Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

menetluskulud

tasu ja kulude katteks.

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

MAAKOHTU LAHEND

Kostja väidete kohaselt on ta tellitud töö teinud. Kostja selgitas vande all, et kaheksa mehega ehitati tegelikult kokku kolm karakati, aidati üksteist; ehitus toimus OÜ Omedu Rand territooriumil ja karakatid jäid ka sinna territooriumile, OÜ Omedu Rand sadamast käisid kalurid nendega järvel ja kostja ise käis ka just selle karakatiga, mille ehitas. Kostja kirjeldas enda ehitatud karakatti. Kostja ei mäletanud täpselt, millal karakat valmis sai, ta arvas, et 2010.a märtsis, sest see sai ühe talvega valmis ja oli veendunud, et kolm aastat seda kindlasti ei ehitatud. Hageja kostja väiteid ümber ei lükanud - hageja möönis, et kostja võib olla lumesõiduki ehitanud. Vande all selgitas hageja esindaja, et ta ei ole näinud kostjat karakatil sõitmas. Hageja esindaja kinnitas ka, et kostja oli Peipsi Grupp Holding OÜ kalur perioodil 2010-2011, kuid väidetavalt ei tea ta, kas kostja kalal käis ja millega. Kohus leidis, et asjaolu osas, kas kostja käis karakatiga kalal, on hageja esindaja ütlused vastuolulised. Hageja esindaja ütlused kattusid kostja ütlustega selles, et OÜ Omendu Rand territooriumil olid karakatid, millega käidi talvel kalal. Hageja esindaja, kes on samal ajal alates 16.11.2010.a ka OÜ Omedu Rand juhatuse liige, kinnitas, et OÜ-le Omedu Rand ei kuulu ühtegi karakatti; Peipsi Grupp Holding OÜ-le kuulub 10 karakatti ja kõik karakatid, mis seisid OÜ Omedu Rand territooriumil, olid Peipsi Grupp Holding OÜ karakatid. Hageja esindaja ei teadnud täpselt, mitu karakatti seal seisis, arvas et see võis olla muutuv arv. Hageja esindaja ei osanud kirjeldada ühtegi karakatti eraldi, kuid teadis, et kõik hagejale kuuluvad karakatid olid ära tuntavad spetsiaalsete kummide järgi. Kostja esitatud fotodelt (t lk 65-66) ei selgu, et tegemist on just kostja ehitatud karakatiga. Kohus leidis, et eelviidatud ütlustega on tõendatud, et kostja ehitas lepingus kokku lepitud karakati ja tegi seda lühema aja jooksul kui lepingus märgitud 3 aastat - eeldatavalt sai karakat valmis 2010.a kevadeks. Sõiduk ehitati OÜ Omedu Rand territooriumil ja jäi pärast valmimist sellele territooriumile. Vaidlust pole selle üle, et kõik OÜ Omedu Rand territooriumil asuvad karakatid kuuluvad hagejale. Maakohus asus seisukohale, et ehkki kostja ei ole andnud lepingu p 3 kohaselt valminud sõidukit hagejale üle kirjaliku üleandmise-vastuvõtu akti alusel, ei ole tõendatud, et tavapäraselt toimus karakattide üleandmine üldse aktiga. Kohus asus seisukohale, et tegelikkuses toimus üleandmine faktiliste toimingutega ning väljakujunenud praktika erines lepingus kokkulepitust. Kohus leidis, et määravat tähtsust ei oma formaalsed puudused töö üleandmise vormistamata jätmisel, vaid olulisem on, kas töö reaalselt üle anti. Vaieldavaks sai pidada asjaolu, kas kostja andis ehitatud töö üle selleks õigustatud isikule. Kostja ise teatas vande all, et ei pöördunud vastava üle andmise ettepanekuga hageja esindaja poole ja kostja isegi ei teadnud, et peaks mingi akti vormistama. Kostja ütluste kohaselt ehitati karakat Pauli (Kärbergi) ja PGH jaoks ja Kärberg andis hiljem talle loa sellega kalal käia. Hageja esindaja kinnitas, et kostja pole tema poole pöördunud sooviga vormistada karakati üleandmise akt. Hageja esindaja eitas ka kasutuskokkuleppe sõlmimist kostjaga, kuigi teatas, et kostja oli hagejale kala püüdnud kalur. Hageja esindaja väitel ei teadnud ta, millega kostja kala püüdis. Hageja esindaja kinnitas, et keegi hageja töötajatest pole esindajale teada andud, et kostjal on karakat valmis ja soovib seda üle anda hagejale. Hindamaks kohustuse täitmist kostja poolt analüüsis kohus ka kohustuse täitmise kohaga seotud küsimusi. Kuna karakati üleandmise kohta ei olnud lepingus ega seaduses ette nähtud, siis tuli VÕS § 85 lg 1 järgi karakat üle anda kohas, mis tuleneb võlasuhte olemusest. Kohus leidis, et VÕS § 85 lg 2 p kohaselt tuli karakat üle anda OÜ Omedu Rand territooriumil, kuna puudub vaidlus, et karakat ehitati sealsamas. Kuna puudus kohustus anda tehtud töö hagejale üle mujal

kui töö teostamise koht, ei saa kohaldada ka VÕS § 636 lg 2 ja selles sisalduvat viidet § 209 lõikele 2. Kohus märkis, et töö vastuvõtmises ja ka akti koostamises oli lepingus kokku lepitud. Kuna lepingu koostas hageja esindaja, siis tulnuks ka akt ette valmistada temal. Puuduvad tõendid, et hageja oleks teinud mingeid tegevusi valmis töö vastuvõtmiseks s.o VÕS §-s 638 sätestatud kohustuse täitmiseks. Hageja esindaja ise selgitas, et ootas kostja pöördumist. Samas teadis hageja kohtu hinnangul, kus kostja ehitatud sõiduk tegelikult asub, kuna hageja ütluste kohaselt kuulusid kõik OÜ Omedu Rand territooriumil asuvad karakatid hagejale. Hageja asus oma nõuet teostama alles enam kui 2 aastat pärast lepingu tähtaja lõppemist ning maakohtu hinnangul sattus hageja selliselt vastuvõtuviivitusse. Kohus leidis, et VÕS § 119 lg 2 ja § 104 lg 1 järgi vastutab kostja käesoleval juhul oma kohustuse rikkumise eest üksnes tahtluse või raske hooletuse korral. Kostja käitumises ei esine tahtlust ega rasket hooletust. Puuduvad viited nii tahtlusele kui vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmisele. Kostjal oli alust järeldada, et tema poolt on tehtud töö tellijale üle antud, kuna lumesõiduk asus OÜ Omedu Rand territooriumil, millega hageja esindaja oli samuti väga lähedalt seotud. Samuti anti kostjale hageja poolt luba käia selle sõidukiga järvel. Kohus leidis, et hoolsusmäära hindamisel on oluline lepingu poolte erinev positsioon: hageja on kalapüügi alal tegutsev äriühing, kes tegi mitmeid sarnaseid tehinguid, samas kui kostja on eraisikust kalur, kelle jaoks oli tegemist ühekordse tellimuse täitmisega. Kutsealal tegutsevalt isikult oodatakse kõrgemat hoolsuse määra kui sellel alal igapäevaselt mittetegutsevalt isikult. Samuti on kostja näol tegemist eesti keelt piiratult valdava isikuga, kes ei pruukinud aru saada kõigist lepingust tulenevatest konkreetsetest kohustustest. Seega oli kostja poolne lepingu rikkumine maakohtu hinnangul vabandatav ja tulenevalt VÕS § 119 lg 2 ei vastuta kostja kohustuse rikkumise eest. Kohustuse rikkumise eest vastutab lähtudes VÕS § 638 hageja, kes jäi vastuvõtuviivitusse. Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus hagi rahuldamata. Kohus asus lisaks seisukohale, et peale selle, et hageja teadis karakati asukohta, oli see siiski ka hageja valduses. Esiteks kinnitas hageja, et kõik OÜ Omedu Rand alal seisvad karakatid on hageja omad ja teiseks, et kõigi hageja karakattidega käidi järvel kalal. Kostja ütluste kohaselt käis ka kostja enda ehitatud karaktiga järvel ja selle kohta oli tal Paul Kärbergiga kokkulepe. Sellest saab järeldada, et hagejal oli seega õigus käsutada OÜ Omedu Rand alal seisvaid karakatte, sh ka kostja poolt ehitatut. Kostja tegi 29.09.2015.a istungil hagejale ettepaneku anda valmis karakat hagejale reaalselt üle ja vormistada siis ka puuduv akt. Hageja keeldus pakkumisest. Kohus märkis, et hageja soovimatust asja mõistlikult lahendada näitab ka asjaolu, et samal istungil teatas Paul Kärberg, kes on OÜ Omedu Rand juhatuse liige, et ta kindlasti ei luba kostjat oma territooriumile, et teha kindlaks, kas vaidlusalune karakat seal asub või mitte.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

kevadeks 2010, kuhu see peale valmimist jäi. Hageja pole nimetatud asjaolusid kunagi ei otse ega kaudselt kinnitanud ega möönnud. Hageja on kinnitanud, sh ka 07.01.2016 kohtuistungil vande all et: a) ei näinud, kas kostja ehitas lumesõiduki valmis või mitte, kuid möönab ja usub kostjat, et ta ehitas lumesõiduki valmis; b) ei näinud, kus ja kellega kostja ehitas lumesõidukit, kui üldse ehitas; c) ei näinud kostjat ehitatud lumesõidukil nagu väidab kostja; d) kostja pole hagejale kunagi näidanud ehitatud lumesõidukit, esitanud seda ülevaatamiseks ega pöördunud hageja poole vastuvõtmiseüleandmise akti koostamiseks; e) hageja pole kunagi vormistanud mingit dokumenti, mis annaks hagejale õiguse kasutada mingit lumesõidukit. Kohus heitis hagejale alusetult ette ütluste vastuolulisust. Asjas ei ole vaidlust, et lumesõiduki üleandmiseks oleks tulnud koostada akt. Kostja möönis, et akti ei ole koostatud ning ta ei pööranud sellele ka tähelepanu või ei teadvustanud seda endale. Kohus luges kostja ütlustele tuginedes tõendatuks asjaolu, et lumesõiduki faktiline üleandmine kostja poolt tellijale toimus hiljemalt 01.03.2010. Sellisel juhul on arusaamatu, miks kohus ei kohaldanud aegumist, kuna aegumistähtaeg antud asjas saabus 01.03.2013. Selle asemel leidis kohus, et aegumistähtaeg ei olnud möödunud, kuna nõue muutus sissenõutavaks 20.11.2012, st lepingus märgitud aja – 3 aasta – möödumisel lepingu sõlmimisest. Selline maakohtu seisukoht on vastuoluline. Kolmeaastane tähtaeg lepingus oli ette nähtud kostjale tema kohustuste täitmiseks, st karakati ehitamiseks. Kui kostja ehitas karakati valmis hiljemalt 01.03.2010 ning jättis selle OÜ Omedu Rand territooriumile, st andis tellijale faktiliselt üle, siis alates 01.03.2010 loetakse, et kostja on täitnud oma 19.11.2009 lepingust tuleneva kohustuse. Järelikult pidi ka nõude esitamise aegumistähtaeg algama 01.03.2010, mida märkis oma esialgses vastuses ka kostja. Kui aga kohus leiab, et 19.11.2009 lepingust tulenevad kohustused ei olnud täidetud tähtajaks 01.03.2010, kuna polnud koostatud lumesõiduki vastuvõtmise-üleandmise akt, siis jääb arusaamatuks, miks kohus leidis oma otsuses, et sellise akti koostamine polnud kohustuslik ning seda polnud üldse vaja koostada. Ebaõige on ka kohtu järeldus, et lumesõidukite üleandmine tellijale (hagejale) toimus faktiliste tegudega ning sellega ei kaasnenud ehitatud lumesõiduki vastuvõtmise-üleandmise akti koostamist. Hageja kinnitas korduvalt, et aktid koostati suhetes kõigi kaluritega, välja arvatud Vladislav Anikijeviga. Just see asjaolu ei võimaldanud hagejal korrastada OÜ Peipsi Grupp Holding raamatupidamist 19.11.2009 ettevõtte kassast kostja poolt võetud rahasumma aruande osas. Kuna vastuvõtmise-üleandmise akti koostamise kohustuslikkuse üle puudus vaidlus, ei pidanud hageja vajalikuks esitada selle asjaolu kohta täiendavaid tõendeid. Hiljem jättis kohus põhjendamatult rahuldamata hageja taotluse võimaldada tal esitada kohtule näidisena karakati vastuvõtmise-üleandmise akti. Kohus jõudis kostja ütlustele tuginedes väärale järeldusele, et karakattide üleandmine toimuski hageja juures kujunenud praktika kohaselt üksnes faktiliselt ning akte ei vormistatud. See ei ole mõeldav, kuna äriühinguna tuli hagejal vormistada raamatupidamises kalurite võlgnevused, mis tekkisid seoses karakattide ehitamiseks võetud laenudega. Kostja pole esitanud oma väidete kinnituseks mingeid tõendeid. Nii ei taotlenud kostja konkreetsete isikute (teiste kalurite) tunnistajatena ülekuulamist, kes võinuksid kinnitada, et kostja ehitas lumesõiduki valmis veebruariks 2010 ning jättis selle OÜ Omedu Rand territooriumile. Kostja ei järginud ka kohtu poolt antud soovitust taotleda OÜ Omedu Rand kaasamist kolmanda isikuna. Samuti pole kostja esitanud taotlust vastavalt TsMS §-dele 290-292

OÜ Omedu Rand territooriumi vaatluseks, mis võimaldanuks kindlaks teha, kas seal asub vaidlusalune lumesõiduk. Vastuvõetamatu oli kostja poolt 29.09.2015 kohtuistungil tehtud ettepanek minna OÜ Omedu Rand territooriumile ning anda seal karakat hagejale ning vormistada see üleandmine. Hageja on korduvalt kinnitanud, et vaidlusalust lumesõidukit seal ei asu. Kohus heitis põhjendamatult hagejale ette keeldumist mõistlikust ettepanekust asja lahendamiseks. Apellant leiab, et kostja vande all ülekuulamine tema enda taotlusel on kohtu poolt läbi viidud TsMS § 267-2681 nõuete rikkumisega ning seega ei saa kostja poolt 07.01.2016 vande all antud ütlusi kasutada tõendina. Kostja ei ole selgitanud, miks ta jättis kasutamata võimaluse kutsuda kohtusse ütlusi andma tunnistajad. Apellant nõustub, et üleandmise-vastuvõtmise aktide koostamine oli tema ülesandeks ning seda tehti suhetes kõigi kaluritega. Suhetes kostjaga jäi akt vormistamata põhjusel, et ta ei esitanud lumesõidukit tellijale. Ebaõige on kohtu järeldus, mille kohaselt tegu on hageja süüga, kuna ta ei teinud midagi töö vastuvõtmiseks. Hageja ei saanudki enne lepingu tähtaja möödumist pöörduda kostja poole nõudega anda talle töö üle, kuna selline õigus tekkis hagejal lepingu järgi alles pärast 19.11.2012, st peale 3-aastase tähtaja möödumist. Apellant juhib tähelepanu, et ta on arvestanud viiviseid ajavahemiku eest 20.11.2012 kuni 23.03.2015, s.t. kuni esialgse hagi esitamise kuupäevani. Apellandil oli õigus otsustada, millal ta peale 19.11.2012 nõuab töö üleandmist. See ei ole hageja kui tellija kohustus, mis tuleneks 19.11.2009 lepingust või VÕS § 119. Tellija kohustus seisneb töö vastuvõtmises juhul, kui töö oli kostja poolt tellijale esitatud, kuid seda polnud tehtud. Ebaõige on kohtuotsuses väljendatu, justkui kostja oleks püüdnud anda töö üle tellijale, kuid viimane hoidus kõrvale ning venitas töö vastuvõtmisega. Apellant rõhutab, et kostja pole ei faktiliselt ega ka formaalselt lumesõidukit tellijale üle andnud ning just see asjaolu sundiski hagejat lõpuks kohtusse pöörduma raha tagastamise nõudega. Kui asi oleks vaid karakati vastuvõtmise-üleandmise akti koostamata jätmises, siis ei oleks mingit hagi esitatud. Apellant täpsustas, et tellija (hageja) taganes pooltevahelisest töövõtulepingust 12.01.2015. a kostjale saadetud kirjaga. Kostjale kui töövõtjale anti täiendav tähtaeg kohustuste täitmiseks ning taganemine toimus mõistliku aja jooksul pärast seda, kui tellija sai teada töövõtja poolsest olulisest lepingurikkumisest.

07.01.2016 istungi protokollis on kajastatud apellandi ütlus: "Me ei pidanud vajalikuks neid akte esitada, sest see ei olnud vaidluse ese. Me saame neid esitada, kui kohus neid nõuab." Selle peale selgitas kohus apellandile põhjalikult TsMS § 5 lg 2 sisu. Maakohtu menetluses anti apellandile piisavalt aega oma väidete põhjendamiseks ja vajalike tõendite esitamiseks. Vastustaja märkis, et menetlusosaliste vahel varem toimunud tsiviilasjas nr 2-13-15336 on tuvastatud aeg, mille jooksul vastustaja apellandi juures töötas, ja see, et talvisel ajal püüavad kõik kalurid karakati abil, mis on ehitatud kalurite endi poolt ja asuvad Omedu Rand OÜ territooriumil. Seega on kohut eksitavad apellandi väiteid selle kohta, et ta ei tea midagi sellest, kus asus faktiliselt vastustaja ehitatud karakat. Vastustaja leidis, et tellija poolne väidetav lepingust taganemine ei ole toimunud mõistliku aja jooksul. 12.01.2015 kiri ei vasta VÕS § 188 lõikes 1 sätestatule, kuna on tehtud enam kui 6 aastat pärast lepingu sõlmimist.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järelduste ja põhjendustega, mille kohaselt ei ole käesolevas asjas kinnitust leidnud kostja poolt töövõtulepingu rikkumine. Pooled ei vaidle asjaolu üle, et lumesõiduki (karakati) hagejale üleandmise kohta ei ole vormistatud üleandmise-vastuvõtmise akti, mille koostamise nägi ette 19.11.2009.a lepingu p 3. Akti koostamata jätmine aga ei ole iseenesest käsitatav olulise lepingurikkumisena. Maakohus on põhjendatult leidnud, et kirjaliku üleandmise-vastuvõtmise akti puudumine on käsitatav formaalse puudusena. Aktil on peamiselt tõenduslik tähendus ning töö tellijale üleandmist on võimalik tõendada ka muude tõendite abil. Seega ei oma asjas määravat tähendust, milline oli hageja ja tema heaks töötanud kalurite vaheline väljakujunenud praktika, s.o kas suhetes kõigi teiste kaluritega (v.a kostja) vormistati karakattide üleandmise kohta aktid või mitte. Maakohtule puudub alus ette heita asjas kogutud tõendite ja poolte seletuste alusel veendumuse kujunemist, mille kohaselt toimus karakattide üleandmine ka muudel juhtudel pigem reaalse tegevusega ning üldjuhul ei vormistatud kirjalikke üleandmise akte. Isegi juhul, kui nt ühega kaluritest vormistati kirjalik üleandmisakt, ei tõenda see veel praktikat, mille kohaselt oleks kõigi ülejäänud kaluritega samuti niisugune akt koostatud ja allkirjastatud. Alust ei ole heita maakohtule ette menetlusnormide rikkumist seoses sellega, et kohus jättis rahuldamata hageja taotluse võtta asja materjalide juurde ühe kaluriga sõlmitud üleandmise-vastuvõtmise akt. Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu põhjendustega, mille kohaselt ei ole akti koostamata jätmine etteheidetav kostjale, vaid kuna lepingu koostas hageja esindaja, siis tulnuks ka akt ette valmistada temal. Kui hageja seletuste kohaselt vajas ta akti oma raamatupidamise korrastamiseks, siis tulnuks just hagejal teha kostjale ettepanek akti allkirjastamiseks. Hageja väited üleandmise-vastuvõtmise akti vormistamise vajalikkusest raamatupidamise korrastamisel ei ole kooskõlas hageja seisukohtadega, mille kohaselt oli hageja enda otsustada kas ja millal esitada kostja vastu nõue sõiduki üleandmiseks või raha tagastamiseks.

kohaselt käis ta ka Kärbergi kabinetis, vist 2010 aastal, ja sõiduk vormistati n-ö kostja nimele, mis võimaldas kostjal karakatti kasutada ja sellega sõita. Puudub alus heita kostjale ette asjaolu, et ta ei taotlenud tunnistajate ülekuulamist, kes oleksid kinnitanud kostja poolt 2010. a kevadeks lumesõiduki valmisehitamist. Kostja on oma 22.08.2015 seisukohtades põhistanud, et tal ei ole võimalik esitada muid tõendeid kui tema enda vande all antavad ütlused. Põhjendamata on apellandi väited, mille kohaselt on kostja vande all ülekuulamine toimunud menetlusnorme rikkudes. Alusetud on ka apellandi etteheited, mille kohaselt ei taotlenud kostja OÜ Omedu Rand kolmanda isikuna menetlusse kaasamist. TsMS § 216 lg 1 kohaselt võib kolmanda isiku menetlusse kaasamist taotleda pool, kes kohtuvaidluse lahendamise korral tema kahjuks võib kolmanda isiku vastu esitada enda arvates lepingu rikkumisest tuleneva või kahju hüvitamise või hüvituskohustusest vabastamise nõude või kellel on alust eeldada kolmanda isiku sellise nõude esitamist tema vastu. Praegusel juhul ei ole ringkonnakohtu hinnangul viidatud asjaoludele, mis võimaldaksid järeldada, et kostja võib soovida esitada sellelaadse nõude OÜ Omedu Rand vastu või esitaks nimetatud äriühing eelduslikult sellesisulise nõude kostja vastu.

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.