Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on õigus edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Esitatud appellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitamisel ei taotleta selle lahendamist istungil. Hageja nõue ja põhjendused Hageja esitas Tartu Maakohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista 2556.47 eurot tulenevast 19.11.2009.a sõlmitud lepingust. Menetlsukulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja täiendas oma nõuet 02.11.2015.a esitatud avaldusega ja palus välja mõista ka viivise summas 2183.23 eurot. Hagiavalduse kohaselt oli hageja ja kostja vahel 19.11.2009.a sõlmitud laenuleping. Lepingu kohaselt andis hageja kostjale laenu 40000 krooni s.o 2556.47€. Kostja kohustus nimetatud raha eest ostma tagavaraosad ja ehitama välja lumesõiduki (karakati) kolme aasta jooksul. Kostja oli kohustatud lumesõiduki hagejale üleandmis- vastuvõtu akti alusel üle andma. Kostja nimetatud kohustust ei täitnud ja kostja peab tulenevalt lepingu p 4 saadud summa tagasi maksma ja tasuma ka viivist 0,1% päevas. Hageja on laenulepingus kokku lepitud raha kostjale üle andnud sularahas. Hageja nõudele raha tagastada vastas kostja, et ehitas saadud raha eest lumesõiduki, mis asub OÜ Omedu Rand territooriumil ja valduses. Hageja teatas, et temale mingit lumesõidukit üle antud ei ole ning kostja ei ole tagastanud ka saadud laenu. Hageja leidis, et tema nõue muutus sissenõutavaks kolme aasta möödumisel lepingu sõlmimisest, so 20.11.2012.a. 16.07.2015.a esitatud vastuses kostja vastuväidetele jäi hageja varem esitatud seisukohale, et tegemist on laenulepinguga ega ole seotud töövõtulepinguga. Laen anti sihtotstarbeliselt. Hageja märkis, et pole väitnud, et kostja ei ole saadud raha eest lumesõidukit ehitanud, kuid jäi kindlaks oma väitele, et hagejale ei ole lumesõidukit üle antud. Hageja leidis, et tema nõue ei ole aegunud, sest nõue muutus sissenõutavaks 20.11.2012 ja hagi on esitatud TsÜS § 146 lg 1 sätestatud tähtaja jooksul. 29.09.2015.a eelistungil teatas hageja esindaja, et hageja nõuab raha, kuna lumesõidukit üle ei antud. Oli praktika, et kalurid said raha, ehitasid selle eest vanadest autodest ja varuosadest kokku karakati ja andsid siis üle firmale. Kõigi kaluritega tehti siis üleandmise akt. Seejärel anti karakat kaluritele kasutada lepingu alusel. On olemas kõigi teistega need aktid. Teised kalurid tõid sõidukid Lohusuu sadamasse ja need seisavad seal. Karakatte on 8 ja need kõik on ühesugused ja neid ei ole võimalik ära tunda. Karakati ehitamist kostja poolt näinud ei ole, kui ta ütleb, et ehitas, siis usume. Kostja pakkumisele, et kostja annab üle ehitatud karakti hagejale esindajale, teatas esindaja, et las ta võtab siis selle karakati Omedu Ranna territooriumilt, kuid teatas seejärel, et kindlasti kostjalt sinna territooriumile ei lubata. Samas märkis, et ei soovi kasutatud karakati vastu võtta, sest pidi saama ju uue. Pärast 29.09.2015.a toimunud kohtu eelistungit esitas hageja esindaja 12.10.2015.a seisukoha, kus möönis, et 19.11.2009.a leping võib siiski olla töövõtuleping. Hageja oli aga seisukohal, et kostja ei ole telliutud tööd talle üle andnud õiges kohas: hageja territooriumil, ega õigel viisil: üleandmis-vastuvõtu akti koostamisega hageja esindaja juuresolekul. 02.11.2015.a hagi täienduses palus hageja kostjalt välja mõista ka viivise perioodi 20.11.201223.03.2015.a eest summas 2183.23€. Lepingu p 4 kohaselt pidi kostja kohustuse mittetäitmisel

(lumesõiduki ehitamata ja üle andmata jätmisel) tasuma lisaks saadud summale ka interessi 0,1% päevas. Kostja oli hagi esitamise ajal saadud summa tagastamisega viivituses 854 päeva. Hageja teatas, et 29.09.2015.a olevat kostja käinud ebaseaduslikult OÜ Omedu Rand territooriumil, kujuures ta sisenes põõsate kaudu. Teda märkas valvur, kes kostja ära tundis. Kostja olevat tetanud, et tema otsib üht karakati ja palus valvurilt luba edasi minna, kuid valvur ei lubanud. Hageja esindaja arvas, et kostja soovis üht karakatti erimärgistada, et seda hiljem ära tunda. Kohtuistungil jäi hageja esitatud nõude juurde ja palus menetluskuludena välja mõista 1100€. Hageja esindaja ei nõustunud, et tegemist on vaid formaalse puudujäägiga lumesõiduki üle andmisel- akti koostamata jätmisel. Hageja rõhutas, et karakat pole ka faktiliselt hagejale üle antud ning tõendas seda hageja esindaja ütlustega. Hageja leidis, et kostja pole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et ta on lepingust tuleneva kohustuse täitnud. Hageja teatas, et kostja väide, et karakat on OÜ Omedu Rand territooriumilt ära viidud ja ära peidetud, on paljasõnaline. Kostjal puudus õigus minna omavoliliselt OÜ Omedu Rand territooriumile. Puuduvad tõendid, et kostja ehitatud karakat anti kaluritele kasutada. Hageja vastuseks kostja kohtukõnele märkis, et ta ei eita karakati ehitamist, kuid ei ole seda karakatti kunagi näinud. Hageja vaidles vastu hageja seisukohale, et 19.11.2009.a lepingut tõendiks mitte lugeda. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu ja palus selle jätta rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja esindaja teatas, et ei vaidle vastu asjaolule, et sõlmis hageja esindajaga 19.11.2009.a lepingu, mille alusel sai 40 000 krooni sularahas. Kostja võttis ka omaks, et kohustus nimetatud lepingu kohaselt ehitama lumesõiduki kolme aasta jooksul. Kostja avaldas, et on kohustuse täitnud: ehitanud lumesõiduki 2010.a veebruariks ja paigutas selle OÜ Omedu Rand territooriumile. Ka nimetatud äriühing kuulub hageja esindajale, PxxxxKxxxxxxxxx ja kõik kalurite kasutuses olevad lumesõidukid seisvad seal. Kostja leidis, et Pxxx Kxxxxxx oli algusest peale teadlik lumesõiduki valmisolekust ja asukohast. Sõidukit kasutavad ka teised kalurid ja nad oleks märganud, kui kostja jätnuks sõiduki ehitamata. Kostja esindaja leidis, et 19.11.2009.a lepingu puhul ei ole tegemist laenulepinguga vaid töövõtulepinguga. Lähtudes faktilistest asjaolust ja juhindudes VÕS § 635 lg1 ja 636 on kostja oma kohustuse täitnud. Kostja märkis, et hageja ise ei ole täitnud VÕS § 643 sätestatud kohustust asi üle vaadata või üle vaadata laskma. Kostja esindaja leidis ka, et hageja nõue on aegunud, sest sõiduk ehitati 2010.a veebruaris, kuid hagi esitati hiljem kui veebruar 2013.a. Kostja palus asjas teha vaheotsus aegumise küsimuses. Kostja esindaja 22.08.2015.a seiskohas jäi arvamusele, et 19.11.2009.a lepingu puhul on tegemist töövõtulepinguga ja leidis, et hageja soovib kohut eksitada väites, et tegemist on laenulepinguga. Nii lepingu olemusest ja eesmärgist, poolte varem kehtinud praktikast, lepingu sõlmimise asjaoludest kui ka poolte käitumisest enne ja pärast lepingu sõlmimist on selge, et tegemist on siiski töövõtulepinguga VÕS § 635 mõttes. Kostja kordab, et vastupidine tõlgendus on vastuolus lepingu p-s 3 märgituga. Nimetatud lepingu punkti kohaselt oli sõiduki ehitajal kohustus pärast sõiduki valmimist see üle anda hagejale. Puudub vaidlus, et kõigi kalurite poolt ehitatud lumesõidukid kuuluvad omandiõiguse alusel hagejale. Kostja jäi selle juurde, et on lepingus määratud kohustuse täitnud: ehitanud lumesõiduki ja selle hagejale üle andnud paigutades selle OÜ Omedu Rand territooriumile. Kostja möönis, et ainsaks etteheiteks temale saab olla see, et lumesõiduki üleandmine hagejale ei ole vormistatud üleandmise-vastuvõtmise aktiga. Kostja tunnistas, et üleandmise-vastuvõtmise akti koostamise kohustusele ei ole ta eriti tähelepanu pööranud, sest poolte vahelises praktikas ei ole olnud

kombeks vormistada tehtud lumesõidukite üleandmist kirjalikult. Kostja ehitatud lumesõiduk on hageja omandis ja valduses. 29.09.2015.a kohtu eelistungil loobus kostja esindaja vaheotsuse tegemise taotlusest. Kostja tegi ettepaneku, et ehk võimalik asi lahendada karakati nõuetekohase üle andmisega just OÜ Peipsi Grupp Holding esindajale ja vormistada akt. Kostjale on Txxxxxx Kxxxxx teatanud 16.01.2015.a, et karakat on OÜ-s Omedu Rand. Nimetatud äriühing on ka Pxxx Kxxxxxxx alluvuses. 22.11.2015.a seisukohas kordas kostja esindaja varem esitatud seisukohti. Kostja märkis, et kontrollis 29.09.2015.a, et lumesõiduk asub jätkuvalt OÜ Omedu Rand territooriumil, kus asuvad kõik hageja lumesõidukid. Kostja soovis 29.09.2015.a viia ehitatud lumesõiduki OÜ Omedu Rand territooriumilt hageja territooriumile, et oleks võimalik vormistada üleandmisvastuvõtmis akt. Käesolevaks ajaks on vaidlusalune lumesõiduk OÜ Omedu Rand territooriumilt ära viidud ja peidetud kostjale teadmata kohta. Ülal kirjeldatust nähtub, et hageja takistab tahtlikult kostjat anda vaidlusalune lumesõiduk hagejale üle ehk täita lõplikult 19.11.2009 lepingus märgitud kohustus, sest hageja seda nüüd nõuab. Kostja leidis, et hageja on tema suhtes käitunud pahatahtlikult, kuna tema tegevuse eesmärgiks on kahju tekitamine kostjale. Kostja selgitas ka, et iga kalur tunneb ära enda ehitatud lumesõiduki, sest need on ehitatud erinevatest materjalidest ja seetõtu erinevad. Erimärgistuse panemine pole seega vajalik. Kohtuistungil palus kostja jätta hagi rahuldamata. Kostja teatas, et puudub vaidlus 400 000krooni saamise üle kostja poolt, kuid vaidluse all on, kas kostja karakati ka ehitas ja üle andis. Kostja esindaja leidis, et hageja on 02.11.2015.a menetlusdokumendis omaks võtnud asjaolu, et kostja karakati ehitas, kuid ei ole vormistatud selle üle andmist. Kostja esindaja palus tulenevalt TsMS § 277 lg tõendina mitte arvestada 19.11.2009.a lepingut, kuna kostja vande alla kinnitas, et ei ole nimetaud dokumenti varem näinud, pole sellele alla kirjutanud. Kostja esindaja hinnangul ei ole ka lepingul ja kassa väljamineku orderil olevad allkirjad sarnased. Kostja oli seisukohal, et kuna sõiduk ehitati Pxxx Kxxxxxxx jaoks, kes on peremeheks nii hageja juures kui ka OÜ Omedu Rand, siis polegi firma nimi oluline. Kostja pakkus 29.09.2015.a istungil, et annab üle karakati ja hageja esindaja ise sellest keeldus. Kostja palus kohaldada VÕS § 638 ja 119 lg 1. Kostja märkis, et kui lepingut tõendina mitte arvestada, langeb ära ka intressi nõue.

Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Hageja esitas kohtule nõude aluse tõendina 19.11.2009.a lepingu, mille pealkirjaks on „Laenuleping“ (t lk 4). Kohus leiab, et oma sisult ja eesmärgilt on tegemist töövõtulepinguga. Võlaõigusseaduse § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Sama paragrahvi lõike 5 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada muuhulgas lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi; lepingu olemust ja eesmärki; tavasid ja lepingupoolte vahelist praktikat. VÕS § 635 lg1 sätestab töövõtulepingu mõiste: Töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Käesolevalt on kostja võtnud endale lepinguga kohustuse osta hagejalt saadava rahaga tagavaraosad ja ehitada välja lumesõiduki

(karakati) kolme aasta jooksul (lepingu p 2) ning hageja on võtnud kohustuse tasuda kostjale tellitava töö eest ette (lepingu p 1). Ka on hageja esindaja ja kostja selgitustest ning vande alla antud ütlustest selgunud, et analoogsed lepingud sõlmiti ka teiste kaluritega veel mitme karakati ehituseks- st hageja tegi ettemaksu ja kalurid ehitasid karakati. Seega oli sellisel viisil töövõtulepingu sõlmimine hagejale tavapärane. Eeltoodust tulenevalt tuleb poolte vahelist õigussuhte käsitleda töövõtulepinguna mitte aga laenulepinguna nagu hageja algselt soovis. Kostja esitas vastuväite 19.11.2009.a lepingu tõendina kasutamisele viitega TsMS § 277. Nimetatud paragrahvi lg 1 kohaselt võib menetlusosaline esitatud dokumendi ehtsuse vaidlustada ja taotleda, et kohus dokumenti tõendina ei arvestaks, kui ta põhistab dokumendi võltsituse. Kostja tõi võltsituse põhistusena asjaolu, et kostja vande alla antud ütlustes ei mäletanud nimetatud lepingu sõlmimist ega lepingule allkirja andmist ja et lepingul olev allkiri ei sarnane kassa väljamineku orderil nr 545 oleva allkirjaga (t lk 5). Tõepoolest andis kostja Vxxxxxxxx Axxxxxxx vande all ütluse, et ta ei ole varem näinud 19.11.2009.a lepingut. Samas andis ta veidi hiljem ka ütlusi, et ei mäleta täpselt, mis dokumentidele ta on Kxxxxxxx juures alla kirjutanud, sest see oli 2009.aastal, samuti, et mingisugusele paberile kirjutas Kxxxxxxx kabinetis alla. Enda väitel on ta alla kirjutanud mingile lepingule, mida ta pidas karakati kasutamise lepinguks: Kxxxxxx „....midagi vormistas ja ütles, et see karakat saab minu nimele, et mina saan seda kasutada“. Alla kirjutamise osas räägib kostja vaheldumisi nii 2009 kui ka 2010.aastast. Kohus leiab, et kostja ütlused selles küsimuses, kas ta sõlmis 19.11.2009.a lepingu või mitte, olid vastuolulised. Kuna kostja ütlused olid kohati ebaselged täpsete ajaliste järgnevuste meenutamisel, peab kohus tõenäoliseks, et ta ei mäleta täpselt enam kui 6 aasta taguseid sündmusi, st. millistele dokumentidele ta on alla kirjutanud. Kostja kinnitas küll vande all, et on alla kirjutanud kassa väljamineku orderile ja sai siis ka raha ja sai aru, et see raha on karakati ehituseks. Kohus leiab, et visuaalsel vaatlusel on allkirjad lepingul ja orderil sarnased ning puudub põhjus kahelda, et mõlemad allkirjad on kirjutanud kostja. Kohus nõustub kostja esindajaga, et kostja kontaktandmed lepingul võivad olla kirjutatud kellegi teise poolt, kuid nimetatud asjaolu ei tee lepingul olevat kostja allkirja mittekehtivaks. TsÜS § 78 lg1 kohaselt peab kirjaliku tehingu puhul olema see tehingudokument poolte poolt omakäeliselt allkirjastatud. Seega piisab vaid omakäelisest allkirjast, muud lepingu rekvisiidid või lepingu sisu võib olla kirjutanud keegi teine isik. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et puudub piisav alus jätta esitatud leping tõendite hulgast välja nagu võimaldab TsMS § 277 lg 4. Kohus loeb lepingu asjas kohaseks tõendiks ja lähtub lahendi tegemisel sellest. Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja on täitnud lepingu p.1 sätestatud kohustuse ja maksnud kostjale sularahas välja 40 000 krooni, s.o 2556.47€. Nimetud asjaolu on tõendatud ka eelnimetatud kassa väljamineku orderiga (t lk 5) ning poolte ütlustega. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kostja on nõuetekohaselt täitnud endale lepinguga võetud kohustuse, milleks oli ehitada lumesõiduk ja anda see akti alusel hagejale üle. Kostja oli seisukohal, et ta on tellitud töö teinud: vande all ta selgitas, et kaheks mehega ehitati tegelikult kokku kolm karakati, aidati üksteist; ehitus toimus OÜ Omedu Rand territooriumil ja karakatid jäid ka sinna territooriumile, OÜ Omedu Rand sadamast käisid kalurid nendega järvel ja kostja ise käis ka just selle karakatiga, mille ehitas. Kostja kirjeldas enda ehitatud karakatti. Kostja ei mäletanud täpselt, millal karakat valmis sai, ta arvas, et 2010.a märtsis, sest see sai ühe talvaga valmis ja oli veendunud, et kolm aastat seda kindlasti ei ehitatud. Hageja kostja väiteid ümber ei lükanud- hageja möönis, et kostja võib olla lumesõiduki ehitanud. Vande all hageja esindaja selgitas, et ta ei ole näinud kostjat karakatil sõitmas, kuigi teised kalurid kasutasid karakatte, siis kostja mitte. Hageja esindaja kinnitas ka, et kostja oli

Peipsi Grupp Holding OÜ kalur perioodil 2010-2011, kuid väidetavalt ei tea ta, kas kostja kalal käis ja millega. Kohus leiab, et asjaolu osas, kas kostja käis karakatiga kalal, on hageja esindaja ütlused vastuolulised. Hageja esindaja ütlused on samased kostja ütlustega selles, et OÜ Omendu Rand territooriumil olid karakatid, millega käidi talvel kalal. Hageja esindaja, kes on samal ajal alates 16.11.2010.a ka OÜ Omedu Rand juhatuse liige, kinnitas, et OÜ-le Omedu Rand ei kuulu ühtegi karakatti; Peipsi Grupp Holding OÜ-le kuulub 10 karakatti ja kõik karakatid, mis seisid OÜ Omedu Rand territooriumil, olid Peipsi Grupp Holding OÜ karakatid. Hageja esindaja ei teadnud täpselt, mitu karakatti seal seisis, arvas et see võis olla muutuv arv. Hageja esindaja ei osanud kirjeldada ühtegi karakatti eraldi, kuid teadis, et kõik hagejale kuuluvad karakatid olid ära tuntavad spetsiaalsete kummide järgi. Asjaolu kohta, et karakatid OÜ Omedu Rand territooriumil seisid, esitas kostja kaks fotot (t lk 65-66), kuid neilt ei selgu, et tegemist on just kostja ehitatud karakatiga. Kohus leiab, et eeltoodud ütlustega on tõendatud, et kostja ehitas lepingus kokku lepitud karakati ja tegi seda lühema aja jooksul kui lepingus märgitud 3 aastat- eeldatavalt sai karakat valmis 2010.a kevadeks. Sõiduk ehitati OÜ Omedu Rand territooriumil ja jäi pärast valmimist sellele territooriumile. Kohus leiab, et vaidlust pole selle üle, et kõik OÜ Omedu Rand territooriumil asuvad karakatid kuuluvad hagejale. Hageja toob nõude alusena asjaolu, et kostja on jätnud täitmata lepingu p 3 sätestatud nõude. Pärast lumesõiduki ehitamist või valmissaamist oli kostja kohustatud valmis sõiduki üleandmisvastuvõtu akti alusel üle andma hagejale, OÜ-le Peipsi Grupp Holding. Kostja ei vaielnud vastu, et on nimetatud kohustuse täitmata jätnud. Kostja vande all selgitas, et teised kalurid, kes karaktid ehitasid, ei rääkindu ka midagi aktist. Kohus pole veendunud, et karakattide üle andmine tavaliselt üldse toimus aktiga: hageja seda küll väitis, kuid ühtegi akti kohtule oma sõnade tõendamiseks ei esitanud. Liiati oli hageja ütluses vastuolu: väidetavalt sõlmiti 9 lepingut ja koostati ka 9 üleandmise akti. Kui see oli nii, siis pidi ju ka kostjaga sõlmitud lepingu kohta olema siiski koostatud akt. Kuna akti kostjaga ei koostatud, kahtleb kohus, kas neid koostati ka teiste lumesõidukite üle andmisel. VÕS § 76 lg 2 sätestab, et kohustuse täitmisel tuleb lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse tavasid ja praktikat. Kohus märgib, et menetluses ei kujunenud välja veendumust, et tegelikkuses toimus lumesõidukite üle andmise aktiga nagu see on kirjas nõudena lepingus. Kohtul tekkis veendumus, et üle andmine toimus reaalse tegevusega. Seega erines hageja välja kujunenud praktika lepingus kokku lepitust. Seega leiab kohus, et olulisem formaalsele puudusele töö üle andmisel- akti vormistamata jätmisele- on olulisem küsimus, kas töö reaalselt üle anti. VÕS § 636 lg 1 sätestab: Kui töövõtulepingu esemeks on asja valmistamine, muutmine või muu tulemuse saavutamine, mida on võimalik üle anda, tuleb see tellijale üle anda. Vastavalt VÕS § 76 lg 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ja lg 3 kohaselt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Kohus leiab, et vaieldav oli asjaolu, kas kostja andis ehitatud töö üle selleks õigustatud isikule. Kostja ise vande alla teatas, et ei pöördunud vastava üle andmise ettepanekuga hageja esindaja poole ja kostja isegi ei teadnud, et peaks mingi akti vormistama. Kostja ütluste kohaselt ehitati karakat Pxxxx /xxxxxxxx/ ja PGH jaoks ja Kxxxxxx andis hiljem talle loa sellega kalal käia. Hageja esindaja kinnitas, et kostja pole tema poole pöördunud sooviga vormistada karakati üle andmise akt. Hageja esindaja eitas ka kasutuskokkuleppe sõlmimist kostjaga, kuigi teatas, et kostja oli hagejale kala püüdnud kalur- hageja esindaja põhjendus oli, et tema ei teadnud,

millega kostja kala püüdis. Hageja esindaja kinnitas, et keegi hageja töötajatest pole esindajale teada andud, et kostjal on karakat valmis ja soovib seda üle anda hagejale. Hindamaks asjaolu, kas kostja võis ehitatud karakti tegelikkuses hagejale üle anda, tuleb määrata ka see, kus kostja pidi kohustuse täitma. VÕS § 85 lg 1 sätestab, et võlgnik peab kohustuse täitma lepingu või seadusega kindlaksmääratud kohas. Kui kohustuse täitmise kohta ei ole lepingu või seadusega kindlaks määratud, tuleb kohustus täita kohas, mis tuleneb võlasuhte olemusest. Käesolevalt ei ole lepingus karakati üle andmise kohta kokku lepitud. Seetõttu tuleb hinnata, millised võisid olla muud võimalikud kohustuse täitmise kohad, mis tulenesid võlasuhte olemusest. Juhised selleks annab sama paragrahvi lg 2: näiteks p 3 kohaselt täidetakse kohustus anda üle asi, mis tuleb toota või valmistada pärast lepingu sõlmimist, kohas, kus asi valmistati või toodeti. Puudub vaidlus, et karakat ehitati OÜ Omedu Rand territooriumil ja seega oli valmis töö üle andmise kohaks samuti OÜ Omedu Rand territoorium. Kuna puudus kohustus anda tehtud töö hagejale üle muus kohas, kus ta töö teostas, ei saa kohaldada ka VÕS § 636 lg 2 ja selles sisalduvat viidet § 209 lg 2. VÕS § 638 järgi on tellija kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Vastavalt VÕS § 119 lg 1 satub võlausaldaja vastuvõtuviivitusse, kui võlgnik ei saa täita oma kohustust võlausaldajast tuleneva asjaolu tõttu, eelkõige, kui võlausaldaja ei võta õigustamatult vastu talle tegelikult pakutud kohustuse kohast täitmist või keeldub õigustamatult kohustuse täitmisest, milleta võlgnik ei saa oma kohustust täita, või ei tee võlgniku kohustuse täitmiseks vajalikku muud tegu või koostööd võlgnikuga. Käesolevalt oli töö vastuvõtmine (ja ka akti koostamine) lepingus kokku lepitud. Kuna lepingu koostas hageja esindaja, siis tulnuks ka akt ette valmistada temal. Puuduvad tõendid, et hageja oleks teinud mingeid tegevusi valmis töö vastuvõtmiseks s.o § 638 sätestatud kohustuse täitmiseks. Hageja esindaja ise selgitas, et ootas kostja pöördumist. Seejuures ei ole hageja püüdnud tellitud tööd vastu võtta kogu kolme aastase lepingu perioodi jooksul. Samas teadis hageja kohtu hinnangul, kus kostja ehitatud sõiduk tegelikult asub. Asjaolu, et hageja esindaja oli teadlik ehitud karakati asukohast, tuleneb hageja enda ütlusest selle kohta, et kõik karakatid, mis asusid OÜ Omedu Rand territooriumil, kuulusid hagejale. Hageja ei ole lepingu kehtivuse ajal pöördunud kostja poole nõudega töö üle anda, kuid lepingus olid kostja kontaktid olemas. Hageja muutus aktiivseks alles rohkem kui 2 aastat pärast lepingu tähtaja lõppemist. Kohus ei pea asjakohaseks hageja esindaja põhjendusi enda suure töökoormuse ja kostja usaldamise kohta ja leiab, et nimetatud asjaolud ei vabanda hageja viivitust töö vastu võtta. VÕS § 119 lg 2 kohaselt vastutab võlgnik võlausaldaja vastuvõtuviivituse korral oma kohustuse rikkumise eest üksnes juhul, kui ta põhjustas selle tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Vastavalt VÕS § 104 lg 1 vastutab isik seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral. Kuna kohus leidis, et hageja ise on jäänud tehtud töö vastu võtmisel vastuvõtuviivitusse (tegelikkuse pole ta üldse oma vastuvõtukohustust täitnud), tuleb ka hinnata, kas kostja tegevuses võis esineda tahtlus või raske hooletus, mille esinemisel on ta siiski vastutav omapoose kohustuse rikkumise eest. VÕS § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine ja lg 5 kohaselt on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Kohus leiab, et kostja käitumises ei esine tahtlust ega rasket hooletust. Puuduvad igasugused viited, et kostja lepingut sõlmides kavates ja soovis jätta lumesõiduki ehitamata ja üle andmata (tahtlus). Samuti ei ole kostja käitumine ka selline, mida saaks hinnata vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmiseks. Nimelt selgus kostja ütlustest, et kui lumesõiduk asub OÜ Omedu Rand, millega hageja esindaja Pxxx Kxxxxxx oli samuti väga lähedalt seotud, territooriumil ja

kui kostjale anti hageja poolt luba käia selle sõidukiga järvel, võis ta sellest järeldada, et on tehtud töö üle andnud. Kohus leiab, et hoolsusmäära hindamisel on oluline lepingu poolte erinev positsioon: hageja on kalapüügi alal tegutsev ettevõte ja nagu esindaja ütlusest selgus, ei olnud tema jaoks tegemist ühekordse tehinguga, samas kui kostja on eraisikust kalur, kelle jaoks oli tegemist ühekordse tellimuse täitmisega. Kohus selgitab, et võlaõigusseaduse mõtte kohaselt oodatakse kutsealal tegutsevalt isikult hoopis kõrgemat hoolsuse määra kui sellel alal igapäevaselt mittetegutsevalt isikult. Kohus märgib, et kostja hoolsusmäära hindamisel tuleb lisaks eelpool märgitule arvestada ka seda, et kostja puhul on tegemist isikuga, kes ei valda eesti keelt või siis valdab seda väga vähesel määral. Sellele viitab asjaolu, et kohtuistungil ei saanud kostja eesti keeles toimuvast suuremal määral aru. Vande all selgitas kostja, et eesti keeles ta dokumente ei loe ja aru ei saa. Leping, milles oli kirjas ka lumesõiduki üle andmise kohustus, on aga koostatud eesti keeles- seega võis kostjale jääda nimetatud kohustus ka arusaamatuks. Puuduvad tõendid, et hageja lepingut sõlmides seda kostjale eraldi selgitas, kuna kostja isegi ei mäletanud lepingu sõlmimist. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja rikkumine on VÕS § 102 lg 1 kohaselt vabandatav ja tulenevalt VÕS § 119 lg 2 ei vastuta kostja kohustuse rikkumise eest. Nagu kohus eelpool ka leidis, vastutab kohustuse rikkumise eest lähtudes VÕS § 638 hageja, kes jäi vastuvõtuviivitusse. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi jätta rahuldamata. Lisaks märgib kohus, et on hageja ütlusi kogumis hinnates ja kostja ütlustega võrreldes, järeldab kohus, et lisaks sellele, et hageja teadis karakati asukohta, oli see siiski ka hageja valduses. Esiteks teatas esindaja kindlalt, et kõik OÜ Omedu Rand alal seisvad karakatid on hageja omad ja teiseks, et kõigi hageja karakattidega käidi järvel kalal. Kostja ütluste kohaselt käis ka kostja enda ehitatud karaktiga järvel ja selle kohta oli tal Pxxx Kxxxxxxxxx kokkulepe. Sellest saab järeldada, et hagejal oli seega õigus käsutada OÜ Omedu Rand alal seisvaid karakatte, s h ka kostja poolt ehitatut. Kostja tegi 29.09.2015.a istungil hagejale ettepaneku anda valmis karakat hagejale reaalselt üle ja vormistada siis ka puuduv akt. Hageja keeldus pakkumisest. Kohus märgib, et hageja soovimatust asja mõistlikult lahendada näitab ka asjaolu, et samal istungil teatas Pxxx Kxxxxxx, kes on OÜ Omedu Rand juhatuse liige, et kindlasti ei luba kostjat oma territooriumile, et teha kindlaks, kas vaidlusalune karakat seal asub või mitte. On küsitav, miks seatakse kategoorilisi keelde sõidukite suhtes, mis OÜ-le Omedu Rand ei kuulugi. Kostja esitas pärast kohtuistungit 08.01.2016.a kohtule fotod OÜ Omedu Rand territooriumil seisva karakati kohta. Kuna nimetatud fotod esitati pärast eelmenetluse lõppu, siis kohus need tagastab. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Lõike 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kanda. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsust tehti ning lõike 2 kohaselt hüvitab pool, kelle kahjuks otsus tehti teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Lähtudes TsMS § 162 jätab kohus kõik menetluskulud hageja kanda, sets kohus hagi ei rahulda.

TsMS § 175 lg 1 sätestab: Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Hageja esitas kohtule menetluskulude nimekirja 1100€ kohta. Kuna menetluskulud jääva hageja enda kanda, siis kohus eraldi nimetatud kulude vajalikust ja põhjendatust hindama ei hakka. Kohtu 15.05.2015.a määrusega anti kostjale riigiõigusabi. Kostrja esindaja esitatud taotluse kohaselt olid õigusabiga seotud kulud kokku 650.88€, sh otsesest esindusest tulenevad kulud 576€ 12 tunni eest ja sõidukulud (2x istungil käimine) 74.88€. Õigusabiga seotud kulude on kohtuvälised kulud vastavalt TsMS § 144 p 1 ja p 2 – esindajate kulud ja nende sõidukulud. Kohus leiab, et kostjale määratud esindaja kulud on vajalikud ja põhjendatud: taotluses märgitud 12 tunnist on 4 tundi toimunud kohtuistungid ning ülejäänud 8 tundi on olnud vajalik ja põhjendatud kirjalike seisukohtade koostamiseks, vastaspoole seisukohtadega tutvumiseks ja esindatavaga nõupidamiseks. Määratud esindajate tasumäär on kindlaks määratud tulenevalt RÕS § 21 lg 3 advokatuuri juhatuse otsusega kehtestatud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“. Kohus leiab, et kostja esindaja tasu ja kulud on põhjendatud ja need tasutakse advokatuuri poolt riigi vahenditest. Seega tuleb kostja esindajale osutatud menetlusabi kulud hagejalt välja mõista riigi tuludesse.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.