OÜ Peipsi Grupp Holding hagi Vladimir Feltini vastu 1406 euro 6 sendi väljamõistmiseks 1406 eurot ja 6 senti
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 12. aprilli 2016. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Peipsi Grupp Holding apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant: OÜ Peipsi Grupp Holding (hageja), rk 11297018; lepinguline esindaja Artur Umuršadjants Vastustaja: Vladimir Feltin (kostja), ik xxxxxx; lepinguline esindaja adv Tõnu Mets
RESOLUTSIOON
Edasikaebamise kord
1.Jätta Tartu Maakohtu 12. aprilli 2016. a otsus muutmata.
5.OÜ-l Peipsi Grupp Holding tuleb välja mõistetud menetluskuludelt tasuda Vladimir Feltinile viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.OÜ Peipsi Grupp Holding OÜ (hageja) esitas 24. märtsil 2015. a Tartu Maakohtule hagi Vladimir Feltini (kostja) vastu 1406,06 euro väljamõismiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 18. märtsil 2010. a laenulepingu, mille alusel laenas hageja kostjale 22000 krooni (1406,06 eurot) jääpuuri ostmiseks. Kostja lõpetas hageja jaoks kalapüügi 2010. aastal. Lepingu kohaselt pidi kostja andma ostetud kauba üle hagejale, kuid kostja ei teinud seda. Seega pidi kostja maksma hagejale laenu tagasi. Laenuleping sõlmiti kolmeks aastaks. Nõue muutus sissenõutavaks 19. märtsil 2013. a.
2.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta see rahuldamata ning teha vaheotsus hagi aegumise küsimuses. Kostja tagastas hagejale kogu vara, mille hageja talle nende koostöö ajal andis. Hageja nõue on TsÜS § 146 lg 1 järgi aegunud. Kostja töösuhe hagejaga lõppes 2011. a juunis. Hageja ise on väitnud, et töösuhe lõppes 2010. aastal. Laenulepingu punktide 4 ja 5 kohaselt kohustus kostja tagastama hagejale vara kalapüügisuhte lõppedes. Seega muutus hageja nõue sissenõutavaks hiljemalt 2010. a lõpuks ja aegus 2013. a lõpuks.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis hagi rahuldamata ning rahuldas kostja taotluse vaheotsuse tegemiseks aegumise tõttu. Maakohus jättis kostja kanda menetluskulud, mis on seotud kostja taotlusega laenulepingu suhtes ekspertiisi korraldamiseks. Ülejäänud menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 365 eurot. Maakohus märkis, et lepingulise nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 järgi kolm aastat ning aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 kohaselt alates nõude sissenõutavaks muutumisest. Pooled vaidlevad selle üle, millal muutus sissenõutavaks kostja kohustus laenatud summa tagastada. Hageja leiab, et nõue muutus laenulepingu p 7 kohaselt sissenõutavaks kolmeaastase tähtaja möödudes 19. märtsil 2013. Kostja väidab, et nõue muutus laenulepingu punktide 4 ja 5 koostoimes sissenõutavaks 2010. aastal, mil kostja lõpetas hageja kasuks kalapüügi.
Maakohus märkis, et nõude sissenõutavaks muutumise kindlakstegemisel tuleb tõlgendada lepingut. Maakohus sedastas, et pooled vaidlevad lepingu tõlgendamise üle ning seetõttu ei ole kohtul võimalik lähtuda lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lõigetest 1 ja 3. Maakohus tõlgendas lepingut VÕS § 29 lg 4 kohaselt selliselt, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Maakohtu hinnangul nähtub lepingu punktidest 1-4, et kostja peamine kohustus ei olnud mitte laenuna saadud rahasumma tagastamine, vaid raha eest ostetud kauba üleandmine hagejale. Seejuures võis kostja lepingu punktide 3 ja 4 kohaselt seda kaupa kasutada kalapüügiks seni, kuni ta püüab kala hageja jaoks. Praeguse hagi esemeks oleva laenuraha tagastamise nõude alus tuleneb lepingu punktist 5, mille kohaselt on kostjal raha tagastamise kohustus juhul, kui ta ei too kaupa hagejale lepingu tähtajaks ja tingimustel. Nimetatud lepingupunktis ei ole aga täpsustatud, millist tähtaega on mõeldud. Maakohtu hinnangul sisaldub lepingus lisaks lepingu punktis 7 nimetatud lepingu kolmeaastasele kehtivusajale ka lepingu punktist 4 tulenev tingimuslik tähtaeg, mille möödudes pidi kostja laenulepingu alusel saadud raha eest ostetud kauba hagejale üle andma. Lepingu p 4 sätestab kostja kohustuse anda hagejale üle kõik tema käes olev vara, kui ta ei püüa enam hageja jaoks kala. Maakohus leidis, et lepingu punktide 4, 5 ja 7 koostoimes oli kostjal kohustus tagastada hagejale laenatud raha juhul, kui ta ei andnud kostjale raha eest ostetud kaupa üle kolme aasta möödumisel lepingu sõlmimisest või juhul, kui kostja lõpetab hageja kasuks kalapüügi varem, siis pärast hageja kasuks kalapüügi lõpetamist. Kuivõrd pooled ei vaidle selle üle, et kostja lõpetas hageja kasuks kalapüügi enne lepingu kolmeaastase tähtaja möödumist, muutus hageja nõue sissenõutavaks pärast kalapüügi lõppu. Poolte väidetest nähtuv kõige hilisem ajahetk, mil kostja lõpetas kalapüügi hageja kasuks, oli 2011. a juuni (hageja enda väitel 2010. a). Arvestades vara tagastamise mõistlikuks ajaks VÕS § 82 lõigete 3 ja 7 mõttes ühte kuud, muutus hageja nõue sissenõutavaks hiljemalt 31. augustil 2011. Seega on hageja nõue aegunud.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus (vaheotsus), millega jätta kostja taotlus aegumise kohaldamise kohta rahuldamata ning saata asi maakohtule arutamise jätkamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tuleb laenulepingut tõlgendada VÕS § 29 lg 1 ja 3 alustel. Võimalik on teha kindlaks poolte ühine tahe ning selleks ei ole vaja tõendeid. Maakohus tõlgendas lepingu punkte 4, 5 ja 7 koostoimes ebaõigesti. Koostoimes tuleb tõlgendada lepingu punkte 1, 2, 3 ja 5. Vastustaja sai laenu (punktid 1 ja 2) selleks, et osta erivahendid kalapüügiks. Pärast nende kohustuste täitmist pidi vastustaja tooma kauba ja andma selle üle lattu ning pärast seda saama vastuvõtmise-üleandmise akti alusel selle vara enda kasutusse kala püüdmiseks (p 3). Vastustaja rikkus mõlemat kohustust. Vastustaja ei ostnud, toonud ega andnud apellandile üle mingit vara. Lepingu punktides 1, 2 ja 3 pole sätestatud kuupäevi, mis ajaks pidi kostja seda tegema.
Lepingu punktis 5 on märgitud, et vastustaja peab tagastama raha, kui ta ei osta ja ei anna kaupa üle apellandi lattu lepingus märgitud tähtajaks. Ainsaks tähtajaks lepingus on 3-aastane lepingu kehtivuse tähtaeg (p 7). Nõue muutus sissenõutavaks kolme aasta möödumisel alates laenulepingu sõlmimisest. Lepingu punktide 1, 2, 3 ja 4 koostoimes tõlgendamine rajaneb sellel, et vastustaja täitis lepingu punktid 1, 2 ja 3. Lepingu punkti 3 tähendus seisnes selles, et apellandil oleks võimalik kontrollida ja tuvastada, mida vastustaja ostis laenuks võetud raha eest, võtta see vara arvele, kustutada vastustaja võlg apellandi ees ning seejärel anda vahendid kala püüdmiseks vastustaja kasutusse. Ei vasta tõele, et vastustaja käitus kohusetundlikult ning täitis kõik oma kohustused vastavalt lepingu punktidele 1, 2 ja 3. Maakohus kohaldas valesti VÕS § 82 lg 3 nõude sissenõutavaks muutumise osas. VÕS § 82 lg 3 ei ole kohaldatav, kui ei ole kindlaks määratud kohustuse täitmise aega.
5.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud apellandi kanda. Apellatsioonkaebuse lahendamisel tuleb ennekõike hinnata, kas maakohus tõlgendas laenulepingut aegumise seisukohalt korrektselt. Maakohus käsitles otsuses aegumise küsimust põhjalikult ning kohtu siseveendumuse kujunemine on hõlpsasti jälgitav. Vastustaja nõustub maakohtu põhjendustega. Vastustaja ei nõustu apellandi esitatud laenulepingu tõlgendusega. Apellant on jätnud tähelepanuta lepingu punkti 4, millest tuleneb tingimuslik tähtaeg vara tagastamiseks. Apellant on apellatsioonkaebuses väitnud, et pole tähtis, kas kostja lõpetas kalapüügi hageja heaks või mitte. Vastustaja on seisukohal, et laenulepingu punktist 4 tulenevalt on see oluline. Puudub vaidlus, et kalapüük lõpetati enam, kui 3 aastat enne hagi kohtusse esitamist. Apellant ei ole nimetatud ühtegi tõendit, millele tuginedes saaks väita, et punktis 4 sisalduv tingimuslik tähtaeg poolte suhtes ei kehti või ei peaks vastustaja suhtes rakenduma. Apellatsioonkaebuses esitatud seisukohad on paljasõnalised ja tõendamata. Lepingus sisalduv „vara“ mõiste hõlmab nii tavakasutuses kui ka TsÜS § 66 mõttes nii püügivahendeid kui ka sularaha. Kuna vastustaja lõpetas kalapüügi enne laenulepingu punktis 7 märgitud tähtaega, siis muutus apellandi nõue laenulepingu punkti 4 järgi TsÜS § 147 lg 1 mõttes sissenõutavaks hiljemalt 2010. aasta lõpust (hageja seisukoht) või 2011. aasta juunist (kostja seisukoht). Kummalgi juhul on hagis toodud nõue TsÜS § 146 lg 1 järgi aegunud. Apellatsioonkaebuses sisalduv tõlgendus aegumise küsimusele on apellandi poolt esitanud alles ringkonnakohtule, kuigi seda nõuti juba Tartu Maakohtu 08. oktoobri 2015.a. määruse punktis
3.Arvestades poolte menetluse käigus esitatud seisukohti, on õige laenulepingut tõlgendada VÕS § 29 lg 4 märgitud viisil nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik ja maakohus seda mõistsid. Kuna pooltel ei ole vaidluse all, et kalapüük lõpetati enam kui 3 aastat enne hagi kohtusse esitamist, siis oli apellandi nõue laenulepingu punkti 4 ja TsÜS § 146 lg 1 ning TsÜS § 147 lg 1 järgi aegunud
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Maakohus on õigesti materiaalõiguse norme kohaldanud ja asjas tähendust omavad faktilised asjaolud tuvastanud ning ringkonnakohus ei korda TsMS § 654 lg 6 alusel käesolevas otsuses maakohtu põhjendusi.
7.Maakohus jättis hagi rahuldamata aegumise tõttu. Apellant on vaidlustanud maakohtu otsuse leides, et hageja nõue ei muutunud sissenõutavaks maakohtu poolt tuvastatud ajal. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lg 2 järgi muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist.
8.Apellandi väide, et maakohus hindas tõendeid ebaõigesti, kui tõlgendas lepingut VÕS § 29 lg 4 alusel, ei ole õige. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et poolte ühine tahe ei ole lepingu teksti alusel tuvastatav, kokkulangevad ei ole ka maakohtus poolte esitatud väited lepingu sõlmimisel aluseks olnud tahte osas. Leping kannab pealkirja laenuleping, kuid lepingu sisuks on pigem käsundilaadne suhe ja tasuta kasutusõiguse kokkulepe. Käesoleva vaidluse seisukohalt ei oma lepingu kvalifitseerimine tähendust, mistõttu nimetab ringkonnakohus järgnevates põhjendustes lepingut laenulepinguks. Ringkonnakohus märgib, et leping on sõnastatud hageja poolt sel viisil, et seda on võimalik erinevalt tõlgendada, seega ei ole asjakohane apellandi väide, et poolte ühise tahte väljaselgitamiseks ei ole vaja tõendeid hinnata. Maakohus on põhjendanud, miks ta leiab, et laenulepingu saab lugeda lõppenuks sellega, kui kostja enam hagejale kala ei püüdnud. Lepingu p-st 4 tuleneb otsesõnu, et kostjal tekib kohustus hagejale kogu tema käes kasutusel olnud vara tagastada, kui ta enam hagejale kala ei püüa. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti lepingu punkte koosmõjus tõlgendanud ning tõlgendamise tulemusena lepingu p-st 5 järeldanud, et kui kalapüügi suhte lõppemisel kostja vara ei tagasta, siis lõppeb ka laenulepingu suhe ja kostja laenulepingust tulenev raha tagastamise kohustus muutub sissenõutavaks. Maakohus kohaldas õigesti VÕS § 82 lg-t 3 ja leidis, et kostjal oli 1 kuu aega pärast kalapüügisuhte lõppemist vara tagastamiseks hagejale. Apellandi väide, et VÕS § 82 lg-t 3 saab kohaldada üksnes juhul kui lepingu täitmise tähtaeg ei ole lepinguga kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, on õige, kuid apellandi tõlgendus, et lepingus on vaid üks tähtaeg, s.o 3-aastane lepingu kehtivuse tähtaeg, ei ole õige. Poolte vahel sõlmitud leping koosneb erinevatest omavahel seotud osadest ning sisaldab erinevaid tähtaegu, mida maakohus on lepingu tõlgendamisel hinnanud.
9.Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud ringkonnakohtus apellandi kanda. Apellant märkis apellatsioonkaebuses oma menetluskuludena riigilõivu 200 eurot ja õigusabitasu 500 eurot. Vastustaja esitas kohtu määratud tähtajaks menetluskulude nimekirja summas 276 eurot. Pooled vastaspoole menetluskulude kohta arvamust ei avaldanud. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja menetluskulude suurus on TsMS § 175 lg 1 alusel vajalik ja põhjendatud ning 276 eurot tuleb apellandilt välja mõista. Vastustaja on kinnitanud menetluskulude nimekirjas, et ta ei ole käibemaksu kohuslane. Kuna advokaadi poolt esitatud menetluskulude nimekirjas ei ole
esile toodud, kas hüvitamisele kuuluv summa on arvestatud käibemaksuga või ilma, siis lähtub ringkonnakohus eeldusest, et summa on esitatud koos käibemaksuga.
/digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.