjalikku otsust. PPA selgitas, et kaebaja suhtes on 03.10.2026 tehtud järelevalvemeetmete kohaldamise otsus ning kriminaalmenetluses on tema suhtes kohaldatud elukohast lahkumise keeldu ajavahemikuks 11.02.2026 kuni 11.02.2027. PPA kavatseb lahkumisettekirjutuse sundtäitmist jätkata pärast kriminaalmenetluses kokkuleppe sõlmimist. Samuti selgitas PPA, et kaebaja 27.09.2026 väljendatud soovi saada lahkumiseks üks kuu käsitati vastuväitena lahkumisettekirjutusele ning vabatahtliku lahkumise tähtaja pikendamise kohta eraldi otsust ei tehtud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Määruskaebus tuleb võtta menetlusse. Tallinna Halduskohtu 13.10.2026 määrus toimetati kaebajale kätte 16.10.2026 ning selle peale 26.10.2026 esitatud määruskaebus on tähtaegne.
7.HKMS § 249 lg 1 kohaselt võib kohus kohaldada esialgset õiguskaitset, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Sama paragrahvi lg 3 järgi arvestab kohus avalikku huvi ja puudutatud isikute õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. Esialgse õiguskaitse kohaldamine eeldab seega sellise ohu olemasolu, mille tõttu ei pruugi hilisem soodne kohtulahend tagada kaebaja õiguste tõhusat kaitset. Seejuures ei pea kaebuse rahuldamine olema tõenäoline, kuid kaebus ei tohi olla ilmselgelt perspektiivitu. Esialgse õiguskaitse menetluses ei otsustata põhivaidlust lõplikult.
8.Käesolevas asjas vaidlustab kaebaja PPA 27.09.2026 lahkumisettekirjutuse nr 1052300194, millega kohustati teda Eestist viivitamata lahkuma ja kohaldati tema suhtes viieaastast Schengeni sissesõidukeeldu. Kaebaja taotleb ettekirjutuse täitmise peatamist kuni põhivaidluse lahendamiseni, põhjendades seda eelkõige vajadusega kaitsta oma perekonnaelu Eesti kodanikust abikaasaga. Ringkonnakohus arvestab, et kaebaja on viibinud Eestis pikema aja vältel seadusliku aluseta. PPA andmetel oli ta lahkumisettekirjutuse tegemise ajaks viibinud Eestis ebaseaduslikult 388 päeva. Kaebaja ei ole seda asjaolu sisuliselt ümber lükanud. Samuti nähtub materjalidest, et PPA jättis 04.06.2025 otsusega tema tähtajalise elamisloa taotluse läbi vaatamata ning kaebaja ei ole seda otsust vaidlustanud. Seega ei ole praegu alust lähtuda sellest, et kaebajal oleks õigus Eestis viibida. Abielu Eesti kodanikuga ei anna välismaalasele iseenesest seaduslikku viibimisalust ega vabasta teda välismaalaste kohta käivatest õigusaktidest tulenevate nõuete täitmisest. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse väitega, et halduskohus on jätnud kaebaja perekonnaelu kaitse vajaduse 3(6)
3-26-3193 tähelepanuta. Kaebaja on alates 2021. aasta aprillist abielus Eesti kodanikuga ning abikaasad on elanud koos Eestis. Nende perekonnaelu olemasolus ei ole põhjust kahelda. Samas ei tulene põhiseaduse §-dest 26 ja 27 ega Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklist 8 välismaalasele tingimusteta õigust valida riiki, kus ta soovib oma perekonnaelu elada. Riigil on õigus kehtestada välismaalaste riigis viibimise tingimused ning nõuda nende järgimist. Perekonnaelu kaitse kohustus ei tähenda, et välismaalase ebaseaduslik viibimine tuleks üksnes abielu olemasolu tõttu lubatavaks lugeda. Euroopa Inimõiguste Kohus on 03.10.2014 otsuses Jeunesse vs. Madalmaad (12738/10, p-d 107–109) selgitanud, et kui perekonnaelu kujuneb olukorras, kus asjaosalised teavad välismaalase ebakindlast viibimisõiguslikust seisundist, saab riigile perekonnaelu jätkamise võimaldamiseks positiivse kohustuse panemist üldjuhul põhjendada erandlike asjaoludega. See ei välista individuaalset kaalumist, kuid tähendab, et välismaalase viibimisõiguse ebakindlus on perekonnaelu riive proportsionaalsuse hindamisel oluline asjaolu. Käesolevas asjas ei saa kaebaja tugineda õiguspärasele ootusele jätkata Eestis perekonnaelu sõltumata sellest, kas tal on kehtiv viibimisalus.
9.Ringkonnakohus peab vajalikuks rõhutada, et teisest riigist pärit isikuga abiellumisel ja ühise perekonnaelu korraldamisel tuleb mõlemal abikaasal arvestada välismaalase Eestis viibimise õiguslike tingimustega. See eeldab ka Eesti kodanikust abikaasalt mõistlikku hoolsust ja tähelepanu sellele, et välismaalasest abikaasal oleks Eestis elamiseks nõuetekohane õiguslik alus. Tegemist ei ole Eesti kodanikule pandud kohustusega vastutada teise isiku võimalike õigusrikkumiste eest, vaid asjaoluga, mida tuleb arvestada perekonnaelu kaitse vajaduse hindamisel. Abikaasad ei saa eeldada, et juba kujunenud perekonnaelu kõrvaldab välismaalase kohustuse oma viibimine seadustada või välistab tema lahkuma kohustamise. Kaebaja ja tema abikaasa pidid vähemalt pärast viibimisaluse lõppemist ja 04.06.2025 otsust arvestama võimalusega, et kaebajal tuleb Eestist lahkuda. Seetõttu ei saa lahkumisettekirjutuse täitmisega kaasnevat perekonnaelu riivet pidada ettenägematuks.
10.Määruskaebuses viidatakse kaebaja abikaasa terviseseisundile, vajadusele saada Eestis arstiabi ja kasutada retseptiravimeid ning raskustele, mis kaasneksid tema võimaliku ümberasumisega Brasiiliasse. Need asjaolud väärivad arvestamist, kuid ei anna praegu alust esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Euroopa Kohus on 22.11.2022 otsuses X vs. Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (C-69/21, p-d 93–100) selgitanud, et isiku terviseseisund ja talle osutatav ravi kuuluvad Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 7 kaitstud eraelu valdkonda ning neid tuleb väljasaatmise otsustamisel arvestada. Samas ei ole õigus eraelu puutumatusele absoluutne ning ainuüksi asjaolu, et sihtriigis ei ole võimalik saada samaväärset ravi või et väljasaatmisega võib kaasneda terviseseisundi halvenemine, ei välista väljasaatmist. Seejuures puudutab viidatud kohtupraktika eelkõige väljasaadetava enda terviseseisundit. Kaebaja abikaasa on Eesti kodanik, kelle õigust Eestis elada ja siin arstiabi saada lahkumisettekirjutus ei piira. Samuti ei kohusta ettekirjutus teda Eestist lahkuma. Esitatud andmetest ei nähtu, et kaebaja väljasaatmine muudaks tema abikaasa ravi jätkamise võimatuks või et abikaasa terviseseisund eeldaks vältimatult kaebaja pidevat kohalolekut Eestis. Kuigi abikaasade lahusolek võib nende perekonnaelu raskendada, ei ole tõendatud selliseid erandlikke asjaolusid, mille tõttu oleks kaebaja Eestis viibimise jätkamine kohtumenetluse ajal vältimatult vajalik.
11.Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks ka määruskaebuse väidet, et halduskohus on jätnud arvestamata väljasaatmise vahetu ohu. VSS § 18 lg 3 kohaselt saadetakse kriminaalasjas kahtlustatav või süüdistatav väljasaadetav välja pärast kriminaalasja menetluse lõpetamist või kohtuotsuse jõustumist. Kaebaja suhtes alustati 09.02.2026 KarS § 184 lg 1 alusel kriminaalmenetlust, mis on jätkuvalt pooleli. PPA on kinnitanud, et kaebaja väljasaatmine toimub pärast kriminaalmenetluses vajalike toimingute lõppemist. Seega tuleneb 4(6)
3-26-3193 väljasaatmise praegune takistus seadusest ega sõltu üksnes PPA kaalutlusotsusest. Asjaolu, et 27.09.2026 lahkumisettekirjutus on sundtäidetav, ei tähenda, et seda saaks täita VSS § 18 lg-s 3 sätestatud piirangut arvestamata. Ringkonnakohus möönab, et kriminaalmenetluse lõppemise aeg ei ole praegu täpselt teada ning selle lõppemisel võib lahkumisettekirjutuse sundtäitmine muutuda võimalikuks. See ei anna siiski alust järeldada, et kaebajat ähvardab juba praegu vahetu väljasaatmine. PPA 09.11.2026 vastusest nähtub, et kaebaja suhtes on kriminaalmenetluses kohaldatud elukohast lahkumise keeldu ajavahemikuks 11.02.2026 kuni 11.02.2027. PPA on samuti kinnitanud, et väljasaatmist ei ole kriminaalmenetluse kestel võimalik lõpule viia. Seetõttu ei ole määruskaebuses esitatud oletus võimalikust ootamatust väljasaatmisest praegustel asjaoludel piisav esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Määruskaebuse esitaja viide Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusele De Souza Ribeiro vs. Prantsusmaa (22689/07) ei tingi teistsugust järeldust. Nimetatud lahendist tuleneb nõue tagada väljasaatmisega seotud põhiõiguste riive korral tõhus õiguskaitsevahend. Sellest ei saa aga järeldada, et iga väljasaatmisega seotud kohtuvaidlus peab automaatselt peatama lahkumiskohustuse täitmise kuni põhivaidluse lõppemiseni. Ringkonnakohus möönab, et pärast kriminaalmenetluse lõppemist võib lahkumisettekirjutuse sundtäitmine toimuda kiiresti. Kaebaja oletus, et tal ei pruugi sellisel juhul jääda piisavalt aega uue esialgse õiguskaitse taotluse esitamiseks ja selle lahendamiseks, ei anna siiski alust kohaldada esialgset õiguskaitset üksnes võimaliku tulevase olukorra ennetamiseks. Ringkonnakohus märgib, et lahkumisettekirjutuse sundtäidetavus iseenesest ei välista lahkumiskohustuse vabatahtlikku täitmist. Kaebajal on võimalik korraldada oma lahkumine seaduses sätestatud tingimustel ka ilma PPA korraldatava väljasaatmiseta. Käesolevas asjas on kaebajal olnud võimalik vaidlustada lahkumisettekirjutus ja taotleda esialgset õiguskaitset. Praegu ei ole tema väljasaatmine poolelioleva kriminaalmenetluse tõttu võimalik. Kui see asjaolu muutub, saab kohus esialgse õiguskaitse vajadust uuesti hinnata. Seejuures peab kohtulik kaitse olema tegelik ja õigeaegne ning taotluse esitamise võimalus ei tohi jääda üksnes formaalseks.
12.Kaebaja on 26.10.2026 esitanud koos abikaasaga halduskohtule uue esialgse õiguskaitse taotluse, mille Tallinna Halduskohus jättis 02.11.2026 määrusega rahuldamata. Halduskohus hindas selles määruses muu hulgas abikaasa terviseseisundit, perekonnaelu jätkamise võimalusi ja väljasaatmisega seotud asjaolusid. Nimetatud määrus ei ole käesoleva määruskaebemenetluse esemeks ning ringkonnakohus ei anna hinnangut selle õiguspärasusele. Samas kinnitab hilisema taotluse esitamine, et kaebajal on olnud võimalik pöörduda muutunud asjaolude korral uuesti kohtu poole. Kaebaja ei ole näidanud, et praegu oleks kohtuliku kaitse saamine takistatud või et enne uue taotluse lahendamist oleks vältimatult saabumas tagajärg, mille kõrvaldamine hilisema kohtulahendiga oleks võimatu.
13.Määruskaebuse väited avaliku korra ohu puudumise kohta ei muuda samuti esialgse õiguskaitse kohaldamist vajalikuks. Kaebaja suhtes pooleliolev kriminaalmenetlus ei tõenda tema süüd ning seda ei saa käsitada jõustunud süüdimõistva kohtuotsusena. Samuti ei saa liiklusrikkumistest automaatselt järeldada, et kaebaja kujutab endast sedavõrd tõsist ohtu avalikule korrale, mis välistaks tema perekonnaelu kaitse. Käesolevas asjas on siiski oluline, et kaebaja on viibinud Eestis pikema aja vältel seadusliku aluseta ega ole oma viibimist seadustanud. Riigil on kaalukas avalik huvi tagada välismaalaste riigis viibimise nõuete järgimine ja lahkumiskohustuste täitmine. Selle huvi arvestamine ei eelda, et välismaalane oleks toime pannud kuriteo või kujutaks endast tõsist ohtu avalikule korrale.
14.Ringkonnakohus ei nõustu ka väitega, et kaebaja kavatsus taotleda Portugalis elamisluba õigustaks lahkumisettekirjutuse täitmise peatamist. Võimalus taotleda tulevikus mõnes teises 5(6)
3-26-3193 Euroopa Liidu liikmesriigis elamisluba ei anna kaebajale õigust jätkata Eestis viibimist ilma seadusliku aluseta. Samuti ei saa üksnes kavatsusest taotleda elamisluba järeldada, et viieaastane sissesõidukeeld oleks õigusvastane. Sissesõidukeelu õiguspärasust, kestust ja mõju kaebaja perekonnaelule tuleb hinnata põhivaidluses. Esialgse õiguskaitse menetluses ei ole esitatud asjaolusid, mis põhjendaksid sissesõidukeelu täitmise peatamist juba praegu.
15.Kaebaja alternatiivne taotlus kohustada PPA-d teatama lahkumisettekirjutuse sundtäitmisest vähemalt 30 tööpäeva ette ei ole põhjendatud. Seadusest ei tulene üldist kohustust teatada väljasaatmisest nimetatud tähtaja võrra ette. Kohus võib HKMS § 251 lg 3 alusel kohaldada ka tingimuslikku esialgset õiguskaitset, kuid selleks peab olema tuvastatud konkreetne vajadus. Käesolevas asjas ei ole näidatud, miks just 30 tööpäeva pikkune etteteatamistähtaeg oleks vajalik kaebaja õiguste kaitseks. Arvestades VSS § 18 lg-st 3 tulenevat väljasaatmise praegust takistust ja võimalust taotleda muutunud asjaolude korral uuesti esialgset õiguskaitset, ei ole alust sellist täiendavat piirangut PPA-le seada.
16.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 13.10.2026 määruse resolutsiooni punkti 1 muutmata. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.