U.C kaebus Politsei-ja Piirivalveameti 05.08.2026 otsuse nr 15.3-3.4/1443-1 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – U.C, esindaja Evgenii Erro Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Kristiina-Marita Alliksoo
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 19.08.2026 määrus (määruses ekslikult märgitud selle tegemise ajaks 19.08.2025)
Menetluse alus ringkonnakohtus
Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus osaliselt.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 19.08.2026 määruse resolutsiooni punkt 5 ja teha uus määrus, millega rahuldada U.C esialgse õiguskaitse taotlus osaliselt.
3.Peatada Politsei- ja Piirivalveameti 05.08.2026 otsuse nr 15.3-3.4/1443-1 punktis 2 tehtud lahkumisettekirjutuse sundtäitmine ning keelata U.C Eestist väljasaatmine kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni haldusasjas nr 3-26-2534.
Määruse avaldamisel asendada kaebaja nimi ja kohtuasja nr xxx tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määrus on lõplik ja selle peale ei saa edasi kaevata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 235 lg 1, § 252 lg 7).
1.U.C on 58-aastane Venemaa Föderatsiooni (VF) kodanik, kes kolis Eestisse elama 1982. al koos ema ja õdedega. Talle anti 12.02.2000 alaline elamisluba, mis muutus seoses välismaalaste seaduse (VMS) muudatusega pikaajalise elaniku elamisloaks.
2.U.C on pannud Eestis kolmel korral toime liiklusalase kuriteo, mis on seisnenud alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimises, ning viimasega neist põhjustanud teise inimese surma. Samuti on teda väärteokorras karistatud keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimise eest. Viru Maakohtu 19.02.2024 otsusega nr xxx tunnistati ta süüdi karistusseadustiku (KarS) § 422 lg 2 p 1 järgi ja mõisteti karistuseks 5 aastat vangistust (karistusaja algus 07.12.2023 ja lõpp 07.12.2028). Võimalus vabaneda tingimisi enne tähtaega elektroonilise järelevalve alla
3-26-2534 avanes tal 07.06.2026, tingimisi ennetähtaegse vabastamise võimalus ilma elektroonilise järelevalveta avaneb 07.04.2027.
3.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) tunnistas 05.08.2026 otsusega nr 15.3-3.4/1443-1 U.C pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks (p 1), kohustas U.C-d pärast kinnipidamisasutust vabanemist viivitamata lahkuma Eestist VF-i (p 2) ning kohaldas talle 10 aasta pikkuse sissesõidukeelu Schengeni liikmesriikide territooriumile alates lahkumiskohustuse täitmisest (p 3). VMS § 241 lg 1 p 2 kohaldamise faktilised eeldused on täidetud. Arvestades U.C järjepidevat õigusvastast käitumist ning ükskõikset suhtumist Eesti seadustesse, on temast tulenev oht avalikule korrale tegelik ja piisavalt tõsine direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 1 mõistes ning seetõttu on põhjendatud tunnistada tema pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks. Avalik huvi kaalub üles U.C huvi säilitada pikaajalise elaniku elamisluba. Tema kuriteod on ajaga läinud raskemaks, lõppedes 2023. aastal kannatanu surmaga. Tallinna Vangla on arvamusel, et U.Cst tulenev oht on tõendatud ja tegelik ning hoidmaks ära uute kuritegude toimepanemist Eestis, on põhjendatud tunnistada tema pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks ja teha talle lahkumisettekirjutus koos sissesõidukeelu kohaldamisega. U.C-l ei ole Eestis perekonnaliikmeid väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 29 lg 4 tähenduses. U.C-l on lähedane suhe oma Eestis elava täisealise pojaga, kes on nii Eesti Vabariigi kui ka VF-i kodanik ja on varem reisinud VF-i. Samuti elavad Eestis U.C õed. PPA andmetel ei ole U.C ning tema poja vahel erakorralist sõltuvussuhet. U.C-l ei ole takistusi VF-s viibides suhelda oma lähedaste ja perekonnaga sotsiaalmeedia, e-posti või telefoni teel. Samuti on U.C lähedastel ja perekonnaliikmel võimalik soovi korral külastada teda VF-s. Seega on tema eraelu puutumatuse riive proportsionaalne ja eesmärgipärane ühiskondliku turvalisuse ja avaliku korra kaitseks. U.C on 58-aastane, ta on sündinud Venemaal ning elanud seal kuni 14. eluaastani. Enda sõnul omandas ta Venemaa kodakondsuse sünniga, kuid uuesti omandas ta selle umbes 22 aastat tagasi, mil loobus hallist passist. Tema emakeel on vene keel. Kuigi teise riiki elama asumine võib olla emotsionaalselt keeruline, on U.C-l on olemas kõik eeldused VF-s edukaks hakkama saamiseks. Otsusega tunnistatakse U.C pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks. Seega puudub tal pärast karistuse kandmist seaduslik alus Eestis viibimiseks. VSS § 7 lg 1 kohaselt tehakse Eestis viibimisaluseta viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks. U.C suhtes ei kohaldata vabatahtliku lahkumise tähtaega, kuna ta kujutab endast tegelikku ning piisavalt tõsist ohtu Eesti avalikule korrale. U.C-le on vajalik kohaldada sissesõidukeeldu kogu Schengeni alale, et tagada selle liikmesriikides elavate ja seal viibivate inimeste tervise kaitse ja turvalisus. 10-aastane sissesõidukeeld proportsionaalne, sest U.C-st tulenev oht ei ole vaibunud.
4.U.C esitas 17.08.2026 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 05.08.2026 otsuse nr tühistamiseks või alternatiivselt selle osaliseks tühistamiseks lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas või sissesõidukeelu tähtaja lühendamiseks. Koos kaebusega esitati esialgse õiguskaitse taotlus vaidlustatud haldusakti kehtivuse peatamiseks osas, millega tunnistati kehtetuks tema pikaajalise elaniku elamisluba, lahkumisettekirjutuse täitmise peatamiseks ning vajadusel sissesõidukeelu kehtivuse ja täitmise peatamiseks. Taotluse põhjenduste kohaselt on kaebajal avanenud võimalus tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks elektroonilise valve alla ning see küsimus on Harju Maakohtu menetluses (istung toimub 17.08.2026). Kaebaja kohene väljasaatmine VF-i oleks selle plaaniga otseses vastuolus, muutes nii elektroonilise valve kui ka kriminaalhoolduse teostamise võimatuks. Samuti tähendaks lahkumisettekirjutuse kohene sundtäitmine kaebaja pikaajaliste sidemete järsku katkestamist riigiga, kus on kujunenud tema elu, ning tema 2(6)
3-26-2534 sundimist elama riigis, millega tal tegelikud sidemed sisuliselt puuduvad. Kaebaja võib vähemalt esialgu sattuda olukorda, kus tal puuduvad nii eluase kui ka püsiv sissetulek ning esineb reaalne oht jääda kodutuks. Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise korral ei tagaks PPA otsuse hilisem tühistamine enam kaebajale sama tõhusat kohtulikku kaitset.
5.PPA ei esitanud kohtule tähtaegselt oma seisukohta esialgse õiguskaitse taotluse kohta.
6.Tallinna Halduskohus võttis 19.08.2026 määrusega kaebuse menetlusse (resolutsiooni p 1) ning peatas esialgse õiguskaitse korras PPA 05.08.2026 otsuse kehtivuse kuni kohtuotsuse või menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni siinses asjas (resolutsiooni p 5). Kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus. Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise korral tekib PPA-l õigus kaebaja tema tingimisi ennetähtaegselt vabastamise korral Eestist sunniviisiliselt VF-i välja saata. Kaebaja on elanud Eestis alates 1982. aastast, Eestis on kaebaja kodu ja siin elavad tema täisealine poeg, õed ja sõbrad. Eluliselt on usutav, et olukorras, kus kaebajal puuduvad Venemaal perekondlikud, sotsiaalsed või majanduslikud sidemed, võib kaebaja lahkumisettekirjutuse kohese sundtäitmise korral sattuda väga keerulisse olukorda. Asjaolu, et kaebaja Eestis elavatel lähedastel on võimalik külastada kaebajat Venemaal või suhelda temaga telefoni teel vms viisil, ei välista kaebaja õiguste riive intensiivsust. Praeguses menetlusstaadiumis ei saa pidada kaebust ilmselgelt perspektiivituks. Ei nähtu, et kaebaja Eestis viibimisega kohtumenetluse ajal kaasneks sedavõrd akuutne ja tõsine oht avalikule korrale, et avalik huvi ilmselgelt kaaluks üle kaebaja väljasaatmise ja sissesõidukeelu kohaldamisega kaasnevad kahjulikud tagajärjed kaebajale. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt seisneb kaebajast lähtuv oht mootorsõiduki juhtimises alkoholijoobes ning sellest tulenevas liiklusohus. Samas on sellist riski maandavaks tõhusaks teguriks nii mootorsõiduki juhtimisõiguse puudumine kui ka kriminaalhooldusametniku määratud kohustus mitte tarvitada alkoholi. Ka kaebaja kinnitatud töövõimalus, püsiv elukoht Eestis ning suhted Eestis elavate lähedastega vähendavad uue kuriteo toimepanemise riski.
7.PPA palus 21.08.2026 vastuses jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Kaebajal ei ole esialgse õiguskaitse vajadust ning taotlus ei ole põhjendatud. Kui kaebaja peaks vabanema elektroonilise valve alla, siis on tal VMS § 43 lg 1 p-st 5 tulenev seaduslik alus riigis viibimiseks ning PPA-l ei ole võimalik lahkumisettekirjutusest sundtäita. Olenemata sellest, kas ta viibib vanglas (karistusaja lõpp on 07.12.2028) või vabaneb elektroonilise valve alla, on tal mõlemal juhul ajutine seaduslik alus riigis viibimiseks ning teda ei ole võimalik riigist välja saata. Kaebaja arvamus, et PPA asub lahkumiskohustust sundtäitma kaebaja vabanemise korral elektroonilise valve alla, on asjatundmatu. PPA tunnistas kaebaja elamisloa kehtetuks temast lähtuva ohu tõttu. PPA otsuse kehtivuse peatamine, mille tulemusel oleks kaebajal uuesti pikaajalise elaniku elamisluba, ei ole põhjendatud. Selle vastu räägib kaalukas avalik huvi, milleks on avaliku korra kaitse. Kaebaja on liikluseeskirju rikkudes põhjustanud teise inimese surma. Elu ja tervis on kaalukas hüve, mida tuleb kaitsta. Kaebaja õigused on praegu tagatud ning teda ei ähvarda riigist välja saatmine. Kaebusel ei ole edulootust.
8.Harju Maakohtu 26.08.2026 määrusega kriminaalasjas nr xxx jäeti U.C tingimisi enne tähtaega vabastamata. U.C ei soovinud tingimisi ennetähtaegselt vanglast vabaneda elektroonilise järelevalve alla.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
3(6)
3-26-2534
9.PPA palub 24.08.2026 määruskaebuses tühistada halduskohtu 19.08.2026 määruse resolutsiooni p 5 ja teha uus määrus, millega jätta kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Halduskohtu arvates tekib PPA-l õigus kaebaja tema tingimisi ennetähtaegselt vabastamise korral Eestist sunniviisiliselt VF-i välja saata. See ei vasta tõele. Kui kaebaja peaks vabanema elektroonilise valve alla või tingimisi enne tähtaega, siis on tal ajutine seaduslik alus riigis viibimiseks olemas ning PPA-l ei ole võimalik lahkumisettekirjutust sundtäita. Seega on kohus esialgse õiguskaitse taotlust lahendades lähtunud valest eeldusest. Tegelikkuses ei ole PPA-l võimalik kaebaja kardetud viisil tegutseda. Kaebaja karistusaja lõpp on alles 07.12.2028, seega puudub tal praegu esialgse õiguskaitse vajadus.
U.C palub 09.10.2026 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata.
Kaebaja loobus Harju Maakohtu 17.08.2026 istungil taotlusest vabaneda tingimisi ennetähtaegselt elektroonilise valve alla. Ta teatas kohtule, et esitab 2027. aasta aprillis uue taotluse tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks, seekord ilma elektroonilise valveta. PPA 15.08.2026 otsuse resolutsiooni p 2 seob sundtäitmise üksnes kinnipidamisasutusest vabanemisega ja nõuab lahkumist viivitamatult. Otsus ei sisalda kõrvaltingimust või erandit, mille kohaselt sundtäitmine lükkub edasi karistusaja lõpuni 07.12.2028. Kui 15.08.2026 otsus kehtib, on täitmiskohtunikul 2027. aasta aprillis laual kehtiv ja sundtäidetav lahkumisettekirjutus. Täitmiskohtunik võib kaebaja vabastada KrMS § 426 lg 3 alusel käitumiskontrollita just seetõttu, et ta kuulub väljasaatmisele. Seejärel on PPA-l 15.08.2026 otsuse resolutsiooni p 2 alusel kohustus kaebaja viivitamatult välja saata. PPA 15.08.2026 otsuse p 21 kohaselt kaotas kehtivuse ka kaebaja elamisloakaart. Kaebaja Venemaa pass on aegunud. Esialgset õiguskaitset kohaldamata jääb kaebaja kehtiva elamisõiguseta ja isikut tõendava dokumendita. See raskendab töölepingu taastamist ja eelkõige tingimisi ennetähtaegse vabastamise taotluse läbivaatamist, kus täitmiskohtunik hindab kaebaja sotsiaalseid sidemeid ning elu- ja töökohta Eestis. Väljasaatmise tagajärjed oleksid pöördumatud. Pärast halduskohtu määruse tegemist on ilmnenud uus oluline asjaolu. Kaebajal on elukaaslane ja abielu registreeritakse Tallinna Vanglas 03.11.2026. Kui kaebaja saadetakse välja enne kohtulahendi jõustumist, katkestatakse abielu vahetult selle algul ning kohtulik kontroll kaotab mõtte. Kaebus ei ole ilmselgelt perspektiivitu. 10-aastane sissesõidukeeld on seaduses lubatud maksimum. Avalik huvi ei kaalu üles kaebaja huve. Kaebajalt on võetud ära mootorsõiduki juhtimise õigus. Seadus ei nõua ohu absoluutset välistamist, vaid proportsionaalset kaalumist. Kaebaja käitumine karistuse kandmise ajal kinnitab ohu praegust madalat taset.
11.U.C teatas 10.11.2026, et tema abielu 03.11.2026 ei registreeritud ning ta ei tugine enam abiellumise ja abikaasaga perekonnaelu elamise väidetele. Muus osas jäävad kaebaja seisukohad kehtima. Kui ringkonnakohus peaks leidma, et muutunud asjaolusid arvestades ei ole PPA otsuse kehtivuse peatamine tervikuna enam põhjendatud, palub kaebaja jätta kehtima esialgse õiguskaitse abinõu, millega peatatakse PPA otsuse resolutsiooni p-de 2 ja 3 täitmine ning keelatakse PPA-l kaebaja väljasaatmine kuni kohtulahendi jõustumiseni.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
PPA määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse.
Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.
14.HKMS § 249 lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse või kaebuse eesmärgi saavutamine kohtuotsusega 4(6)
3-26-2534 osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Esialgse õiguskaitse kohaldamiseks peab seega isikut ähvardama tagajärg, mille kõrvaldamine asjas tehtava hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel peab kohus HKMS § 249 lg-te 1 ja 3 järgi arvestama kaebuse eduväljavaateid ning erinevate lahenduste tagajärgi isikule, avalikule huvile ja kolmandatele isikutele.
15.Kuigi halduskohtule esitatud taotluses põhjendas kaebaja esialgse õiguskaitse vajadust mh tingimisi ennetähtaegse vabastamisega elektroonilise valve alla, on praeguseks selgunud, et kaebaja siiski ei soovinud vabaneda elektroonilise valve alla. Kaebaja kandis seega halduskohtu määruse tegemise ajal ja kannab ka praegu kinnipeetavana vanglas karistust. VMS § 43 lg 3 järgi on Eesti kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava Eestis viibimise seaduslik alus VMS § 43 lg 1 p-s 5 sätestatud seaduslik alus ning neil ei pea kinnipidamisasutuses viibimise ajal olema Eestis viibimiseks muud VMS-s või muus seaduses sätestatud seaduslikku alust. Seega on kaebajal praegu olemas õigus Eestis viibida ning see säilib ka juhul, kui ta vabaneks enne tähtaega koos allutamisega käitumiskontrolli nõuetele (vt Riigikohtu 12.09.2022 määrus nr 1-15-2671, p 9).
16.Samas on kaebaja määruskaebuses välja toonud, et ta kavatseb esitada 2027. aasta aprillis uue taotluse enne tähtaega vabastamiseks, seekord ilma elektroonilise valveta. Kaebaja hinnangul võimaldab KrMS § 426 lg 3 täitmiskohtunikul loobuda kaebaja suhtes käitumiskontrolli kohaldamisest ning tingimisi enne tähtaega vabastamisel võidakse ta sel juhul kohe Eestist välja saata. Arvestades kaebaja pikaajalist Eestis elamist, on kaebajal sellises olukorras esialgse õiguskaitse vajadus, sest tema kohene väljasaatmine pärast tema ennetähtaegset vabastamist ning Eestisse tagasi pöördumise võimatus võib talle kaasa tuua pöördumatuid või vähemalt raskesti kõrvaldatavaid tagajärgi. Kaebaja on PPA-le selgitanud, et teda ei seo Venemaaga miski, tal ei ole seal lähedasi ega tuttavaid (dtl 54). Esialgse õiguskaitse taotluses on kaebaja välja toonud, et tal puudub VF-s elu- ja töökoht. Seega on võimalik, et kaebajale kaasneks VF-i väljasaatmisega märkimisväärsed raskused (sh rahalised kulutused).
17.Lisaks on kaebaja põhjendanud esialgse õiguskaitse vajadust asjaoluga, et elamisloa kehtetuks tunnistamisega tunnistatakse kehtetuks ka tema elamisloakaart. Seetõttu jääks ta ilma isikut tõendavast dokumendist, kuna kaebaja VF-i pass on aegunud. Haldusasja materjalide kohaselt kehtis kaebaja VF-i pass kuni 16.01.2025 ning see aegus tema vanglas viibimise ajal. Riigikohtu praktika kohaselt on kaebajal sellises olukorras võimalik oma isiku tõendamiseks taotleda kodakondsusriigi ehk VF-i passi. Lisaks annab vanglateenistus vangistusseaduse § 761 lg 1 alusel ennetähtaegse vabanemise korral inimesele vabastamise õiendi kehtivusajaga 6 kuud. See tagab kaebajale isikut tõendavate dokumentide seaduse § 4 lg 1 kohaselt võimaluse oma isiku tõendamiseks ajal, kui tema passi taotlust läbi vaadatakse (14.09.2026 määrus nr 3-24-2369, p 18). Seega ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamine kaebaja isikut tõendava dokumendiga seoses vajalik.
18.Kaebaja hinnangul raskendaks elamisloa puudumine ka tema töölepingu taastamist pärast vanglast vabanemist. VMS § 104 lg 1 kohaselt võib Eestis ajutiselt viibiv välismaalane Eestis töötada, kui tööandja on tema lühiajalise töötamise PPA-s registreerinud või kui tema Eestis töötamise õigus tuleneb vahetult seadusest või Riigikogu ratifitseeritud välislepingust. VMS § 106 lg 1 kohaselt võib Eestis lühiajaliselt töötada välismaalane, kellel on seaduslik alus Eestis ajutiseks viibimiseks ning kelle töötamine on enne tööle asumist registreeritud PPA-s. Viidatud sätetest tuleneb kaebajale õiguslik alus Eestis töötamiseks. Kuigi tööandja on kohustatud kontrollima, et tema juures töötaval välismaalasel oleks Eestis viibimiseks ja töötamiseks õiguslik alus (VMS § 286 lg 1), saab kaebaja saab oma Eestis viibimise õiguslikku alust tõendada ennetähtaegse vabastamise määrusega koostoimes VMS § 43 lg 1 p-ga 5, küsides vajaduse korral kinnitust PPA-lt (vt Riigikohtu 14.09.2026 määrus nr 3-245(6)
3-26-2534 2369, p-d 16–17). Kohtuasja materjalide kohaselt oli kaebajal enne vangistust töösuhe OÜ-ga Xx, kelle seaduslik esindaja on kinnitanud, et ta on nõus sõlmima kaebajaga töölepingu ka pärast tema vanglast vabanemist (Tallinna Vangla 20.05.2026 kinnipeetava iseloomustus, dtl 23–25). Seega ei takista elamisloa puudumine kaebaja töölesaamist ega töölepingu sõlmimist.
19.Kuigi kaebaja on VF-i kodanik ning puudub alus arvata, et tal ei oleks võimalik oma kodakondsuse järgses riigis elada, tuleb siiski arvestada, et kaebaja on Eestis elanud 44 aastat ning siin elavad tema lähedased (täisealine poeg ja õed). Seega tähendaks kaebaja kohene Eestist väljasaatmine ja lähedastest eemalolek kogu tema senise elukorralduse muutmist. Samuti ei võimaldaks PPA 05.08.2026 otsuses kohaldatud sissesõidukeeld tal 10 aasta jooksul Eestisse naasta. PPA 05.08.2026 otsuse resolutsiooni p-ga 2 kehtestatud lahkusettekirjutuse sundtäitmise peatamine annaks kaebajale täiendava aja, et osaleda kohtumenetluses ning vajadusel korraldada oma Eestist lahkumine.
20.Kaebust ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks ning kaebaja ajutine Eestis viibimine ei kujuta endast niivõrd tõsist ohtu avalikule korrale, et see välistaks esialgse õiguskaitse kohaldamise eespool kirjeldatud viisil. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu 19.08.2026 määruses esitatud põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4, § 203 lg 2). Iseenesest on õige, et kaebaja on varem korduvalt toime pannud süütegusid ja need on läinud järjest raskemaks. Ka lähedaste olemasolu ja nende tugi pole motiveerinud kaebajat seaduskuulekalt käituma. Samas on Tallinna Vangla siiski toetanud kaebaja karistuse kandmist kriminaalhooldusametniku järelevalve all koos elektroonilise järelevalve kohaldamisega. Seega ei saa kaebajast avalikule korrale lähtuvat ohtu pidada sedavõrd tõsiseks, et see välistaks esialgse õiguskaitse kohaldamise. Samuti ei ole põhjust arvata, et kaebaja hilisem väljasaatmine võiks olla raskendatud.
21.Kuna ringkonnakohus peatab kaebajale tehtud lahkumisettekirjutuse sundtäitmise, ei ole sissesõidukeeldu peatamine kaebaja õiguste kaitseks praegu vajalik. Sissesõidukeeld hakkab kehtima alles pärast lahkumiskohustuse täitmist.
22.Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et asja menetlus on algusjärgus ning täiendav teave ja tõendid võivad menetluse edenedes muuta hinnangut kaebuse perspektiivile, samuti erinevatele huvidele antavat kaalu. Oluliste asjaolude muutumise korral saab kohus saab igas menetlusstaadiumis esialgse õiguskaitse küsimuse uuesti otsustada nii menetlusosalise taotluse algatusel kui ka enda algatusel (HKMS § 253 lg 1).
23.Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus PPA määruskaebuse osaliselt, tühistab Tallinna Halduskohtu 19.08.2026 määruse resolutsiooni p 5 ja uue määruse, millega rahuldab kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt ning peatab PPA 05.08.2026 otsuse p-s 2 tehtud lahkumisettekirjutuse sundtäitmise kuni siinse haldusasja menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni.
24.Määruse avaldamisel tuleb asendada kaebaja nimi ja kohtuasja nr xxx tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.